Šokolaadibeseed

Beseesid küpsetasin sel suvel päris plaju kordi, et neid igasuguste magustoitude (nt rabarberikreemiga kohupiimamagustoit, Eton Mess) sisse panna. Ka šokolaadibeseed valmisid just sel ajal, aga kuna neid on jube hea niisama krõbistada, siis ma ühegi magustoidu sisse neid tookord ei lisanudki. Aga üks magustoidu-idee mul nendega on, niiet eks ma varsti jagan retsepti, kui see on teostatud ja pildile püütud;-) Ja muidugi - kui retsept ikka töötab praktikas sama hästi nagu minu peas:):):)

Beseed on hästi lihtne teha ja üsna vähe aega võtab ka. Need šokolaadiga küpsised ongi tegelikult praegusesse lumisesse novembrisse igati sobivad, kui väljas külm ja isu tummisemate asjade järgi. Kuigi muidugi suvel oli neid ka igati mõnus süüa:) Šokolaadi asemel võid kasutada röstitud, kooritud ja hakitud sarapuupähkleid. Maisteks aga võb lisada nt veel piparkoogimaitseainet (u 1 tl) või mandliekstrakti (0,5 tl). 

Samas on beseed ikkagi sellised "kerged" ka siis, kui neid rohkelt tarbida, sest nendes ei ole ju ei rasva ega nisujahu. Ja kui kui sa just eriti suur pipakoogifänn ei ole, siis on beseed jõuluajal kindlasti hea alternatiiv hõõgveini või lihtsalt kuuma tee, kakao või kohvi juurde:) 

Ilusat lumist talvepeäva kõigile (ja head küpsetamist ka)! :)

Šoklaadibesee:
3 munavalget
150 g tuhk- v peensuhkrut
50 g tumedat šokolaadi
2 tl kakaopulbrit

Mikserda munavalgeid kuni pehmete tippude tekkimiseni. Lisa pidevalt mikserdades vähehaaval suhkur ja vahusta, kuni munavalgevahul tekivad jäigad tipud. Sega kokku kakaopulber ja kas riivitud v peenelt hakitud šokolaad ning lisa õrnalt spaatliga alt üles segades munavalgevahule. 

Tõsta munavalgevaht supilusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 140 kraadi juures u 40-50 minutit. Kui soovid ilusaid ühtlaseid beseesid, siis soovitan panna munavalgevahu pritskotti ja sellega teha sobivad "pätsikesed".

Võta küpsenud ahjust ja tõsta restile jahtuma. Beseed on pealt krõbedad ja seest pehmed.

Kuivatatud rukkililleõied on Piprapoest - jällegi üks hea talvine varint natukene värvi magustoitudesse saada:)

Pasteet küülikumaksast

Pasteedi tegemine on üks neist asjadest, mis mulle tohutult meeldib:) Ehk sellepärast, et see on nii lihtne, aga samas loominguline, et iga kord vaatad, mida lisada ja mida mitte - kuidas kümkapi sisu ja tuju parasjagu on. Pasteet on minu jaoks nagu pestogi, et koguseid vaatad käigupealt ja retsepti on kuidagi naljakas kirja panna, sest see ei ole eriti selline retsepti moodi retsept, kus kogused väga suurt rolli mängiks, sest välja tuleb ta ikka alati:)

Mina alustan maksaga tegelemist, eemaldades selle küljest kõik, mis ei tundu söödav, kuigi küülikumaksa puhul on see imelihtne st erinevalt nt veise maksast, millel on sooned, kelmed, kile jms, mille ära saamisega tuleb ikka veits vaeva näha, pole küülikumaksal suurt midagi eemaldada - niiet kiire ja lihtne:):):) Ja jätkasin- nagu ikka - sellega, et panin maksa ööseks piima sisse, kurnasin sõelal, loputasin külma veega üle ja kuivatasin majapidamispaberiga. Ja edasi läks ka täitsa tavapärast rada mööda, va see, et või asemel kasutasin seekord suitsupeekonit ning dessertveini ja calvados'e asemel hoopis brändit.

Pasteet maitseb imehea eriti koos käsitsi tehtud rukkileivaga. Mul on siin Põhjaka koriandrileib, aga kes nii kaugele leiva järgi sõita ei viitsi, võib seada sammud nt Sadama turule v Kalamaja pagarikotta, kus saab ka igapäevaselt värsket ja head rukkileiba, mida pasteediga nautida:) Ma nüüd lähen teen endale kohe järgmise pasteedileiva - seda juttu kirjutades tuli jälle isu peale ...:):):)

Vaja läheb:

u 400-500 g puhastatud maksa

1 väiksem sibul 

1 küüslauguküüs

4-6 õhukest peekoniviilu

mõned salveilehed (soovi korral)

lahke sorts konjakit v brändit

soola, pipart
võid praadimiseks

Haki sibul peeneks ja prae madalal tulel aeg-ajalt segades võis klaasjaks. Paar minutit enne lõppu lisa peeneks hakitud küüslauk, sega ja kuumuta. Vala segu köögikombaini.

Lõika peekon ja maks tükkideks. Prae kõigepealt peekon, seejärel lisa salveilehed ja küülikumaksa tükid ning prae neid ka kergelt mõlemalt poolt võis läbi (pruunistada ei ole vaja). Maitsesta soola ja pipraga, vala sorts v paar konjakit v brändit peale ning lase madalal tulel natukene küpseda. Vala kogu panni sisu köögikombaini ja töötle koos sibulaga ühtlaseks. Kui vaja, lisa veel soola ja/või pipart. Hoia enne söömist paar tundi külmas.

Mustika-vaarika marmorkook

Olen hetkel täitsa pärmitaina-lainel:) Viimastel päevadel olen küpsetanud terve hunniku igasuguseid erinevaid saiakesi alates vastlakuklitest lõpetades kuivatatud jõhvikatega martsipanisaiadega. Ma pole üldse mingi saia-fänn, aga otse ahjust tulevad ahvatlevalt lõhnavad kardemoinised, kaneelised vm mõnusate lisanditega saiad on lihtsalt imemaitsvad! 

Ja muidugi teine suur pluss asja juures on see, et pärmitaina valmistamine on tõeliselt lahe tegevus. Just selles mõttes, et nii tore on vaadata, kuidas tainas kerkib, ja sellega tegeleda, rullida ja saiu vormida:) Kusjuures avastasin, et mul ei olegi üldse pärmitainast magusaid küpsetisi siin blogis, vaid ainult soolased, nagu nt brioche ja pissaladiere ning üks teisigi inspireerinud sai kuivatatud tomatitega). Kuna aga kõik head retseptid ei mahu ajakirja järgmisse numbrisse ära, siis loodan varsti siin ka mõnda magusat pärmitainaküpsetise retsepti jagada:)

See mustikate ja vaarikatega kook on üks neist, mis raamatusse ära ei mahtunud. Mitte, et sellel midagi viga oleks (igati hea kook on), aga lihtsalt see ei ole päris selline, mille peale ära minestaks:):):) 

Kõige parem on kook selle tegemise päeval. Võid kasutada ka sügavkülmutatud marju, aga sulata ja nõruta need enne. 

Pildi tegi Marju - aitäh veelkord!

Koogi jaoks on vaja:

300 g mustikaid ja vaarikaid

3 muna

200 g toasooja võid

1 sl vanillisuhkrut

2 sl brändit, konjakit või rummi

240 g jahu (kasutasin u kolmandiku asemel täisteranisujahu)

1,5 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soola

180 g suhkrut

Vahusta munad heledaks vahuks, lisa toasoe või, vaniljesuhkur ja brändi ning vahusta ühtlaseks kreemiks. Sega teises kausis omavahel jahu, küpsetuspulber, sool ja suhkur. Tee keskele auk ja sega suure supilusikaga hulka muna-või segu. Sega ühtlaseks.

Pane teise kaussi marjad. Võta u 2 dl tainast ja sega see marjadega läbi.

Tõsta mõlemast tainast supilusikatäite kaupa ettevalmistatud (ehk põhi kaetud küpsetuspaberiga, ääred võitatud ja jahuga ülepuistatud) 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Võid noaga kahte tainast omavahel segamini ajada, et tekiks marmorkoogi efekt.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni sissetorgatud tikk jääb kuivaks. Lase koogil vormis u 15 minutit taheneda enne kui sealt eemaldad ja jäta siis restile jahtuma.

Raputa koogile tuhksuhkrut. Kõrvale paku soovi korral kohupiima- või toorjuustukreemi, vaniljekastest või vahustatud vahukoort. Soojalt on keeks väga maitsev ka vaniljejäätisega.

Pohla-õuna purukook

Eelmisel laupäeval ilmus LP-s üks minu poolt kirjutatud lugu pohla kasulikkusest (tervet artiklit saab lugeda digilehest) koos ühe lihtsa koogiretseptiga, millest ühe osa kopeerisin siia postitusse ka. Mind ajendas seda kirjutama eelkõige asjaolu, et kui igasugustest peenetest goji, acai jms asjadest, mida supertoiduks nimetatakse, on palju räägitud, siis meie oma metsades kasvav ja enamikes poodides (vähemalt külmutatud kujul) vabalt saada olev pohl on täitsa tähelepanuta jäänud. Ometi on tegemist erakordselt kasuliku marjaga ja loetelu haigustest, mida sellega ravida v leevendada saab, on ikka väga pikk.

Kusjuures, kasulikud ei ole mitte ainult marjad, vaid ka lehed, sisaldades flavonoide, parkaineid, fürontsiide, vitamiine, orgaanilisi happeid ja arbutiini, mis laguneb organismis tugeva põletikuvastase toimega aineks.

Plaanisin sel sügisel proovida pohlanapsu valmistada kahte moodi - osale lisan ka lehti juurde ja osale mitte, aga kahjuks tuli see "geniaalne" mõte mul alles siis, kui turul oli pohlahooaeg mööda läinud ja metsa polnud ka enam aega kondama minna:) Aga iseenesest saab seda pohlanapsu aastaringselt teha ja kuna palukas on igihaljas taim, siis ka lehti saab alati kätte (kui need just paksu lume all ei ole), niiet täitsa soovitan proovida teha napsu ka nii, et lisada (vähemalt ühele osale) pohlalehti. Tulemuse eest ma muidugi ei vastuta, aga järgmisel sügisel proovin kindlasti ise ka ära:) Igal juhul valmistamisel tasuks lähtuda klassikalisest valemist - 1 osa (nt 500 g) marju, 1 osa (500 g) suhkrut ja 1 osa (500 g) kanget alkoholi. Pane kõik ained purki või pudelisse ja sulge see õhukindlalt. Hoia anumat võimalikult pimedas ja jahedas kohas ning käi seda aeg-ajalt loksutamas. Paari kuu pärast võib juba maitsvat pohlalikööri mekkima hakata, kuigi seistes läheb jook järjest paremaks. Kurna marjad liköörist välja ja naudi jahedalt!

Oma ilusa punase värvi ja mõnusa hapu meki tõttu on pohlad suurepärased magustoitudele, kookidele ja muudele küpsteistele lisamiseks. Peotäis või paar pohli paneb iga õunakoogi “elama” rõõmustades nii sööjate silma- kui ka maitsemeeli. Siin on üks sügisene lihtne kook, mida võib teha ka sügavkülmutatud pohladega. Küll aga tuleks need marjad eelnevalt üles sulatada.

Kook:
1 suur kuubikuteks lõigatud õun
100 g toasooja võid
150 g suhkrut
2 sl vanillsuhkrut
1 muna
270 g jahu
näpuotsatäis soola
1 tl küpsetuspulbrit
1,2 dl piima
200 g pohli

Purukate:
50 g külma kuubikuteks hakitud võid
60 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
60 g suhkrut
1 sidruni peenelt riivitud koor

Tee kõigepealt purukate ja pane taina tegemise ajaks külmkappi ootele. Selleks sega kuivained ja sidrunikoor omavahel ning pudista näppudega sisse külma või kuubikud nii, et tekib jämedat saiapuru meenutav tainas.

Vahusta või, suhkur ja vanillisuhkur heledaks kreemiks, seejärel vahusta sisse muna. Sega jahu soola ja küpsetuspulbriga ning lisa koos piimaga vahule. Sega ühtlaseks tainaks, lisa õunatükid ja tõsta küpsetsupaberiga kaetud neljakandilisse 20X30 cm vormi. Aja tainas vormis ühtlaselt laiali, silu taina pind, puista peale pohlad ja kõige peale purukate. Küpseta 180 kraadises eelsoojendatud ahjus 40-45 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja ja kook on pealt kuldne.

Parim on see kook minu arvates ahjusoojana samal päeval. Juurde sobivad eriti hästi vanillikaste ja -jäätis.

Kuigi pohlad on tuntud just oma hapuka maitse poolest, on neis siiski päris palju (u 10-12%) suhkruid, eriti fruktoosi, samas kui erinevaid happeid (nt sidrun-, äädik-, õun-, oblik- jt orgaanilisi happeid) aga suhteliselt vähe (kuni 2%). Väikeses punases marjas on ka mitmesuguseid vitamiine (C, A, B2, E ja P jt), karotenoide, bioflavonoide, kiudaineid, mineraalühendeid, glükosiide, eeterlikke õlisid. Ja kuigi C vitamiini on võrreldes teiste marjadega pohlas suhteliselt vähe, parandavad pohlad C vitamiini omastamist inimese organismis. Oma rikkalikust koostisest hoolimata ei ole aga pohlad üldsegi energiapommid, andes 100 g kohta vaid tühised 50-60 kalorit.

Hõredates männimetsades ja kuivemates rabaservades kasvava pohla ravivaid omadusi on ammustest aegadest peale kasutatud rahvameditsiinis mitte ainult põhjamaades ja meie idanaabrite juures, vaid ka Põhja-Ameerika põlisrahvaste poolt.

Nüüdsel ajal on pohla ravitoimet teaduspõhises meditsiiniski põhjalikumalt uuritud ja see mari muutub taas järjest populaarsemaks. Kuulus USA-s elav Türgi-juurtega arst Mehmet Öz, keda tuntakse eelkõige Dr. Oz’i nime all, tutvustas oma show’s pohla kui uut supermarja, mis on suurepärane antioksüdant, aidates kasvatata vastupanuvõimet tõstvaid punaseid vereliblesid ja maksaensüüme. Samuti sain Dr. Oz’ilt teada, et viimase aja uuringute kohaselt on pohl tõhus abivahend ka diabeedist tulenevate kahjustuste vastu.

Pohla puhul räägitakse kõige enam siiski temas sisalduvast bensoehappest, millel on antiseptiline ja põletikuvastane ehk nii baktereid hävitav kui ka nende elutegevust pärssiv toime. Kuid pohlamarjad on abiks ka veresoonte lupjumise vastu, sest neis sisalduvad ained tõstavad veresoonte seinade vastupidavust ja elastsust. Manustada tasub marju ka kõrge vererõhu ja hingamisteede haiguste puhul. Samuti parandavad need seedimist, mao ja soolestiku tööd, kiirendavad ainevahetust ning avaldavad soodsat mõju seedehäirete korral.

Pohlast saab valmistada ka mahla, mida juua lihtsalt immuunsüsteemi tugevdamiseks ja toniseerimiseks. Aga abi saab mahlast veel külmetuse puhul, samuti palaviku ja vererõhu alandamisel. Kuid pohlamahl sobib ka välispidiseks kasutamiseks nahahaiguste korral. Ja sarnaselt samasse perekonda kuuluva mustika mahlaga on pohlamahl tõhus vahend nägemise parandamisel. 

Väga kasulikud ei ole mitte üksnes pohla marjad, vaid ka tema varred ja lehed. Marjad valmivad siinmail küll sügisel (reeglina augustis ja septembris), kuid lehti ja varsi tasub ravimiks korjata hoopiski kevadel pärast lume sulamist, sest just siis on neis kasulikke toimeainete sisaldus kõige suurem. Samuti ei kipu kevadel korjatud lehed kuivatamisel pruunikaks tõmbuma, nagu suvistega juhtuda võib. Nii lehti kui ka varsi kasutatakse ravimiseks värskelt või tõmmisena, aga lehtedest võib ka lihtsalt niisama teed keeta.

Tänu pohlades leiduvatele hapetele säilivad need hästi. Kui mõned teised marjad riknevad soojas toas mõne päevaga, siis pohlad võivad sageli mitu kuud värsketena seista. Parim ja mugavaim viis palukate säilitamiseks on nende sügavkülmutamine. Kuid pohlad seisavad väga hästi ka keedetud ja jahutatud vee all suletud anumas jahedas ruumis. Mõlemal juhul säilivad pohlamarjades kasulikud ained ja nende ravitoime. Pohlamarjadest saab aga teha ka maitsvaid keediseid ja moose, eriti hea on toormoos.

Pähklitega brownie'd

Üle pika aja küpsetasin seekord mitte raamatu, T&T või LP jaoks ega kellegi tellimusel, vaid lihtsalt niisama ISE söömiseks:):):) Pisut naljakas nagu oli, aga sain täitsa hakkama ... :D

See on üks pealt krõbe ja kuiv, seest pehme, niiske ja mahlane šokolaadikook ajakirjast Good Food, kus see oli nime all "The Perfect Brownies". Ei saa salata - on tõesti väga hea ja boonusena gluteenivaba veel ka, niiet soovitan katsetada:) Kusjuures, see on täpselt selline maitsev ja lihtne kook, milliseid meie raamatust leiab - valmistamine võtab aega vast u 15 min + küpsetamine, aga kõik sööjad kiidavad:) Ehk siis taaskord üks kook, mille headus ei ole kuidagi seotud selle valmistamiseks kulutatud ajaga ;-)

Muuseas, riisijahu ja rafineerimata roosuhkru (hele muscovado) lisamine ei olegi seekord üldse minu leiutis, vaid mõlemad on originaalretseptis olemas:)

Ilusat nädalavahetust kõigile ja kui on kiirelt vaja väga head kooki teha, siis soovitan seda šokolaadikooki katsetada;-)

Vaja läheb:

150 g võid

225 g tumedat šokolaadi

3 muna

120 g heledat muscovado't

1 tl vanilliekstrakti

50 g riisijahu

1/4 tl soola

100 g Kreeka v pekaani pähkleid

Sulata kuubikuteks lõigatud või ja tükkideks murtud või noaga hakitud šokolaad kas veevannil v paksupõhjalises potis madalal kuumusel pidevalt puulusikaga segades. Kui või ja šokolaad on ühtlaseks sulanud, lase mõned minutid segul jahtuda. 

Vahusta munad suhkru ja vanilliekstraktiga heledaks vahuks. Sega vahu hulka sõelutud riisijahu, sool ja jämedalt hakitud v sõrmedega väiksemateks tükkideks murtud pähklid. Umbes peotäie pähkleid võid soovi korral jätta kõrvale, et need enne küpsetamist koogile panna. Sega õrnalt vahu hulka ka šokolaadi-või segu.

Vala tainas u 20X20 cm fooliumi või küpsetuspaberiga vooderdatud vormi, puista peale pähklid ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 17-18 minutit kuni kook on äärtest kerkinud, seest aga ikka niiske. Ei ole vaja karta, et šokolaadikook on liiga vähe aga ahjus olnud, sest see küpseb ka pärast ahjust välja võtmist edasi. Kui brownie't liiga pikalt küpsetad, muutub see kuivaks.

Lõika ruutudeks ja naudi kas kuumalt v külmalt (esimesel juhul on vanillijäätis ideaalseks kaaslaseks):)

"Croquembouche" - tuuletaskutest püramiid

Ohhhhh - selle postitusega juhtus loomulikult kõigepealt äpardus, sest reedel vajutasin kogemata "save" asemel "publish"-nuppu ja nii mu poolik jutuke internetiavarustesse teele läks ... ja see on juba teine kord, kui selline asi juhtub ... tuleb ikka alati hoolikalt vaadata, mis nuppu vajutad!:) igal juhul vabandused segaduse pärast ja siin siis sama jutuke sellisena, nagu ma seda plaanisin!:)

Croquembouche on traditsiooniline Prantsuse pulmakook, mis otsetõlkes tähendab "suus praksuma", sest (vanilje)kreemiga täidetud tuuletaskud on tavaliselt krõmpsuva suhkrukaramelliga püramiidiks kokku pandud. Pariisis kokakoolis valmistasid mu kondiitriks õppivad koolikaaslased võimsaid pidulikke kuhjasid hästi palju (jube lahedad ikka näevad välja!)  ja neid imemaitsvaid crème pâtissière'iga täidetud profikaid süües soovisin ainsa asjana, et seda jubedat suhkrukaramelli peal ei oleks:):):) Seetõttu ongi siinne "croquembouche"  hoopis šokolaadikastmega, et oleks lihtsam ja mugavam nii valmistada kui ka süüa. Niiet nimi ei ole ehk päris täpne - sellest ka jutumärgid;-)

Seekordsete T&T pildistamine oli samal ajal, kui raamatut tegime. Kuigi me pildistame Marjuga peaaegu alati vähemalt 4-5 kooki ühel päeval, mõni kord veelgi rohkem, siis ei saa öelda, et me ise just ülemäära palju suurt isu kookide vastu tunneks. Pean tunnistama, et isegi mul on magusaisu pärast meie raamatu trükki minekut pisut vähenenud:) Ja selle raamatu valmimise ajal (ilmselt esmakordselt elus) ei käinud mul neelud mitte magusa (seda oli niikuinii kodus koguaeg kohutavalt palju), vaid soolase järele:):):) Ja kuigi sõime ise igapäevaselt hästi palju kooki  (Marju lausa arvab, et kahe kuuga aasta magusanormi jagu), siis suur osa küpsetatud kookidest leidis tee siiski mu sõprade kõhtu.

Selle koogiga oli aga teisiti:) Olen ise suur vaniljekreemi fänn ja see kreem värskete tuuletaskute sees, peal tume šokolaad, oli kokku nii hea, et kuigi ka mu õde sai väikse karbitäie ja natukene sai Marju neid ka koju viia, sõime me siiski peaaegu kõik kaks plaaditäit profikaid lihtsalt ise pildistamise ajal päeva jooksul ära:) Ja kui see tundub suur kogus või uskumatu, siis tehke neid ise ja vaadake, kas mõni järgmiseks päevaks alles ka jääb või mitte:):):)

Igaks juhuks pean hoiatama, et see tuuletasku-püramiid ei kuulu kategooriasse "kiire ja lihtne", vaid nende küpsetamine võtab natukene rohkem aega, aga tulemus on seda kindlasti väärt! Kuna profikaid tuleb kaks plaaditäit ja ka šokolaadikastet on kõvasti, siis saab täitsa rahulikult rohkem kui ühe torni "ehitada":) Ja mainin igaks juhuks, et mina teen selliseid pisikesi "suupiste-profikad", mida saab ühe ampsuga ära süüa. Aga võid ise vabalt suuremad profitroolid küpsetada:)

Minu seekordsed T&T-s olevad koogiretseptid on ehk natukene keerukamad kui muidu, aga need valiti minu poolt saadetud nimekirjast ajakirja jaoks välja just seetõttu, et ehk on inimestel pühade ajal rohkem aega kokata ja natukene erilisemaid asju teha. Mulle endale nt väga meeldib see šokolaadist trühvlikook, aga apelsinikreemi ja beseekattega kook on samuti üks mu isiklikke lemmikuid. Ja loodan, et Kätrin leiab lõpuks ometi ühe HEA kõrvitsa-toorjuustukoogi retsepti, mida ta juba ammu otsinud on!:)

Aga et kohe on saabumas ka kingituste aeg, siis on seekord T&T "retseptimeistritelt" maitsvad kingi-ideed, millega oma sõpru rõõmustada saab. Minult on ühed mõnusad kondenspiima ja tumeda šokolaadiga kommid, mille pealkirja on tegevtoimetaja, kes ise kõik asjad reeglina läbi katsetas, lisanud sõna "jumalikud":) Aga see on minu arvates täiesti tõetruu omadussõna nede kommide puhul:):):) Ise tehtud jookide guru Tuuli jagab koore-likööri retsepti, Marjult üks punase sibula tšatni rosmariiniga.  No ja pildid mu kookidest ja muust magusast on ikka Marju tehtud!:)

Kõigepealt küpseta tuuletaskud:
125 ml piima ja 125 ml vett v 250 ml vett
100 g võid
näpuotsatäis soola
1-2 tl suhkrut
0,5 tl vaniljesuhkrut
150 g jahu
4 muna

Pane võitükid, suhkur, vanilje ja sool koos veega potti ning lase keema tõusta. Kui sega sisse piim, kui seda kasutad, klopi spaatliga sisse jahu ja küpseta tekkinud tainapalli madalal tulel u 5 minutit, et tainas muutuks kuivaks ja elastseks. NB! tainast tuleb hoogsalt segada, et see poti põhja kinni ei jääks.

Võta pott pliidilt, pane tainas kaussi ja lase sellel u 10 minutit jahtuda. Lisa tainale ükshaaval munad (sega spaatliga enne ühtlaseks, kui järgmise muna lisad). Tainas peaks ka pärast munade lisamist olema  paks. Seejärel pane taigen pritskotti ja tee plaadile väikesed kuhjakesed u kahe-eurose diameetriga üksteisest u 2 cm kaugusele. Pealt võid soovi korral määrida natukese veega segatud lahtiklopitud munaga. Vajuta märja sõrmega tainatipud alla, sest need pruunistuvad muidu liiga palju.

Pane tuuletaskud ahju 200 kraadi juurde 10 minutiks küpsema, seejärel vähenda kuumust 190 kraadini ja küpseta veel 20 min kuni tuuletaskud on kuldpruunid. NB! ahju ust ei tohi keedutaina küpsetamise ajal avada!!!

Lülita ahi välja, võta tuuletaskud ahjust, lõika alla äärde küljele väike ava sisse ja pane veel u 10ks minutiks ahju kuivama. Seejärel tõsta profitrolid restile jahtuma.

Täidis:

5 dl piima
5 munakollast
1 sl vaniljesuhkrut
130 g suhkrut
4 sl maisitärklist
1-2 sl brändit v konjakit (soovi korral)

Vahusta munakollased suhkru ja vaniljesuhkruga heledaks vahuks. Vahusta juurde maisitärklis.

Kuumuta piim potis keemiseni, seejärel lisa munavahule. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt vispliga segades u 10 minutit. Kurna läbi sõela kaussi ning sega sisse brändi. Lase kreemil jahtuda ja kata selle pind toidukilega. Hoia külmas.

Pane kreem pritskotti, tee tuuletasku alla äärde väike ava  (või kasuta olemasolevat ava) ja pigista kreem ava kaudu tuuletaskusse. Seejärel lao tuuletaskutest püramiid. 

Šokolaadikaste:

150 g tumedat šokolaadi

40 g võid

Sulata hakitud šokolaad ja või, sega ühtlaseks ning nirista tuuletasku-püramiidile. Võid aga kreemiga täidetud tuuletaskuid ka lihtsalt šokolaadisegu sisse kasta ja neid niisama serveerida.

Magus kiusatus

Ühesõnaga, meil Marjuga tuleb raamat! Koogiraamat!!! :)

Kui nüüd hakata algusest rääkima, siis ilmselt tuleks tagasi suvesse minna, kui me P-ga Saaremaal Marjul ja E-l külas olime. Istusime teise päeva õhtul sauna eesruumis, sõime mõnusaid suviseid toite alates võiga praetud värsketest kukeseentest ja kartulitest lõpetades kõrvalt aiamaalt korjatud rukolast tehtud pestoga, käisime saunas ja üldse oli väga tore õhtu. Ja kuidagi tuli meil Marjuga jutuks, millist raamatut teha tahaksime. Mõtlesime, et sügisel siis hakkame vaatama, kas leidub keegi, kes meie raamatut ka kirjastada tahaks. 

Mõne nädala pärast aga helistas mulle kirjastaja, kes küsis, mis ma ühe koogiraamatu tegemisest arvan, mille pildid teeks Marju. Algne raamatu-idee oli küll teine, aga õnneks sobis kirjastusele ka meie nägemus, niiet hakkasimegi septembri alguses pihta:) Selles mõttes oli see meile mõlemale hästi tore võimalus, et saime vabad käed teha sellise raamatu nagu ise tahtsime, sh ka teose kujundus on Jan Grashnekil Marju kaasabil sündinud.

Mina soovisin eelkõige omanäolist ilusate piltidega ja lahedate lihtsate retseptidega raamatut. Mulle meeldiks, kui keegi ei jätaks mõnd head kooki küpsetamata sellepärast, et retsept tundub keeruline, niiet raamatus olengi tahtnud jagada selliseid restsepte, millest enamikku võiksid lapsed koos isaga (kes muidu ei küpseta) nt emale emadepäeva üllatuseks küpsetada:)

Siin raamatus on eelkõige sellised koogid, mis mulle endale meeldivad, aga mitmeid retsepte on ka Marju mahitusel sinna saanud. Üks nendest on nt rullbiskviit, millest praeguseks on saanud meie pere suur lemmik. Marju ja E tegid üht rullbiskviiti, mis oli kerge teha ja hästi hea, niiet Marju rääkis mulle mitu korda, et üks selline rulli keeratud kook võiks meie raamatus ka olla. Niiet mõtlesin siis teha ühe šokolaadist gluteenivaba biskviidilaadse põhja ja mahlase toorjuustusisuga koogi. Nüüdseks olen seda teinud juba vähemalt viiel korral ja me sööme terve rulli tavaliselt ühe päevaga ära:) No on lihtsalt nii hea!:):):)

Aga tänu Marjule on raamatus ka paar lehetaina kooki ja üks imemaistev moosiga kohupiimakook, mille retsept pärineb tegelikult Marju emalt (aitäh veelkord!). Marju oli sellest koogist juba ammu rääkinud ja kui mulle üks kord külla tulles seda kaasa tõi, siis oli minu süda ka võidetud:) 

Lisaks on siin raamatus ka paar mõnusat magustoitu, juustukooke (nii küpsetatud kui ka küpsetamata variante), brownie'sid, blondie'sid jm šokolaadikooke, muffineid, krõbedikke (üks vürtsikam kevadine rabarberiga ja teine pähkline gluteenivaba alternatiiviga ploomidest ja õuntest), eriti šokolaadiselt lõhnavaid šokolaadiküpsiseid, mu lemmik vürtsikas toorjuustukattega porgandikook jms. Siin on ka sellised keeksid, nagu mulle endale maitsevad ehk mahlane pähkline rabarberikeeks ja tõeliselt rohke  šokolaadiga šokolaadi-banaanikeeks. Paljud koogid on ka gluteenivabad või neist on olemas gluteenivaba alternatiiv:) 

Sellel pildil aga üks hapuka marjakastmega šokolaadise küpsisepuruga "kohupiimakook" klaasis, mis pidi ka lastele väga meeldima, nagu ma oma õe käest kuulsin, kellele need klaasikoogid ära söömiseks viisin. Vanem õepoeg Fred sai juba kahe aastaseks ja sõi koos oma sõpradega neid kooke eriti isukalt:)

Raamatus ei korda ma blogi retsepte (va mõned "hitid"), vaid üritan ikkagi midagi uut ka blogilugejatele pakkuda. Et aga mitte igavaks muutuda, vaid ka blogis uute asjadega edaspidi üllatada, siis ei korda ma retsepte ka vastupidi ehk ei pane raamatu retsepte blogisse. Sest ideede-puuduse üle ei saa ka pärast raamatu tegemist kurta, vaid olukord on - nagu ikka - vastupidine ehk ei jõua nii palju küpsetada, kui tahaks:)

Mis aga raamatu pealkirja puutub, siis see on Marju poolt välja mõeldud:) Tänapäeval ei käi asjad enam nii, et autor ütleb ise, mis raamatu nimi võiks olla, vaid oluline on, et see nimi "müüks". Eks teinekord tean, et nime peale tuleb hakata juba varakult mõtlema, aga seekord läks nii, et üks päev tuli e-kiri "et öelge täna, mis raamatu nimi on". No retseptide tegemise ja kiire küpsetamise vahel sai siis pakutud erinevaid variante välja, millest ükski ei sobinud. Ja siinkohal suur-suur tänu Kätrinile, kes mind aitas selles protsessis. Kätrin on üks inimesi, kes armastab tõeliselt tööd, mida ta teeb (reklaam, turnudus ja meedia - kui lühidalt kokku võtta) ja seda on tõesti absoluutselt igal sammul ka näha, niiet Kätrin suutis ülimalt lühikese aja jooksul ikka väga pika nimekirja pealkirjadest produtseerida. Pakkusime ka Marjuga ise nii koos kui ka eraldi erinevaid nimeseid välja, aga ise samal ajal retseptidega tegeledes on ikka jube raske nimele keskenduda. Endale tundub see pealkiri sel hetkel ehk tegemisprotsessis kõige vähem olulisem küsimus:) Õnneks aga tuli Marju lõpuks välja praeguse pealkirjaga, mille alampealkirja (lihtsad koogid, millele on raske vastu panna) me järgmisel päeval küll koos veel kõpitsesime, aga see õnneks juba sobis kõigile:) Ja ma kahtlustan, et isegi kui oleks rohkem aega olnud, siis ise poleks ma ikka suutnud sellist pealkirja välja mõelda:)

Kusjuures, juhtusin hiljuti uuesti nägema tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi "Julie & Julia", mida nüüd, olles ise Julia Child'iga samas koolis õppinud, vaatasin hoopis teise pilguga, kui esimesel korral. Ja mind valdas  tõeline äratundmine, kui Julia oli kirjastaja juures oma teosega, millega ta oli aastaid tohutult vaeva näinud ja siis küsiti, et mis raamatu pealkiri võiks olla. Ma saan väga hästi aru, et ta lõi käega ja ühmas midagi umbes sellist, et "whatever - pange, mida tahate", sest tõesti see, kuidas kogu töö ja vaeva tulemus lõpuks nimetatud saab, tundub sel hetkel täiesti ebaoluline asi ...:) Ja nii saigi üks USA-s enim müüdud ja üks "mõjukamaid" kokaraamatuid endale täiesti geniaalse nime "Mastering the Art of French Cooking". Ei tea, kui palju see suurepärane pealkiri raaamatu müügiedule kaasa aitas, aga kindlasti on pealkirjal oluline roll, mida mina, kui turundusest ja müügist nullilähedaste teadmistega inimene, ei oska näha :)

Aga kui Kätrinist rääkida, siis tema ja ta elukaaslane olid ka muul viisil raamatu valmimisel abiks nii kookide söömisel kui ka tagasiside andmisel. Eriti armas oli Kätrini kirjutatud "muhvini-memo", mille ma sain, kui talle kolme erinevat sorti pohla-martsipani muffineid degusteerimiseks viisin. Niiet, kallis Kätrin, aitäh veelkord!!!

Ja aitäh kõigile teistele ka, kes kooke sõid ja tagasisidet andsid! Ja kõigile, kes muidu "raskel ajal":) toeks olid!:) Kooke ja küpsiseid sai küpsetatud ikka sadu, kusjuures vähemalt kümmekond oli neid, mis tegelikult raamatusse ikkagi ei saanud - ei olnud lihtsalt niiiiii head! Kõik retseptid, mis raamatusse jõudsid, on sellised, mida ma ise veel ja veel tahan küpsetada ning loodan, et ka paljud teised leiavad siit oma uusi lemmik-retsepte!!! :)

Pähklise põhjaga õunakook

Kohe-kohe on jõuab müügile T&T uus number (ei jõua ära oodata, sest see saab väga lahe olema!) :), siin aga üks lihtne ja hea õunakook eelmisest ajakirjast. Mulle see pähkline põhi koos hapude kaneelimaitseliste pehmeks hautatud õunte ja mascarpone-kreemiga hästi meeldib. Kui aga mascarpone ja vahukoore segu liiga rammus tundub, siis asenda üks neist 300 g (vaniljemaitselise) kohupiimapastaga. Head küpsetamist ja toredat nädalat!

Mõlemad postituse pildid on Marju tehtud ja ilmusid ajakirjas Toit&Trend.

Põhi

2 muna

1 dl suhkrut

150 g peenelt jahvatatud pähkleid v mandleid

Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks, sega sisse jahvatatud pähklid ning vala taigen 24 cm läbimõõduga võitatud ja (mandli)jahuga ülepuistatud küpsetusvormi. Küpseta põhja ahjus 220 kraadi juures u 10-12 minutit ehk kuldpruuniks, lase vormis jahtuda ja kummuta taldrikule.

Täidis

3 suurt haput õuna (nt Antoonovkaid, Granny Smith’i vm)

3 sl tumedat rafineerimata roosuhkrut v fariinsuhkrut

1 tl kaneeli

25 g võid

natukene calvadost , rummi v brändit (soovi korral)

Puhasta õunad, tükelda. Küpseta õunaviilud potis või sees koos alkoholi, suhkru ja kaneeliga pehmeks ning laota koogipõhjale. Kui laotad õunatükid koos vedelikuga peaks kooki koheselt serveerima, sest muidu läheb põhi niiskeks ja pehmeks. Pehme põhjaga kooki saab tõsta lusikaga nagu magustoitu.

Kate

250 g mascarponet

2 dl vahukoort

5 sl suhkrut

1 tl vaniljesuhkrut

Vahusta vahukoor suhkrute ja mascarponega ning laota kreem õunatäidisele.