laupäev, 5. veebruar 2011

Potchefstroom

Pärast 24 tundi lennukites ja lennujaamades jõudsingi õnnelikult pärale. Kuigi ajavöönd on täpselt sama, mis Eestis, siis pikast reisist toibumine võtab ikkagi natukene aega. Oleme Potchefstroomis- linnas, mille nime ma juba suudan isegi välja öelda:) See on väike peamiselt valge elanikkonnaga ülikoolilinnake, kus kohalike sõnul on hetkel 220 000 elanikku. PÄRIS sportlaste seas on see väga populaarne treeningukoht, sest see asub 1350 m merepinnast, mistõttu treeningud on kõrgmäestikutingimustes ehk aitavad sportlastel suurendada maksimaalset hapnikutarbimist. Leidsin ühe huvitava artikli hõreda õhu kasulikkusest, mis aitab seletada, kuidas ma olen saanud hakkama juba 4 päeva ilma ühtegi tükki kooki, šokolaadi v jäätist söömata:) Eestis on mul pidev vajadus midagi süüa ja näksida, magusaisu on täiesti permanentne, siin aga saab täitsa hakkama kolme regulaarse söögikorra ja puuviljadega nende vahepeal:) Uskumatu, aga täitsa tõsi!!!:):):)

Puuviljad  on siin muidugi superhead ja magusad, sest need ei ole rohelisena puu otsast ära korjatud ja tükk aega kastides teel olnud, vaid on saanud päikese käes valmis küpseda:) Suussulavad magusad mangod, anannass, melonid, arbuus, virsikud, banaanid, viinamarjad, ploomid on meil siin nii tervena kui lahti lõigutuna v salatina kolmel söögikorral päevas saadaval ning tuppa tuuakse ka vahel kausitäis. Ammu pole nii magusaid ja tumeoranže mangosid saanud...:)

Sooja on siin koguaeg üle 25 kraadi (päeval vist u 30 kraadi) ning isegi õhtuti väljas käies pole midagi kleidile peale vaja panna. Ükspäev pani ühe õhukese jaki selga, aga palav hakkas sellega:) Veinivalikust ja hindadest pole vist mõtet rääkidagi- pmst jagatakse siin veine peaaegu tasuta:) Nt üks Zonnebloem'i Pinotage, mida ka Eestis müüakse, maksab siin vaid u 3 eurot:)

Turvalisuse pärast pole tänu mind ümbritsevale maskuliinsele seltskonnale kordagi muretsema pidanud. Pigem vastupidi- pole ennast ammu nii turvaliselt tundnud:) Potch on ka üks turvalisemaid linnasid LAV-is. Samas on LAV mõningatel andmetel ikkagi maailma 10 kõige ohtlikuma riigi hulgas ja kohalike sõnul pole siin ühtegi valget, keda ei oleks röövitud. Ja Cape Town, kuhu me kindlasti minna plaanime, platseerub maailma 5 kõige ohtlikuma linna seas "auväärsele" viiendale kohale. Kuritegevus on peamine põhjus, miks paljud inimesed ei julge siia imeilusasse riiki sõita ja miks kõik sõbrad- tuttavad-sugulased enne reisi sõnad peale loevad ja äärmisele ettevaatusele manitsevad:) Potch ise on väike ja armas linnake ning kuigi siin kuritegevus on madal, siis ikkagi on praktiliselt kõik eramajad ümbritsetud kõrgete müüridega, mille peal on peaaegu alati kas elekter või okastraat.

Mulle lennujaama vastu tulnud Malcolm rääkis, et siin süüakse palju liha ja seda nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks. Nii see tõesti on ja mulle see tõeliselt meeldib, et hotellis saab igal toidukorral hästi tehtud lamba-, veise-, sea- v kanaliha süüa:) Polegi varem lambaliha veel hommikusöögiks söönud:) Käisime ühel õhtul peale õhtusööki veel ühes steakhouse'is, mille menüüs oli suurim veiseliha valik, mida ma näinud olen. Kõiki variante, alates sisefileest ja lõpetades ribidega sai võtta erinevas suuruses erinevate lisanditega. Kui Eestis juba 2 varianti veisest restorani menüüs on, siis on isegi hästi... Mina piirdusin carapaccioga seekord, sest kell 10 õhtul peale ühte õhtusööki suudan isegi mina T-bone steigile "ei" öelda, aga see carpaccio lihalõikude hunnik oli juba selline, et annab liha koguse poolest silmad ette mõnes restoranis praena pakutavale lihatükile.

Olen Potchis koos MM-il ükskord kuuendaks tulnud ja mitmekordse Aafrika meitrist kettaheitja, tema eestlasetsest treeneri ja füsioterapeut Siimuga. Teeme korralikult igal hommikul (veits peale 11, et mõistlik aeg hommikusöögist oleks möödas) staadionil trenni ja õhtuti on jõusaalitrennid. Ma ise pole kunagi jõusaalis käinud (va vahel harva lindil v stepperil treenimine) ja ise seal midagi peale hakata ei oskaks, aga porfessionaalse treeneri käe all on ka seal tõeliselt fun!:) Treenereid on mul seal isegi kaks, sest ka Siimul on lisaks veel jõusaalitreeneri paberid:)

Mina, kes ma kunagi spordiuudiseid ega- võistlusi telekast ei vaata ega ajalehtedest spordiuudiseid ei loe (jalgpalli suurvõistlused on ainus erand), olen saanud siin juba -vähemalt kettaheitjate osas- oluliselt targemaks. Kolmap nt käis meiega väljas treeneri sünnipäeva tähistamas selline mees. Ma ei tea, paljud naised selle peale, kui neile tutvustatakse Pjotrit, kui väga head kettaheitjat Poolast, teaks täpselt, kellega on tegemist. Ilmselt need, kes ikka suurvõistlusi jälgivad, tunneks Kanteri konkurendid ära, aga mina pean küll paraku tunnistama, et minu jaoks olid nii nägu kui inimene täiesti tundmatud. Ega ma oma ignorantsust spordivallas ei oskagi muuga vabandada, kui sellega, et mind lihtsalt sport kui meelelahutus (ehk telekast vaatamine) absoluutselt ei huvita. Kettaheide on edaspidi muidugi jalgpalli kõrval kindalt kavasse võetud;-) Kusjuures, Potchefstroomis elas MM-i ajal ka minu lemmiktiim ehk Hispaania koondis, kelle logistika, meelelahutus ja kõik elamisega seonduv oli Malcolmi korraldada. Tal olevat ka särgid kõigi tiimiliikmete autogrammide ja pühendustega, mida ta mulle näha lubas tuua:D

Lood on aga sellised, et kirjutasin eile üsna pika jutu valmis, aga u pool sellest oli ilmselt jäänud salvestamata- muud moodi ma ei oska kuidagi seletada, kuhu see kadus. Mõtlesin, et täna lisan siia spordihuvilistele ka ülevaate treeningutest, aga eks sii mõni teine kord...:) Ja äkki saan homme ka kadunud juttu taastada- täna enam ei jõua, sest kohe lähme sööma.

Pilte panen ka üles varsti, kui olen need jõudnud arvutisse tõmmata ja üle vaadata, sest ega mul eriti aimu pole, mis seal on. Ma ise pole veel ühtegi pilti teinud oma fotokaga, sest ma lihtsalt ei armasta seda tegevust - nii hea on niisama hetkes olla, mitte hakata kaamerat välja tirima, et seda ka jäädvustada, kuigi ma tean, et tegelt oleks see ju tore ja pärast oleks see ka mälestusena olemas. Kuna siin mõned mult pilte nõuavad, siis andsin üleeile oma fotoka teiste kätte, niiet Siim, trreener ja sportlane on siin ikka natukene juba klõpsinud viimase kahe päeva jooksul.

Igal juhul kokkuvõttes võib öelda, et elu on nagu lill- seltskond on suurepärane, päike paistab, ilm on soe, süüa saab hästi, head veini ka ja kuna homme on ainus trennivaba päev, siis täna peale õhtusööki lähme välja:) Mis muresid ikka väga olla saab, kui keegi su toa iga päeva ära koristab, kolm korda päevas süüa teeb, sul on võimalus trenni teha ülilahedate (ja professionaalste) inimestega, jne:) Kohalikud inimesed on ka kõik hästi sõbralikud ja avatud. Malcolm ütles mulle kohe esimesel päeval, et siinsete inimeste eesmärk ei ole mitte ainult see, et siin olles naeratus külalise näolt ei lahkuks, vaid see oleks alles ka siis, kui ta koju jõuab. Esimene eesmärk on minu puhul küll siiani täidetud :):):)

3 kommentaari:

U ütles ...

Kas "Ganter" on mingi uus popp nimenali Gerd Kanteri kohta või?

Lars ütles ...

Hei! Ma nii lootsin, et sa ei pea terve laagriaja Kaplinnas olema, aga mul ununes küsida, kuhu sa täpselt lähed.
Kusjuures, ma nägin unes, et ma olin sind unes näinud ja siis ma helistasin sulle, et "vau ma nägin sind just unes" ja sina ostsid parajasti LAV'is kojutoomiseks šokolaadi :D

Silja Luide ütles ...

to U: nojah, tuli kuidagi Gerd ja Kanter kokku :):):) ma olen muidu sellest mehest kuulnud küll ka juba enne siia tulekut ;-)

to L: väga tore, et me vähemalt su unenägudes kohtume:) Kaplinna lendan laup:)