laupäev, 15. märts 2014

Argentiina toidust

Nii, lõpuks jõuan Argentiina toidu teemal paar sõna kirja panna ja mõne telefonipildikese üles riputada - parem hilja, kui üldse mitte, onju?! :) Lisan alla ka mõne osa oma loost samal teemal, mis ilmus mõni aeg tagasi LP-s. Artikli juurde tegin ühe hästi lihtsa magustoidu (tiramisu dulce de leche'ga) retsepti, mis on juba blogiski olemas.

Argentiina köök on segu põliselanike traditsioonilistest toitudest ja Euroopast sisserännanute roogadest, eriti tuntavad on Hispaania ja Itaalia mõjutused. Suurepäraseid käsitsi valmistatud jäätiseid ja sorbette pakkuvaid kohvikuid ehk gelateria'sid, värskeid saiu ja koogikesi küpsetavaid pagariärisid ning pizzeria'id leiab Buenos Aireses peaaegu iga nurga peal.

Üks asi, mis küll toiduga otseselt ei seondu, on kokapõõsa lehed, millest tehakse nii teed kui ka keeratakse palliks ja pistetakse põske. Kuna lehed aitavad hästi nn kõrgusehaiguse vastu, mille käes meie seltskonnastki mõned kannatasid (3000-4000 m kõrgusele hõredasse õhku minna on ikkagi juba üsna suur väljakutse). Aga kohalike hulgas muidugi on lehed popid ilmselt ikkagi pisut teisel eesmärgil, sest isegi ühe meie teejuhi 3-aastane poeg käis punnis põsega ringi. Lehti ei närita, vaid neist tehakse pall ja hoitakse põses, lastes süljel seda niisutada v siis niisutades joogiga, milleks mägedes on enamjaolt odav pakivein v õlu.

Riikide piirid Ladina-Ameerika maades on tõmmatud inimeste etnilist kuuluvust arvestamata ja üsna paljud põlisrahvaste kombed ei ole mitte niivõrd seotud Argentiinaga, vaid on levinud erinevates riikides (ja eriti Andides), kus indiaani hõimud elavad, nt Peruus, Boliivias, Ecuadoris. Kui ma 5 a tagasi esimest korda Peruus käisin, siis oli pisut naljakas, et kuivatatud kokalehed olid 3400 m merepinnast asuvas Cuzco linnakseses hotelli fuajees kausikestes, et saaks nii teed keeta kui ka niisama närida. Alkoholi tarbides valatakse aga Andides esimene lonks asustusavaldusena emakesele maale ehk Pachamama'le:)

Andides kasvatatakse palju köögivilju, eriti levinud on erinevad kõrvitsad ja (magus)kartulid, mitõttu levinud on igasugused hautised ja pajaroad (hispaania keeles cazuela). Liha need reeglina ei sisalda, sest lisaks kallile hinnale on seda mägedes vaid teatud aastaaegadel saada. Aga sageli pannakse nendesse roogadesse kuivatatud liha.

Esimese asjana tahaks Argentiina puhul muidugi mainida nende suurepärast liha - kui me just Andides matkal ei olenud, siis sõime seda igal öösel. Just nimelt - öösel, sest õhtusöögile sätitakse ennast minema u 10 paiku, niiet reaalselt sõime alati u 11-12 ajal. Selleks ajaks olid ka restoranid juba rahvaga täitunud - kell 9 on söögikohtades veel täielik tühjus ja pärast 10-t hakkavad esimesed inimesed tasapisi saabuma.

Liha küpsetamist, samuti ka grillipidu nimetatakse asado’ks. Liha grillib vaid üks inimene ehk asador, kellel on au valmis liha ise laiali jagada - ei ole nii, et igaüks ise võtab! Grillile ei lähe mitte ainult veiseliha, vaid ka kõik muud söödavad loomad ja linnud. Näiteks Andides matkates veetsime ühe öö San Francisco nimelises väikeses mägikülakeses, kus saime lihunikult värsked sealihavorstid ehk chorizo’d ja kõrvamajast kaks äsja tapetud kana, mis ühes tükis grillile jõudsid.

Esimesel õhtul, õigemini küll juba südaööl Buenos Airesesse jõudes läksime kõigepealt liharestorani Don Ernesto. Ja lisaks muudele üllatustele oli minu jaoks eriti kummaline see, et hiigelsuure rare-küpsusastmes lihatüki, mida reisikaaslasega jagasin, poolitas ettekandja meie jaoks lusikaga - lihtsalt nii pehme oli see hõrk filee. Kusjuures, kui esimestel õhtutel võtsin liha mõne tüdrukuga kahepeale, siis hiljem vaatasin, et tahan tervet tükki ikkagi üksi ära süüa ja ei mingit poolitamist enam :D



Mõned asjad aga tundusid kohapeal olles nii elementaarsed ja harjusin nendega nii ära, et mul poleks  ilmselt tulnud pähegi mainida ega siia esimesel õhtul tehtud pilti panna, et Argentiinas olid ainult liitrised õllepudelid, kui poleks Ivo artiklit lugenud. Aga Ivo räägib üldse sellest põnevast Lõuna-Ameerika riigist hoopis teise nurga alt, kui mina oma blogipostitustes, kuigi olime ühel ja samal reisil :)

ja mõnes söögikohas oli ka selline asi pudeli ümber, mis pidi õlut jahedana hoidma


Buenos Airese ilmselt kuulsaim liharestoran on legendaarne Desnivel, mis alguses suurtest akendest sisse piiludes ei tundu kuigi suur, kuid edasi minnes selgub, et tegelikult on selle esimese söögisaali taga veel kaks suurt saali. Kusjuures, peaaegu kõik vakstutega kaetud lauad on rahuolevaid ja lõbusalt sumisevaid sööjaid täis. Koht ise on lihtne ja meenutab pigem bistrood või sööklat, kui peent restorani ja hinnatase on pigem odav, aga milline liha!!! Ilmselt parim, mida Argentiinas saime, kui liha ei söönud me seal sugugi vähe:) Liha grillimiseks on nurgas nagu paljudes teisteski grillrestodes sellised grillahjud


Üks lehekülg pikast menüüst - päris huvitav loetelu erinevatest grill-lihadest ja veise tükkidest:)

Ja minu bife de lomo ehk klassikaline sisefilee, mida oli tohutu suur ports nagu alati. Ja liha tuuakse alati ilma lisanditeta - kõik asjad ehk nii salati kui ka kartuli vms, peab eraldi tellima.


Meie tellisime lihakõrvaseks enamasti värsket salatit, mille üks levinud koostisosa oli palmito ehk palmi süda. Seda valkjast peamsielt Acai palmi sisust ja õienupust saadud köögivilja lisatakse salatitesse nii värskena kui ka marineeritult. 


Liha juurde serveeritakse chimichurri-nimelist ürdikastet, milles on peeneks hakitud petersell või koriander, küüslauk, oliiviõli, pune ja valge või punase veini äädikas. Lisamaitsetena võib selles leiduda ka paprikat, köömneid, tüümiani, basiilikut, sidrunit vmt, kuid argentiinlased ei lisa kastmele reeglina tšillipipart. Chimichurri’t kasutatakse ka liha marineerimiseks.

Järgmised fotod on aga tehtud Valle Colorados, kus me Andides matkates ühe öö veetsime (siin ka mõned fotod sellest). Sellel pildil on pererahva köök



Peremees

ja perenaine

ja ühed sööjaid ootavad suured pirukad riiulis (nende kohta ütlesid nad tartas)


Paraku on liha ikkagi kallis (turistide jaoks muidugi odav, eriti võrreldes meie hindadega) ja mägedes elavad põlisrahvaste järeltulijad ei saa sellega just sageli maiustada. Küll aga  igasuguste väikeste õhukese taina ja ohtra mahlase täidisega pirukatega (hisp keeles empanadas) - neid söövad inimesed nii suurlinnades kui ka mägedes. Igal tänavanurgal saab neid kaasa haarata, igas söögikohas ja  majapidamsies vorbitakse neid pidevalt. Täidiseks on liha, juust, köögiviljad, kinoa jne jne. Ja siin on mõned pildid pirukateost - ühes kausis tainas, teises täidis ning igal pirukal ilus "pats" ääres


Järgmised pildid on ühes teises kohas, kus pirukaid söömas käisime. Maja ühes nurgas oli tavaline poekene, teises (avatud "köögiga") pooles aga vormiti ja küpsetati empanadas'id :)








superhead vürtsikad lisandid pirukate juurde

Käisime igasugustes restoranides ja söögikohtades, aga selles grillrestoranis (hisp k parilla) Saltas, nimeks El Charrua, kus oma igaöist liha sõime, tegin ka köögis mõne pildi, sest ma kuidagi juhtusin sinna :)

Sellel fotol on aga gratineeritud spinat, mida me päris mitmes kohas tellisime - kes liha kõrvale, kes aga terveks eineks

ja siin siis mõned köögipildid ka







ja tavaline öine vaade söögisaali heas grillrestos

Meie jaoks on harjumatu, et supp serveeritakse Argentiinas alati pärast pearooga. Praed on aga nii suured portsud, et kui suudad kogu oma roa üksi ära süüa, siis pole ühe keskmise eestlase kõhus supile enam ruumi. Ühes ööbimiskohas väikeses Santa Ana külas, mis asub merepinnast 3500 m kõrgusel Andides, küsisime võõrustajatelt, kas oleks võimalik süüa suppi hoopis hommikul. Midagi nii naljakat polnud need indiaanlased ilmselt varem kuulnud, sest naerupahvakud ei tahtnud ega tahtnud lõppeda. Kui meil õnnestus neid pikapeale siiski veenda, et meil on täitsa tõsi taga ja nad soojen dasidki meile hommikul suppi, siis naersid nad ise samal ajal peaaegu pisarateni. Tundub, et lugu, kuidas ühest pisikesest tundmatust Põhja-Euroopa riigist pärit noored hommikuks suppi soovisid, on nii naljakas, mida lastelastelegi rääkida ...
Argentiinlased ise söövad hommikuti suhteliselt tagasihoidlikult ehk piirduvad vaid saia (croissant’id, röstsaiad, kuivad koogikesed jmt) ja karamellise dulce de leche kreemiga. Nende kahe asjata ei möödunud meil ligi kolme nädala jooksul ühtegi hommikult. Toidupoes tegin suisa pilti dulce de leche’t täis riiulitest ja erinevat sorti purgikesi oli ikka üle kümne. Sellist sõna nagu “puder” ei pidavat argentiinlaste jaoks üldse olemaski olema.
Saia loputavad kohalikud ise alla lahja kohviga, aga hommikuti juuakse sageli ka paraguai iileksipuu lehtedest valmistatud mate tee, mis lisaks kofeiinile sisaldab veel teisigi ergutavaid aineid. Mate on popp jook tarbimiseks ka muul ajal sõprade ringis. Tavapäraselt juuakse matet pudelkõrvitsast valmistatud kalebassist metallist kõrre ehk bombillaga. Seltskonnas käib kalebas käest kätte ja igaüks peab jooginõu põhjani tühjaks jooma lõppu kõrrega luristades ning selle siis peremehele tagasi ulatama, kes kalebassi uue vee lisab ja järgmisele inimesele ulatab. Kui annad jooginõu tagasi, lausudes “aitäh!”, siis tähendab, et sa enam ei soovi ja järgmise ringi jääd juba vahele.
Siin aga veel paar suvalist pildikest Andidest. Eeslid on seal endiselt levinud tööloomad



liinibuss

ja politseijaoskond

teisipäev, 11. märts 2014

Valged trühvlid


Jälle ühed ülilihtsad, aga mõnusad trühvlid - soovitan proovida! :) Ma ise just suur valge šokolaadi-fänn ei ole ning kas see üldse on šokolaad, on ka muidugi eraldi teema, aga neid komme olen isegi päris mitu tükki ära söönud ja lisaks ka teistelt kiita saanud. Üks inimene, kellele neid reedel viisin, ütles mulle laupäeval, et kui ma trühvleid jälle teen, siis ta tahaks neid minult osta. No nii häbematult lihtsate asjade eest oleks suisa piinlik raha küsida, küll aga jagan hea meelega retsepti, et kes tahab, saab ise valmistada! Kusjuures, retsept on ilmselt täiesti sobilik ka emade- või naistepäevaks, sest nende kommide vorpimisega saavad hakkama ka mehed ja lapsed, kes muidu igapäevaselt kööki ei satu (va sööma) :)

Kasutasin seekord valget šokolaadi kakaotuuma tükikeste ja vanilliga. See on ilusa punase paberi ja südamega, mille pakendile on kirjutatud "Kallile", šokolaad, mis mulle sõbrapäeval ühes toidupoes silma jäi. Võimalik, et oligi ainult Valentinipäevaks spetsiaalne toode, sest rohkem pole seda enam märganud. Kuna ma tookord ei taibanud rohkem kui kaks 100-grammist tahvlit osta, siis ülejäänud 200 g oli mul tavaline valge šokolaad. Kuid kakaotuumade ja vanilliga šokolaadi asemel sobiks muidugi ka nt mustika vm maitsega variant. Kui kasutad ainult tavalist valget šokolaadi, siis haki soovi korral sisse paar peotäit mandleid või pähkleid (nt pistaatsiapähkleid) või kuivatatud puuvilju või marju (nt jõhvikaid, kirsse, aprikoose).

Kuigi ma just topelt-šokolaadi trühvlite retsepti juures kirjutasin, et parim suhe toorjuustul ja šokolaadil on 1:1, sest greibimekiga trühvlid olid täpselt ideaalse kõvadusega, siis need siin on vaatamata väiksemale toorjuustu kogusele (mul oli seekord 370 grammine pakk) pisut pehmemad, niiet teoreetiliselt võiks veel 100 g šokolaadi juurde lisada, kui on soovi, et kommid perfektselt oma kuju hoiaks (nt transportimisel). 

370-400 g toasooja toorjuustu
400 g valget šokolaadi
1-2 sl vedelat mett (soovi korral)

Sulata šokolaad, lisa toorjuust ja kui soovid veelgi magusamaid trühvleid, siis ka mesi, ning sega vispliga läbi. Kata kauss kilega ja aseta vähemalt 2 tunniks külma. Seejärel vormi massist teelusika abil pallid. Veereta komme kas pähklipurus või kookoshelvestes. Sellest kogusest saab u 35 trühvlit - arv sõltub eelkõige sellest, kui suured trühvlid teed.

pühapäev, 9. märts 2014

Topelt-šokolaaditrühvlid


Kahe šokolaadiga ja kamajahuse täidisega trühvlid valmistasin vabariigi aastapäevaks, kuid loomulikult sobivad need aastaringseks nautimiseks. Kingituseks ka hea variant;-)

Trühvli puhul on ideaalne toorjuustu-šokolaadi suhe 1:1 (no nt greibimekiga tummised kommid on täpselt paraja konsitentsiga), kuid seekord lisasin täidisesse tekstuuri ja tihedust andma natukene kamajahu. Paraku jäävad need kommid siiski üsna pehmed, niiet kui sa ei soovi tumedast šokolaadist glasuuri valmistada, siis lisa täidisesse veel 100 g valget šokolaadi ning veereta trühvleid kas pähkli- või šokolaadipurus, kakaopulbris vms. Kama ei soovita lisada rohkem kui ette on nähtud, sest siis jääb tulemus ilmselt juba jahune ja maitse on kõike muud kui "hõrk". Kamajahu on magustoitudes toredaks väikseks põnevaks nüansiks (nt kamavahu puhul), kuid see ei ole selline asi, mis minu arvates võiks domineerima jääda, sest iseenesest on ju tegemist ... mmmm ... jahuga:) Pole just maailma parim asi, küll aga kodumaisteks pühadeks tore vaheldus välismaisele kraamile - millal siis veel meie päris oma asju au sisse tõsta!?:)

Ja kui soovida veelgi "rahvuslikumat maitset", siis asenda konjak nt mõne mahedamaitselise puskari, kirsi- või jõhvikanapsu või Vana Tallinnaga ;-)

Vaja läheb:
30 g kuivatatud jõhvikaid või kirsse
1-2 sl konjakit v brändit (soovi korral)
100 g valget šokolaadi
200 g toasooja toorjuustu
3 sl kamajahu
200 g tumedat šokolaadi 

Tükelda kuivatatud kirsid või jõhvikad ja aseta soovi korral umbes tunnikeseks brändi vm alkoholi sisse likku. Tükelda ja sulata valge šokolaad ning sega läbi toasooja toorjuustu, kirsside või jõhvikate ja kamaga. Kata kauss toidukilega ja aseta vähemalt tunniks külmkappi tahenema. Seejärel vormi massist teelusika abil pallikesed. Kokku saab u 20 trühvlit. Aseta need veel tunnikeseks külma tahenema. 

Tükelda ja sulata tume šokolaad. Kasta sellesse trühvlid ja aseta fooliumi, toidukile või küpsetuspaberi peale tahenema. Jahtunud glasuuriga trühvlid aseta õhukindlalt suletud anumasse ja hoia külmkapis. 

Kuni glasuur ei ole tahenenud, saad soovi korral puistata peale meelepäraseid kaunistusi, nt hakitud kuivatatud kirsse või jõhvikaid, kuivatatud rukkilille õisi vms.

neljapäev, 6. märts 2014

Gluteenivaba Tosca kook jõhvikatega



Tosca kooke on mul siin blogis suisa kolm tükki - üks klassikaline, teine õunatükkide ja kolmas rabarberiga. Praegune ongi uus versioon sellest esimesest, mille algse retsepti rohkem kui 10 a tagasi ühe tollase toreda kolleegi käest sain (aitäh, Eleri!). Seekord proovisin küpsetada seda hõrku kooki hoopis gluteenivabana ehk kasutasin nisujahu asemel maisi- ja riisijahu, ananassitükid aga asendasin jõhvikatega. Et minult on seda kooki (just seda nisujahuta versiooni) juba mitu korda uuesti palutud teha, siis võib ilmselt lugeda katsetuse kordaläinuks ning retsepti blogiski jagada ;-)

Tosca koogi retsept ilmus ka LP-s minu kohviteemalise loo juures, mida ajendasid mind kirjutama nii armastus kohvi vastu kui ka mitmed huvitavad artiklid, nagu nt see ("How Coffee Could Save Your Life"), see ("Coffee may boost brain's ability to store long-term memories) ja see ("Coffee: Drink More, Live Longer?"). Aga mu lemmik kohviteemaline artikkel on muidugi "Coffee v smoothies: Which is better for you?", sest igati loogiline oleks ju arvata, et puuviljadest valmistatud mahedik on oluliselt tervislikum jook kui kohv, onju?! Aga tegelikult ... :) :) :) Siin on veel üks huvitav eestikeelne artikkel kohvi kasulikkusest sportlastele. Loomulikult võib kohvil olla ka kahjulikke mõjusid (üritasin need ka artiklisse kirja panna) ja alati tuleb olla mõõdukas (ehk u 2-3 tassi päevas), kuid väide, mida mina nõuka-ajal lapsena kuulsin, et suhkur on valge surm ja kohv on must surm, ei pea kohvi osas paika! Kuigi varem oldi üldiselt arvamusel, et kohvijoomine on pigem tervisele kahjulik, siis hiljuti on varasemaid uurimistulemusi oluliselt üle vaadatud. Asi on selles, et kuna kohvijoojad on võrreldes mitte-kohvijoojatega suurema tõenäosusega suitsetajad, tarbivad alkoholi ja söövad punast liha, siis neid asjolusid arvesse võttes on teadlased jõudnud järeldusele, et tegelikult surevad kohvijoojad väiksema tõenäosusega südame- või hingamisteede haigustesse, saavad infarkti, diabeedi või mõne teise haiguse.

Tänu LP kohviloole sain tuttavaks ka Pauligi barista Kati Kljukinaga, kes on kahel aastal võitnud Eesti baristade võistluse ja esindanud kahel korral Eestit baristade MM-l, kus tema poolt 52 riigi hulgas saavutatud 9. koht on siiani kõrgeim, mida eestlased on suutnud. Märkimisväärne on, et Kati kasutas võistlustel Pauligi Barista sordi kohviube, kuigi reeglina on sellistel võistlustel igal baristal enda poolt väiketootjate parimate saaduste hulgast käsitsi valitud kohviubadega. Ehk siis Kati 9. koht MM-l on siiani ka kõrgeim, mis on saavutatud suurtootja kohviube kasutades.

Igal juhul minu jaoks oli see hästi huvitav kohtumine ja sain päris palju targemaks. Samuti sain kinnitust faktile, et tühja kõhuga (nt hommikul esimese asjana) kohvi juua ei tasuks. Kati rääkis, et kuna kohv on happeline, siis tuleks enne ikkagi midagi süüa, kasvõi ühe võileiva. Ja hommikusöögi juurde on capuccino või mõni muu piimaga kohv igati sobilik, mida ei saa öelda näiteks õhtusöögi kohta - toeka eine lõpetuseks on ikkagi parim üks väike espresso, et seedimist soodustada. Õhtul ei ole vaja karta, et espresso on kange, st kangem kui mõni piimakohv:) Piimaga ei saa tegelikult kofeiini kuidagi lahjendada - kofeiini on ikkagi suures 300 ml piimaga tehtud caffe latte's sama palju kui caffe macchiato's, kus on espressole vaid väga väike kogus piima lisatud ehk siis sõltumata lisatud piima kogusest on need kohvid pmst sama kanged.

Loo juurde küpsetasin kaks kooki. Neist esimese retsept (sulava sisuga šokolaadikoogid) ilmus aga LP-s juba nädal varem ehk sõbrapäeva koogi ideena ning nende juurde soovitab barista juua Mehhiko päritolu kohvi. Tosca koogi kõrvale on aga ideaalne mahe kerge pähklise maistega Pauligi Colombia kohv. Head küpsetamist! :)



Kook:
150 g võid
1 dl suhkrut
3 muna
2,5 dl jahu (kasutasin maisi- ja riisijahu pooleks)
1,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
1 väike ananassikonserv (tükid), hapukas õun või paar peotäit pohli või jõhvikaid

Kate:
100 g võid
2 sl jahu (kasutasin riisijahu)
1 dl suhkrut
80-100 g mandlilaaste
5-6 sl (vahu)koort


Vahusta toasoe pehme või suhkruga heledaks vahuks. Lisa vahustamist jätkates ükshaaval toasoojad munad. Sega küpsetuspulber, sool ja jahu(d) omavahel ning lisa läbi sõela munavahule. Sega taigen ühtlaseks ja lisa nõrutatud ananasstükid, väikesteks tükkideks hakitud õun või paar peotäit pohli või jõhvikaid. Sega õrnalt läbi ning vala tainas võitatud ja jahuga ülepuistatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Küpseta ahjus 175 kraadi juures 25-30 minutit.


Kui kook on ahjus, saad valmistada katte. Selleks sulata või paksupõhjalises nõus, lisa jahu ja sega ühtlaseks. Lisa seejärel kohe suhkur ja sega korralikult läbi. Lisa ka mandlilaastud, sega, siis koor. Kuumuta  vaiksel tulel aeglaselt segades paar minutit kuni segu pakseneb (keema ära lase).


Vala kate koogile siis, kui kook on täiesti tahenenud, sest muidu võib see koogi sisse vajuda. Tõsta mandlimass lusikaga koogile, aja ühtlaselt laiali ja küpseta veel 25-30 minutit, kuni kate on pruunikaks muutunud. Lase koogil u 10 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile edasi jahtuma.


NB! Kui kasutad külmutatud marju, siis sulata ja nõruta need enne tainale lisamist korralikult. Kui marjad tunduvad ikka vesised, siis sega need 0,5 sl tärklisega läbi.

pühapäev, 2. märts 2014

Vastlakuklid kardemoni ja pohlamoosiga

See on täitsa uskumatu - arvasin, et olen oma vastlakuklite restepti blogisse lisanud, hakksin seda otsima ja selgus, et tegelikult ei olegi ...:) Mu retsept ilmus eelmisel aastal ajakirjas Toit&Trend, aga blogisse ei jõudnud ilmselt seetõttu, et vastlapäeval olin Malaisias ja hiljem polnud enam mõtet seda retsepti jagada. Õnneks aga oli Marju mu kukliretsepti oma blogisse lisanud, niiet ma ei pidanudki hakkama oma paberilehtede hulgas või arvutis dokumendikaustadest ja meilidest ostima, vaid lihtsalt kopeerisin Marju blogist  oma retsepti enda blogisse ka:)

Ausalt öeldes on vastlakuklid sellised küpsetised, mis ma alati hea meelega teistele maiustamiseks jätan. Kuid ise tehtud otse ahjust tulnud kuklid on täiesti vastupandamatud! Juba küpsetamise ajal on tuba mõnusat saialõhna täis ja värskeid sooje kukleid võiks isegi mina mitu tükki järjest ära süüa, kuigi ma muidu just suur saiafänn ei ole. Niiet soovitan kõigil ise käed jahuseks teha, kui vähegi aega on:)

Mulle meeldib, kui vastlakukkel ei ole lihtsalt sai ja vahukoor, vaid et selles on ka mõnusat maitset. Mina lisan kuklitesse kardemoni ja vahele natukene pohlamoosi, aga näiteks Ülle tegi paar aastat tagasi üliahvatlevaid astelpajukreemi ja martsipaniga kukleid, mis siiani mul süljenäärmed tööle panevad:) Igasugune loomingulisus kuklite puhul (nagu üldse kokkamises) on alati teretulnud, et tulemus oleks veelgi maitsvam. Kreemi valmistamisel võid kasutada lisaks vahukoorele ka kohupiima või toorjuustu, taina hulka lisada kardemoni asemel peenelt riivitud sidruni- või apelsinikoort ning pohlamoosi asendada mõne muu endale meelepärase keedisega või üldse ära jätta ;-)

Pärmitaina õnnestumiseks on mul kirja pandud ka mõned nipid ja põhitõed, mida tasub järgida, et tulemus perfektne oleks. Head küpsetamist ja pikka liugu vastlapäevaks! :)

Foto on Marju tehtud.

Tainas
2½ dl käesooja piima 
25 g pärmi 
500 g nisujahu 
½ tl soola 
5 sl suhkrut 
1 muna 
80 g võid 
1 tl jahvatatud kardemoni 
1 muna (määrimiseks)
Täidis
väike purk haput moosi (eriti hea on pohlamoos) 
4 dl vahukoort 
4 sl (tuhk)suhkrut 
1½ sl vanillisuhkrut 
tuhksuhkrut (pealeraputamiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse kohta umbes pooleks tunniks kerkima. Sulata või ja jäta jahtuma. Kui tainas hakkab pisut mullitama, siis sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima.
Vajuta tainast üleliigne õhk välja, aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga 20–22 tükiks. Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese veega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures umbes 10 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid.
Lase jahtuda ja lõika kuklilt „kaas” pealt ära. Vahusta vahukoor (tuhk)suhkru ja vanillisuhkruga. Tõsta kukli peale 1–2 teelusikatäit haput moosi ja seejärel meelepärane kogus vahukoort. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.