Sitsiillaste kuulus caponata ja veidi lähemalt baklažaanist

Baklažaani, mida mõned hellitavalt ka "pommuks" kutsuvad, kas armastatakse või vihatakse, aga külmaks ei jäta see vili mitte kedagi. Baklažaani süüakse ilmselt vähe ka teadmatuse tõttu - nii selle välimus kui ka mekk tekitavad paljudes võõristust. Näiteks Inglismaal läbi viidud uuringu kohaselt ei söö 2/3 peredest baklažaani, sest selle maitse on võõras. Ilmselt Eestis on see number veelgi suurem, sest eriti levinud see vili siin kahjuks pole ja kasvatada on seda kasvuhoones keeruline, kuna baklažaan on isegi veel soojanõudlikum kui tomat. 

Köögiviljana sarnaneb baklažaan kõige rohkem tomatiga, millega ta ühte perekonda kuulub. Samast perest leiab ka kartuli. Botaaniliselt on aga baklažaani puhul tegemist marjaga, milles on palju korrapäratult asetsevaid pesasid. Vilja sisu on pigem kuivemapoolne ja seemneid on enamasti vähe ning need on pruunikaskollased ja läätsekujulised. Ühel taimel võib olla sõltuvalt suurusest 1-25 vilja, mis võivad kaaluda isegi kilo. Viljad korjatakse söögiks enne seemnete valmimist ja kõvaks muutumist ehk 25-40 päeva pärast viljumist. 

Baklažaane on üle 10 erineva sordi. Vili võib-olla pikergune, munajas või pirnikujuline, näiteks Aasias kasvavad nii piklikud, peenikesed ja helelillad kui ka väikesed, ümmargused ja rohelised. Meil on aga kõige levinumad tumevioletse värvusega läikivad munajad pontšakad viljad. Itaalias kasutatakse peamiselt nelja sorti pommusid, mille seast triibuline ja ümmargune on tähelapanuväärseimad. 

Toitainete poolest on see vili kahjuks üsna vaene. Selles on veidi B-rühma vitamiine, C-vitamiini, karotiini ja mõningaid mineraalaineid, näiteks kaaliumi. Vähevõitu on selles ka energiat - 100 grammi kohta 26 kcal, kuid see on loomulikult tänapäeval enamike inimeste arvates pigem boonus. Õnneks aga vähemalt antioksüdante baklažaanis ei napi, vaid - vastupidi! - neid leidub selles viljas omajagu, mistõttu mõned seda suisa supertoiduaineks  nimetavad.

Kasutamine

Baklažaani poes valides vaata, et vili oleks sile ja pirnikujuline, mitte pehme ega tumedate laikudega. Baklažaan hakkab õhu käes kiirelt tumenema, seega tasuks see lahti lõigata vahetult enne kasutamist. 

Küpsetamiseks on aga kaks peamist reeglit. Esiteks ei tasu õli pealt kokku hoida, sest küpsetatud baklažaan peaks olema kuldpruun ja siidise tekstuuriga, mitte kuiv ega kärsanud. Baklažaan on nagu käsn, mis maitseid endasse imeb, ja kuivale seda svammi juba jätta ei tasu. Kuna baklažaan imab endasse pannil praadimisel üsna suure koguse õli, siis soovitatakse sageli seda hoopis frittida, sest kõrgemal temperatuuril nii palju õli vilja sisse ei imendu ja tulemus on vähem rasvane. Teiseks, ära kindlasti baklažaani pooltooreks jäta, sest kellelegi ei meeldi kõva või kummine vili. Seega veendu alati, et vilja sisu on täitsa pehme. 

Tänapäeval on juba suuremal osal poes müügil olevatest baklažaanisortidest mõrkjas maitse välja aretatud, kuid sellegipoolest tasub vanematel viljadel lahtilõigatud viiludele soola puistata ja veidi seista lasta. Sool aitab lisaks kibedale mekile eemaldada ka liigset vett. Lase soolal vilja peal pisut seista, seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

Sitsiilia au ja uhkus caponata

Baklažaan on põhikomponent ka Sitsiilia kuulsas Caponata's, mida peetakse üheks selle saare olulisemaks roaks. See hõrk salat või suupiste, milles soolakus, magusus ja hapusus on ideaalselt paigas, on sitsiillastele ilmselt sama tähtis kui ukrainlastele borš ning igal perenaisel on oma retsept, mille järgi just selle "õige" versiooni saab. 

Caponata on maitsvam pigem jahtunult kui soojalt ja enamasti öeldakse, et parim on see just järgmisel päeval külmana, kui maitsed on saanud seguneda.

Enamasti on selles roas ka oliivid; šalottsibula võid aga soovi korral asendada kas tavalise valge või hoopis punase sibulaga. Maitserohelisest on kõige sagedamini kasutusel basiilik ja münt, mina aga eelistan tüümianilehti. Vaja läheb suurt panni, millel on kaas.

Vaja läheb:

1 suur baklažaan (kaal vähemalt 400, aga hea oleks 500 g)

1 suur suvikõrvits (kaal vähemalt 350 g)

soola

1-1,5 dl oliiviõli 

2 keskmist šalottsibulat

2 varssellerit

2 suurt või 4 keskmist tomatit (kaal kokku 400-500 g)

1 sl suhkrut

2 sl kappareid

2 sl rosinaid

1 dl punase veini äädikat

musta pipart

seedermänniseemneid

maitserohelist 

Lõika baklažaan ja suvikõrvits u 2 cm suurusteks tükkideks. Aseta need aedviljad sõelale, puista peale soola ja jäta kraanikausi kohale 30 minutiks seisma. Seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

Kuumuta suurel pannil keskmisest veidi kõrgemal kuumusel õli ning küpseta selles suvikõrvitsat ja baklažaani aeg-ajalt segades 15-20 minutit, kuni need on pehmed ja kuldpruunid. Võta aedviljad pannilt ja jäta majapidamispaberile nõrguma. 

Samal ajal, kui pommu ja suvikõrvits küpsevad, lõika sibulad viiludeks, varssellerid u 1 cm tükkideks ja tomatid väikesteks tükkideks. Prae pannil keskmisest madalamal kuumusel baklažaanist alles jäänud õlis tükeldatud sibulat ja varssellerit, lisa veidi soola. Lisa tomatid ja prae veel mõned minutid. 

Sega hulka suhkur, kapparid, rosinad ja äädikas, lase panni sisul keema tõusta ning lisa baklažaan ja suvikõrvits. Maitsesta soola ja pipraga, keera kuumus madalaks, aseta pannile kaas peale ning lase aedviljadel 50-60 minutit õrnalt podisedes küpseda, kuni kõik aedviljad on pehmed.

Lase caponata'l jahtuda, kuni see on umbes toatemperatuuril. Maitse ning lisa vajadusel soola ja pipart. Sega õrnalt, et aedviljad liigselt ei laguneks. Rösti seedermänniseemned kuival pannil ja lisa need koos (hakitud) maitserohelisega caponata'le. Serveeri jahtunult koos ciabatta'ga. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Kohupiimaga õuna-galette

Sügis veel kestab ja õunu jätkub, nii et hõrgud küpsetised kuluvad alati ära, eriti jahedamal ajal sooja tee või kohvi kõrale :) Seega üks uus õunakook veel sel hooajal lisaks juba olemasolevatele on kindlasti hea mõte! Muide, see õuna-kohupiimagalett on väga hea ka pirnidega ;-)

Mulle sellised lihtsad ja rustikaalsed koogid nagu galetid väga meeldivad, sest need on ääretult kerged teha, samas on aga hästi maitsvad. Olen selliseid vabakujulisi küpsetisi omajagu valmistanud ja retsepte on nii raamatutes kui ka blogis. Siit leiab näiteks virsiku ja mandlitäidisega, õuna ja martsipani ning rukkijahuga rustikaalse ploomi-galette'id. Soolaseidki on juba mitu: feta ja tomati galette, suvikõrvitsa ja juustu ning spinati-feta pirukas munaga. Galeti puhul on see hea asi, et tainas tuleb lihtsalt lahti rullida, samas kui nt quiche'i puhul tuleb see ka ilusti vormi asetada ja reeglina enne täidise lisamist enne küpsetada. Nii et galett on üks lihtne küpsetis, aga minu arvates väga maitsev :)

Õunagaletile lisab seekord kodust mekki kohupiim, mis kulub mu lemmiktoorainete hulka. Kohupiimapirukad, -koogid jm -maiused on reeglina parimad just jahtunult seega soovitan ka sellel galette'il enne söömist  täielikult maha jahtuda lasta. 

Põhi:

200 g jahu

1 sl suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

0,25 tl soola

0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)

130 g külma võid

1 tl õunaäädikat

Sega sõelutud jahu suhkrute, soola ja soovi korral ka kardemoniga läbi, lisa tükeldatud külm või ja haki noaga, töötle köögikombainis või näpi sõrmede vahel purutainaks. Töötle tainast nii vähe kui võimalik.

Lisa äädikas ja 3 sl jääkülma vett ning mätsi ühtlaseks tainapalliks. Mässi see toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi. 

Kohupiimatäidis:

200 g (1 pakk) vanillimaitselist või rosinatega kohupiima

1 muna

2 sl suhkrut

2-3 keskmist haput õuna

1 sl pruuni suhkrut

peotäis pohli, jõhvikaid või arooniaid

1 muna (soovi korral määrimiseks)

mündi lehti ja tuhksuhkrut (soovi korral peale raputamiseks)

Sega kohupiim läbi muna ja suhkruga. Puhasta õunad (soovi korral eemalda ka koor) ja lõika õhukesteks viiludeks. 

Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga kettaks ja aseta tainarulli abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota sellele kohupiimasegu nii, et äärtest jääb 2-3 cm vabaks, seejärel laota ühtlaselt peale õhukeselt viilutatud õunad. Puista õuntele pruun suhkur, seejärel marjad. Keera galette'i ääred täidise peale. Soovi korral pintselda need lahti klopitud munaga. 

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 40 minutit, kuni tainas on pruunistunud ning täidis tahenenud.  Lase pirukal enne lahti lõikamist ja söömist jahtuda. Serveerimisel puista soovi korral peale mündilehti ja tuhksuhkrut.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Eriti head õunatäidisega kaneelirullid

 

Need aromaatsed kaneelirullid on tavapärasest veelgi mahlasemad, sest sees on omajagu õunu. Olen neid juba korduvalt küpsetanud ja just see õunatäidsega variant on mu selle sügise kindel lemmik! Armastan värskeid pärmitainast kaneelisaiu ja hapukas õunatäidis teeb minu jaoks need kohe eriti maitsvaks ja loomulikult veelgi mahlasemaks. Lisaks on maja siis, kui need suus sulavad saiad ahjus on, vastupandamatuid aroome täis :) 

Kasutan küpsetamiseks ja kokkamiseks alati koduaia Antonovkaid ning ei koori neid kunagi, sest need on ju mahedalt kasvatatud ja kõik kasulikud ained on teatavasti õunal koore all. Iseasi muidugi, palju neist toitainetest pärast kuumutamist alles jääb, aga hea ikka teada, et andsid vitamiinidele ja mineraalidele vähemalt võimaluse :)

Õunu võib teha kahel moel. Need võib kas tükeldada ja lisada toorena või siis teha õunakeedis, mis tuleb täielikult maha jahutada enne, kui selle tainale laotad. Pean ütlema, et teine variant on küll aeganõudvam, kuid kordades parem :) Igaks juhuks on kirjas mõlemad versioonid, kui kui vähegi aega, siis tee ikka õunakeedis, mitte ära lisa lihtsalt tükeldatud õunu, aga samas saad ka nii igati hea küpsetise, sest kaneelisaiad on ju alati head ;-)

Mu retsept ilmus ka D-kokaraamatus, kuid kahjuks veidi rikutud kujul. Täidisesse läheb kindlasti või ja kaneel ning kas õunatäidis (mis on juba magus) VÕI õunad ja suhkur. Kui panna kaneelisuhkrut kaneeli asemel ja lisada õunatäidis, siis saab ikka jube magusad saiad, mis on ilmselt söödamatud. Kui aga kasutad tooreid õunu (st ei keeda enne neid läbi), siis on samuti retseptis kirjas olev 2 sl jahvatatud kaneeli ja 6 sl pruuni suhkrut täpselt paras ning D-kokaraamtusse kirjutatud 6 sl kaneelisuhkruga kindlasti sama hõrku tulemust ei saa. Sidruni mahl on õunakeedises samuti omal kohal - see aitab nii massil pakseneda kui ka takistab õuntel pruunistumast. Midagi ei juhtu, kui sa sidrunimahla ei lisa, kuid kui sul sidruneid kodus on, siis soovitan seda ikkagi teha:) Nii et palun võtke küpsetamisel aluseks ikka mu blogis olev õige retsept, kus kõik kogused on täpselt paigas tänu mitmekordsele läbi küpsetamisele ning maitsed ideaalses tasakaalus. :)

Tainasse läheb üks väike muna, aga kuna mul on viimasel ajal olnud kodus suured munad, siis olen muna tassis lahti kloppinud ja sellest umbes 2/3 lisanud tainasse, ülejäänud aga seganud läbi piima või veega ja kasutanud saiade määrimiseks enne ahju panekut. 

Olen neid saiu küpsetanud ahjuvormis (et nagu pidusai) ja ka ahjuplaadil nagu klassikalisi kaeelisaiakesi. Teine variant on parem, kuigi ka siis tekib raskusi saiade plaadil ära mahutamisega :) Järgmisel fotol on õunatükkidega saiad, mida on küpseatatud ahjuvormis nagu pidusaia. Kasutasin oma kõige suuremat vormi ja ikka pidin veel neli saiakest eraldi vormis küpsetama :)

Need saiad siin on aga õunakeedisega ja küpsetatud suurel ahjuplaadil. Suhteliselt napilt mahtusid ära :)

Tainas: 

70 g võid

2,5 dl täispiima

25 g pärmi

1 väike toasoe muna

4 sl suhkrut

1 kuhjaga sl vanillisuhkrut

u 500 g jahu

0,25 tl soola

0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)

Sulata või ja jäta jahtuma. Soojenda piim nö käesoojaks ehk u 37 kraadini. Lahusta pärm soojas piimas, lisa muna ja suhkrud ning klopi läbi. Sega sõelutud jahu soolaga, soovi korral lisa kardemon. Lisa jahusegu tainale ja klopi ühtlaseks. Viimasena lisa sulatatud või ja sõtku see tainasse.

Kata kauss köögirätiga ja jäta toatemperatuurile kerkima, kuni tainas on kahekordistunud. Kulub 30-60 minutit. Rulli tainas jahusel pinnal 0,3-0,4 cm paksuseks ristkülikuks. 

Õunakeedis (tee soovi korral):

6 keskmist hapukat õuna (kaal enne puhastamist u 800 g)

poole sidruni mahl (soovi korral)

1 sl võid

7 sl suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

näpuotsatäis soola

1 sl maisitärklist

Puhasta õunad, soovi korral ka koori, ja lõika väikesteks (max 1 cm) tükkideks. Kui soovid, siis sega läbi sidrunimahlaga.

Sulata poris või. Lisa suhkrud, sool ja õunatükid ning küpseta madalal kuumusel aeg-ajalt segades 5-10 minutit (sõltuvalt õunte sordist ja tükkide suurusest), kuni õunad on pehmed. Lisa maisitärklis, sega läbi ja lase veel mõned minutid küpseda, kuni keedis pakseneb. Vala õunakeedis kaussi ja lase jahtuda. 

Täidis:

5 keskmist hapukat õuna (kaal enne puhastamist kokku 500-600 g) ja 6 sl pruuni suhkrut 

VÕI õunakeedis

u 80 g toasooja võid

2 sl jahvatatud kaneeli

Peale:

1 muna

1-2 sl piima

tuhksuhkrut (soovi korral)

Puhasta ja soovi korral ka koori õunad ning lõika 0,5-1 cm tükkideks. Määri või lahti rullitud tainale, puista sellele ühtlaselt kaneel ning sejärel kas suhkur ja õunatükid või jahtunud õunakeedis.

Keera tainas rulli ja lõika sellest u 3 cm jämedused viilud (kokku 12-16 viilu). Aseta kas võiga määritud või jahuga ülepuistatud või küpsetuspaberiga kaetud võimalikult suurde ahjuvormi, kahte väiksemasse ahjuvormi või hoopis küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

Kata saiad köögirätiga ja jäta toatemperatuurile 15-30 minutiks kerkima. Klopi muna 1-2 sl vee või piimaga lahti ning määri sellega saiad pealt ja külgedelt. 

Küpseta saiakesi 200-kraadises ahjus 25-30 minutit, kuni need on kuldpruunid ja läbi küpsenud. Soovi korral puista peale tuhksuhkrut. Kui tegid vahele õunakeedise, siis tasub lasta saiadel enne vähemalt 15 minutit jahtuda, sest see on tuline, kui kui lisasid tooreid õunu, siis naudi saiu kasvõi kohe pärast ahjust välja võtmist.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Tiramisu - üks imeline magustoit Itaaliast :)

 

Kuigi Itaalias olen käinud juba vähemalt paarkümmend korda, siis Tiramisu sünnilinna Trevisosse sattusin alles esmakordselt. Ja seda tänu seal elavale ekskolleegile (tervitan siin Evat!), kes koos oma itaallasest elukaaslasega seda linnakest, ajalugu, Treviso kohalikke toite ja parimaid söögikohti meile tutvustas. Oli tõesti väga tore ja huvitav! :) Nii et Itaaliast naastes kirjutasin seekord Nädalalõpuleht LP-sse reisiloo Veneetsia, Treviso ja Firenze kohta ning rääkisin ühes teises väljaandes veidi pikemalt tiramisust.

Tiramisu, mis sõna-sõnalt tõlkides tähendab "tõmba/korja/tõsta mind üles", on üks maailmas levinuimaid Itaalias loodud desserte. Ja kui paljud muud road muutuvad laias maailmas ringi rännates sageli, näiteks pitsast on saanud sageli paksu põhja ja ananassiga küpsetis, mis algupärasest vägagi kaugel, siis tiramisu on jäänud suhteliselt autentseks. Selle loomise eest tahavad muidugi mitmed saapamaa maakonnad au endale võtta, kuid üldiselt loetakse seda siiski pärinevaks Treviso linnast. Linnaelanikud ise räägivad, et algselt valmistati ja pakuti seda magustoitu lõbumajades, et kliente ergutada :) 

Kuigi meile tundub see üks Itaalia traditsioonilistest magustoitudest, siis tegelikult ei ole see ilmselt veel sadat aastatki vana ja seda mainiti esmakordselt kokaraamatutes alles eelmise sajandi kuuekümnendatel aastatel. 

Peale ladyfingers ehk Savoy (itaalia keeles savoiardi) küpsiste on selle kohustuslikuks komponentideks kange kohv ja maskarpoone juust. Mascarpone on kreemjas ja pehme õrnamaitseline värske juust, mis oma suure rasvasisalduse tõttu (kuni 50%) on heaks komponendiks küpsetistele, dessertidele ja erinevatele muudele soolastele ja magusatele roogadele. Enamasti lehmapiimast (Itaalia lõunaosas kasutatakse vahel ka pühvlipiima) saadud koort kuumutatakse 75-90 kraadini ja lisatakse kas sidrunimahla või valge veini äädikat, et see hakkaks kalgenduma. 

Mis ladyfingers küpsistesse puutub, siis neid on saada ilmselt igas poes, isegi väiksemates, kuna tiramisu on juba aastaid ülipopulaarne magustoit Eestiski. Neid on lihtne ka kodus ise valmistada - siis on need värsked ja eriti hõrgud. Seekord pakun välja aga gluteenivaba versiooni nendest küpsistest.  Ilmselt juba 15. sajandil loodud biskviitküpsised on populaarsed üle maailma ning sobivad kerguse ja suure imamisvõime tõttu eriti hästi igasugustesse dessertidesse ja kausikookidesse. 

Alkohol tiramisu sees võib olla marsala (Sitsiiliast pärinev kangestatud vein), rumm, amaretto, koore- või kohviliköör, aga sobib ka konjak ja isegi viski; mina eelistan amarettot või mõnda muud mandlilikööri. Kohv peaks olema jahtunud ja kange; maskarpoone külm ehk otse külmkapist.

Küpsised peaks kohvi sisse kastma hästi kiirelt, sest need imavad endasse väga palju vedelikku ja muutuvad pikemal vedelikus hoidmisel lödiks. Küpsised peaksid siiski oma kuju hoidma ja jääma ilusa kihina. 

Suur osa retseptidest näeb ette kreemi valmistamisel vaid munakollaste kasutamise, kuid mina kasutan alati ära ka munavalged. Nii jääb maskarpoonekreem kohevam ja samas ei pea hakkama mõtlema, mida ülejäänud munavalgetega peale hakata. Muide, ka paljud itaallased lisavad munavalged kreemi hulka, nt Gianni peakokk Costantino teeb seda :)

Lase tiramisul taheneda ja maitsestuda külmikus vähemalt 4 h enne söömist. Nii jäävad ilusad kihid mitte ühtlane lödi mass. 

Retsepti kogus on paras u 20X30 cm suuruse vormi jaoks. Kogu kreem ja kõik valminud küpsised kuluvad ilusti ära.

Kui teed küpsised ise selle retsepti järgi, siis võid lisada ka taina valmistamisel ülejäänud munakollase kreemi sisse.

Tiramisu

4 muna

200 g suhkrut

500 g mascarpone't

4 sl alkoholi

1 tl vanilliekstrakti (soovi korral)

u 2 dl külma kohvi

u 30 ladyfingers küpsist (kokku 300-400 g)

kakaopulbrit

Eralda munakollased ja valged. Vahusta munavalged koos poole suhkruga kohevaks vahuks. Teises kausis vahusta munakollaseid ülejäänud poole suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollasevahule maskarpoone, 2 sl alkoholi ja soovi korral ka vanilliekstrakt. Sega munavalgevaht kahes osas õrnalt ülejäänud kreemi hulka. 

Sega ülejäänud 2 sl alkoholi kohviga. Kasta sellesse küpsised kiirelt mõlemalt pool ja lao ühtlase kihina vormi põhja. Kata küpsised poole kreemiga. Korda sama ülejäänud küpsistega, seejärel laota või aseta pritskotiga peale ülejäänud kreem. Sõelu peale kakaopulbrit ja aseta vähemalt neljaks tunniks külmkappi. 

Gluteenivabad Savoy küpsised

3 muna

1 munavalge

130 g suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

140 g gluteenivaba jahu

1 tl küpsetupulbrit

näpuotsatäis soola

30 g tuhksuhkrut

Eralda muna kollased ja valged. Vahusta kollased 50 g suhkru ja vanillisuhkruga heledaks kohevaks vahuks. Vahusta teises kausis munavalged kohevaks ja lisa edasi vahustades vähehaaval ülejäänud suhkur, kuni tekib tugevate tippudega vaht. Sega munavalgevaht õrnalt kolmes osas munakollasevahu hulka. 

Lisa omavahel segatud jahu ja küpsetuspulber läbi sõela munavahule, samuti sool ning sega õrnalt ühtlaseks. Tõsta tainas pritskotti (kui kasutad ka otsikut, siis see võiks olla u 1 cm läbimõõduga) ja tee küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile u 10 cm pikkused ja 1,5-2 cm laiused küpsised jättes nende vahele 1,5-2 cm vahed. Sõelu küpsistele tuhksuhkur. Taina kogusest saab kaks plaaditäit küpsiseid ja küpseta need plaadid eraldi.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 13-15 minutit, kuni tainas on veidi kerkinud ning küpsis on pealt pisut pragunenud ja katsudes kõva. 

Lase ahjust välja võetud küpsistel u 5 minutit taheneda ja tõsta siis restile jahtuma. Kui küpsised kipuvad plaadile kinni jääma, siis libista enne metallist spaatel või nuga nende ja paberi vahelt läbi. Küpsised muutuvad jahtudes kõvemaks ja enne tiramisus kasutamist tasuks neid hoida üleöö toatemperatuuril. Sõltuvalt vormi suurusest kulub enamik neist küpsistest ära.