Buenos Aires

Nonii, lõpuks siis teen ära oma esimese Argentiina-teemalise postituse:) Tavaliselt üritan üht-teist ikka reisil olles kirja saada, kuid seekord läks paraku teisiti, sest internetileviga paikadesse me ülemäära tihti ei juhtunud. Kuna ma ühe suure postituse Argentiina kohta otsustasin temaatiliselt väiksemateks tükkideks jagada, kuid paar uutest draft'idest ei salvestunud, siis paraku läks mul suur osa juba tehtud tööst kaduma, niiet motivatsioonile reisist blogimiseks see just ülemäära hästi kaasa ei aita … Seekord siis vähem juttu ja rohkem pilte :)

Fotode osas ütlen igaks juhuks kohe ära, et kuna ma lihtsalt ei jõua kõigist reisil tehtud raw-failidest läbi närida, siis on enamik selle postituse pilte tehtud telefoniga. Ja vahel on ka mõned mu toredate reisikaaslaste fotod - aitäh mõlemale Aivarile ja Tampsile! Kõigi nende tehtud piltide juures on autor kirjas ehk siis need, mille juures märget kellegi teise osas pole, on minu enda tehtud. Kõiki fotosid vähendasin (isegi telefonipilte), et need blogi liiga aeglaseks ei muudaks. Suuremalt saab kõiki fotosid näha, kui neil klikata (kuigi ikka ülipisikesena). See-eest aga soovitan lugemise ajal kuulata ühte ilusat lugu Nina Simone'ilt :)

See-eest aga jõudsin kirjutada Argentiina toidu-teemalise artikli viimasesse LP-sse ja teha loo juurde ühe lihtsa dulce de leche'ga tiramisu. Digilehes on see lugu olemas tervikuna ja pilte on ka rohkem juures, niiet kõige parem on ilmselt üldsegi sealt lugeda.

Kui ma tavaliselt reisin nii, et ostan ära lennupiletid ning ülejäänud asjad (nt majutus ja see, kus käia, mida teha) selguvad oluliselt hiljem või vaatame üldsegi kohapeal, siis seekord juhtusin reisile, kus kõik oli juba minu eest ette ära planeeritud - vahelduseks omamoodi tore :) Aga ega reiside etteplaneerimine olegi viimasel ajal just mu tugevaim külg … Näiteks sõidan juba sel neljapäeval kümneks päevaks Itaaliasse ja peale lennupiletite pole suurt muud midagi kindlat veel paika pandud :) Ühest küljest on muidugi tegemist turvalise Euroopa riigiga, kus juba päris palju käidud, kuid ikkagi … selle asemel, et pisutki eeltööd teha, ma hoopis küpsetan, pildistan, kirjutan, üritan Argentiina fotodega tegeleda, saan õhtuti sõpradega kokku ja käin väljas ... Elu on muidugi siiani näidanud, et kõik reisid on alati ülitoredad vaatamata sellele, kas ja kui palju neid planeerida ja ette valmistada, niiet muretsemine oleks siinkohal liiast (nagu alati) :) Aga kui olen vahete-vahel mõelnud, et ma lähen lihtsalt vooluga kaasa, tehes neid asju ja olles koos inimestega, kes mulle meeldivad, ilma et ise eriti aktiivne oleks või endale eesmärke seaks, siis jõuludeks ühelt sõbralt saadud tass, millel oli kirjas tsitaat Mike Tysonilt - "Everybody has a plan until they get punched in the face" -, mu taolisi mõtteid siiski hajutas :) niiet võib vist samamoodi jätkata?! ;-)

Kuna ka Argentiinasse minek oli suhteliselt spontaanne otsus, siis enne reisi lugesin läbi vaid Liis Kängsepa raamatu "Minu Argentiina", mis oli ladusalt kirjutatud, igati huvitav ja informatiivne teos - Buenos Aireses elu-olu, argentiinlaste käitumismaneeride ja toitumisharjumuste kohta annab see ikka päris hea ülevaate. Kiidaks ka teist reisil loetud sellesse sarja kuuluvat raamatut ehk Ivo Tšetõrkini  teost "Minu Amazonas", mis küll ei ole otseselt Argentiinaga seotud, kuid kui Ladina-Ameerikasse minek on, tasub silmaringi avardamiseks kindlasti tutvuda. Vabalt hispaania keelt rääkiv (mis on seal eriti oluline, kuna vist 99% kohalikest ühtegi muud keelt ei räägi) Ivo oli muuseas ka meie laheda Argentiina-reisi korraldaja:) Ja just sellel kohal, kus Iffi raamat pooleli jääb või õigemini - need teemad, millest ta üle hüppab - on käsitletud Kaupo Kikkase raamatus "Amazonas. Elu ainus foto", mida loomulikult samuti soojalt soetada soovitan - mõnus lugemine kombineeritud superlahedate fotodega!

Meie esimene ja viimane peatus Argentiinas oli pealinn Buenos Aires, kus olime kokku päris mitu päeva, aga kolme nädala sisse mahtus veel matkamine Andide pilvemetsades, rahvusparkide ja märgalade külastamine ning palju muud põnevat. Muuseas, ametlik Argentiina peeso vahetuskurss on 5,7 peesot USA dollari eest, aga tegelikult saab nö mustal turul vahetada täitsa vabalt ka 9 peesoga ehk ligi kaks korda soodsamalt. Peab lihtsalt olema ettevaatlik, et valeraha osta ei satu. 

Liis ütles mulle oma raamatut andes, et november pidavat olema ilusaim aeg Buenos Airesesse minekuks, sest just siis puhkeb õide imeline lilla mimoosilehine jakaranda (ladina keeles jacaranda mimosifolia). Ka kevadine temperatuur ehk u 25 kraadi on eestlase jaoks ideaalne, sest paaril järgmisel kuul ligi 40 kraadini ulatuvat suvekuumust on suurlinnas juba suhteliselt raske taluda. Kohalikud elanikud pidid jaanuaris võimaluse korral pealinnast ära puhkama sõitma ja sel ajal on linn praktiliselt tühi, kui gringodest turistid välja arvata. Siin aga mõned pildid sellest üliarmsast lillast puust - meil oli ikka superajastus :):):)

Buenos Airese üks sümbolitest - obelisk

 See foto obeliskist on Aivar Orase oma

Mulle see linn tohutult meeldis! Buenos Aires oli vaheldusrikas ja põnev - ühes linnaoasas on vanad munakividega kaetud kitsad teed ja koloniaalstiilis väikesed majad, teises laiad mitmerealised bulvarid ning võimsad pilvelõhkujad või 19. sajandi lõpus Pariisi eeskujul Hausmanni stiilis ehitatud hooned. Linnas oli palju suurepäraseid liharestorane ja õdusaid kohvikuid, ägedaid käsitöö poode ja vanakraamiturge. Mina läheks Buenos Airesesse iga kell tagasi:)

Siin üks Tambet Leesmenti foto

Ja siin üks Aivar Orase oma

Maailma kenaduselt teiseks valitud suur El Ateneo raamatupood asub endises teatrimajas - suurepärase pildi tegi jällegi Tambet

Kuigi kõige ägedam linnaosa Buenos Aireses on minu arvates Palermo, kus kohalikud ise hängimas käivad, siis ka vanim linnaosa San Telmo on igati tore koht:) Meie elamine asus just San Telmos ja sealsel keskväljakul Plaza Dorregol toimus laupäeviti vanakraamiturg, kus müüjad jt kohalikud olid ennast igasugustesse naljakatesse ja kummalistessse kostüümidesse riietanud.

Siin paar pilti San Telmost ka

Selle foto autor on Aivar Oras

Turistikas La Boca linnaosas käisime niisama jalutamas - keda see kant lähemalt huvitab, siis siin on sellest lähemalt räägitud). 

Selle ülilaheda foto autor on Tambet Leesment

Ja järgmised kaks tegi Aivar Oras

Ja siin veel paar fotot Aivar Pihelgaselt ka - Argentiina on ju kuulus tango-maa :)

Üks Buenos Airese vaatamisväärsusi on Recoleta surnuaed, kuhu on maetud igasugused tähtsad, kuulsad ja rikkad argentiinlased alates presidentidest, lõpetades Nobeli preemia saajatega, sh nt Evita ehk Eva Peron. Maailma ilusaimate surnuaedade hulka valitud matmispaik on midagi hoopis muud, kui tavapäraselt harjunud oleme.

Mõned haukambrid on hoolitsetud ja värskete lilledega, teised jällegi koristamata ja unarusse jäetud … Mausoleumide sees on kirstud või urnid

Ja siin veel kaks Aivar Orase pilti

Järgmised kaks on Aivar Pihelgase fotod

Järgmine kord siis juba Andide pilvemetsadest jm toredatest kohtadest :)

Vürtsikas pak choi

Pidin paar kuud tagasi Rimis käies peaaegu pikali kukkuma - kas tõesti?! - pak choi?! Ja oligi ...:) Kuigi alati ei ole seda siiski müügil, siis olen nüüdseks seda juba lugematu arvu kordi ostnud, sest tegemist on ühe ütlemata hea asjaga - küpseb kiiresti, säilitab ilusa rohelise värvi ja sobib igasugustesse aasiapärastesse roogadesse lisamiseks! Teen tihti vürtsikat pak choi'd, mis on hea niisama kergeks eineks, aga igati mõnus on see ka igasuguste lihade, kana ja kala juurde, nt meega glasuuritud pardiga söömiseks ideaalne. Küpsemisaeg on nii lühikene, et kui näiteks lõhefilee ahju lükata, siis on selleks ajaks, kui kala ahjust tuleb, mõnus soe lisand juba olemas. Keda täpsemalt huvitab, mis see aedvili endast kujutab, siis nt siit saab lugeda. 

Parim on Hiina lehtkapsa ehk pak choi lehti kiirelt ehk 2-3 minutit kõrgel kuumusel praadida või aurutada. Kui kasutad tervet pak choi'd, siis on aurutamisaeg u 8 minutit. Ühtlasemaks küpsetamiseks tasub lehed varte küljest eraldada, sest need küpsevad erineva kiirusega. Lehed võiks lisada toidule alles küpsemisaja lõpus. Samas võib ka lehed ja varreosa korraga lisada, aga sel juhul viiluta varred hästi peeneks, lehed aga lisa suurte tükkidena. Eriti väiksed pak choi'd võib jätta terveks või lihstalt pooleks või neljaks lõigata.

Need neli pildil olevat suhteliselt väikest Hiina lehtkapsast kaaluvad kokku 500 g ehk täpselt paras kogus ühe korraga ära küpsetada.

Ingveri asemel kasutan vahel ka tšillipipart - mul on kuivatatud kaunad, aga kui kasutad värsket, siis u pool kauna peaks paras kogus olema. 

2 suurt v 4 väiksemat pak choi'd (kokku u 400-500 g)

1 suur küüslauguküüs

jupike ingverit

3-4 sl austrikastet

Haki küüslauk ja ingver peenelt ning prae kuumal pannil (maapähkli)õlis läbi. Lisa austrikaste ja peenelt viilutatud pak choi' varred. Sega läbi. Aseta pannile kaas ja lase u 3-4 minutit küpseda, kuni need on pehmed. Kui meeldivad krõmpsumad varred, siis ära kaant peale pane, vaid küpseta üsna tihedalt segades u 6-7 minutit. Võta kaas, lisa (tükeldatud) lehed, sega läbi ja küpseta veel paar minutit. Söö soojalt :)

Jõhvika-ingverikastmega valge šokolaadi kook

Ja ongi uus aasta jälle käes - olen täitsa kindel, et sellest tuleb parim aasta!:) Igasugused lubadused jäid minul seekord andmata, samuti on mul uuelt aastalt suures plaanis ainult üks soov (mille ma siiski enda teada jätan):) Üritasin aga teha enda jaoks väikese kokkuvõtte ja tundub, et võib vist vana aastaga rahule jääda. Ma olen hullult tänulik kõigi uute huvitavate ja toredate inimeste eest, kellega kohtusin, kõigi lahedate reiside eest (Malaisia, Hispaania, Argentiina, Pariis, Hamburg, Lissabon jt) ning loomulikult on alati väga armas näha, kui midagi, mida Sa teed, ka teistele korda läheb. Erakordselt hea tunne on saada tagasisidet oma raamatutele, blogile ja artiklitele, näha oma uut raamatut mitte ainult kokaraamatute, vaid ka nt Viru Keskuse Rahva Raamatu üldises topis Mika Waltari ja Paulo Coelho vahel … :) Siinkohal minu poolt suur aitäh kõigile, kes Te siin koos minuga olete! :)

Mõtlesin just küsimusele, kas teeksin midagi teisiti või muudaksin oma elus, kui mul oleks nt 100 miljonit eurot, ja vastus on … ma ei teeks hetkel mitte midagi teisiti! Tegeleksin suurima rõõmuga edasi kõigi nende asjadega, millega ma hetkel tegelen, sest see on täpselt see, mida ma teha tahan ja mida naudin. Kui midagi, siis ehk palkaks endale ühe fotograafi õpetajaks, et ei peaks kuskile kursustele minema ... Ja ehk käiksin lõpuks ära ka sommeljeede koolis:) Ja reisiks ilmselt veelgi rohkem ... Niiet tegelikult on muidugi asju, mida ette võtaksin, aga nö töö-alaselt (ma ei saa midagi teha, aga sõna "töö" on mul endiselt naljakas ja kuidagi kohatu oma praeguse tegevuse kohta kasutada) tahaks ma tegeleda ikka samade asjadega edasi. Kirjutasin tegelikult ka sel teemal natukene oktoobris siin blogis ja asjad pole selles osas õnneks üldse muutunud :) Ma väga loodan, et ka kõik Teie saate tegeleda igapäevaselt asja(de)ga, mida armastate, ning soovin kõigile imeilusat ja hästi õnnelikku uut aastat! 

Tervituseks natukene muusikat ehk üks vana - aga täiesti aegumatu ja väga hea ;-) - lugu Queenilt! Ja siis veel üks natukene uuem ja rahulikum, aga hästi armas lugu mu teiselt suurelt lemmikult ehk Jamie Cullum'ilt :) 

Valge šokolaadiga juustukoogi retsepti jagasin koos oma kahe teise jõuludeks sobiva küpsetisega Laupäevaleht LP-s (siin on link digilehe variandile) ja see kook oli ka meie pere jõululaual. Tegemist on ühe mu viimase aja lemmikuga, sest mulle meeldib, kuidas vürtsika piparkoogitainast põhjaga magusat kreemjat kooki täiendab kerge ingveri nüansiga hapukas jõhvikakaste. Kook on hea variant ära kasutada kappi seisma jäänud piparkoogitainas, samas võib põhja valmistada ka purustatud ja sulatatud võiga segatud piparkookidest. Jõhvikad võib asendada ka pohladega.

See juustukook on tegelikult igati hea söömiseks aastaringselt, sest põhjaks sobivad väga hästi muud purustatud nö tavalised küpsised, millele on lisaks sulavõile lisatud 0,5 tl kaneeli ja 0,5 tl ingverit. Nii küpsiseid kui ka piparkooke võiks võtta põhja jaoks 180-200 g, sulatatud võid 70-80 g. 

Põhi:
250-300 g piparkoogitainast

Suru tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja pane täidise valmimise ajaks külma. Vormi põhja võid asetada küpsetuspaberi, et hiljem oleks kooki mugavam vormist eemaldada.

Täidis:
800 g toasooja toorjuustu
3 suurt toasooja muna
200 g valget šokolaadi
100 g suhkrut

Vahusta toorjuust suhkruga ja lisa vispliga edasi segades ükshaaval munad. Sulata šokolaad vesivannil ja sega toorjuustu hulka.

Vala täidis vormi ja küpseta ahjus 150 klraadi juures u 1 h ja 20-30 minutit kuni täidis keskelt veel vaid kergelt võbiseb. Lase koogil vormis jahtuda ja hoia enne serveerimist vähemalt 4 h külmkapis. 

Kaste:

200 g jõhvikaid

50 g suhkrut

1 tl jahvatatud ingverit

Aseta kõik kolm komponenti koos 1 dl veega potti. Lase keema tõusta ja keeda nõrgal kuumusel 5-10 minutit kuni jõhvikad lõhki lähevad. Töötle püreeks ja suru seejärel läbi sõela. Enne serveerimist lase jahtuda.