Hõrgu mandlitäidisega õunakook ja kodusest õunamahlast

Ilmselt kõik "õiged eestlased" on vähemalt lapsepõlves ise õunamahla teinud!:) Meil oli see kodus igasügisene tegevus, mida ma absoluustelt ei armastanud. Tüütu õunte korjamine ja pesemine, õues külmetamine jms on põhilised asjad, mis mul selle suure “lõbuga” seonduvad. Nüüd õnneks olen sellest kohustusest vaba, kuid nii vanemad kui ka mitmed sõbrad tegelevad sellega ikkagi igal aastal ja mul endalgi ei ole kodusest õunamahlast kunagi puudus. Mida näitab ka aastast 2014 pärinev 3-liitrises purgis olev õunamahl mu keldrinurgas, mida eile hommikul telekas demonstreerisime.  Saatejuht Reimo küsis enne eetrisse minekut, kas esimesed kaks numbrit on ikka 20, mitte 19? :D Mine sa tea ... ;-) :D

Kodune õunamahl on küll nunnu, aga selle tohutu “tervislikkus” ja kasulike ainete sisaldus on vägagi küsitav, sest esiteks ei säili õunas leiduvatest kasulikest ainetest (vitamiinid, mineraalid, kiudained) pärast pressimist ja kuumutamist enam kuigi palju. Meile oluline C-vitamiin laguneb juba õunamahla pressimisel peaaegu täielikult! Teiseks on niivõrd happeline ja magus mahl tõsine vaenlane meie hammastele. Hambaarstid on aastaid püüdnud ümber lükata õunamahla tervislikkuse müüti (nt siin ja siin), aga ikka ilmub aeg-ajalt inimesi, kes kuulutavad kõigile, et õunamahl on justkui elueliksiir lihtsalt seetõttu, et on valmistatud koduaiast korjatud vm mahedalt kasvatatud õuntest. See on paraku meie hammastele täpselt sama “kasulik” nagu igapäevane sidrunivee joomine, mis on aga alati üks “spetsialistide” põhisoovitusi “tervisliku” elu ja toitumise puhul. Ja kõige parem nali selle juures on veel, et need eriti suure happe sisaldusega sidruni- ja õunamahlad tegevat inimese keha justkui aluseliseks :D :D :D

Muideks, väheoluline ei ole fakt, et õunamahlas võivad esineda tervisele kahjulikud ühendid nagu mükotoksiin patuliin, mis on hallitusseente poolt toodetav ainevahetusprodukt, mis ei lagune ka pastöriseerimisel. Teadlased on avastanud õunamahlast erinevaid allergeene, samuti toonud välja, et selles on enamasti rohkem suhkrut kui näiteks coca-cola's. Seega pole tegelikult ühtegi mitte-emotsionaalset põhjust kodust õunamahla poes müüdavale mahlale eelistada. Mahla nimetuse all saab ju teatavasti müüa ainult 100% marjadest, köögi- ja puuviljadest tehtud jooki. Kõigist nõuetest, samuti mahla, nektari jt eristamisest kirjutasin juba kolm aastat tagasi siin.

Eelnev jutt muidugi ei tähenda, et peaks õunamahla joomisest loobuma:) Lihtsalt peab arvestama sellega, et see ei ole mingi tervisepomm, ning tarbima seda mõõdukalt nagu kõiki muid (suhkrurikkaid) asju. Meie oma kodumaine, enamasti koduaia õuntest tehtud mahl on ju lapsest saadik alati laual olnud, meile armas ja sellele “ei” ütelda pole kindlasti põhjust. Eriti veel sellisel õunarohkel aastal nagu praegune. Kui on aga muid ideid vaja, mida õuntega peale hakata, siis siin on terve hunnik õuntega retsepte. Ja tänases lehes on üks ülimalt lihtne õunte ja ürtidega sealiharoog.

Käisin eile hommikul Terevisoonis õunamahla tegemisest ja säilitamisest rääkimas ning hakkasin mõtlema, et tegelikult ei olegi vist üheksi toidublogis ega muus väljaandes koduse õunamahla tegemisest räägitud või on see mul lihtsalt kahe-silma vahele jäänud. Ilmselt tundub see nii elementaarne asi, mida niikuinii kõik oma esivanemate õpetuste järgi teevad, et keegi ei näe vajadust midagi täpsemalt kirja panna. Kuna aga küsimusi oli eile palju, siis mõtlesin ikkagi, et toon välja ABC, mida on oluline mahlateol silmas pidada, ja lisaks ka mõned näpunäited. Keda huvitab täpsem info plastikpakendite ja nende käsitsemise kohta, siis siit saab palju abi ja ka vastavaid tooteid endale soetada. Meie teeme aga kodus mahla ikkagi vanadesse headesse purkidesse, mille üks suur eelis on see, et need on taaskasutatavad.

Aga siin siis meie pere tarkused:)

* Maitse üle ei vaielda :D Kuid meie arvates saab parima mahla just erinevaid sügisõunu segades, mitte ainult ühte sorti kasutades. Näiteks kuldrenetist mahl on meie jaoks liiga magus, samas ainult antoonovkatest valminud liiga hapu. Nendest kahest kokku (ja mõnda muud parajasti saada olevat sügisõuna veel juurde pannes) saab aga väga mõnusa mahla, milles magus ja hapu on ilusti tasakaalus ja mis ei ole igava ühetaolise maitsega. Suveõunad, eriti sordi “Valge klaar” ehk klaarõuna, soovitan niisama ära süüa, kuigi eks igaüks peab ikkagi oma maitsemeelt usaldama ja tegema endale meelpärase mahla. Ise ju pead seda jooma ;-)

* Õunad tuleb enne pressimist korralikult pesta; riknenud ja mädased kohad tuleks kindlasti ära lõigata.

* Mahla võib keema lasta, aga ei pruugi, sest tegelikult piisab ka 70-80 kraadist, et käärimist põhjustavad bakterid hävitada. Meie kuumutame mahla alati suures potis puupliidil.

* Kuumutamise ajal ja enne purkidesse valamist tuleb hoolikalt eemaldada kogu pinnale tekkinud vaht!

* Nii purgid kui ka kaaned peavad olema steriliseeritud ning kindlasti soojad, sest muidu on oht, et klaasist anum läheb katki, kui sellesse kuum mahl sisse valada. Seega tasub steriliseerida kaaned ja purgid vahetult enne mahla valmimist, et need maha ei jahtuks.

* Lahti tehtud kaanega purgis olevat mahla tuleb hoida külmas ja tarbida mõne päeva jooksul. Kilepakendis olevat mahla võib hoida toatemperatuuril ja tarbida mitu nädalat (mõni väidab, et ka isegi mitu kuud), sest kraani kaudu ei pääse õhk mahlale ligi.

* Toormahl ehk kuumutamata mahl säilib külmkapis mõne päeva, pikemaks talletamiseks tuleks see asetada sügavkülma. Sellisel juhul on mõttekam kasutada kilepakendeid, mitte purke, et rohkem mahutada ja ruumi mitte raisata.

Mis aga sellesse õunakooki puutub, siis seda tasub kindlasti nädalavahetusel küpsetada, sest pähklikreem on tõeliselt hõrk ja koos hapude antoonovkatega väga mõnus kombinatsioon. Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s paar nädalat tagasi.

Kui mesi on tahenenud, siis sulata see madalal kuumusel. Kook saab eriti hea, kui kasutada tavaliste mandlite asemel kooritud ehk blanšeeritud mandleid, millel iseloomulik pruun kiht on pealt eemaldatud. Gluteenivaba põhja tegin taaskord riisi- ja maisijahu segust; täidises oli samuti riisijahu. Õunad võib siin koogis vabalt pirnidega asendada.

Põhi:

150 g toasooja võid

70 g (tuhk)suhkrut

2 suurt munakollast

250 g jahu

Lõika või tükkideks ja vahusta suhkruga heledaks kohevaks kreemiks. Lisa ühe kaupa munakollased ja vahusta ühtlaseks. Sega juurde sõelutud jahu ja piisavalt jääkülma vett (3-4 tl), et tainas kokku jääks. Suru tainas käte vahel palliks, mässi kilesse ja aseta tunniks külmkappi.

Rulli tainas jahuga üle puistatud pinnal u 0,5 cm paksuseks. Vooderda lahtikäiv 25-26 cm läbimõõduga ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) koogivorm tainaga ja lõika servad tasaseks. Kata küpsetuspaberiga ja aseta 30 minutiks külmkappi. 

Seejärel aseta vormis olevale küpsetuspaberile kuivatatud oad või herned või keetmata riis ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 15 minutit kuni põhi on kuldpruun. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja jäta põhi jahtuma.

Täidis:

300 g mandleid

150 g suhkrut

2 sl vanillisuhkrut

180 g toasooja võid

1 sl brändit või konjakit 

3 suurt toasooja muna

2 sl jahu

2 keskmist õuna (“Antonovka” sort)

suur peotäis mandlilaaste

u 4 sl vedelat mett või meelepärast heledat siirupit

Töötle mandlid köögikombainis peeneks puruks. Tükelda või ja vahusta suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Lisa alkohol, seejärel ükshaaval munad. Sega täidisesse purustatud mandlid ja jahu. Kata kauss kilega ja aseta 20-30 minutiks külmkappi tahenema. 

Tõsta täidis pirukapõhjale. Eemalda õuntelt südamik ja koor, lõika õhukesteks viiludeks ning laota pirukale. Puista peale mandlilaastud ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni täidis on tahenenud ja pealt kuldpruun. Pintselda või nirista pirukale mesi või siirup ning serveeri soojalt või toasoojana. Jahtunud kooki hoia külmkapis.