Suvelõpu õunapuder valgest klaarist

Minus on alati sõna "supertoit" tekitanud pisut kahtlusi ja muutnud mind skeptiliseks, sest tavaliselt propageerivad sellist kraami samad inimesed, kes leiavad, et teraviljad ja piimatooted oleks hea menüüst välja jätta, peotäite kaupa tuleb toidulisandeid süüa, suhkur on mürk jms teadusliku aluseta umbluu levitajad. Seda enam on kogu supertoidu värk kahtlane, et immuunsüsteemi ei saa ju tegelikult mingi tableti ega ühe konkreetse toiduga "tugevdada", vaid tuleb lihtsalt tervislikult ja mitmekülgselt süüa, korralikult magada jms - jagasin siin postituses teaduspõhiseid artikleid selle teema kohta. Ja omalt poolt proovin alati "promoda" meie enda "supertoite" nagu nt pohlad, õunad jmt, mis enamasti meile täiesti tasuta või väga väikese raha eest kättesaadavad on. Laupäevaleht LP-sse olen selle peaaegu nelja aasta jooksul, mil see leht ilmub, päris omajagu selleteemalisi, st erinevaid aedvilju, marju jmt kiitvaid ning tervisele kahjulikke müüte (nt kas gluteen on paha?) ümberlükkavaid artikleid kirjutanud. Keegi peab ju selles umbluu virvarris ometi ka tervest mõistusest ja teaduspõhisest meditsiinist lähtuvaid toitumisteemalisi lugusid kirjutama või mis?!? Niiet kui lugesin täna huvitavat artiklit, siis teadsin kohe, et lihtsalt pean seda jagama ka blogilugejatega :) Nii ebamugav kui see tõde ka ei oleks, siis:

The truth – so unappealing – is that nutrition is fabulously complex, different for everybody and mostly mysterious. We know that if you eat a balanced diet with plenty of fruit and vegetables and do regular exercise, nothing is a superfood. And if you don’t, no superfood will save you.

Eriti muidugi praegusel ajal, mil turuletid on head ja paremat värsket kraami täis, metsades on ohtralt  pohli ja jõhvikaid ning õunapuud on sel aastal sõna otseses mõttes lookas, on väga lihtne tervislikult ja mitmekülgselt oma toidulaud katta, et enda organismi vajalike vitamiinide, mineraal- ja kiudainetega varustada ega oleks vaja kalli raha eest "imeravimeid" osta. Aga et üle pika aja tuleb tõeliselt hea õuna-aasta, siis tegin nädalavahetusel koduaias ka mõned fotod oma telefoniga selle "tõestuseks" ;-)

Kuigi õunaputru, -kastet või -püreed (kuidas keegi seda täpselt nimetas) keedeti juba nõuka-ajal, siis ikka aeg-ajalt keegi küsib, mis see täpselt on. Eks igaüks ilmselt teeb seda toitu erinevalt ja saab ka võib-olla omamoodi sellest aru, aga minu jaoks on õunapuder pmst nagu moos, ainult et mitu korda vähema suhkruga ja mõeldud koheselt söömiseks, mitte pikalt purgis säilitamiseks. Ma söön õunaputru ka niisama ilma lisanditeta, aga igati maitsev on see koos maitsestamata jogurti või kohupiima(pasta)ga, samuti vanillikreemi või -kastmega. Ja eriti hea on ubinapuder minu arvates just valmistatuna magusatest, pehmetest ja mahlastest suveõuntest nagu nt valge klaar :) Mina lisan enamasti keedisele peotäie marju (pohlad on eriti head, aga sobivad ka vaarikad ja sõstrad) ja õunu ei koori, sest saan oma ubinad kas koduaiast või sõprade või tuttavate käest ning koore alla peituvate kahjulike ainete pärast muretsema ei pea. 

Kuigi olen näinud ka tärklisega tehtavaid õunapudru retsepte, siis ise ma seda kunagi ei lisa, sest õuntes on niigi piisaavalt pektiini, mis aitab pudrul mõnusa paksu konsistentsi saavutada. 

400 g õunu (puhastatud õunte kaal)
30-50 g suhkrut
100 g vett
peotäis pohli (soovi korral)
jahvatatud kaneeli, kaneeli- või vanillisuhkrut või vanilliekstrakti

Puhasta ja tükelda õunad, aseta koos suhkru ja veega potti ning keeda aeg-ajalt segades kuni õunad on lagunenud ja kergelt läbipaistvad ning tekib mõnus paks puder. Lisa pisut enne keetmise lõppu ka peotäis pohli, kui soovid, ja meelepärane maitseaine. Lase pisut jahtuda ja naudi koos maitsestamata kohupiima(pasta) või -jogurtiga, samuti sobib juurde ideaalselt vanillikreem või -kaste. Ka lihtsalt niisama külma piimaga on puder väga mõnus.

Pehme mandlitäidisega pirnipirukas

Elasin u 7 esimest aastat Tallinnas nii, et kodus polnud telekat, arvutit ega internetti (tol ajal polnud veel ka nutitelefone) ning ei tundnud neist asjadest kordagi puudust, kuigi pidin pidevalt inimestele seletama, et kuidas ma küll ilma nende "eluks vajalike" asjadeta hakkama saan :D Aga tõesti, seni, kuni maailmas on olemas päris inimesed, raamatud, muusika, teater ja kino, rääkimata sportimis- jm võimalustest, ei näe ma küll põhjust, miks neist asjadest loobuda ei saaks :):):)

Kirjutasin eelmises postituses lugemisest ja sellest, kuidas ise üritan ennast pidevalt harida, positiivseid emotsioone saada, lähedaste, sõprade ja muidu toredate inimestega koos olla jne, mistõttu ma loen internetis leiduvast väga vähe asju, veedan FB-s nii minimaalselt aega, kui vähegi võimalik, ja ei vaata (v.a jalgpall) peaaegu üldse telekat. Seetõttu valin ka hoolikalt filme, mida vaatan - õudukad, vägivalda täis teosed jms, ükskõik kui head need poleks ja kui palju kriitikutelt kiita ei saaks, ma jätan suurima heameelega neile, kes neid naudivad. Mul on lihtsalt nii toimides elu ilusam! Ja olen endaga rohkem rahul, kui tunnen, et olen saanud targemaks ja paremaks, ega kogunud endasse negatiivset, tundnud end halvasti vms ... :)

Eestis on muuseas sadu toidublogisid ja kindlasti veelgi rohkem muid (mood, elustiil, reisimine jne jne). Mina olen avastanud sellise toreda lehe nagu 100 toidublogi, kus ma peaaegu iga päev korra käin ja pilgu peale viskan, mis toimub (what's cooking :) ). Tänu sellele olen sattunud igasugustesse rohkem ja vähem huvitavatesse kohtadese lisaks oma tavapärastele lemmikutele, mida saab ühekäe sõrmedel üles lugeda. Ma isiklikult küll ei näe probleemi selles, et inimesed blogivad, isegi kui neil on õigekirjaga probleeme, nad ei oska nii hästi süüa teha nagu mõne arvates peaks või mis iganes? Miks mitte?!? Meil on normaalne turumajandus ja sõbavabadus! See, et ma ise külastan nädalas u viite toidublogi (ja just neid, mis mu lemmikud on), ei tähenda, et ma kedagi maha teeks. Ei ole lihtsalt minu maitse ja that's it! Eks lugejad suudavad ise terad sõkaldest eraldada ning need, mis on ühe jaoks sõklad, on teise jaoks terad ja vastupidi. Kes ütleb, mis on hea ja halb, kes justkui võiks blogida ja kes "solgib turgu"? Toiduretseptide jagamine ei ole kindlasti toidublogijate privileeg, nagu mõni inimene arvab! Ei pea ju lugema neid, kui ei meeldi:) Igasugune lugemine ei ole silmaringi avardamine - kaugel sellest! Kui muidugi ei oska midagi tarka oma ajaga peale hakata ja/või on masohhistlikud kalduvused, siis on see arusaadav, et ei meeldi, aga ikka käid lugemas, aga muul juhul? Ma ei saa kunagi aru ka konkurentsiteemast blogide puhul (seda kusjuures hästi tihti küsitakse ka minult, et kuidas sellega on) - kõik on ju erinevad, oma nägu, stiil, jutud, retseptid, maitse ja fotod. Ühele meeldib üks, teisele teine - internet on lai ja piiramatu ja õnneks siin (peale isahakanud kriitikutest "korravalvurite") politseid pole:D Nagu restoranides inimesed nö hääletavad jalgadega, minnes sinna, kus on parem toit, meeldivam teenindus või ilusam interjöör, nii virtuaalmaailmas hääletatakse näppudega - kui inimesel on mõni retsept ebaõnnestunud, teda häirib fotode kvaliteet või ei meeldi blogija isik või tema mõtted või mis iganes, siis ta ei lähe sinna ilmselt tagasi. Kui on nõudlust, on ka pakkumine, ja vastupidi! Tore, kui inimesed on leidnud endale väljundi! Niiet kui keegi kahtleb, kas hakata blogima või mitte, siis igal juhul omast kogemusest soovitan soojalt! Blogist sai minu jaoks kõik alguse, seda ma armastan ja väärtustan, siin on "oma tuba ja oma luba" :) Kusjuures, eile just kuulsin, et Eestis pidavat olema elaniku kohta ilmselt kõige rohkem blogijaid maailmas, niiet veel üks rekord meie käes ;-)

Mulle hullult meeldivad mandlitäidisega (frangipane) koogid, sest selline mõnusalt pehme martsipanilaadne sisu koos marjade või puuviljadega ja õhuke krõbe põhi on lihtsalt superhea kooslus! Mul on blogis olemas tikritega (tikrite asemel saad seda hetkel küpsetada pohlade, jõhvikate või kultuurmustikatega) ja viigimarjadega kook, samuti on pisut sarnane see ploomide ja sidrunikreemiga küpsetis. Pirni-frangipane piruka retsept ilmus mul aasta tagasi ETK kliendilehes Hetk, aga blogisse jäi tookord lisamata. Et tegemist on ajatu klassikuga, siis õnneks saan selle "suure vea" nüüd ära parandada :) Ja kui pirnid ei meeldi, neid parajasti ei ole vms, siis sama hästi sobivad koogi sisse õunad ja ploomid ;-) 

Head küpsetamist ja ilusat nädalavahetust!

Tainas:
100 g toasooja võid
2 sl peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
1 munakollane
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
110 g nisujahu

Mandlitäidis:
100 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
120 g toasooja võid
2 suurt toasooja muna
120 g peeneks jahvatatud mandleid
1 sl nisujahu

Katteks:
1 suurem v 2 väiksemat pirni (õhukesteks viiludeks lõigatuna)
3 sl aprikoosi- või virsikumoosi

Taina jaoks vahusta toasoe või suhkrutega, lisa hulka munakollane ja seejärel omavahel segatud kuivained. Tee tainast pall, vajuta lapikuks, keera kilesse ja hoia 30 minutit külmkapis. Seejärel rulli tainas lahti, aseta 23-24 cm läbimõõduga võiga määritud ja jahuga ülepuistatud vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele, torka keskoksa tihedalt kahvliga läbi ja küpseta 190 kraadi juures 10 minutit.  

Vahusta toasoe või suhkrutega pehmeks heledaks vahuks ja lisa edasi vahustades ükshaaval munad. Sega jahu jahvatatud mandlitega ja lisa mandlid seejärel õrnalt segades võivahu hulka. Tõsta täidis vormi eelküpsetatud põhjale, kata ringikujuliselt pirniviiludega neid kergelt täidisesse vajutades ja küpseta ahjus 190 kraadi juures 30 minutit kuni täidis on kerkinud ja tahenenud. 

Määri pirukas pealt moosiga ja küpseta veel 5-10 minutit kuni see on kuldne. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveeri soojalt või külmalt, soovi korral paku juurde vanillijäätist või -kastet. 

Nostalgiline tursamaksasalat ja mõned mõtted lugemisest :)

Järgmisel pildil on minu arvates superhea tsitaat, mida üks mu tuttav hiljuti FB-s jagas (aitäh, Rain!) ja see võtab mõnes mõttes kokku mu enda mõtted. Kuidagi on nii, et osade inimestega suheldes tunned, et saad ise ka palju targemaks, paremaks, igas mõttes ilusamaks, tuju tõuseb ja meeleolu muutub helgeks. Ja siis on sellised inimesed, kelle seltskonda parema meelega vältida üritad ... Isegi kui nad otseselt pahad või rumalad ei ole, siis suudavad ikkagi kas mõne taktitu ütlemisega tuju rikkuda, kritiseerivad või klatšivad teisi (ehk on sisemiselt ebakindlad) või lihtsalt tunned, et sa ei võitnud midagi sellest, et nedega koos aega veetsid ...

Sama on tegelikult ka lugemisel! Minu jaoks kõlab üsna rumalalt lause, mida ühe blogi kommentaariumis eelmisel suvel lugesin, et igasugune lugemine on silmaringi laiendav. Täpselt samuti nagu ebakindlate, teisi mahategevate inimestega suheldes, nii ka negatiivse, teisi kritiseeriva mõttetu teksti lugemine on aega raiskav ja lihtsalt ... kurnav! Tasub ikka väga hoolikalt valida, mida lugeda, st millele oma aega kulutada, sest lugemisest endast palju olulisem on see, mida lugeda! Muidugi on inimesi, kes töö juures kellast kellani tagumikutundidega aega parajaks tehes jõuavad igasuguseid asju lugeda, aga enamike inimeste jaoks, kellel aega kunagi ülemäära ei ole, on väga oluline terade sõkaldest eraldamine. Kui raiskad oma väärtuslikku aega lugemaks teiste kritiseerimist (eriti kui kritiseerija - nagu alati - näeb küll teise silmas pindu, aga enda silmas palki ei näe) või lihtsalt mõne mitte eriti intelligentse inimese mitte eriti harivaid mõtisklusi (sh ka nt mõne uudisteportaali anonüümseid kommentaare) või lihtsalt lauslollust (nt sellest, kuidas maakera on tegelikult lapik jmt), mis on kirja pandud suuremal või vähemal määral õigekirjavigade, vahel ka ropendamise ja vandumisega (isegi kui inetut sõna pole otseselt välja kirjutatud, vaid selle asemel on esimese ja viimase tähe vahel kolm punkti), siis oled kindlasti oma aega asjatult raisanud, sest selle asemel oleksid saanud lugeda midagi tõeliselt head, kvaliteetset, harivat, targemaks ja paremaks inimeseks tegevat. Tunne on pärast halb, nagu oleks astunud millegi ebameeldiva sisse ... Hiljuti ütles mu õde ühe meie ühise tuttava blogi kohta, et seda lugedes jääd raudselt rumalamaks. Nii paraku ongi! Olen seda halba tunnet tundnud nii mõneski teises blogis, ilmselt tunneksin ka siis, kui hakkaksin nt Delfis vmt kohas kommentaare lugema, ja seega valin ikka väga hoolikalt, millel klikkida ja millisel lingil mitte, sest suurepäraseid raamatuid, mida lugeda, on tohutult palju, samuti on alati sõpru-tuttavaid, kellega oled lubanud kokku saada, pidevalt on mõni hea film, mida tahaks vaadata ... Pole mõtet raisata aega inimeste ja asjade peale, mis oma negatiivsusega suudavad negatiivseid tundeid tekitada! Silmaringi avardab enda harimine, eriti positiivses võtmes, ja isegi kui ei saa targemaks, saab vähemalt hea tuju ja muutud ehk paremaks ja (sisemiselt) ilusamaks inimeseks :) :) :)

Igal juhul loodan, et saan omalt poolt edaspidigi pakkuda toidualaseid teadmisi, huvitavaid retsepte ja niisama jagatud rõõmu, mida kõik toidu, kokkamise ja söömisega seonduv minus ohtralt tekitab!!! :) Ja eriti loodan, et kui ka alati siin blogis targemaks ei saa (annan muidugi selles osas endast parima, et siit ikka midagi ka harivat ja silmaringi avardavat leiaks), siis vähemalt saab hea tuju või niisama positiivse hetke või natukenegi osa siinsest rõõmust!!! :) 

Kui eelmise nädala Laupäevaleht LP-sse paluti retsepte 25 aasta tagusest ajast, siis esimese asjana tulidki meelde singirullid, tursamaksasalat ja Kräsupea kook. Lasin mõtetel paar päeva settida, aga midagi nendest paremat ei torganudki enam pähe, sest enamiku teiste tolleaegsete maiustuste retsepte olen blogisse kirja pannud - Kass Artur, Kirju Koer, biskviitkattega õunakook, Brita kook, hapukoorekreem, sõrnikud, uuendatud kamavaht on kõik juba ammu siin olemas ... Ka täidetud munade ja munavõi retsepte olen jõudnud jagada:) Niiet jäidki siis lõpuks need kolm asja, mida ma muuseas siiani aeg-ajalt valmistan. Tõsi, tursamaksasalatit tegin küll viimati u 10 aastat tagasi, aga nt Kräsupead see-eest olen korduvalt küpsetanud (sellest koogist lisan varsti blogisse ka gluteenivaba versiooni) ja ise tehtud singirulle on samuti aeg-ajalt tore lauale panna.

240 g (2 karpi) tursamaksa
3 suurt või 4 väiksemat keedetud muna
1 väike või pool keskmist peeneks hakitud sibulat
1 sl paksu hapukoort
hakitud tilli või murulauku
musta pipart, pisut soola

Võta tursamaks õli seest (nõrutada ei ole vaja) ja purusta kahvliga. Purusta kahvliga ka keedetud munad, haki sibul väikesteks tükkideks, haki till või murulauk peeneks. Sega kõik kokku, lisa hapukoor ja maitsesta pipraga, vajadusel lisa pisut soola. Naudi koos (röstitud) leiva või saiaga.

Tummine ja ülilihtne šokolaadijäätis

Kõigepealt aitäh kõigile, kes Vanamõisa laadal Eesti Toidu Telki külastasid! Ja muidugi eriti suur tänu telgi ja selles aset leidnud sündmuste organiseerijale Kaja Tamsalule, kes on lihtsalt erakordselt tore, armas, soe ja särav inimene ning tänu kelle meeletule energiale ja töökusele see üritus igal aastal aset leiab!!! 

Kui veel keegi lisaks nendele, kellele olen retsepti juba saatnud, soovib valmistada kodus kooki, mida pakkusin, siis retsept on olemas siin. Samuti on blogis olemas odrajahu-kohupiima karask, kuigi viimasel ajal olen küpsetanud seda väikeste muudatustega. Loodan, et jõuan ka tuunitud retsepti lähiajal blogisse lisada, aga põhiline muudatus lisaks mõnele komponendile seisneb küpsetusrežiimis  - nüüd valmistan seda alati auruahjus. Niiske õhk aitab nii karaski kui ka muude leibade-saiade kooriku erakordselt krõbedaks teha samas kui sisu jääb mahlane ja mõnus. 

Kui eelmisel nädalal, iseseisvuse taastamisele pühendatud numbris, olid Laupäevaleht LP toiduosas minu poolt mõned nostalgilised road (singirullid, tursamaksa salat ja Kräsupea kook), siis paar nädalat tagasi jagasin lihtsaid jäätise retsepte. Lisaks banaanisorbettidele, millest siin pikemalt kirjutasin, on ühed mu suureks lemmikuks kodused kondenspiimajäätised, mille valmistamiseks ei ole vaja masinat. Erinevalt tervislikust ja taljesõbralikust banaanimaiusest on kondenspiimaga jäätised rammusamad, kui ma olen siiralt veendunud, et kindlasti on iga selle jäätise näol omistatud kalor seda väärt! :D Ma olen küll sellest juba varemgi kirjutanud, et magusa söömine ei ole mingi patustamine (kes üldse tuleb selle peale, et sellist koledat sõna seoses dessertidega kasutada?!?), ammugi ei ole seda nii mõnusa magustoidu nagu selle koduse väikese kaneelimekiga šokolaadijäätise nautimine!:) Rohkem elurõõmu ja vähem põdemist!, oleks minu tagasihoidlik soov kõigile inimestele ;-)

Kui mõned aastad tagasi ehk oma teise raamatu kirjutamise ajal vahustasin sellise jäätise jaoks vahukoore koos kondenspiimaga, siis viimased paar aastat olen vahukoore tugevaks vahuks vahustanud ning kondenspiima eraldi lisandite ja maitseainetega läbi seganud. Nii jääb tulemus kohevam ja õhulisem, sest vahukoore saab paremini ära vahustada ja kui seda kolmes osas õrnalt kondenspiimaga segada, jääb vahu (ja kokkuvõttes jäätise) sisse rohkem õhku, mis teeb head tekstuurile.

Kakaopulbri ja kaneeli asemel võib kasutada muid lisandeid, nt külma kohvi, koorelikööri, hakitud šokolaadi, meelepärast hapukat moosi või keedetud kondenspiima. Neist viimast kahte ära sega eelnevalt kondenspiimaga, vaid lisa jäätisesegule kõige viimasena enne külmutamist, et jääks siiru-viiruline muster. 

Head nautimist! ;-)

4 dl vahukoort
400 g (1 purk) magusat kondenspiima
40 g naturaalset kakaopulbrit
0,5 tl mandliekstrakti või 1 tl vanilliekstrakti
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Vahusta vahukoor tugevate tippudega vahuks, teises kausis sega omavahel ülejäänud komponendid. Lisa vahustatud vahukoor kolmes osas kondenspiimasegule, segades ühe osa enne teise lisamist õrnalt ühtlaseks. Aseta segu karpi ja hoia enne serveerimist vähemalt 5 h külmas.

Serveeri koos meelepäraste marjade või neist tehtud coulis', šokolaadi- või karamellimastme, riivitud šokolaadi vm endale sobiva lisandiga, aga ka niisama on minu arvates lihtsalt SUPERHEA!

Suus sulav jahuvaba šokolaadikook

Ma loodan, et laupäevaks, 20. augustiks, on Teil veel plaanid tegemata ja saate tulla Vanamõisa laadale, kus taaskord on toidusõprade rõõmuks olemas Eesti Toidu Telk. Kaks aastat tagasi oli mul au laval üles astuda koos ühega Eesti andkematest kokkadest, kellega koos valmistasime pardifilee aedubade ja vaarikavinegretiga ning mustikatega blondie. Seekord mul kahjuks sellist suurepärast lavapartnerit ei ole ja pean üksi hakkama saama, aga ma usun, et tuleb ikkagi väga lahe üritus:) Siin on ülevaatlik tutvustus; rohkem infot toreda päeva ja teavet esinejate kohta aga on olemas FB-s Eesti Toidu Telgi lehel. Ma ise olen kohe esimene laval üles astuja hommikul kl 11, sest olen seotud ka Peetri jooksu korraldamisega, ja torman Vanamõisat kohe sinna edasi. Sealgi oleks tore Teid kohata!:) Kui 10 km joosta ei viitsi, saab teha ka kepikõndi või osaldeda hoopis 4,7 km pikkusel heategevusjooksul. Positiivne emotsioon on igal juhul garanteeritud ;-)

Kuigi suvise magusaisu saab ilusti imeheade värskete marjadega või neist tehtud magustoidu (nt smuuti, jäätise, kreemiga) rahuldada, siis vahel on kohvi kõrvale mõnus ka tükikest kooki nautida, eriti kui selle juurde ideaalselt vaarikad, mustikad, vaarikad ja kirsid sobivad:) Kui seda hõrku šokolaadiküpsetist ühel õhtul endale külla tulnud sõbrannadele pärast quiche'i ning erinevate suupistete ja juustude söömist pakkusin, asetades neile kummalegi taldrikule suure (ehk kaheksandik koogist) tüki, palusid nad mõlemad selle osa, mida ära ei jõudnud süüa, endale kaasa pakkida! Sellist asja polegi varem juhtunud, eriti nende konkreetsete tüdrukutega, sest nad ei ole kumbki eriti suur magusasõber ... :D Niiet tasub katsetada - äkki on sinu sõpradel sarnane reakstioon ;-) Pole vist vaja mainida, et mulle endale hullult maitseb see kook!!! :D :D :D

Välismaa ajakirjades on sellist tüüpi šokolaadikoogid tavaliselt koos omadussõnaga "fallen", sest munavalge abil õhulisuse saavutanud kook vajub pärast ahjust võtmist peagi üsna kokku ehk ääred jäävad kõrgemad, aga keskosa on pisut madalam. Keskele on hea toorjuustuvaht kuhjata, niiet vabalt võib mul kirjas olevad kreemikogused kahekordistada. Kui soovid aga pritskotiga kreemi koogile "paigaldada", siis piisab ka retseptis olevast kogusest ilusti. 

Koogis oleva koorelikööri võid asendada vabalt muu meelepärase alkoholiga, eriti hea meki annavad tainasse segatud brändi, rumm, Cointreau või amaretto. Kui aga alkoholi ei soovi kasutada, siis täiusta maitset paari supilusikatäie kange kohvi lisamisega. Kreemis oleva koorelikööri asemel võid segada toorjuustuga veel ühe supilusikatäie tuhksuhkrut või hoopis külma kohvi.

Kuna kook on tummine ja tõeliselt šokolaadiküllane, oma tekstuurilt pisut trühvlikommi meenutav, siis piisab magusaisu rahuldamiseks üsna väikesest tükist, mistõttu on see hõrgutis suurepärane pakkumiseks ka suuremale seltskonnale.



Kook:

250 g tumedat šokolaadi
150 g võid
50 g pruuni suhkrut
5 suurt muna
näpuotsatäis soola
100 g peen- või tuhksuhkrut (võib olla šokolaadimaitseline tuhksuhkur)
35 g jahvatatud mandleid või sarapuupähkleid
2 sl koorelikööri
1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)

Kreem:
200 g toasooja toorjuustu
2 sl tuhksuhkrut
1 sl koorelikööri

Tükelda või ja šokolaad, aseta kaussi ja sulata vesivannil. Sega ühtlaseks, lase pisut jahtuda ja sega hulka 50 g suhkrut ja üks munakollane. Lisa segades ükshaaval ülejäänud munakollased, seejärel  jahvatatud pähklid või mandlid ja alkohol ning soovi korral ka vanilliekstrakt. 

Vahusta munavalged soolaga pehmete tippudega vahuks ja hakka lisama kahe supilusikatäie kaupa peen- või tuhksuhkrut kuni munavalgevaht on läikiv ja tugevate tippudega - vaht on nii tihke, et kausi võib rahulikult ümber keerata ja midagi välja ei tule. Sega u neljandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka ja seejärel ülejäänud vaht kahes osas õrnalt segu spaatliga alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates, et võimalikult palju õhku vahu sisse jääks.

Tõsta tainas 23 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahu, suhkru või kakaopulbriga. Küpseta ahjus 160 kraadi juures 30 minutit. lase koogil u 15 minutit taheneda, eemalda vormi äär ja lase koogil täielikult jahtuda. Kook on parim külmalt, eriti tummiseks aga muutub üleöö seisnuna. Serveerimisel sõelu koogile naturaalset kakaopulbrit või valmista kreem. 

Sega kreemi komponendid ühtlaseks ja loata koogile või tõsta pritskotti ja lase külmkapis umbes pool tundi taheneda, et kreemist koogile meelepärased kaunistused teha. Puista peale värskeid või külmutatud marju (vaarikaid, maasikaid, sõstraid, pohli) ja naudi.

Turgutav kohvijäätis - unise vihmase ilma magustoit :)

Sellist vihmast ja tormist ilma nagu täna ei peeta üldjuhul just selliseks, mil oleks "sobilik" jäätisega maiustada - see dessert eeldaks justkui põletavat päikest ja kuuma ilma -, aga mina andunud jäätisesõbrana söön külma maiust muidugi iga ilmaga :) Jäätis on lihtsalt niiiiii hea ja banaanidega variant ka tervislik! Kohvijäätis on kõigele lisaks veel unisust peletav ja ergutav, sest kange kohv koos puuviljade enda loodusliku magususega on superkombo, mis aitab erksamaks muutuda - minu jaoks tänasel unisel päeval asendamatu toit :)

Banaanist saab muideks igasuguseid erinevaid jäätiseid, mul blogiski juba vähemalt neli varianti (tavaline, vaarikatega, vaarikate ja jogurtiga ning maapähklivõiga). Aga kõige rohkem teen ma tegelikult banaanimaiust naturaalse toorkakaopulbriga. Kahe-kolme banaani kohta lisan tavaliselt 1-2 sl kakaod ja ülimõnus magusaisu rahuldav jäätis ongi valmis: 

Kui aga rääkida nö "päris" jäätistest, siis kõigi minusuguste suureks rõõmuks tekib meil üha enam kohti, kus käsitööna valminud külma maiust nautida saab. Vanalinnas avas hiljuti uksed gelato ladies ja neist kirjutasin u kuu aega tagasi ka Laupäevaleht LP-s. Omanikud ja jäätisemeistrid jagasid artikli juures maasika-basiilikusorbeti ja oma imeheade krõbedate vahvlite retsepti, samuti räägin seal, mis eristab itaallaste gelato't tavalisest jäätisest. Kui ma ise Itaalias olen, siis söön iga päev vähemalt korra jäätist, aga tavaliselt ka mitu korda ehk nö ette ära :D Nüüd muidugi võib edaspidi selles osas Itaalias olles pisut piiri pidada ;-) 

Juba mõnda aega valmistatakse jäätist ka Reval Cafe's, kes avas hiljuti Viru keskuses täiesti eraldi jäätisekohviku. Revali gelatomeister Juri Kortšak (järgmisel pildil) on käinud sarnaselt gelato ladies tüdrukutega seda peent kunsti Itaalias õppimas ja välja töötanud erinevad suus sulavad maiused. Soovitan proovida!

Kui aga on soov kodus ise jäätist valmistada, siis on selleks palju erinevaid variante veel - kirjutasin neist lähemalt sel laupäeval LP-s. Kaks mõnusat ja kreemist jäätist, mida saab masinata valmistada, alati õnnestuvad ja kaua aega ei võta, on sees ka mu teises raamatus (koorelikööriga ja stracciatella). 

Kohvijäätise jaoks on aga vaja:
3 suurt ja küpset külmutatud banaani
1-1,5 dl külma kohvi
3 kuivatatud datlit
pisut kardemoni või vanilliekstrakti (soovi korral)

Lõika kooritud banaanid 1-1,5 cm tükkideks, aseta karpi ja hoia vähemalt kuus tundi sügavkülmas. Jäätise valmistamiseks lõika datlid väikesteks tükkideks ja aseta kõik komponendid köögikombaini.  Töölte, kuni moodustub ühtlane kreemjas segu. Serveeri kohe või aseta mõneks tunniks sügavkülma.

Esimene pilt postituse alguses on sügavkülmast võetud kohvijäätisest, alumise aga tegin kiirelt telefoniga u pool tundi tagasi vahetult pärast järjekordse portsu valmistamist. Ikka jube hea on!!! :)

Värske suvine salat aurutatud forelliga

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga mõnel ahjul võib olla olemas st ahjus nö sees ... kokaraamat! Vaatad puutetundlikul ekraanil retsepti, teed mõne näpuvajutuse ja ongi varsti toit valmis. Kuna kala (eriti just forelli või lõhet) küpsetan ma kas ahjus fooliumi sees või praen pannil, sest see on üks lihtsamaid ja kiiremaid õhtusöögi variante, siis mõtlesin seekord katsetada kala hoopis aurutada. Õnneks polnud vaja hakata nö jalgratast leiutama, sest ahi juba teab, mida selle kalaga teha:)

See kokaraamat ahjus tähendab tegelikult eelseadistatud programmi ja nö juhendatud küpsetamise olemasolu ehk ahi juhendab kokkajat alates sellest, mida on vaja osta, et retsepti järgi süüa teha kuni selleni, et oskab ise õigel hetkel kuumust maha ja juurde keerata, õigel hetkel auru lisada; samuti teab ahi, millal toit on valmis ja lülitab ise ahju välja. Igaks juhuks mainin, et kokkan hetkel Electrolux CombiSteam auruahjuga.  

Toitude aurutamine on tegelikult juba aastatuhandeid vana toiduvalmistamise tehnika, mille juured on Aasia maades. Mitmetes sealsetes riikides ollakse siiani arvamusel, et toit peab vastama nõuetele nii tervise, maitse, tekstuuri, aroomi kui ka silmailu osas. Auruga küpsetamine kasutatakse palju ka restode köökides, kuna lisaks kasulikele ainetele säilitab toit oma värvuse, maitse ja - mis peamine - ei kaota midagi oma kaalus. Kui võrrelda aurutatud forelli röstitud, praetud, grillitud vm viisil küpsetatud kalaga, on see tervislikum, toitainerikkam, mahlasem ja kokkuvõttes hõrgum, säilitades nii oma välimuse kui ka tekstuuri. Näiteks pošeerimisega võrreldes on tulemus juba visuaalselt selgelt erinev. Niiet fooliumi ja praepanni asemel lükkan mina kala edaspidi auruahju ;-)

Kusjuures, tänu aurule ja niiskusele muudab juba valmistatud toidu ülessoojendamine toidu selliseks, et see näeb välja nagu värskelt valmistatud. 

Kala:

600-800 g forelli- või lõhefileed

poole laimi või sidruni mahl

soola, musta pipart, suhkrut

väike punt värsket tilli

Salat:

150 g erinevaid salateid

2-3 küpset (kodumaist) tomatit

1 pisike suvikõrvits

100-150 g kitsejuustu

Kaste:

poole laimi või sidruni mahl

3 sl extra virgin oliiviõli

1 sl vedelat mett

soola, värskelt jahvatatud musta pipart

Puhasta kala, aseta nahk allpool aukudega aurutusnõusse (soovi korral võid ka naha eemaldada - mõlemat moodi saab hea), tõmba keskelt pinsettidega luud välja ja pigista peale poole laimi või sidruni mahl. Lase kalal u 15 minutit toatemperatuuril maitsestuda, puista seejärel peale pisut soola ja suhkrut ning jahvata musta pipart. Kui soovid aurutatud suvikõrvitsat, siis aseta selle viilud kala kõrvale ja küpseta tugeva aurutuse programmiga 25 minutit või vali vastav retsept "ahjus olevast" kokaraamatust. Võta kala ahjust, jäta jahtuma ja haki peale värsket tilli.

Aseta pestud salatilehed kaussi. Sega omavahel kastmeained, lisa salatile ja sega läbi. Haki tomatid ja juust ning lisa koos aurutatud suvikõrvitsaga salatile, sega kõik läbi ja naudi koos aurutatud kalaga. 

Viiest koostisosast kohupiimaga marjakook

Internetis on tohutult erinevaid 2- ja 3-komponendi kooke, mis mulle kõik igati ägedad tunduvad. Iseasi, kas nad on ka sama head, kui rohkematest koostisainetest tehtud, aga ideena on need igal juhul lahedad. Eks kui ka ise selle kuulsa juustukoogi ja šokolaadikoogi ära proovin, siis jagan muljeid, seniks aga jagan hoopis ühe ülimalt lihtsa ja kiire suvise marjakoogi retsepti, mille maitse küll ei kannata seetõttu, et selles vähe koostisaineid on. See kohupiimakook valmis kasutades vaid viit komponenti (!), kuid soovi korral lisa taina hulka paar peotäit mandlilaaste või kookoshelbeid, samuti võid segada sisse u 2 sl naturaalset kakaopulbrit, mis annab jälle hoopis teistsuguse meki (sarnaselt Erika tordipulbriga). Mitte et neid lisandeid oleks vaja - kook on niigi hea - aga kui on soovi seda pisut teistmoodi teha ;-) Mina nt olen küpsetanud seda kooki sel suvel juba hästi palju kordi ja tegelikult ei tunne ikka veel, et peaks midagi teistmoodi tegema või lisama.

Suvisel ajal saab kooki teha värksete marjadega, sügisel tükeldatud õunte, kevadel viilutatud rabarbriga. Talvel kasuta sügavkülmast võetud marju, kuid kas sulata ja nõruta need enne koogile lisamist või sega läbi 1 sl kartulitärklisega. Samuti sobivad koogi sisse nõrutatud kompotikirsid.

Juubeli tordipulber on üks vana ja hea asi, mida saab ära kasutada, kui on vaja kiirelt valmistada kook, mida inimesed teist tükki juurde küsivad :D Mulle tegelikult maitsevad eriti just Juubeli tordipulbriga koogid halvaaga:) Näiteks kohupiima-õuna-halvaakoogi retsept on olemas nii mu selles raamatus kui ka ilmus eelmisel sügisel Laupäevaleht LP-s, teistmoodi halvaa ja rabarberiga kook on aga juba pikka aega blogis. Mõlemas võib õuna ja rabarberi asemel kasutada ka meelepäraseid marju ;-)

Põhi:
1 pakk Juubeli tordipulbrit
150 g külma võid

Täidis:
600 g (3 pakki) vanillimaitselist või rosinatega kohupiima
3 muna
300-400 g marju (tikreid, mustikaid, vaarikaid, kivideta kirsse, sõstraid, pohli) või kaks tükeldatud õuna (kokku u 500 g)

Haki nuga kasutades, töötle köögikombainis või pudista sõrmede vahel tükeldatud külm või tordipulbriga ühtlaseks purutainaks. Laota tainast vähemalt 2/3 küpsetuspaberiga kaetud ahjuvormi (u 20X30 cm) ja vajuta pisut kinni.

Klopi munad kergelt lahti ja sega kohupiimaga ühtlaseks, võid selleks kasutada visplit, et tükke ei jääks. Laota kohupiimasegu tainapuru peale, aja ühtlaselt laiali, puista peale marjad ja selle peale ülejäänud kolmandik purutainast. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 35-40 minutit kuni kook on tahenenud ja pealt kuldpruun. Lase vormis u 15 minutit jahtuda ja lõika ruutudeks. Soovitan hoida kooki külmkapis, sest parim on see täielikult maha jahtununa.

Tervislik toit auruahjust ja suvine kodujuustukaste värske kartuli juurde

Millegipärast on paljud tänapäeval arvamusel, justkui peaksime pidevalt sööma toidulisandeid, eriti aga erinevaid vitamiine ja mineraalaineid (sh antioksüdante), et oma keha eluks vajalikuga varustada, sest "keha ju ei omasta toidust kõiki vajalikke asju" ... Tegelikult on aga enamasti tegemist maha visatud rahaga ja nagu alles hiljuti teada sain, võime sellise tegevusega enda tervist suisa kahjustada. Meie keha on kohastunud omastama toitaineid ikkagi toidust ja parim, mis me teha saame, on süüa võimalikult mitmekülgselt ja tervislikult ehk ilma ühtegi olulist toitainegruppi, sh piimatooteid, tera- ja kaunvilju, välistamata ning võtta lisaaineid ikkagi ainult vajadusel, nt kui on konkreetne defitsiit. Sest lisaks paljulevinud väärarusaamale ei saa me oma immuunsüsteemi "tugevdada", vähemasti mitte mingite tablettide vmt asjadega. Kui hakata oma immuunsüsteemi "tugevdama", siis lükatakse ta hoopis tasakaalust välja. Ka TÜ professor rõhutab, et vitamiinipreparaatide kasutamine normaalse söömise puhul ei ole vajalik, sest inimene saab kõik vajaliku toiduga kätte. Probleemide korral võib neid vahel siiski vaja minna, aga sellisel juhul tasuks arstilt eelnevalt nõu küsida, mida täpselt ja kui palju manustada.*

Seega tasub kasutada ka toiduvalmistamisel tehnoloogiaid, mis tagavad meile võimalikult tervisliku ja toitainerikka toidu. Aurutamine on eriti hea, sest kõik kasulik - vitamiinid,  mineraalid jm toitained - jääb ilusti toidu sisse, ega kao vees keetes või kõrge temperatuuriga küpsetamisel. Näiteks aurutatud toidus on keskmiselt 50% rohkem C-vitamiini kui teiste küpsetusviiside korral. 

Maitseaineid läheb auruga küpsetamise korral vaja oluliselt vähem või peaaegu üldse mitte, sest kogu toidu enda looduslik headus ja maitseomadused jäävad aurutamisel alles, samuti ei kulu peaaegu üldse rasvainet, kuigi pisut võid või mõned sortsud extra virgin oliiviõli ei ole kunagi ühegi toidu puhul liiast ;-)

Värskeid kartuleid küpsetan ma tugeva aurutuse ehk 100% auru programmiga 40 minutit. Eriti meeldib mulle see, et ma ei pea väiksemaid kartuleid enne välja võtma, vaid nii pisikesed (u pöidlaküüne suurused) ja pisut suuremad kui ka päris tavalise kartuli mõõtu kartulid küpsevad kõik ühtlaselt, st ma ei pea pisikesi ega keskmiseid varem välja võtma, vaid saan kõiki kartuleid ahjus hoida kuni ka päris suured kartulid on valmis. Kartulite nii erinev suurus ei ole eriti probleemiks nende poest ostmisel, küll aga kartulit maal vaost üles võttes on ühe taime all väga erinevas suuruses kartuleid :) Mugav on, et korraga saab aurutada suurema koguse kartulit, sest need ei pea olema ühe kihina - näiteks sel nädalal läks korraga auruahju 2 kg kartuleid, millest jätkus kolmele inimesele mitmeks õhtuks :)

Järgmisel päeval saab ülejäänud aurutatud kartulitest valmistada maailma parimaid ahjukartuleid - keetmise osa jääb siis retseptis vahele ja tsukiiniviilud aseta kartulitele u 15 minutit enne küpsetusaja lõppu.

Suvikõrvitsaviilud kitsejuustuga

Kuna suvikõrvitsataimed annavad jõudsalt saaki, on ilmselt paljudes kodudes see vili suvisel ajal igapäevaselt laual. Õnneks on selle kasutusvõimalused piiritud! Üks lihtne lisand, mis sobib nautimiseks ka eraldi suupistena, on aurutatud suvikõrvitsaviilud juustuga. Lõika tsukiini u 0,5 cm paksusteks viiludeks ja auruta u 10 minutit. Võta ahjust, puista peale riivitud juustu või aseta kitsejuustuviilud ja grilli kasutades turbogrilli režiimi 230 kraadi juures mõned minutid, kuni aedviljad ja juust pealt pruunistuvad. Õli ega muud rasvainet lisada ei ole vaja, kuid soovi korral võid pisut head oliiviõli peale piserdada, samuti jahvatada musta pipart ja puistata soolahelbeid.

Kodujuustukaste

200 g kodujuustu

100 g paksu hapukoort

100-200 g väikesteks tükkideks hakitud suitsulõhet
0,5-1 tl mahedat sinepit (nt Dijoni)

hakitud värsket tilli ja murulauku

värskelt jahvatatud musta pipart, soovi korral pisu soola

Sega kõik kokku ja aseta kuni serveerimiseni külmkappi.

Sellest kastmest saab ka mõnusa salati, kui hakkida sekka tomatit ja/või kurki.

* Kuigi internet on suures ulatuses täis umbluud, siis tasuks neid kolme artiklit, millele esimeses lõigus viitan, kindlasti lugeda, sest kahjuks juhtub seda väga harva, et toitumisteemadel võtaks sõna mõni inimene, kes tegelikult ka asjast midagi teab!!!

Virsiku-vaarika ehk Peach Melba smuuti

Pean ütlema, et saan oma instagrami kontol, aga ka inimestelt niisama tihti kuulda, et minu reisi- vm pildid tekitavad kadedust ... Ma küll ei taha öelda, et ma sellest aru ei saa või seda kuidagi hukka mõistaksin, aga samas ei saa ma ka öelda, et "tean, mida sa tunned!" Näen ise ka sotsiaalmeedias teiste reisi- jm lahedaid pilte ja ainus reaktsioon, mis mul reeglina tekib, on see, et nii tore, et inimestel läheb hästi, neil on tore reis ja nad lõbusalt aega veedavad! Ilmselt kui ma arvaksin, et kuskil võib olla elu parem või lõbusam, kui mul endal hetkel on, siis võib olla vaataksin ka teiste fotosid teatava kadedusega, aga enamasti on mul mõte, et "oi, kui lahe!" Mõnikord küll lisandub sinna juurde "tahan ka!", kui tegemist on sellise kohaga, kuhu ise kunagi minna sooviks - hiljuti nt otsustasin peale ägedat insta "pildiseeriat" ühe oma järgmistest reisidest Sardiiniasse teha - ja seda enam on mul hea meel, et inimesed oma pilte jagavad. Loodan ka edaspidi saada ohtralt inspiratsiooni ja positiivseid muljeid, niiet mis minusse puutub, siis postitage aga julgelt! :) Ja eks ma postitan oma pilte ka edasi, sest jagatud rõõm on ju topelt rõõm ;-) Täpselt nagu blogigi!

Pean tunnistama siiski, et teiste reisipilte nähes tekib mul siiski ka vahel harva üks pisut ehk negatiivne reaktsioon ... Nimelt olen ma ise suur Eestimaa suve fänn nagu ilmselt enamik blogilugejaid on juba ammu aru saanud kasvõi juba sellest, kuidas vist enamik mu suviseid postitusi algab kiidulauluga meie parimale aastajajale, värskele toidukraamile, ilusale soojale ilmale ja muidu lõbusale chillile suvisele elule. Tõesti - Eesti suvi on lihtsalt maailma parim asi!!! :) Ja kuna ma ise siit suvel kuskile minna ei raatsi, va mõned suured erandid nagu sõprade pulmad, eriti ägedad muusikafestivalid/kontserdid vms, siis on mul alati kuidagi pisut kurb või kahju teiste suviseid välismaal tehtud reisipilte vaadata :D Milline raiskamine!:):):) See muidugi ei tähenda, et ma kedagi kritiseeriks, aga kuna need kolm kuud ilusat aega on minu jaoks täiesti "pühad", siis enda reisid ka Lõuna- ja Kesk-Euroopasse, rääkimata Aasiast jm kohtadesse üritan ajastada aprilli-maisse või siis sept-okt, et saaks veel osa sealsest ilusast ilmast, samas õnnestuks vältida turistide horde, kuid mis peamine - ise ei kaotaks minutitki siinsest kaunist, soojast ja värskest valgete öödega suvest! :) Õnneks on seda parimat aega veel terve kuu ees ja kui tuleb sama mõnus soe september nagu eelmisel aastal, siis suisa ju kaks kuud, niiet head nautimist!!! :D

Mis aga tänasesse retseptikesse puutub, siis see on üks järjekordne lihtne smuuti, millest jätkub ilusti kahele inimesele. Tahtsin teha Escoffier' Peach Melba magustoidu ainetel smuutit ning tulemusega jäin igati rahule. Virsikuid ja nektariine tasub praegusel ajal nautida, pikemalt neist toredatest puuviljadest kirjutasin eelmisel suvel. 

Kasutan peaaegu alati külmutatud banaani, ka vaarikad võivad olla sügavkülmast. Kui aga mõlemad on värsked, siis lisa soovi korral smuutile mõned jääkuubikud. Õnneks veel on turul saada ka viimaseid kodumaiseid vaarikaid, minu arvates on nendega ikka kõige parem :)

200 g (külmutatud) vaarikaid
2 keskmist küpset virsikut
2 dl keefiri või maitsestamata jogurtit
1 (külmutatud) banaan
2 sl vedelat mett, vahtra- või suhkrusiirupit (soovi korral)
0,5 tl vanilliekstrakti

Lõika virsik pooleks, võta kivi välja ja lõika poolikud viiludeks. Vala keefir või jogurt blenderisse, lisa ülejäänud ained ja töötle ühtlaseks. Serveerimisel puista peale värskeid vaarikaid ja väikseid mündilehti.