LAV-i toit

Eestis elades oled sellega nii ära hellitatud, et kõiki asju saad interneti teel ajada ja praktiliselt alati on võimalik internetti kasutada, et kipud unustama, et internet ei ole mitte iseenesest mõistetav asi ega inimõigus, vaid meil on ikka väga vedanud siin Eestis (midagi peab ju hästi ka olema, kui ligi 11 kuud aastas on vilets suusailm ja ebanormaalselt külm, süüa ei saa ning hea vein ja šampus on kallid). LAV-is on internet aeglane ja väga kallis ning ilmselt suurele osale elanikkonnast täiesti kättesaamatu privileeg... Nüüd aga olen tagasi E-riigis, aga plaanin panna järgnevate päevade (v nädalate):) jooksul blogisse kirja oma muljed, soovitused ja muu info (olulised asjad, mida peaks teadma LAV-i minnes), samuti restoranide, viinamarjaistanduste ja veinimõisate kirjeldused, pildid ning arvamused nende kohta. Ühest küljest teen seda, sest LAV-is on nii vähesed eestlased (vähemalt minu tutvusringkonnast) käinud ja ma hea meelega jagan kõike seda imeilusat, mida mina seal kogesin, et teistel oleks oma reise planeerides lihtsam, aga teisest küljest on väga hea muljed, pildid, olulised kohad jms kirja panna, et hiljem seda ise paremini mäletada, nagu Pariisi kokakooli osas saadud kogemus näitab:) Loomulikult keskendun toidule ja veinile!:) 

Lõuna-aafriklaste peamine toit on liha ja seda saab nii hommikuks lõunaks kui õhtuks. Kusjuures, kui mõned (kolme nädala jooksul juhtus seda u 3- 4 korda) Potchi hotellis küpsetatud lihad välja arvata, siis nii head liha, nagu siin enamikes söögikohtades saab, ei ole ma varem saanud. Enamikes kohtades on see kas dry-aged v muul viisil matured, aga isegi ilma eelnevalt spetsiaalselt laagerdamata liha võib olla täiesti suussulav nt restoranis Le Bon Vivant. Peamised lihad, mida peaaegu iga restorani (mitte ainult kalliste, vaid ka täiesti suvaliste söögikohtade) menüüs saab on Karoo lammas ja Chalmar loomaliha, mis on alati ülimaitsev olnud. Vahel on ka Springpok'i liha saadaval, aga seda peamiselt kallimates kohtades.  

Biltong on siin üleüldine rahvustoit, mille valik igas suvalises poes on väga suur ning mis ei puudu kunagi üheltki ürituselt.

Braai e barbecue on asi, mille ümber keerleb kõigi lõuna-aafriklaste elu ja mille mainimise peale kõigi inimeste silmad alati särama lähevad. Mõned pered grillivad siin liha peaaegu igal õhtul ja tavaliselt tegelevad grillimisega mehed, sest nii olulist asja ei saa ju ometi naistele usaldada;-) Kusjuures tavaliselt tullakse kokku, räägitakse niisama juttu ja juuakse veini v õlut ning hakatakse liha grillimise ettevalmistusi tegema. Tavaliselt saab liha alles paari tunni pärast, sest kogu see ettevalmistusprotsess pidi olema see asi, mida nauditakse eriti. Ja enne liha saab alati grillitud saiu, mille vahel on tavaliselt sink, juust, tomat ja mingi magusam tšillikaste v chutney, sest magusa ja soolase kooslus neile eriti meeldib. Naljakas, aga nende grillsaiade üle on nad veel eriti uhked ja alati küsitakse, et kas sa neid ikka oled juba proovida saanud...

Lisandiks on peaaegu igas kohas (nii restoranides kui nt hotellis, kus ma Potchis peaaegu 3 nädalat elasin) võiga (ja tihti ka kas suhkru ja/või kaneeliga) küpsetatud kõrvitsaline butternut.

Väga tihti oli butternut lisandiks pooleks lõigatuna ning mittesöödavast sisust puhastatuna nii, et viljaliha peale oli pandud võid ja suhkrut, enamasti ka kaneeli ning see siis ahjus ära küpsetatud.

Teiseks sagedaseks lisandiks liha juurde kõrvitsa kõrval on spinat, mis on alati kas ainult koore v vahel lisaks ka juustuga küpsetatud, aga mitte kunagi toorena. Vahel arva on seda lihtsalt praetud, kuid enamasti ikka paksu koore sees.

Suhkrut lisatakse siin küpsetatud aedviljadele ja ka igasugustele salatitele (nt erinevad saltid peedist) ohtralt ja võiga ka kunagi ei koonerdata. Ja eriti meeldivad lõuna-aafriklastele magusa ja soolase kooslused ehk alati on salatis mõni puuvili (virsik v ananass kõige sagedamini).

Ja eriliselt meeldivad neile igasugused pähklid ja seemned - neid kohtab nii soolastes toitudes, salatites ja isegi liha paneeringutes, kui ka tohutus valikus kõigis poodides ja tanklates.

LAV-is üldse ja eriti Stellenboschi ümbruses oli hästi palju jaanalinnufarme ja nende liha on peaaegu iga restorani menüüs

Kui ma ükskord auto kinni pidasime, et ka üks pildike jaanalindudest teha, siis avastasin, et jaanalindudega koos jalutavad aedikus ka sebrad:)

Samamoodi nagu jaanalinde, näeb teede ääres hästi tihti suuri veise-, lamba- ja kitsekarju, samuti igasuguseid muid sarvelisi loomi (igasugused erinevad sõralised kitse moodi loomad, erinevad liigid gaselle, antiloope (nt blesbok) jms). Neist (nagu jaanalindudestki) muidugi eriti head pilti ei saa, sest nad on tavaliselt aediku kõige kaugemas nurgas ja eriti lähedal autoteele hängida ei armasta. Aga - nagu kõigi siin blogis olevate piltide puhul - saab neid suurelt vaadata, kui neile klikata. Siis on isegi natuke neid loomi näha ka;-) )

Kaladest saab siin põhiliselt süüa selliste kalade nagu kingklip, yellowtail ja cob liha, mille eestikeelsetest nimedest mul pole mul kahjuks aimugi. Hästi tihti on aga just kallimate restoranide menüüs ka kohalik forell ja Norra lõhe.

Jook aga, mis ilmselt on kõige populaarsem, on Rooibos tee, mida absoluutselt igas kohvikus, restoranis, hotellis alati saab. Kui kuumadest jookidest on võimalik saada kahte asja, siis alati kohvi kõrval teine asi on rooibos tee. Kui aga ainult ühte asja, siis ... (no kohv see ei ole;-) )

Värsketest mahladest on LAV-is aga natukene omamoodi arusaam:) Fakt, et menüüs on kirjas "Fresh juice", mis üldreeeglina (vähemalt Euroopas ja USA-s) tähendab ikkagi värskelt pressitud mahla, ei tähenda, et lauale toodav mahl oleks kohapeal pressitud, vaid see võib vabalt olla kuskilt tehasest toodud "värske mahl". Isegi kui mitu korda üle küsida, kas see ikka on värskelt pressitud, võib ikkagi juhtuda, et ettekandja poolt lubatud värske mahla asemel tuuakse lauda mingi nn "pakimahl". Ettekandjad ei ole tihti seal just kõige taibukamad ja ei räägi tihti ka just kõige paremat inglise keelt (kusjuures eelpool öeldu kehtib nii valgete kui mustade kohta), niiet selleks tuli alati valmis olla, et sa ei saa just alati seda, mida loodad. Aga samas, kui juba õnnestub värske mahl saada, siis seal on need ikka tõeliselt head, eriti mangost ja ananassist tehtud, aga ka tavaline apelsinimahl on hoopis parema maitsega:) Kohtades, kus kohapeal mahla pressitakse, on peale apelsinimahla peaaegu alati saadaval ka värskelt pressitud porgandimahl - need 2 mahla (värsketest mahladest) olid peaaegu alati menüüs, teisi variante kohtas ikkagi suhteliselt harva. Igal juhul kõvasti harvemini, kui teistes riikides, kus värsked imehead magusad puuviljad on pidevalt saadaval.

Igal juhul, mis puutub sööki ja veini, siis on LAV üks parimaid kohti, kus ma käinud olen. Vähemalt Cape'i veinipiirkonnas asuvad restoranid, eriti aga mõnede istanduste juures olevad, on kindlalt ka maailma parimate restoranide seas, ka "ametlike" andmete kohaselt:)

Stellenrust Timeless 2007 ja FAIRVIEW

Eile oli kõige kuumem päev, mis siiani on olnud. Kohalikud rääkisid, et üle 40 kraadi:) Väike tuul oli ka, aga tavapärase värskenduse asemel tegi see asja ainult hullemaks, sest see oli nii soe. Priidu arvates oli see tuuleke sama efektiga, kui leiliruumis märga käterätti keerutada:) Igal juhul ühega veinidest, mis meie päikese käes seisva Honda Civic'u tagaistmel oli ja millele mul oli kohvris kindel koht garanteeritud, juhtus selline lugu

Kork tuli ilma igasuguse abita osaliselt ise pudelist välja! 

Tegemist on Stellenrust'i Timeless 2007 blendiga, mida serveeriti ka Nelson Mandela 90-nda juubeli peol. See on nn Bordeaux style blend (peaaegu igal "korralikul" istandusel siin on mõni selline blend veinivalikus), mis koosneb Cabernet Sauvignon'ist, Merlot'st ja Cabernet Franc'ist ning on 24 kuud Prantsuse tammevaadis seisnud. Maitselt täidlane, vürtsikas ja mahlane ... Olime seda Stellenrust'i istanduses proovinud ja eile õhtul siis jõime ära terve pudeli:) Arvestades seda, et ma olin eile  mõnes istanduses (La Motte, Uva Mira, Ernie Els ja Stellenrust) veine proovinud ja ka lõunasöögi kõrvale restoranis Pierneef a la Motte paar pokaali ära joonud, siis kahtlustasin, et kahepeale 14,5 %-lise alko sisaldusega terve pudeli veini joomine võib olla natukene liiast, aga õnneks oli täna hommikul sama hea ärgata nagu alati ja lisaboonusena sain eile lõpuks blogida ka natukene:) Veinid pidid siin olema nii kõrge alko sisaldusega just seetõttu, et LAV-is on pikemalt sooja ja päikesepaistet kui muudes venipiirkondades ja marjad saavad seepärast kauem küpseda ning muutuvad magusamaks, suurema suhkrusialduse tõttu viinamarjades tuleb aga alkoholi % kõrgem. Aga lisaks muudele headele veinidele teeb Stellenrust veel ühte mu lemmik-shiraz'dest ehk Stellenrust Peppergrinder's Shiraz 2007, mis on täpselt selline täildane ja vürtsikas nagu üks õige shiraz olema peab:)
Siin aga üks pilt Stellenrust'i istandusest

Veini kõrvale sobisid imehästi Fairview juustud, millest üks Roquefort' tüüpi sinihallitusjuust on isegi 2010.a parimaks LAV-i juustuks valitud:) Fairview's oleme juba paar korda käinud veine ja juuste proovimas ning neid sealt kaasa ostnud, aga õnneks on nende juustusid (küll mitte kõiki sorte) saadaval ka Stellenboschis suuremates toidupoodides. Fairview juustud on ikka väga-väga head!!! Lisaks nende superheadele erinevate katetega kitsejuustudele on meie suureks lemmikuks jõhvikatega ja aprikoosidega juustud. Meenutavad Eestis (vähemalt Selveris) müüdavaid Pilgrims Choice'i analoogseid juuste:) Lisaks Fairview enda veinidele saab nende istanduses proovida ja osta samale omanikule kuuluvaid Spice Route'i veine, mille seas on ka tõeliseid pärle nagu näiteks Spice Route Flagship Syrah 2007 (minu üks lemmikutest jälle, mis ka Eestisse minuga kaasa tuleb kui me just mõnel õhtul seda ära ei otsusta juua) ja Spice Route Malabar 2006, mis on omaniku enda lemmik vein ning sisaldab ka peamiselt (64%) shiraz'd. Meie parim leid oli aga ühest suvalisest veinipoes, kus me saime täiesti juhuslikult õnnelikeks Spice Route Flagship Pinotage 2002 omanikeks, mida enam kuskilt saada ei ole:)

Fairview's proovisin ka esimest korda shiraz'st tehtud punast dessertveini (brandyga kangestatud), mis oli kergelt vürtsikas mõnus magus vein, mis ka juustudega ideaalselt sobib. Nende viognier'i marjadest Special Late Harvest dessertvein oli ka väga hea:) Lisaks on neil Limited Release Selection'i all saadaval ainult ühe istanduse marjadest tehtud The Beacon Shiraz, mida võiks kiitma jäädagi:) Meile meeldis ka nende pinotage viogner, kus pinotage'ile on lisatud 4% viogner'i. Kusjuures, viogner'i (valge mari) lisamist punastele marjadele, eriti  shiraz'le ja pinotage'ile, olen kohanud ka väga mitmete teiste istanduste  puhul.

Kuna omanikule meeldivad Prantsuse veinid, siis on ta loonud Prantsusmaal asuva veinipiirkonna ainetel Goats Do Roam brändi, mille veine toodetakse Fairview's. Need on ka täitsa head veinid, aga eelkõige torkavad silma oma (valdavalt Prantsuse veinipiirkondade nimetustest muundatud) kummaliste nimede poolest, nagu nt Goat Door, The Goatfather, Bored Doe ja Goat Roti.

Fairview's käisime esimesel korral ühe väikese grupiga ja proovisime nende tavapäraseid veine ja juuste, teine kord aga erilisemaid ja Spice Route'i veine, mis olid kokku sobitatud nende erinevate juustudega.

Mõned pildid veel :)

Dekanteeritud Malabar:) mmmm.... 

Proovisime ka nende erinevaid oliiviõlisid, mida üks pudel mul juba kohvris on:)

Kõige kummalisemaid lühtreid on võimalik näha LAV-is, siin üks järjekordne näide

Ei saa kordagi tulema ilma veinide ja juustudeta...:)

Ainult!!! kitsedele ;-)

Ühesõnaga- eile oli meie esimene kodune õhtu, mis oli tegelikult väga tore, sest meie hotellitoal on suur rõdu, maast laeni aknad ja vaade mägedele, niiet sai lõpuks ka oma elamise eeliseid ära kasutada selle asemel, et õhtul välja sööma minna ja siis edasi mõnda baari v ööklubisse. Ja siin täpsustangi oma esmaspäevast postitust:) Nimelt ei käi me siin niimooodi väljas nagu Potchis ehk kui juba ööklubidesse läksime, siis enne 5 hommikul koju ei saanud, vaid pärast õhtusööki, mis meie puhul lõppeb tavaliselt u 10-11 ajal (no hommikusööki sööme ka alles 10-11 ajal hommikul), lähme enamasti lihtsalt tunniks-paariks veel välja, mitte ei tantsi hommikuni. Muidu tõesti ei jõuaks isegi mina igal õhtul väljas käia:) (Aga aitäh kõigile, kes mu tervise pärast muret tundsid!!!)

Ja teine asi, mis ka vist tekitas väheke segadust, on nimelt see, et lugu "The Time of My Life", mida siin ööklubides ja baarides igal õhtul kuuleb, pole mitte originaal, vaid Black Eyed Peas'i (ja Fergie) "The Time (Dirty Bit)" :):):)

Le Bon Vivant

Le Bon Vivant on LAV-i kulinaariapealinnas Franschhoekis asuv restoran, mille kohta kuuleb igalt poolt ainult kiitust. Oleme siin mitmetes väga heades restoranides söönud, aga kindlasti on see üks paremaid kogemusi. Peakokk Pierre Hendriks on tegelikult hollandlane, aga juba 9 aastat LAV-is elanud ja mingeid kojumineku plaane ei pea. Ta lubas mul lahkelt köögis ringi vaadata ja pilte teha ning rääkis hea meelega kõigist toitudest ka laupäevaõhtusel tipptunnil- väga kena temast!:)

Laupäeva õhtul olid nii restorani puude varjus olev siseõu, terrass kui ka söögisaalid paksult rahvast täis, niiet ilma kohta reserveerimata oleks ilmselt ukse taha jäänud.

Mina sättisin ennast taaskord köögi vahetusse lähedusse istuma, et peakoka askeldamist jälgida:) Restorani imeilusad hoov ja terrass olid küll väga ahvatlevad, aga kuigi väljas on hästi soe, on õhtuti siin natukene tuuline, niiet mulle meeldib sees rohkem süüa, sest ei pea muretsema, et midagi laualt ära lendaks v juuksed toidu sisse läheks:)

Nagu enamikes siinsetes paremates restoranides, on Le Bon Vivant'i köök osaliselt avatud ja peakokk on ise õhtu otsa kõigi toitude tegemise juures ning neile viimast lihvi andmas. Tavaliselt tunnebki peakoka selle järgi ära, et tema on see mees, kes leti ääres enne toitude laualeviimist asjad üle vaatab, kastmeid peale paneb ja lõpliku viimistluse teeb. Lahe on vaadata, kuidas igal inimesel on köögis oma koht ja kõik asjad toimuvad ülikiirelt ja -täpselt nagu kellavärk. 

Eelroaks sõi Priit foie gras rulaadi (Rouleau of Foie Gras and Crispy Duck Leg Confit, Praline, Caramelized Popcorn), mis oli suussulav kooslus hõrgust foie gras'st, pardilihast ja magusa siirupiga karameliseeritud popkornist. 

Pildil tundub see roog - nagu teisedki - pisike, aga tegelikult oli kõigi toitude puhul tegemist vägagi korralike portsudega:) Kuna aga ruumis olid peamiseks valgusallikaks küünlad, siis on piltide kvaliteet kahjuks pehmelt öeldes kehvavõitu- tavaliselt on ikka nii palju valgust, et fotokas piltide tegemisel ei tõrgu:( Laes olevatel valgustitel oli rohkem dekoratiivne eesmärk:)

Minu eelroaks olid pehmed ja mahlased kammkarbid marineeritud (graavi) lõhe, sidrunikreemi, apelsini-fenkolikastme ja -salatiga (Grilled Scallops, Gravadlax, Lemon Mousseline, Fennel, Orange). Kui Eestis restoranides aeg-ajalt kammkarpe süüa, siis on kammkarbi mahlakus alati suur e eraldi äramainimist vääriv asi ehk tihtipeale saab ka korralikes kohtades selliseid pisikesi kummiseid asju, mille seos normaalse kammkarbiga on ainult selle asja nimi menüüs:)

Eelroogade valik, mida ma õnneks köögis pildistasin, nägi välja tõeliselt ahvatlev:) Tegelikult eelnes eelroale veel ka amuse-bouche, milleks oli peedi-maasikasupp prosciuttoga, millest aga kahjuks pilti pole, sest valgus oli lihtsalt niiii halb...:(

Pearoogadeks valisin loogilise jätkuna lõhe ja merikeele (Norweigan Salmon and Sole Saffron Oil, Marinated Sole, Seared Salmon, Prawn Jelly, Lemon Butter Prawn Cracker). Siinsetes restoranides on Norra lõhe peaaegu alati menüüs, aga ma valisin selle esmakordselt, sest üritan siin alati kohalikke kalu (peamiselt kingklip e cusk eel, yellowtail ja cob) süüa. Seekord aga mõtlesin proovida, kuidas siin seda tehakse, seda enam, et merikeel on niikuinii kohalik. Ei pidanud pettuma:)

Eriti huvitav oli aga marineeritud merikeelele ja sellel olevale aedviljajulienne'ile asetatud krõps, millele oli petersellileht sisse "pressitud"

Priidu suurepärasele hanemaksast eelroale järgnema sai valitud pearoana klassikaline Rossini veiseliha foie gras'ga (Fillet of Beef Rossini, Truffle Dumplings, Madeira Jus). Veiseliha oli täielikult suussulav (sama muidugi saab öelda hanemaksa kohta), kusjuures seda liha ei olnud isegi laagerdatud mitte. Ma küsisin seda igaks juhuks peakokalt veel kaks korda üle:), et kindel olla, sest nii imeliselt pehmet liha saab tavaliselt juhul, kui seda on enne pikemalt töödeldud, aga ilmselt ongi asi selles, et lihtsalt tootja on nii hea (nagu chef ütles):) Foie gras on aga Prantsusmaalt ja see oli parajalt paks tükk (u 1 cm), et seda praadides oli kõik hea sinna sisse jäänud 

Ja lõpuks minu magustoit - imehea vanilje ja mandlikreemisuflee, valge-šokolaadi trühvlikreem, jogurtijäätis, vaarikakaste ja ahjus 90 kraadi juures küpsetatud suhkruaplesiniviil:

Magustoitude valik köögis :)

Ja siin minu lemmik magustoidu-chef järgmist sufleed tegemas (munavalgevahtu vanilje-mandlikreemi sisse segamas:) Suflee puhul on see huvitav asi, et mulle meeldib (nagu kooliski Grand Marnier suflee puhul nt) see küpsetamata kujul hoopis rohkem kui küpsetatult, sest siis ei ole domineerivat munamaitset. Ja munavalgevahtu olen ma armastanud juba lapsepõlvest saadik:) Kui me tegime terve perega (nagu kartulisalati lõkumine oli ka see tervet peret ehk isa, ema ja tol ajal veel kahte tütart kaasa haarav tegevus) kunagist koogiklassikat ehk muretaignast põhjal biskviitkattega õuna- v rabarberikooki (sõltuvalt hooajast e sellest, mida parasjagu aias oli), siis see suhkruga munavalgevaht oli alati selline, mida oleksin terve kausitäie üksi ära söönud, kui seda poleks olnud vaja koogile panna...:)

Mis te arvate, kes sai sufleest ülejäänud "taigna" köögis ära süüa?:):):) 

Ja siin veel mõne viimase magustoidu ettevalmistusprotsess. Peakokk oli juba töö lõpetanud ja kui mind jälle köögis pildidstamas ja juttu rääkimas nägi, siis juba kahtlustas (mitte tõsiselt muidugi), et ega ma retsepte ei plaani varastada :):):)

Köök tipptunnil laupäeva õhtul, kusjuures inimesi oli restoranis mitukümmend ja tegelikult oli siin edasi-tagasi tormamas ning toite valmistamas mitmeid kokkasid

ja pärast (peakokk puhastas ise kõik oma tööpinnad ära) :)

Ma oleks hea meelega nendest veinidest, mida jõime, ka kirjutanud, aga kahjuks ei ole nende kodukal veinilisti ja ma ei mäleta enam täpseid tootjaid, va Bellingham, kelle Bush Vine Pinotage on alati kindla peale minek:) Igal juhul on neil veinilistis iga toidu juurde ideaalselt sobiv vein olemas. Magustoidu juurde jõin punast muscadeli dessertveini näiteks:) Läheks sinna hea meelega tagasi, et veinid uuesti üle vaadata ja nende suurepäraseid toite süüa, aga kahjuks enam ei ole selleks aega ...Foie Gras And Crispy Duck Lt | 

Cape Town: Table Mountain

Cape Town on tõesti imeilus linn ja kõik, mis sellest head räägitakse, on täiesti tõsi:) Ükskõik kellele ma  Potchis mainisin, et järgmisena Cape Town'i lähen, absoluutselt kõik kiitsid seda linna taevani. Lõpuks üks tuttav ütles, et ta loodab, et ma selles ei pettu, kui mu ootused on nii üles kruvitud. Ma ise ka juba hakkasin natukene seda kahtlustama, aga asjatult ... :) Lisaks sellele, et see linn on imeilus, saab seal ka hästi süüa ja palju häid veine juua, sest Winelands asub vaid pooletunnise autosõidu kaugusel, aga ka Kaplinna piirides on mõned istandused (nt Groot Constantia).

Tegelikult olimegi Cape Townis vaid mõned ööd ja eile pool päeva, sest enamiku aega oleme veetnud Stellenboschis, mida õigusega üheks LAV-i ilusamaks linnakeseks nimetatakse, aga sellest viimasest (ja eriti siinsetest viinamarjaistandustest, veinidest ja superheadest restoranidest) on nii palju rääkida, et sellest kirjutan edaspidistes postitustes:) Samuti nagu Cape Town'i söögikohtadest ja toidust üldse.

Cape Town'i kohal kõrgub Table Mountain, mis on lameda pinnaga ligi 1100 m kõrgune mägi,

kuhu saab köisraudteega üles sõita 

ning kus avanevad imeilusad vaated :)

Alumisel pildil on paremal nurgas näha ka World Cup'i staadion, mille juures asuval Main str-l me ka elasime. 

Cape Town on laheda vibe'iga eriliselt chill linn, kus on väga palju häid restorane, vinoteeke, baare ja ööklubisid. Ilmselt tänu Potchis pidevale tantsimas käimisele on minust LAV-is saanud tõeline ööklubisõltlane, niiet peale õhtusööki u 11-12 ajal on igaõhtune klubitamine:) Kuigi ma pean mainima, et Stellenboschi ööklubid ja baarid meeldivad mulle vist isegi rohkem, sest tänu siinsele ülikoolile on need ka nädala sees rahvast tulvil ning meeleolu ja õhustik on veel vabamad. Lood, mida aga kõigis klubides mängitakse igal õhtul, on täpselt samad ja samamoodi kõik laulavad mingite laulude refrääne kaasa, nt kunagisest kõigi tüdrukute lemmikfilmist "Dirty Dancing" pärinev lugu "Time of My Life", milleta mina enam ühtegi pidu ette ei kujuta:)

Kui me alguses plaanisime rohkem ringi sõita ja erinevaid huvitavaid kohti külastada, siis Cape Town, Stellenbosch ja kogu veinipiirkond oma imeilusa looduse, toredate inimeste ning suurepärase söögi ja veinidega on meid nii ära võlunud, et oleme siin täitsa paiksed olnud:) Mulle küll loodus, loomad, mägedes matkamine jms väga meeldib, aga kui on valida kas minna palaval päeval kuskile safarile v hoopis järjekordsesse restorani v viinamarjaistandusse, siis pean tunnistama, et viimane variant jääb alati peale:) Neid igasuguseid loomi alates elevantidest ja lõpetades kaelkirjakute v sebradega on juba erinevates loomaaedades v looduses USA-s, Euroopas ja Aasias nähtud ka ning kindlasti vaatan neid ka siin mõnes looduspargis, kui ma siia tulevikus oma lastega tulen (teen seda kindlasti!), seni aga naudime neid asju, mida ilmselt koos lastega (vähemalt mitte koguaeg) teha ei saaks:)

Siin aga veel paar pilti Cape Towni tänavatelt, millele kindlasti tuleb lisa:)

Lahkumine

Kinnitamaks fakti, et ma tippsportlastega treenides ikka veel elus olen, panen siia ühe pildi tublidest sportlastest hotelli retseptsioonis enne lahkumist- Sass, mina, Omar ja Siim. Ma ei saa ainult aru, miks mina ainsana nii laialt naeratan?:) Flickr'isse piltide ülespanemine on siin sama võimatu nagu mõne Youtube'i video avamine. Isegi selle ühe pidi siia blogisse panek võttis aega u 5 min. Aga ehk Kaplinnas on internet väheke tänapäevasem:) Ja siis vast saab ka Potchi pilte lõpuks näidata:)

Viimane nädal Potchis

Nojah, ongi kolmas ehk viimane nädal siin peaaegu läbi. Selline tunne on, nagu oleks alles äsja saabunud:) Täna lähme juba laiali- Sass läheb tagasi Eestisse, Siim ja Omar Pretoriasse ning mina lendan Priiduga homme õhtuks Cape Towni. Õnneks jõuab Priit juba mõne tunni pärast siia - õlled on igal juhul külmas ootel;-)

Valentinipäev oli igati tore, kuigi pärast kahte trenni olin mina ainus, kellel oli energiat ööklubisse minekuks. Õhtul oli suur rugby matš Potchi ja Cape Towni võistkondade vahel, mida oli pealt vaatamas  ligi 15 000 inimest, kellest paljud pärast edasi pidutsema läksid. Kui hotelli omanik tuli meiega õhtusöögilauas juttu ajama (ja mulle oma veinikeldrist ühe pudeli punast veini välja kirjutas - väga kena temast!), pakkus ta, et võib meid viia ööklubisse rugby team'i peole. Mina olin muidugi kohe käsi, sest mul polnud anyway plaani sõbrapäeva õhtul varakult voodisse minna. Pidu oli kolmandas suures Potchi ööklubis, kus mina veel käinudki polnud. Rugby võistkond oli muidugi täies koosseisus kohal, kusjuures kõigil olid täpselt ühesugused särgid, lipsud ja viigipüksid jalas. Aga nagu ma teada sain, siis Lõuna-Aafrika parim õlu olevat Carling Black Label. Kuna aga nee andmed pärinevad selle firma esindajatelt (Carling oli rugby matši suursponsor), siis päris kindel ei või muidugi nendes olla:) Ma ise õlut ei joo, aga vaatame, mis ekspert arvab, kui siia jõuab;-)

Üleeile oli jälle täiesti uskumatu äike! See on siin nii kõva, et täiesti halvab- selline tunne, et see tohutu kõva pauk käis kohe sinu kõrval ja sa ei julge liigutada. Justine (Omari sõbra naine, kes eelmisel nädalal siin sünnal käis) rääkis, et ükskord, kui äike läheduses ühe puu sisse lõi, siis olid nad parajasti aias veini joomas ja nende veinipokaalid läksid selle peale katki... Kõlab uskumatult, aga see äike on siin tõesti midagi nii erakordset, et ma ei suuda seda kuidagi adekvaatselt edasi anda. Äikese tõttu pidi siin päris palju inimesi hukkuma ka ... Äikesega käib kaasas paduvihm, mis õnneks pikalt ei kesta, kuid päris üle ka ei lähe- jääb kergelt sadama.

Hotellis läks muidugi elekter äikese tõttu ära ja meie õhtune trenn, mis pidi staadionil seekord olema toimus ... staadionil! Ma arvasin, et Sass teeb nalja, kui ta ütles, et ikkagi staadionile lähme, sest vihma tuli veel päris tugevalt. Terve trenni aja (u 1,5 h) sadaski kerget vihma, aga see oli ootamatult lahe! Õhk oli vihmajärgselt karge, temperatuur ikka kuskil 25 kraadi kanti ja vihm mõjus eriti värskendavalt - ma isegi lootsin, et see järgi ei jää:) Tavaliselt jõuame staadionile hommikust trenni tegema u poole 12 ajal, mistõttu ma pean jooksma päeva kõige kuumemal ja ägedama päikesega ajal, mis ei ole aga üldse eriti tore. Täiesti tappev oleks see sõnaühend, mida oleks siin kohane kasutada ja mis mu igapäevased kannatused õigesti edasi annab! Tavaliselt kestab üks jooks u 1,5 h, va laupäeviti, mil mul pikad jooksud on ja siis tuleb mul kõrvetava lauspäikese käes u 3 h joosta:( Päike on siin nii erakordselt kõrvetav ja tugev, et isegi 15-20 minutiga ilma kreemita võid ära põleda. Kuigi kasutan siin 25, 30 ja 50  faktoriga kreeme, pean pikema jooksu puhul kindlasti uuesti kreemitama, sest sellises palavuses ja sellise päikese käes lihtsalt ei saa muudmoodi. Ühesõnaga uskumatu küll, et mina seda ütlen, aga kui saaks, vahetaks päikese vihma vastu - kas keegi saab aidata?:)

Kuigi mul on siin koguaeg lihtsalt erakordselt tore, on päevas üks hetk, mil ma alati tunnen, et tahaks öelda: "ilus hetk, oh viibi veel":) Millegipärast tekib mul see tunne alati õhtul, kui me u 8 ajal jäise konditsioneeritud õhuga spordiklubist välja mõnusasse sooja õhku astume. Spordiklubi asub ühel väikesel väljakul, millel on mitu head restorani, mis on alati rahvast täis. Lauad on kohe väljakul restoranide ees, laudade peal on küünlad ja ühes neist mängib peaaegu alati jazzband. Väljas on sellel ajal juba kottpime, kuu on taevas ja rohutirtsud siristavad ümber ringi nii kõvasti, et see isegi ületab restoranide melu ja muusika. Jalutame siis paarsada meetrit autoni ja see on kuidagi eriti tore hetk:) Eestis on tavaliselt siis juba jahe, kui väljas pimedaks läheb. Mulle soojades maades alati nii meeldibki see, et väljas on täiesti kottpime, aga samas on õhk soojem, kui enamikel suvepäevadel Eestis. Õhtul välja minnes ei pea kunagi muretsema, et midagi oleks oma kleidile vaja peale panna- vahest lihtsalt panen salli kotti, et kui pikemalt kuskil väljas istume, siis on hea ümber võtta:)

Eile oligi meil viimane õhtusöök, mis toimus samale omanikule kuuluva golfiväljakute ääres asuval 4-tärni hotelli terrassil. Kui siin on meil buffet, siis seal oli kolmekäiguline õhtusöök koos teeninduse jm sinna juurde kuuluvaga. Toit oli ka tõeliselt hea, pearoaks olid vastavalt igaühe soovile küpsetatud steik koos superheade värske puuvilja- aedvilja ja juutuga salatitega. Ainuke asi, et meeleolu oli nukravõitu:( Kui tavaliselt saan peaaegu igal söögikorral saan peaaegu pisarateni naerda, siis seekord sai natuke nalja ka, aga osa ajast oli (esmakordselt!) vahepeal isegi vaikus v siis rääkisime sellist viimase päeva juttu (kui tore oli, kuidas igatsema hakkame, mis edasi jne), mis meeleolu tõstmisele kuidagi kaasa ei aita. Mul (esmakordselt!) polnud isegi erilist tuju edasi välja minna ja esimest korda läksin veits nukralt magama...:( Täna on lõpuks ometi üks kaua oodatud pilves ilmaga päev, niiet peale toreda paaritunnise hommikusöögi, ei ole ma ikka veel oma tavapärasesse meeleollu tagasi saanud, sest sellised sompus päevad on ideaalsed nukra meeleolu tekitajad... Aga eks vahest on selliseid emotsioone ka vaja;-) Loodan, et sadama ei hakka, sest õhtupoolikul on mul jälle üks üle kolmetunnine jooks vaja ära teha ...

Tõlkisin Omarile ise ära, mis ma temast eelmisel korral kirjutasin ja tal tuli kohe liigutusest pisar silma:) Omar on selles mõttes täiesti ainulaadne, et ta on ainus inimene, keda ma tunnen, kes on peaaegu sama emotsionaalne nagu mina ja kellel sama kergelt pisar silma tuleb. Eks me siis siin vahetevahel poetame mõne pisara...:) Tema on ju lõunamaa mees, aga ma ise tunnen ka seda (no mulle on seda aastate jooksul päris palju öeldud ka), et ma olen suhteliselt ebatüüpiline eestlane. Omari arvates on neid asju muidugi palju, mis minust üldse mitte-eestlasliku inimese teevad, aga tegelikult sõltub enamik asju ikkagi taustsüsteemist ehk milliste inimestega mingis riigis suhtled ja kuidas sa ise asjadesse suhtud. Kui ma lugesin Pariisis oma koolikaaslase ja hea sõbra Pauli blogi, siis oli mul kohati küll tunne, et elame erinevas Pariisis:) Omariga on mul tunne, et me tunneme lihtsalt absoluutselt erinevaid eestlaseid... :)

Igal juhul kirjutamine mõjus hästi- suurnurgad on jälle õiges "asendis" ja nüüd viimasele ühisele lõunasöögile!:):):)

(Tipp):):):)sportlase elu

Ei jõua kohe kuidagi arvuti taha... Internet on siin kahjuks kiviajast- toas ei üldse internetti ning selle kasutamine maksab siin päris palju, ühendus on aga aeglane ja katkendlik. Sellest ka ilmselt peaaegu poole mu eelmise postituse ära kadumine - asi, mida mul pole poole aasta blogimise  jooksul kordagi veel varem juhtunud... Skype'i videokõned pidid eriti palju kulutama, mis ilmselt seletab seda, kuidas mu 250 megabaidine kaart nii ruttu tühjaks sai. Nüüd ostsin aga tervelt ühe giga, niiet sellega jõuab ilmselt juba rohkem toimetada:) Laupäeva öösel oli äikesetorm, niiet terve pühapäeva olime üldsegi ilma internetita. Elektrikatkestused on hotellis aga täiesti igapäevased asjad. Äikesetormid on siin võimsad ja neid on peaaegu iga paari päeva tagant. Äike on nii kõva, et isegi minu äratab unest üles...

Elame siin sellist tippsportlaste spordilaagri elu:) Päevad näevad meil välja üldiselt sellised, et hommikusöök u 9 ajal, pärast mida me tavaliselt jääme juttu ajama, siis 11 ajal trenn, kella 2ks jõuame sööma, siis väike uinak v internet v niisama lobiseme. Oleme alati viimased, kes sööma jõuavad ja see kestab meil alati u tund aega, sest liiga palju saab nalja:) Kella 5-6 ajal lähme jõusaali, kus läheb ka alati vähemalt 8ni, kuid enamus ajast läheb ka igasuguste põnevate inimestega v omavahel jutustamisele. Enne 9t ehk nagu ikka- napilt enne resto kinnipanekut jõuame õhtust sööma ja siis räägime juttu, pärast lähme välja v joome niisama väheke veini, va Omar, kes pole juba üle kahe aasta tilkagi alkoholi võtnud.

Selleks, et inimesi tundma õppida, on ikka vaja nendega reisile minna:) Oleme siin neljakesi koos 24/7 ja tore on non-stop! Kui on koos huumorimeelega inimesed (Sassi ja Omari naljasoon on lihtsalt üle mõistuse), kes väikeste asjade peale ei solvu, tühjast-tähjast probleemi ei tee, ei tujutse jne jne, siis ei saagi lihtsalt muud moodi olla, kui ülilahe. Mulle sobib alati seltskond, kus ma saan olla rahulikult mina ise, samas aga tunned, et sind hoitakse väga :) See on täpselt nagu mu kallid-armsad ekskolleegid TCM-st - nii tore on iga päev tööle minna, kui tead, et sind ootab ees seltskond, kus sa ei pea muretsema mingite tühiste asjade pärast, vaid kõik on selline nagu paistab- lihtne, sõbralik ja tore. Ja soooooooooo much fun!!!!!:) Kohati mul tekib siin selline printsessitunne, sest hotelli omanik, kes tegelikult veel kahte hotelli Potchis omab, küsib igal kord, kui ta siin ollesmind näeb, kuidas mul läheb, kas on midagi vaja ("Mademoiselle, do you need anything? Is everything ok?), laseb mulle vastavalt mu treeningutele eritoitu teha (enne pikemaid jookse nt pean õhtuti pastat sööma), puuvilju saata, kohvi keeta vms. Väga armas!:)

Nädalas on kokku 12 trenni ehk iga päev hommikul ja õhtul + 2 treeningplaanivälist tantsutrenni kolmap ja laup ööklubides:)  Pühapäeval sportlased puhkavad:) Ma ise neid +2 ei jäta kunagi vahele, aga päris igal õhtul ei viitsi spordiklubisse ka minna. Kuna eelmisel kolmap oli Omari sünnipäev, siis ma otsustasin päevased 2 trenni üldse ära jätta ja õhtusele keskenduda. Temal tegelt oli poolvaba päev esmasp ehk ma käisin üksi hommikul jooksmas ja õhtul olime kolmekesi Sassiga spordiklubis rohkem niisama chillimas.

Kuna hapnikku on siin vähem kui minu tavapärastes elutingimustes, siis hakkab keha alles praegu sellega ära harjuma. Esimesed päevad joostes oli pulss ikka pidevalt kolmadas tsoonis ehk u 150-170 ja kokku treenisin sellise pulsiga eelmisel nädalal 458% oma nädala normist (kokku 6 h 54 minutit), mille Polari Star programm minu jaoks on seadnud. Tegelikult on päris väsitav sellise koormusega lauspäikese käes väheke hõreda õhuga kohas treenida, õhtul spordiklubis paar tundi üht-teist peale teha ja siis hommikuni ööklubis tantsida. Paar korda nädalas väga hilja magama minekud vist tegelt väsitavadki kõige rohkem, sest öö jääb ikka lühikeseks. Tegelikult on muidugi pikemaks väljaminekuks ehk mitte lihtsalt drink v õhtusöök, ette nähtud ikka ainult laupäev, aga kuna nendel kahel nädalal, kui mina siin olen, on mõlemal kolmap sünnipäevad olnud (Omar ja Sass), siis on need ka väheke pikemalt läinud. Ma ise tunnen ennast suurepäraselt ja loodan, et mu südamekirurgist onu seda juttu siin praegu lugema ei juhtu!:) Aga spordi kohta tahtsin veel seda mainida, et mu nädala kilometraaž on 60 km ringis juba:)

Mõnel õhtul on meil siin muud seltskonda ka, sest Omar ja Sass on LAV-i erinevates linnades aastaid juba treenimas käinud ja neil on siin igasuguseid tuttavaid. Nt eelmisel laup oli meiega koos väljas Sassi endine lapsehoidja oma sõpradega. Sportlasi on siin ikka päris palju, nt lisaks odaviskajatele, kriketi mängijatele jne on meie hotellis ka saksa naiskettaheitjate koondis (sh ka maailmameister), nädal enne minu tulekut oli siin Roman Šeberle ja kohe tuleb Iraani kettaheitja Hadadi. Eesti sportlasi on siin läbi aegade ka väga palju olnud, Sass ise on siin käinud juba 2001.a. peaaegu igal aastal. Üks päev juhtusin selle staadioni, kus me treenime, manageriga juttu ajama. Tema rääkis, kuidas ta Eesti sportlasi väga armastab ja tunneb kõiki isiklikult väga hästi, nt Virge Naerist, Rein Sokku jne.

Ringi sõidame renditud autoga, ilma ei kujutaks elu üldse ette, sest ühistranspordiga pidi igal pool LAV-is lood kehvasti olema. Meie auto ei ole küll eriti suur, aga Sassi sünnipäeval mahutas lisaks meile neljale, kellest kolm on suured mehed, lisaks veel 2 ligi kahemeetrist meest (kettaheitja Pjotr ja tema füsio, kelle nime ma ei mäleta). Tänu autole saame ka linnast välja sõita- eelmisel pühap käisime siin lähedal mägedes ringi vaatamas. Loodus on siin väga ilus, teede ääres jalutavad igal pool vabalt pärlkanad ja faasanid,  igal pool on loomakarjad, kes rahulikult rohtu söövad. Pole siis ime, et siin hea liha on. Ainuke asi, et ei saa öelda, et nad seda just alati kõige paremini teha oskaksid. Kui tükk loomaliha on alati ahvatlev, siis siin oli mul küll ühel korral tunne nagu näriksin surnud looma, sest sellest olid lihtsalt kõik mahlad välja küpsetatud. Selles osas tahaks kohe nendega natukene kurjustada...

Sellel pühapäeval käisime ööklubi Bourbons manageri juures barbecue'l. Barbecue on selline asi, mida inimesed teevad aastaringselt mittu korda nädalas ja milles kõik pidavat olema suurepärased spetsialistid (no vähemalt Tommy on küll!!!). Tooraine on ka muidugi superhea ja ma sain siin oma elu parimat grill-liha (rare T-bone steak). Eriti meeldin mulle siin muidugi see, et keegi ei viitsi salati peale kõhtu raisata (võib-olla ka sellest, et meesteseltskond), vaid grillitakse tohutu hunnik erinevat liha, mida siis igaüks võtab vastavalt oma soovile taldrikutäie. Päris lahe- taldrikul on rare steik, marinaadis lihavarras jm lihad ja sa saad selle kõik üksi ära süüa ning juurde ka võtta kui tahad:) Lihale lisaks pidi siin alati tehtama grillsaiu, mida LAV-i inimesed pidi armastama veel enne liha süüa. Tommy saiad olid ikka väga head. Kahe saiaviilu vahele oli ta pannud juustu, tomatit, chillikastet ja maitseaineid ning grillis need sütel ära nagu lihagi. Ahjaa, tomatid on siin ka tomatimaitse ja -lõhnaga:)

Tommy elab natuke linnast väljas kõige ilusamate majadega piirkonnas, mida ma seni näinud olen. Kuigi see elurajoon on kõrge paksu müüriga muust maailmast eraldatud ja sissepääsu valvab turvamees, kes ainult elanikke v eelnevalt registreeritud autosid sisse laseb, siis ikkagi nägin paaril majal alumise korruse akende ees trelle ... Tommy juures oli ka ta sõpru ja kaks odaviskajat Soomest (üks neist on tegelt lõuna-aafriklane, kes abielus soome kõrgushüppajaga), kellega me muidu ka vahel suhtleme. See on eriti lahe, kuidas siin kõik kohalikud viitsivad oma maa ajaloost, elust-olust ja riigist rääkida. Ma kindlasti teen selle kohta ühe postituse ka, kuidas elu kohalike silmade läbi paistab ja mis siin riigis sellist toimub, millest enne siia tulekut eriti ei teadnud.

Potchist endast pole suurt palju kirjutada, ka Rough Guide'is on sellele linnale vaid u kolmandik leheküljest pühendatud. Nagu Sass just kolmap Omari sünnipäeva puhul siia Pretoriast külla tulnud sõpradele ütles, on see iga treeneri unistuste linn, sest sportlane saab rahulikult keskenduda:) Tegelikult on siin muidugi ägedaid ööklubisid ka, sest tegemist on ju ikkagi ülikoolilinnaga. Bourbons on kõige parem, sellel on kaks korrust- all on dj ja üleval bänd, aga u 100 m kaugusel on veel teine suur klubi, niiet me siis nende kahe vahel õhtuti käime. Sissepääs on igale poole tasuta (Omari sõbrad ju) ja eriti tore on see, et kui esimesel korral, kui veel minu nägu oli võõras, pandi mulle sissepääsudel templid käte peale, siis õnneks ülejäänud kordadel pole keegi enam seda teha tahtnud ja sissepääsul enam midagi ei küsi. Mind igasugune templite panemine jm naha rikkumine tohutult häirib ka ja pigem ilmselt sureksin, kui endale tattoo laseks teha...:)

Kusjuures, muusika on siin klubides väga lahe ja palju mängitakse tuntuid hitte, millel siis refrääni ajal mõne lause peal dj plaadi peatab ning siis terve ööklubi täis rahvast seda rida ise laulda üürgab. Inimesed kõik tantsivad ja on lõbusad, kedagi kuskil seina ääres tigedalt v arvustavalt teisi vahtimas ei näe. Riietusele ei pööra siin keegi absoluutselt tähelepanu- enamik mehi on lühikestes pükstes ja plätudes, naised on ka suhteliselt suvalised. Esimesel korral panin ma isegi ühe lühikese kleidi, aga järgmistel kordadel olid mul ka juba teksad ja plätud jalas. Peakski hakkama edaspidi oma lahtiste madalate kingadega ööklubides käima (mitte ainult LAV-is), sest see on ainus võimalus terve öö hommikuni tantsida ilma et jalad ära väsiks:) Kõrgetel kontsadel on pärast esimest kahte tundi tantsupõrandal juba päris piinarikas, aga niimoodi saab rahulikult kella neljani tantsida, kusjuures ma olin enne päeval veel lauspäikese käes 21 km ära jooksnud:) Ainuke asi, mis mind siin ööklubides ja baarides tõsisest häirib, on see, et peaaegu kõik inimesed suitsetavad kogu aeg. Üle-eelmisel kolmap, kui esimest korda klubis käisime, siis hakkasid mul sellest silmad juba esimese poole tunni järel kipitama. Ja seda suitsuhaisu ei saagi riietelt välja- ainus võimalus on alati kõik asjad ära pesta, sh aluspesu ja kott...

Omar küsis minult ükspäev, kas ma oma blogi ka kirjutan, mille peale ma vastasin, et ei ole nagu eriti millesti kirjutada- meil siin selline rutiinne elu, midagi erilist ei toimu ja raske on edasi anda kõiki neid naljakaid situatsioone ning omavahelisi nalju. Ta siis arvas, et ma võiksin temast kirjutada:):):) Kuigi ta seda eriti tõsiselt ei mõelnud, siis tegelikult on see päris hea mõte, sest oleks küll, millest kirjutada:) Sportlane ja kuulduste järgi playboy, niiet arvasin, et tore poiss küll koos trenni teha, aga vaevalt meil millestki eriti omavahel rääkida on. Ei viitsinud teda isegi google'dada. Nojah, välja tuli nagu alati selliste asjade puhul. Omar on ülilahe ja intelligentne  (ülikoolidiplom taskus, of course), tõelisel hooliv ja tähelepanelik inimene, kellega mitte kunagi ilmselt igav ei hakka. Nagu me omavahel juttu ajades oleme aru saanud, on ta tegelikult my twinbrother from another mother!!! Vähemalt üks lause, millest ta ilma google transaltor'ita aru saab:) Ta ise ütles, et on juba peaaaegu eestlane, sest tal on eestlasest treener (Sass), füsio (Siim) ja girlfriend (Helis):) niiet eelarvamused, eelarvamused, eelarvamused ... Mõtled küll ise, et oled tolerantne ja aktsepteerid inimesi sellistena nagu nad on, aga ikkagi juhtub pidevalt, et enne inimest kohtamata juba eeldad midagi, mis alati ei pruugi ülsegi positiivne olla... eks ma üritan ennast muidugi parandada!:) Aga see on tõesti nii, et kui ma parajasti oma toas magamas ei ole, siis oleme kuskil koos. Ainsad hetked, mida ma veel üksi veedan, on nende ööklubijärgsete päevad hommikusöögid, kus koju u 5 ajal jõuame ja järgmisel hommikul trenni pole, sest teised magavad siis järjest kuni lõunasöögini, aga mina käin söön vahepeal kõhu täis ja lähen siis magan edasi:) Mul läheb ka alati tantsides kõht tühjaks ja erinevalt teistest ei söö mina igakord seda hotdog'i, mida mustad poisid ööklubide ees kärudest müüvad:)
Kuna seltskond mu ümber koosneb enamiku ajast valdavalt meestest, siis eks see mõjutab mind ka juba natukene... Sain sellest siis just aru, kui Alariga skype'ides ühe ülikohatu (seksistliku) nalja tegin (väga piinlik!). Pühapäeva õhtul Tommy juures, kui spordiklubis olevad ilusad chikid jutuks tulid ja keegi mainis, et neid musklis mehi küll vahtida ei viitsi, mille peale ma ütlesin, et mul küll selle vastu midagi ei ole, siis leidsid teised, et Silja on pisut imelik, sest "Silja, you are also a guy now, not a girl" nagu ütles Gerbrand (ma loodan, et nimi on ikka õigesti kirjutatud ehk see lav-ist pärit Soomes elav odaviskaja):):):) Õnneks tähendab see ikkagi ainult seda, et minu seltskonnas võib ka kohatut nalja teha, sest komplimente, iste pakkumist, uste lahti tegemist, jookide muretsemist jms ei unusta keegi ära, kuigi ma ka ju just nagu "guy" juba olen. Kui meil autos veel keegi on v me ise kellegi teise autoga sõidame, siis mind saadetakse alati viisakalt esiistmele, niiet vahest on kohe päris piinlik, kui vaatad, kuidas kolm suurt meest kokkupressituna suhteliselt väikese auto tagaistmel istub...

Pilte saab ka varsti!:) Tegin endale isegi Flickr'isse juba konto ära, aga piltide üles laadimine võtab nii palju aega, et ma ei kujuta ette, mida teha... võib-olla pean paari-kolme kaupa proovima neid sinna panna...

Ilusat valentinipäeva kõigile ja kallistan kõvasti!!!

Potchefstroom

Pärast 24 tundi lennukites ja lennujaamades jõudsingi õnnelikult pärale. Kuigi ajavöönd on täpselt sama, mis Eestis, siis pikast reisist toibumine võtab ikkagi natukene aega. Oleme Potchefstroomis- linnas, mille nime ma juba suudan isegi välja öelda:) See on väike peamiselt valge elanikkonnaga ülikoolilinnake, kus kohalike sõnul on hetkel 220 000 elanikku. PÄRIS sportlaste seas on see väga populaarne treeningukoht, sest see asub 1350 m merepinnast, mistõttu treeningud on kõrgmäestikutingimustes ehk aitavad sportlastel suurendada maksimaalset hapnikutarbimist. Leidsin ühe huvitava artikli hõreda õhu kasulikkusest, mis aitab seletada, kuidas ma olen saanud hakkama juba 4 päeva ilma ühtegi tükki kooki, šokolaadi v jäätist söömata:) Eestis on mul pidev vajadus midagi süüa ja näksida, magusaisu on täiesti permanentne, siin aga saab täitsa hakkama kolme regulaarse söögikorra ja puuviljadega nende vahepeal:) Uskumatu, aga täitsa tõsi!!!:):):)

Puuviljad  on siin muidugi superhead ja magusad, sest need ei ole rohelisena puu otsast ära korjatud ja tükk aega kastides teel olnud, vaid on saanud päikese käes valmis küpseda:) Suussulavad magusad mangod, anannass, melonid, arbuus, virsikud, banaanid, viinamarjad, ploomid on meil siin nii tervena kui lahti lõigutuna v salatina kolmel söögikorral päevas saadaval ning tuppa tuuakse ka vahel kausitäis. Ammu pole nii magusaid ja tumeoranže mangosid saanud...:)

Sooja on siin koguaeg üle 25 kraadi (päeval vist u 30 kraadi) ning isegi õhtuti väljas käies pole midagi kleidile peale vaja panna. Ükspäev pani ühe õhukese jaki selga, aga palav hakkas sellega:) Veinivalikust ja hindadest pole vist mõtet rääkidagi- pmst jagatakse siin veine peaaegu tasuta:) Nt üks Zonnebloem'i Pinotage, mida ka Eestis müüakse, maksab siin vaid u 3 eurot:)

Turvalisuse pärast pole tänu mind ümbritsevale maskuliinsele seltskonnale kordagi muretsema pidanud. Pigem vastupidi- pole ennast ammu nii turvaliselt tundnud:) Potch on ka üks turvalisemaid linnasid LAV-is. Samas on LAV mõningatel andmetel ikkagi maailma 10 kõige ohtlikuma riigi hulgas ja kohalike sõnul pole siin ühtegi valget, keda ei oleks röövitud. Ja Cape Town, kuhu me kindlasti minna plaanime, platseerub maailma 5 kõige ohtlikuma linna seas "auväärsele" viiendale kohale. Kuritegevus on peamine põhjus, miks paljud inimesed ei julge siia imeilusasse riiki sõita ja miks kõik sõbrad- tuttavad-sugulased enne reisi sõnad peale loevad ja äärmisele ettevaatusele manitsevad:) Potch ise on väike ja armas linnake ning kuigi siin kuritegevus on madal, siis ikkagi on praktiliselt kõik eramajad ümbritsetud kõrgete müüridega, mille peal on peaaegu alati kas elekter või okastraat.

Mulle lennujaama vastu tulnud Malcolm rääkis, et siin süüakse palju liha ja seda nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögiks. Nii see tõesti on ja mulle see tõeliselt meeldib, et hotellis saab igal toidukorral hästi tehtud lamba-, veise-, sea- v kanaliha süüa:) Polegi varem lambaliha veel hommikusöögiks söönud:) Käisime ühel õhtul peale õhtusööki veel ühes steakhouse'is, mille menüüs oli suurim veiseliha valik, mida ma näinud olen. Kõiki variante, alates sisefileest ja lõpetades ribidega sai võtta erinevas suuruses erinevate lisanditega. Kui Eestis juba 2 varianti veisest restorani menüüs on, siis on isegi hästi... Mina piirdusin carapaccioga seekord, sest kell 10 õhtul peale ühte õhtusööki suudan isegi mina T-bone steigile "ei" öelda, aga see carpaccio lihalõikude hunnik oli juba selline, et annab liha koguse poolest silmad ette mõnes restoranis praena pakutavale lihatükile.

Olen Potchis koos MM-il ükskord kuuendaks tulnud ja mitmekordse Aafrika meitrist kettaheitja, tema eestlasetsest treeneri ja füsioterapeut Siimuga. Teeme korralikult igal hommikul (veits peale 11, et mõistlik aeg hommikusöögist oleks möödas) staadionil trenni ja õhtuti on jõusaalitrennid. Ma ise pole kunagi jõusaalis käinud (va vahel harva lindil v stepperil treenimine) ja ise seal midagi peale hakata ei oskaks, aga porfessionaalse treeneri käe all on ka seal tõeliselt fun!:) Treenereid on mul seal isegi kaks, sest ka Siimul on lisaks veel jõusaalitreeneri paberid:)

Mina, kes ma kunagi spordiuudiseid ega- võistlusi telekast ei vaata ega ajalehtedest spordiuudiseid ei loe (jalgpalli suurvõistlused on ainus erand), olen saanud siin juba -vähemalt kettaheitjate osas- oluliselt targemaks. Kolmap nt käis meiega väljas treeneri sünnipäeva tähistamas selline mees. Ma ei tea, paljud naised selle peale, kui neile tutvustatakse Pjotrit, kui väga head kettaheitjat Poolast, teaks täpselt, kellega on tegemist. Ilmselt need, kes ikka suurvõistlusi jälgivad, tunneks Kanteri konkurendid ära, aga mina pean küll paraku tunnistama, et minu jaoks olid nii nägu kui inimene täiesti tundmatud. Ega ma oma ignorantsust spordivallas ei oskagi muuga vabandada, kui sellega, et mind lihtsalt sport kui meelelahutus (ehk telekast vaatamine) absoluutselt ei huvita. Kettaheide on edaspidi muidugi jalgpalli kõrval kindalt kavasse võetud;-) Kusjuures, Potchefstroomis elas MM-i ajal ka minu lemmiktiim ehk Hispaania koondis, kelle logistika, meelelahutus ja kõik elamisega seonduv oli Malcolmi korraldada. Tal olevat ka särgid kõigi tiimiliikmete autogrammide ja pühendustega, mida ta mulle näha lubas tuua:D

Lood on aga sellised, et kirjutasin eile üsna pika jutu valmis, aga u pool sellest oli ilmselt jäänud salvestamata- muud moodi ma ei oska kuidagi seletada, kuhu see kadus. Mõtlesin, et täna lisan siia spordihuvilistele ka ülevaate treeningutest, aga eks sii mõni teine kord...:) Ja äkki saan homme ka kadunud juttu taastada- täna enam ei jõua, sest kohe lähme sööma.

Pilte panen ka üles varsti, kui olen need jõudnud arvutisse tõmmata ja üle vaadata, sest ega mul eriti aimu pole, mis seal on. Ma ise pole veel ühtegi pilti teinud oma fotokaga, sest ma lihtsalt ei armasta seda tegevust - nii hea on niisama hetkes olla, mitte hakata kaamerat välja tirima, et seda ka jäädvustada, kuigi ma tean, et tegelt oleks see ju tore ja pärast oleks see ka mälestusena olemas. Kuna siin mõned mult pilte nõuavad, siis andsin üleeile oma fotoka teiste kätte, niiet Siim, trreener ja sportlane on siin ikka natukene juba klõpsinud viimase kahe päeva jooksul.

Igal juhul kokkuvõttes võib öelda, et elu on nagu lill- seltskond on suurepärane, päike paistab, ilm on soe, süüa saab hästi, head veini ka ja kuna homme on ainus trennivaba päev, siis täna peale õhtusööki lähme välja:) Mis muresid ikka väga olla saab, kui keegi su toa iga päeva ära koristab, kolm korda päevas süüa teeb, sul on võimalus trenni teha ülilahedate (ja professionaalste) inimestega, jne:) Kohalikud inimesed on ka kõik hästi sõbralikud ja avatud. Malcolm ütles mulle kohe esimesel päeval, et siinsete inimeste eesmärk ei ole mitte ainult see, et siin olles naeratus külalise näolt ei lahkuks, vaid see oleks alles ka siis, kui ta koju jõuab. Esimene eesmärk on minu puhul küll siiani täidetud :):):)