RUST EN VREDE

Selline näeb välja veinimõisasse Rust en Vrede viiv tee:)

Rust en Vrede on üks imeilus ja väga häid veine valmistav veinimõis, kus asub üks maailma paremaid restorane. Ümbritsetud mägedest ja viinamarjapõõsastest, nagu kõik siinsed istandused, kus me käisime, on see suurepärane koht heade veinide ja toidu nautimiseks:) Selleks aga, et saada õhtusöögile, on vaja kohad mitu nädalat enne kinni panna. Meie olime küll ootelistis, aga ka ootelisti järjekord jõudis meieni alles järgmisel õhtul peale meie lahkumist. Seega piirdusime vaid lõunasöögi ja veinide proovimisega (ja mina - nagu ikka- köögis piltide tegemise ja kokkadega jutustamisega), kokku olime seal isegi kolmel korral:)

Rust en Vrede istandus pärineb 1694. a., aga alates seitsmekümnendatest on see spetsialiseerunud ainult punastele veinidele põhiliselt shiraz'st, cabernet'st ja merlot'st. Rust en Vrede toodab ainult 20 000 kasti veini aastas, millest 65% eksporditakse.

Veinikelder näeb seestpoolt välja selline

ja väljast vaadatuna koos terrassiga niisugune

Lõunasööki serveeritakse veinikeldri terrassil ja selleks oli sinepivõiga Chalmar veiseliha (sirloin  tükk) salati ja friikatega, mille juurde oli klaas (no tegelikult, minu puhul pigem kolm klaasi, sest "klaas" tähendab enam-jaolt ka top-up'i kogu lõunasöögi vältel, kui klaas hakkab tühjaks saama) Estate vein'i, mis on saanud ka mitmeid auhindu. Kusjuures, see liha (mis loomulikult sulas suus), oli u 400-500 g! Ma ei tee nalja- pln vaadake proportsioone:) Kusjuures, ma sõin selle liha kõik ära, sest see oli lihtsalt niiiiii hea:) Aega see muidugi võttis (sellest ka kolm klaasi veini), aga sellises kohas (ja sellises seltskonnas) võikski tundide kaupa istuda ;-)

Aga siin on Rust en Vrede restoran

Sissepääs restorani (uks küljepealt)

Terrass restoranist seestpoolt vaadatuna (terrass on sissepääsu vastasküljes)

ja väljast 

Pidikesi köögist (üldpilt)

"päevaprae" ettevalmistamine

Lihad grillilt taldrikule

ja praed võib klientidele teele saata

Pirnid õhtuse risotto sisse

Ettevalmistused õhtuse pistaatsiacurd'i tegemiseks (kooritud pistaatsiapähklite puhastamine kestadest, mis juba keedetud piima sisse uuesti aeglasel tulel küpsema pannakse)

Naeratavad kokapoisid:)

Vasakpoolne poiss on pärit Inglismaalt ja tema tõi siia abielu restorani hostess'iga:) Parempoolne on lõuna-aafriklane, kusjuures tal on kokakool alles pooleli:) Nende sommeljee ja hostess olid ka hästi toredad ja lahked, aga neist kahjuks pilti ei ole:( 

Veinid, mida jõime, on täpsemalt kirjeldatud siin ja allpool pildil on nende nimekiri (kaks viimast ei ole proovimiseks). Peab manimina, et see oli vist ainus istandus, kus ma ühtegi veini ära ei kallanud, vaid kõik klaasid korralikult tühjaks jõin:)

Estate vein, mida lõunasöögi kõrvale jõime, koosneb 9% merlot'st, 61% cabernet'st ja 30% shiraz'st, on veetnud 23 kuud prantsuse ja ameerika tammevaatides ja 18 kuud pudelis ning sobib säilitamiseks kuni 15 (!) a. Estate vein oli muidugi super (eriti hea veisefilee juurde), aga minu lemmik oli loomulikult nende Single Vineyard Syrah 2008, mille tegemiseks on marjad korjatud vaid 1 ha suuruselt maatükilt ja seda on hoitud 18 kuud pr ja am tammes (75% am omas) ning 12-18 kuud pudelis. 

Aga nende teine shiraz oli ka väga hea:) Kusjuures, selle küpsemine on samamoodi, nagu single vineyard shiraz'l, kestnud 18+18 kuud, ainult et 50-50% am ja pr tammes. Selle veini aging potential on aga 6-8 aastat, samas kui ühest istandusest korjatud shiraz'st tehtud veini võid hoida kuni 15 a.

Kõige pikem säilitamiseks soovitatud aeg e 20 a on aga viimasel proovitud veinil Rust en Vrede 1694 Classification 2007, mis shiraz (56%) ja cabernet (44%) segu, mida on ka 18+18 kuud küpsetatud. Seda on toodetud ainult 7400 pudelit, iga pudel on nummerdatud.

Omaniku koer viskas ennast murule pikali, kui lõunat sõime

Kolmandal korral, kui olime veine proovimas, tuli ta meie juurde, tegime talle pai

 ja mingi hetk otsustas ta meie juurde pikali visata ning pikutama jäädagi, kuni me veini jõime:)

Peale veinide proovimist ja/või lõuna söömist, on aga mõnus niisama murule pikali visata

ja vaateid nautida:)

Rust en Vrede on üks neid kohti, kuhu ma tohutult tagasi igatsen ja mis muidugi eelkõige kripeldab hingel, et õhtusöögil jäigi seekord käimata... aga midagi erilist siis jääb veel järgmiseks korraks;-)

LAV-i toit

Eestis elades oled sellega nii ära hellitatud, et kõiki asju saad interneti teel ajada ja praktiliselt alati on võimalik internetti kasutada, et kipud unustama, et internet ei ole mitte iseenesest mõistetav asi ega inimõigus, vaid meil on ikka väga vedanud siin Eestis (midagi peab ju hästi ka olema, kui ligi 11 kuud aastas on vilets suusailm ja ebanormaalselt külm, süüa ei saa ning hea vein ja šampus on kallid). LAV-is on internet aeglane ja väga kallis ning ilmselt suurele osale elanikkonnast täiesti kättesaamatu privileeg... Nüüd aga olen tagasi E-riigis, aga plaanin panna järgnevate päevade (v nädalate):) jooksul blogisse kirja oma muljed, soovitused ja muu info (olulised asjad, mida peaks teadma LAV-i minnes), samuti restoranide, viinamarjaistanduste ja veinimõisate kirjeldused, pildid ning arvamused nende kohta. Ühest küljest teen seda, sest LAV-is on nii vähesed eestlased (vähemalt minu tutvusringkonnast) käinud ja ma hea meelega jagan kõike seda imeilusat, mida mina seal kogesin, et teistel oleks oma reise planeerides lihtsam, aga teisest küljest on väga hea muljed, pildid, olulised kohad jms kirja panna, et hiljem seda ise paremini mäletada, nagu Pariisi kokakooli osas saadud kogemus näitab:) Loomulikult keskendun toidule ja veinile!:) 

Lõuna-aafriklaste peamine toit on liha ja seda saab nii hommikuks lõunaks kui õhtuks. Kusjuures, kui mõned (kolme nädala jooksul juhtus seda u 3- 4 korda) Potchi hotellis küpsetatud lihad välja arvata, siis nii head liha, nagu siin enamikes söögikohtades saab, ei ole ma varem saanud. Enamikes kohtades on see kas dry-aged v muul viisil matured, aga isegi ilma eelnevalt spetsiaalselt laagerdamata liha võib olla täiesti suussulav nt restoranis Le Bon Vivant. Peamised lihad, mida peaaegu iga restorani (mitte ainult kalliste, vaid ka täiesti suvaliste söögikohtade) menüüs saab on Karoo lammas ja Chalmar loomaliha, mis on alati ülimaitsev olnud. Vahel on ka Springpok'i liha saadaval, aga seda peamiselt kallimates kohtades.  

Biltong on siin üleüldine rahvustoit, mille valik igas suvalises poes on väga suur ning mis ei puudu kunagi üheltki ürituselt.

Braai e barbecue on asi, mille ümber keerleb kõigi lõuna-aafriklaste elu ja mille mainimise peale kõigi inimeste silmad alati särama lähevad. Mõned pered grillivad siin liha peaaegu igal õhtul ja tavaliselt tegelevad grillimisega mehed, sest nii olulist asja ei saa ju ometi naistele usaldada;-) Kusjuures tavaliselt tullakse kokku, räägitakse niisama juttu ja juuakse veini v õlut ning hakatakse liha grillimise ettevalmistusi tegema. Tavaliselt saab liha alles paari tunni pärast, sest kogu see ettevalmistusprotsess pidi olema see asi, mida nauditakse eriti. Ja enne liha saab alati grillitud saiu, mille vahel on tavaliselt sink, juust, tomat ja mingi magusam tšillikaste v chutney, sest magusa ja soolase kooslus neile eriti meeldib. Naljakas, aga nende grillsaiade üle on nad veel eriti uhked ja alati küsitakse, et kas sa neid ikka oled juba proovida saanud...

Lisandiks on peaaegu igas kohas (nii restoranides kui nt hotellis, kus ma Potchis peaaegu 3 nädalat elasin) võiga (ja tihti ka kas suhkru ja/või kaneeliga) küpsetatud kõrvitsaline butternut.

Väga tihti oli butternut lisandiks pooleks lõigatuna ning mittesöödavast sisust puhastatuna nii, et viljaliha peale oli pandud võid ja suhkrut, enamasti ka kaneeli ning see siis ahjus ära küpsetatud.

Teiseks sagedaseks lisandiks liha juurde kõrvitsa kõrval on spinat, mis on alati kas ainult koore v vahel lisaks ka juustuga küpsetatud, aga mitte kunagi toorena. Vahel arva on seda lihtsalt praetud, kuid enamasti ikka paksu koore sees.

Suhkrut lisatakse siin küpsetatud aedviljadele ja ka igasugustele salatitele (nt erinevad saltid peedist) ohtralt ja võiga ka kunagi ei koonerdata. Ja eriti meeldivad lõuna-aafriklastele magusa ja soolase kooslused ehk alati on salatis mõni puuvili (virsik v ananass kõige sagedamini).

Ja eriliselt meeldivad neile igasugused pähklid ja seemned - neid kohtab nii soolastes toitudes, salatites ja isegi liha paneeringutes, kui ka tohutus valikus kõigis poodides ja tanklates.

LAV-is üldse ja eriti Stellenboschi ümbruses oli hästi palju jaanalinnufarme ja nende liha on peaaegu iga restorani menüüs

Kui ma ükskord auto kinni pidasime, et ka üks pildike jaanalindudest teha, siis avastasin, et jaanalindudega koos jalutavad aedikus ka sebrad:)

Samamoodi nagu jaanalinde, näeb teede ääres hästi tihti suuri veise-, lamba- ja kitsekarju, samuti igasuguseid muid sarvelisi loomi (igasugused erinevad sõralised kitse moodi loomad, erinevad liigid gaselle, antiloope (nt blesbok) jms). Neist (nagu jaanalindudestki) muidugi eriti head pilti ei saa, sest nad on tavaliselt aediku kõige kaugemas nurgas ja eriti lähedal autoteele hängida ei armasta. Aga - nagu kõigi siin blogis olevate piltide puhul - saab neid suurelt vaadata, kui neile klikata. Siis on isegi natuke neid loomi näha ka;-) )

Kaladest saab siin põhiliselt süüa selliste kalade nagu kingklip, yellowtail ja cob liha, mille eestikeelsetest nimedest mul pole mul kahjuks aimugi. Hästi tihti on aga just kallimate restoranide menüüs ka kohalik forell ja Norra lõhe.

Jook aga, mis ilmselt on kõige populaarsem, on Rooibos tee, mida absoluutselt igas kohvikus, restoranis, hotellis alati saab. Kui kuumadest jookidest on võimalik saada kahte asja, siis alati kohvi kõrval teine asi on rooibos tee. Kui aga ainult ühte asja, siis ... (no kohv see ei ole;-) )

Värsketest mahladest on LAV-is aga natukene omamoodi arusaam:) Fakt, et menüüs on kirjas "Fresh juice", mis üldreeeglina (vähemalt Euroopas ja USA-s) tähendab ikkagi värskelt pressitud mahla, ei tähenda, et lauale toodav mahl oleks kohapeal pressitud, vaid see võib vabalt olla kuskilt tehasest toodud "värske mahl". Isegi kui mitu korda üle küsida, kas see ikka on värskelt pressitud, võib ikkagi juhtuda, et ettekandja poolt lubatud värske mahla asemel tuuakse lauda mingi nn "pakimahl". Ettekandjad ei ole tihti seal just kõige taibukamad ja ei räägi tihti ka just kõige paremat inglise keelt (kusjuures eelpool öeldu kehtib nii valgete kui mustade kohta), niiet selleks tuli alati valmis olla, et sa ei saa just alati seda, mida loodad. Aga samas, kui juba õnnestub värske mahl saada, siis seal on need ikka tõeliselt head, eriti mangost ja ananassist tehtud, aga ka tavaline apelsinimahl on hoopis parema maitsega:) Kohtades, kus kohapeal mahla pressitakse, on peale apelsinimahla peaaegu alati saadaval ka värskelt pressitud porgandimahl - need 2 mahla (värsketest mahladest) olid peaaegu alati menüüs, teisi variante kohtas ikkagi suhteliselt harva. Igal juhul kõvasti harvemini, kui teistes riikides, kus värsked imehead magusad puuviljad on pidevalt saadaval.

Igal juhul, mis puutub sööki ja veini, siis on LAV üks parimaid kohti, kus ma käinud olen. Vähemalt Cape'i veinipiirkonnas asuvad restoranid, eriti aga mõnede istanduste juures olevad, on kindlalt ka maailma parimate restoranide seas, ka "ametlike" andmete kohaselt:)

Stellenrust Timeless 2007 ja FAIRVIEW

Eile oli kõige kuumem päev, mis siiani on olnud. Kohalikud rääkisid, et üle 40 kraadi:) Väike tuul oli ka, aga tavapärase värskenduse asemel tegi see asja ainult hullemaks, sest see oli nii soe. Priidu arvates oli see tuuleke sama efektiga, kui leiliruumis märga käterätti keerutada:) Igal juhul ühega veinidest, mis meie päikese käes seisva Honda Civic'u tagaistmel oli ja millele mul oli kohvris kindel koht garanteeritud, juhtus selline lugu

Kork tuli ilma igasuguse abita osaliselt ise pudelist välja! 

Tegemist on Stellenrust'i Timeless 2007 blendiga, mida serveeriti ka Nelson Mandela 90-nda juubeli peol. See on nn Bordeaux style blend (peaaegu igal "korralikul" istandusel siin on mõni selline blend veinivalikus), mis koosneb Cabernet Sauvignon'ist, Merlot'st ja Cabernet Franc'ist ning on 24 kuud Prantsuse tammevaadis seisnud. Maitselt täidlane, vürtsikas ja mahlane ... Olime seda Stellenrust'i istanduses proovinud ja eile õhtul siis jõime ära terve pudeli:) Arvestades seda, et ma olin eile  mõnes istanduses (La Motte, Uva Mira, Ernie Els ja Stellenrust) veine proovinud ja ka lõunasöögi kõrvale restoranis Pierneef a la Motte paar pokaali ära joonud, siis kahtlustasin, et kahepeale 14,5 %-lise alko sisaldusega terve pudeli veini joomine võib olla natukene liiast, aga õnneks oli täna hommikul sama hea ärgata nagu alati ja lisaboonusena sain eile lõpuks blogida ka natukene:) Veinid pidid siin olema nii kõrge alko sisaldusega just seetõttu, et LAV-is on pikemalt sooja ja päikesepaistet kui muudes venipiirkondades ja marjad saavad seepärast kauem küpseda ning muutuvad magusamaks, suurema suhkrusialduse tõttu viinamarjades tuleb aga alkoholi % kõrgem. Aga lisaks muudele headele veinidele teeb Stellenrust veel ühte mu lemmik-shiraz'dest ehk Stellenrust Peppergrinder's Shiraz 2007, mis on täpselt selline täildane ja vürtsikas nagu üks õige shiraz olema peab:)
Siin aga üks pilt Stellenrust'i istandusest

Veini kõrvale sobisid imehästi Fairview juustud, millest üks Roquefort' tüüpi sinihallitusjuust on isegi 2010.a parimaks LAV-i juustuks valitud:) Fairview's oleme juba paar korda käinud veine ja juuste proovimas ning neid sealt kaasa ostnud, aga õnneks on nende juustusid (küll mitte kõiki sorte) saadaval ka Stellenboschis suuremates toidupoodides. Fairview juustud on ikka väga-väga head!!! Lisaks nende superheadele erinevate katetega kitsejuustudele on meie suureks lemmikuks jõhvikatega ja aprikoosidega juustud. Meenutavad Eestis (vähemalt Selveris) müüdavaid Pilgrims Choice'i analoogseid juuste:) Lisaks Fairview enda veinidele saab nende istanduses proovida ja osta samale omanikule kuuluvaid Spice Route'i veine, mille seas on ka tõeliseid pärle nagu näiteks Spice Route Flagship Syrah 2007 (minu üks lemmikutest jälle, mis ka Eestisse minuga kaasa tuleb kui me just mõnel õhtul seda ära ei otsusta juua) ja Spice Route Malabar 2006, mis on omaniku enda lemmik vein ning sisaldab ka peamiselt (64%) shiraz'd. Meie parim leid oli aga ühest suvalisest veinipoes, kus me saime täiesti juhuslikult õnnelikeks Spice Route Flagship Pinotage 2002 omanikeks, mida enam kuskilt saada ei ole:)

Fairview's proovisin ka esimest korda shiraz'st tehtud punast dessertveini (brandyga kangestatud), mis oli kergelt vürtsikas mõnus magus vein, mis ka juustudega ideaalselt sobib. Nende viognier'i marjadest Special Late Harvest dessertvein oli ka väga hea:) Lisaks on neil Limited Release Selection'i all saadaval ainult ühe istanduse marjadest tehtud The Beacon Shiraz, mida võiks kiitma jäädagi:) Meile meeldis ka nende pinotage viogner, kus pinotage'ile on lisatud 4% viogner'i. Kusjuures, viogner'i (valge mari) lisamist punastele marjadele, eriti  shiraz'le ja pinotage'ile, olen kohanud ka väga mitmete teiste istanduste  puhul.

Kuna omanikule meeldivad Prantsuse veinid, siis on ta loonud Prantsusmaal asuva veinipiirkonna ainetel Goats Do Roam brändi, mille veine toodetakse Fairview's. Need on ka täitsa head veinid, aga eelkõige torkavad silma oma (valdavalt Prantsuse veinipiirkondade nimetustest muundatud) kummaliste nimede poolest, nagu nt Goat Door, The Goatfather, Bored Doe ja Goat Roti.

Fairview's käisime esimesel korral ühe väikese grupiga ja proovisime nende tavapäraseid veine ja juuste, teine kord aga erilisemaid ja Spice Route'i veine, mis olid kokku sobitatud nende erinevate juustudega.

Mõned pildid veel :)

Dekanteeritud Malabar:) mmmm.... 

Proovisime ka nende erinevaid oliiviõlisid, mida üks pudel mul juba kohvris on:)

Kõige kummalisemaid lühtreid on võimalik näha LAV-is, siin üks järjekordne näide

Ei saa kordagi tulema ilma veinide ja juustudeta...:)

Ainult!!! kitsedele ;-)

Ühesõnaga- eile oli meie esimene kodune õhtu, mis oli tegelikult väga tore, sest meie hotellitoal on suur rõdu, maast laeni aknad ja vaade mägedele, niiet sai lõpuks ka oma elamise eeliseid ära kasutada selle asemel, et õhtul välja sööma minna ja siis edasi mõnda baari v ööklubisse. Ja siin täpsustangi oma esmaspäevast postitust:) Nimelt ei käi me siin niimooodi väljas nagu Potchis ehk kui juba ööklubidesse läksime, siis enne 5 hommikul koju ei saanud, vaid pärast õhtusööki, mis meie puhul lõppeb tavaliselt u 10-11 ajal (no hommikusööki sööme ka alles 10-11 ajal hommikul), lähme enamasti lihtsalt tunniks-paariks veel välja, mitte ei tantsi hommikuni. Muidu tõesti ei jõuaks isegi mina igal õhtul väljas käia:) (Aga aitäh kõigile, kes mu tervise pärast muret tundsid!!!)

Ja teine asi, mis ka vist tekitas väheke segadust, on nimelt see, et lugu "The Time of My Life", mida siin ööklubides ja baarides igal õhtul kuuleb, pole mitte originaal, vaid Black Eyed Peas'i (ja Fergie) "The Time (Dirty Bit)" :):):)

Le Bon Vivant

Le Bon Vivant on LAV-i kulinaariapealinnas Franschhoekis asuv restoran, mille kohta kuuleb igalt poolt ainult kiitust. Oleme siin mitmetes väga heades restoranides söönud, aga kindlasti on see üks paremaid kogemusi. Peakokk Pierre Hendriks on tegelikult hollandlane, aga juba 9 aastat LAV-is elanud ja mingeid kojumineku plaane ei pea. Ta lubas mul lahkelt köögis ringi vaadata ja pilte teha ning rääkis hea meelega kõigist toitudest ka laupäevaõhtusel tipptunnil- väga kena temast!:)

Laupäeva õhtul olid nii restorani puude varjus olev siseõu, terrass kui ka söögisaalid paksult rahvast täis, niiet ilma kohta reserveerimata oleks ilmselt ukse taha jäänud.

Mina sättisin ennast taaskord köögi vahetusse lähedusse istuma, et peakoka askeldamist jälgida:) Restorani imeilusad hoov ja terrass olid küll väga ahvatlevad, aga kuigi väljas on hästi soe, on õhtuti siin natukene tuuline, niiet mulle meeldib sees rohkem süüa, sest ei pea muretsema, et midagi laualt ära lendaks v juuksed toidu sisse läheks:)

Nagu enamikes siinsetes paremates restoranides, on Le Bon Vivant'i köök osaliselt avatud ja peakokk on ise õhtu otsa kõigi toitude tegemise juures ning neile viimast lihvi andmas. Tavaliselt tunnebki peakoka selle järgi ära, et tema on see mees, kes leti ääres enne toitude laualeviimist asjad üle vaatab, kastmeid peale paneb ja lõpliku viimistluse teeb. Lahe on vaadata, kuidas igal inimesel on köögis oma koht ja kõik asjad toimuvad ülikiirelt ja -täpselt nagu kellavärk. 

Eelroaks sõi Priit foie gras rulaadi (Rouleau of Foie Gras and Crispy Duck Leg Confit, Praline, Caramelized Popcorn), mis oli suussulav kooslus hõrgust foie gras'st, pardilihast ja magusa siirupiga karameliseeritud popkornist. 

Pildil tundub see roog - nagu teisedki - pisike, aga tegelikult oli kõigi toitude puhul tegemist vägagi korralike portsudega:) Kuna aga ruumis olid peamiseks valgusallikaks küünlad, siis on piltide kvaliteet kahjuks pehmelt öeldes kehvavõitu- tavaliselt on ikka nii palju valgust, et fotokas piltide tegemisel ei tõrgu:( Laes olevatel valgustitel oli rohkem dekoratiivne eesmärk:)

Minu eelroaks olid pehmed ja mahlased kammkarbid marineeritud (graavi) lõhe, sidrunikreemi, apelsini-fenkolikastme ja -salatiga (Grilled Scallops, Gravadlax, Lemon Mousseline, Fennel, Orange). Kui Eestis restoranides aeg-ajalt kammkarpe süüa, siis on kammkarbi mahlakus alati suur e eraldi äramainimist vääriv asi ehk tihtipeale saab ka korralikes kohtades selliseid pisikesi kummiseid asju, mille seos normaalse kammkarbiga on ainult selle asja nimi menüüs:)

Eelroogade valik, mida ma õnneks köögis pildistasin, nägi välja tõeliselt ahvatlev:) Tegelikult eelnes eelroale veel ka amuse-bouche, milleks oli peedi-maasikasupp prosciuttoga, millest aga kahjuks pilti pole, sest valgus oli lihtsalt niiii halb...:(

Pearoogadeks valisin loogilise jätkuna lõhe ja merikeele (Norweigan Salmon and Sole Saffron Oil, Marinated Sole, Seared Salmon, Prawn Jelly, Lemon Butter Prawn Cracker). Siinsetes restoranides on Norra lõhe peaaegu alati menüüs, aga ma valisin selle esmakordselt, sest üritan siin alati kohalikke kalu (peamiselt kingklip e cusk eel, yellowtail ja cob) süüa. Seekord aga mõtlesin proovida, kuidas siin seda tehakse, seda enam, et merikeel on niikuinii kohalik. Ei pidanud pettuma:)

Eriti huvitav oli aga marineeritud merikeelele ja sellel olevale aedviljajulienne'ile asetatud krõps, millele oli petersellileht sisse "pressitud"

Priidu suurepärasele hanemaksast eelroale järgnema sai valitud pearoana klassikaline Rossini veiseliha foie gras'ga (Fillet of Beef Rossini, Truffle Dumplings, Madeira Jus). Veiseliha oli täielikult suussulav (sama muidugi saab öelda hanemaksa kohta), kusjuures seda liha ei olnud isegi laagerdatud mitte. Ma küsisin seda igaks juhuks peakokalt veel kaks korda üle:), et kindel olla, sest nii imeliselt pehmet liha saab tavaliselt juhul, kui seda on enne pikemalt töödeldud, aga ilmselt ongi asi selles, et lihtsalt tootja on nii hea (nagu chef ütles):) Foie gras on aga Prantsusmaalt ja see oli parajalt paks tükk (u 1 cm), et seda praadides oli kõik hea sinna sisse jäänud 

Ja lõpuks minu magustoit - imehea vanilje ja mandlikreemisuflee, valge-šokolaadi trühvlikreem, jogurtijäätis, vaarikakaste ja ahjus 90 kraadi juures küpsetatud suhkruaplesiniviil:

Magustoitude valik köögis :)

Ja siin minu lemmik magustoidu-chef järgmist sufleed tegemas (munavalgevahtu vanilje-mandlikreemi sisse segamas:) Suflee puhul on see huvitav asi, et mulle meeldib (nagu kooliski Grand Marnier suflee puhul nt) see küpsetamata kujul hoopis rohkem kui küpsetatult, sest siis ei ole domineerivat munamaitset. Ja munavalgevahtu olen ma armastanud juba lapsepõlvest saadik:) Kui me tegime terve perega (nagu kartulisalati lõkumine oli ka see tervet peret ehk isa, ema ja tol ajal veel kahte tütart kaasa haarav tegevus) kunagist koogiklassikat ehk muretaignast põhjal biskviitkattega õuna- v rabarberikooki (sõltuvalt hooajast e sellest, mida parasjagu aias oli), siis see suhkruga munavalgevaht oli alati selline, mida oleksin terve kausitäie üksi ära söönud, kui seda poleks olnud vaja koogile panna...:)

Mis te arvate, kes sai sufleest ülejäänud "taigna" köögis ära süüa?:):):) 

Ja siin veel mõne viimase magustoidu ettevalmistusprotsess. Peakokk oli juba töö lõpetanud ja kui mind jälle köögis pildidstamas ja juttu rääkimas nägi, siis juba kahtlustas (mitte tõsiselt muidugi), et ega ma retsepte ei plaani varastada :):):)

Köök tipptunnil laupäeva õhtul, kusjuures inimesi oli restoranis mitukümmend ja tegelikult oli siin edasi-tagasi tormamas ning toite valmistamas mitmeid kokkasid

ja pärast (peakokk puhastas ise kõik oma tööpinnad ära) :)

Ma oleks hea meelega nendest veinidest, mida jõime, ka kirjutanud, aga kahjuks ei ole nende kodukal veinilisti ja ma ei mäleta enam täpseid tootjaid, va Bellingham, kelle Bush Vine Pinotage on alati kindla peale minek:) Igal juhul on neil veinilistis iga toidu juurde ideaalselt sobiv vein olemas. Magustoidu juurde jõin punast muscadeli dessertveini näiteks:) Läheks sinna hea meelega tagasi, et veinid uuesti üle vaadata ja nende suurepäraseid toite süüa, aga kahjuks enam ei ole selleks aega ...Foie Gras And Crispy Duck Lt |