neljapäev, 18. oktoober 2018

Sügisene argiõhtu sealiharoog õunte ja ürtidega


Mul on tõeliselt kahju, et blogis on juba päris pikk vaikus olnud ... :) Aga reisil olles lihtsalt on nii palju uusi ja põnevaid asju avastada, et kuidagi ei teki tunnet, et suudaks jätta mõne ägeda kogemuse saamata ja selle asemel hotellitoas arvuti taga olla. Kuigi blogida ju tahaks ja reisides on eriti palju kõike põnevat, mida jagada ... Kuid küll ma jõuan muljed ja soovitused kirja panna, sest pikad pimedad sombused õhtud ju peagi ootamas;-) Seda, et mind võtab saabudes vastu selline päikseline soe sügis imeilusates värvides, poleks aga osanud uneski näha! :)

Olin taaskord Jaapanis, mille toit on üks mu lemmikuid maailmas! Ka Jaapan ise oma imelise looduse, supertoredate inimeste, kõrgtehnoloogia ja kõige muu ägedaga on riik, mida on võimatu mitte armastada, aga nende toit ... Lihtsalt pole sõnu! Tooraine on kvaliteetne ja värskemast värskem ning kokkade oskused on täiuslikud. Tuleb muidugi hoiduda turistidele mõeldud söögikohtadest ja pisut vaeva näha kohalike elanike endi lemmikute otsimisega, kuid see on väike asi võrreldes saadava maitseelamusega.

Jaapani köök on muidugi tohutult rikkalik ja selleks oleks vaja mitu raamatut, et kõik nüansid üles tähendada (kindlasti kuskil on need raamatud juba olemas ka):D Seega otsustasin kirjutada vaid olulisematest teemadest ja nö osade kaupa. Juba sel laupäeval räägin Laupäevaleht LP-s ideaalsest tempurast, ajaloost ja jaapanlaste nippidest selle valmistamisel. Kas te muide teadsite, et tempura jaoks on olemas spetsiaalsed restod nagu enamike spetsiifilisi oskusi vajavate toitude (sushi, teppanyaki, tonkatsu, yakitori jne) puhul? Just nendes ühe-roa-restodes saab parimat, sest õige tempurakokk lihvib oma oskusi aastaid ja tavaliselt kulub kuid enne, kui tal lastakse isegi iseseisvalt tainast segada :)

Selle sügisese õuntega sealihast roa jaoks sobivad nii kondiga kui ka kondita sealiha lõigud. Kondiga variant on mahlasem ja maitsekam, kuid samas on poodides enamasti saada just kondita sealiha viilud, enamasti välisfileest lõigatud. Kui soovid rasvasemat toitu, siis kasuta kaelakarbonaadi.

Õunad teevad toidu särtsakamaks lisades nii magusust kui ka hapet. Mina kasutan nii soolastes kui ka magusates toitudes alati hapusid Antonovkaid, kuid siia sobivad ka magusad sügisõunad.

Retsept ilmus mõned nädalad tagasi Laupäevaleht LP-s artikli juures, milles räägin kasulikust sealihast :)

4 u 100-150 g kaaluvat sealihalõiku (nt välisfilee)
2-3 sl võid
soola, musta pipart
1 suur või 2 keskmist õuna
1 keskmine punane sibul
peotäis tüümianivarsi 
rosmariinioks
1,5 dl kanapuljongit
1 sl Dijoni vm mahedamat sinepit

Maitsesta sealiha soola ja pipraga ning prae pannil või sees keskmisest pisut kõrgemal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Sõltuvalt lihalõigu paksusest kulub ühe poole praadimiseks 2-5 minutit.  Pärast kastme sees küpseb liha veel pisut edasi. Jäta kindlasti pannil lihalõikude vahele paar sentimeetrit, et need paremini küpseks ja pruunistuks. Vajadusel prae liha mitmes osas. Praetud liha tõsta pannilt taldrikule.

Puhasta õunad ja lõika õhukesteks viiludeks; viiluta peenelt ka sibul. Kuumuta pannil u 1 sl võid ja  prae selles aedvilju koos tüümiani ja rosmariiniga aeg-ajalt segades (kulub u 5 minutit). Sega sinep kanapuljongiga, vala pannile ja kraabi spaatliga panni põhjalt pruunistunud osad lahti. Aseta sealihaviilud pannile tagasi ja lase mõned minutid küpseda kuni vedelik on poole võrra vähenenud. Serveeri kohe meelepärase lisandiga (kartulid, kruubid, tatar) ja soovi korral puista peale veel tüümianilehti. 

Kommentaare ei ole: