Kolmapäev, 24. august 2016

Nostalgiline tursamaksasalat ja mõned mõtted lugemisest :)



Järgmisel pildil on minu arvates superhea tsitaat, mida üks mu tuttav hiljuti FB-s jagas (aitäh, Rain!) ja see võtab mõnes mõttes kokku mu enda mõtted. Kuidagi on nii, et osade inimestega suheldes tunned, et saad ise ka palju targemaks, paremaks, igas mõttes ilusamaks, tuju tõuseb ja meeleolu muutub helgeks. Ja siis on sellised inimesed, kelle seltskonda parema meelega vältida üritad ... Isegi kui nad otseselt pahad või rumalad ei ole, siis suudavad ikkagi kas mõne taktitu ütlemisega tuju rikkuda, kritiseerivad või klatšivad teisi (ehk on sisemiselt ebakindlad) või lihtsalt tunned, et sa ei võitnud midagi sellest, et nedega koos aega veetsid ...


Sama on tegelikult ka lugemisel! Minu jaoks kõlab üsna rumalalt lause, mida ühe blogi kommentaariumis eelmisel suvel lugesin, et igasugune lugemine on silmaringi laiendav. Täpselt samuti nagu ebakindlate, teisi mahategevate inimestega suheldes, nii ka negatiivse, teisi kritiseeriva mõttetu teksti lugemine on aega raiskav ja lihtsalt ... kurnav! Tasub ikka väga hoolikalt valida, mida lugeda, st millele oma aega kulutada, sest lugemisest endast palju olulisem on see, mida lugeda! Muidugi on inimesi, kes töö juures kellast kellani tagumikutundidega aega parajaks tehes jõuavad igasuguseid asju lugeda, aga enamike inimeste jaoks, kellel aega kunagi ülemäära ei ole, on väga oluline terade sõkaldest eraldamine. Kui raiskad oma väärtuslikku aega lugemaks teiste kritiseerimist (eriti kui kritiseerija - nagu alati - näeb küll teise silmas pindu, aga enda silmas palki ei näe) või lihtsalt mõne mitte eriti intelligentse inimese mitte eriti harivaid mõtisklusi (sh ka nt mõne uudisteportaali anonüümseid kommentaare) või lihtsalt lauslollust (nt sellest, kuidas maakera on tegelikult lapik jmt), mis on kirja pandud suuremal või vähemal määral õigekirjavigade, vahel ka ropendamise ja vandumisega (isegi kui inetut sõna pole otseselt välja kirjutatud, vaid selle asemel on esimese ja viimase tähe vahel kolm punkti), siis oled kindlasti oma aega asjatult raisanud, sest selle asemel oleksid saanud lugeda midagi tõeliselt head, kvaliteetset, harivat, targemaks ja paremaks inimeseks tegevat. Tunne on pärast halb, nagu oleks astunud millegi ebameeldiva sisse ... Hiljuti ütles mu õde ühe meie ühise tuttava blogi kohta, et seda lugedes jääd raudselt rumalamaks. Nii paraku ongi! Olen seda halba tunnet tundnud nii mõneski teises blogis, ilmselt tunneksin ka siis, kui hakkaksin nt Delfis vmt kohas kommentaare lugema, ja seega valin ikka väga hoolikalt, millel klikkida ja millisel lingil mitte, sest suurepäraseid raamatuid, mida lugeda, on tohutult palju, samuti on alati sõpru-tuttavaid, kellega oled lubanud kokku saada, pidevalt on mõni hea film, mida tahaks vaadata ... Pole mõtet raisata aega inimeste ja asjade peale, mis oma negatiivsusega suudavad negatiivseid tundeid tekitada! Silmaringi avardab enda harimine, eriti positiivses võtmes, ja isegi kui ei saa targemaks, saab vähemalt hea tuju ja muutud ehk paremaks ja (sisemiselt) ilusamaks inimeseks :) :) :)

Igal juhul loodan, et saan omalt poolt edaspidigi pakkuda toidualaseid teadmisi, huvitavaid retsepte ja niisama jagatud rõõmu, mida kõik toidu, kokkamise ja söömisega seonduv minus ohtralt tekitab!!! :) Ja eriti loodan, et kui ka alati siin blogis targemaks ei saa (annan muidugi selles osas endast parima, et siit ikka midagi ka harivat ja silmaringi avardavat leiaks), siis vähemalt saab hea tuju või niisama positiivse hetke või natukenegi osa siinsest rõõmust!!! :) 


Kui eelmise nädala Laupäevaleht LP-sse paluti retsepte 25 aasta tagusest ajast, siis esimese asjana tulidki meelde singirullid, tursamaksasalat ja Kräsupea kook. Lasin mõtetel paar päeva settida, aga midagi nendest paremat ei torganudki enam pähe, sest enamiku teiste tolleaegsete maiustuste retsepte olen blogisse kirja pannud - Kass ArturKirju Koerbiskviitkattega õunakookBrita kook, hapukoorekreem, sõrnikud, uuendatud kamavaht on kõik juba ammu siin olemas ... Ka täidetud munade ja munavõi retsepte olen jõudnud jagada:) Niiet jäidki siis lõpuks need kolm asja, mida ma muuseas siiani aeg-ajalt valmistan. Tõsi, tursamaksasalatit tegin küll viimati u 10 aastat tagasi, aga nt Kräsupead see-eest olen korduvalt küpsetanud (sellest koogist lisan varsti blogisse ka gluteenivaba versiooni) ja ise tehtud singirulle on samuti aeg-ajalt tore lauale panna.

240 g (2 karpi) tursamaksa
3 suurt või 4 väiksemat keedetud muna
1 väike või pool keskmist peeneks hakitud sibulat
1 sl paksu hapukoort
hakitud tilli või murulauku
musta pipart, pisut soola

Võta tursamaks õli seest (nõrutada ei ole vaja) ja purusta kahvliga. Purusta kahvliga ka keedetud munad, haki sibul väikesteks tükkideks, haki till või murulauk peeneks. Sega kõik kokku, lisa hapukoor ja maitsesta pipraga, vajadusel lisa pisut soola. Naudi koos (röstitud) leiva või saiaga.



Kommentaare ei ole: