Maailma parim restoran

Olen mõnes restoranis oma elus käinud, aga selliseid elamusi nagu ühe kuuekäigulise veinidega sobitatud õhtusöögi ja kolmekäigulise lõunasöögi ajal Jordan'i veinimõisa juures asuvas restoranis, pole ma veel kunagi saanud... Ma arvan, et nende peakokk on lihtsalt geenius!!! Restoran on vähem kui aasta avatud olnud, aga on juba väga populaarseks saanud, niiet laud sinna tuleb nii lõuna- kui ka õhtusöögiks juba varakult kinni panna. Õhtusööki pakuvad nad vaid 30-le inimesele, lõunasöögiks aga mahutavad 40 külalist ära. 

Keskel näoga siiapoole (kastmepotiga) on minu lemmik-chef George Jardin, kes on juba 16-ndast eluaastast köögis töötanud (hetkel on ta 38. a vana) ja ei olegi üldse kokakoolis käinudki:) Ma olen temasse täiesti armunud, sest ta lihtsalt teeb niiiiiiiii hästi süüa!!! (ja mulle ju meeldivad tegelikult ju saledad juustega poisid!!!) Ta oli küll ise kogu aeg aktsioonis, aga sellegipoolest viitsis ka juttu rääkida, küsimustele vastata ja lubas pilte teha:) Köök oli taaskord avatud ja mina- nagu ikka- valisin laua, mis asub küll kohe terrassile viiva klaasseina ääres, kuid on köögile kõige lähemal, et ma saaksin kõike köögis toimuvat jälgida:):):) 

Alustangi hoopis piltidega köögist

Peakoka parem käsi (ta vist oli sous-chef, kui ma ei eksi)

George Jardin ise on vasakul küljega

Ja järgmiseks lõunasöök, sest päevased pildid on lihtsalt ilusamad, kui õhtuhämaruses tehtud:) 

Vaated restorani terrassilt

Minu eelroaks oli Lime and sugar cured yellowtail, poached oyster dressing, pea and fennel, mis tähendas lisaks suurepärasele mahlasele marineeritud yellowtail'i fileele suurte puhastatud austritega (üks neist on kohe esiplaanil kahe rohelise püreekuhja vahel) kastet, herne-fenkolipüreed ja salatit, mille peal ilutsevad kaks soolaga üleküpsetatud tillioksa:)

Terrine de campagne, pickled blue-berries, apple puree and brioche ehk klassikalise Prantsuse  köögi stiilis terriin õunapüree, apelsinikastme ja marineeritud mustikatega röstitud brioche'iga, mille juurde Jordan'i tsitruseline Riesling 2009 oli ideaalne soovitus

Üheks pearoaks sai valitud Aged marrow crusted Chalmar sirloin "bourguignon" ehk ürdi-suvikõrvitsa koorikuga laagerdatud loomaliha viilud seente, endiivide, peekoni ja chard'iga, Burgundia paja ainetel tehtud kastme ja maapirnipüreega

Päeva nael aga oli hoopis minu Wood fire roasted quail, soft polenta, cavolo nero, honeyed parsnip ehk magusa polentaga täidetud röstitud vutt, meega valmistatud pastinaagi padjal peekoni ja musta kapsaga (vimane on üks kale'i alaliike). Vutt oli superkooslus Jordan'i 2008.a. syrah'ga, mis oli minu kogemuse kohaselt üks enim hinnatud shiraz'id (ka teiste istanduste inimesed kiitsid seda!) ja mille kirjeldus ütleb täpselt ära, kui hea see vein oli:) "Dense, rich, black-fruited flavours, white pepper and spice laced with dark chocolate and fynbos. Barrel maturation adds toasty nuances to the richly textured structure." Kui ma tavaliselt veinidest kirjutan enda tähelepanekute põhjal, siis selle veini kohta mul lihtsalt pole midagi rohkem lisada Jordani veinimeistri sõnadele:)

Lahtilõigatud vutt (ja mul polnud aimugi, et vuti liha võib nii hõrk olla...)

Desserdiks sai valitud toit, mis kandis nime "A trip to the cheese room" ja seda see sõna otses mõttes tähendaski:) Köögi kõrval oli väike klaasseintega külm ruum, kus oli suur valik erinevaid LAV-is toodetud sini- ja valgehallitusjuuste (nt kohalik väidetavalt parim "camembert"), kitsejuuste, pecorinot (üks oli nt piprateradega), cheddarit, parmesani tüüpi kõvasid juuste, mida sai enne valiku tegemist proovida:) Mitmed juustud olid valmistatud väiketootjate poolt, kelle toodangut poodides ei müüdagi

Parempoolne on restorani manager juustusid tutvustamas. Kui teda ei oleks, siis ei oleks me ka lõunat sööma saanud tulla, sest kõik lauad olid nädalavahetuseks reserveeritud, aga kui me õhtusöögi ajal (ja pärast seda vestlesime), siis lubas ta meile laua muretseda kuna iganes me uuesti tulla tahame- palus ainult ette helistada. Väga-väga kena temast!!!

Juustude juurde sai valida Jordani köögis ja kohalikes farmides tehtud hoidiseid, nt vasakpoolne sisaldab punases veinis marineeritud pirne (tumepunased).

Peale mooside-kompottide toodi juustudega krõbistamiseks ka Jordani köögis küpsetatud seemneleivast lõigatud ja röstitud imeõhukesed leivaviilud

Restorani terrass

Ja veinikeldri terrass

Kui lõuna puhul sai iga inimene valida nelja eelroa, viie põhiroa ning nelja desserdi vahel, siis õhtusöök on kuuekäiguline  fikseeritud menüü, mille juurde peakokk ja sommeljee on valinud suurepäraselt sobivad veinid. LAV-is oli küll mitmeid suurepäraseid toiduelamusi (Le Bon Vivant, Pierneef a la Motte restoran, Terroir, Dornier'is asuv Bodega restoran) olnud, aga see õhtusöök oli täiesti erakordne!!! Mul praegugi veel tuleb pisar silma, kui ma sellele õhtule tagasi mõtlen ... :):):)

Õhtusöök algas pokaali Simonsig'i Kaapse Vonkeliga restorani terrassil. Söömiseks aga koliti "tuppa", kus terve terrassipoolne sein oli klaasist ja seni, kuni veel natukene valgust oli, avanesid imeilusad vaated.

Menüü koos spetsiaalsete veinidega iga käigu juurde (nagu ikka- pilt läheb suureks ehk lugeda saab menüüd, kui pildil klikata). Kõiki toite käis eraldi lahti seletamas (sest nüansse oli iga roa juures oluliselt rohkem, kui menüüs kirjas) üks kokkadest ja sommeljee tutvustas iga roa juurde pakutavat veini seda pokaali valades.

Sellel pildil on aga kohapeal küpsetatud sibula- ja seemneleiva viilud, (oliivi)tapenade ja (küüslaugu)aioli'ga, mis täpselt samas "koosseisus" kuulusid ka lõunasöögi juurde.

Pildil on kahjuks halvasti näha, et yellowtail'i tartar on asetatud marineritud seentest laotud alusele

Ja need suured mahlased tükid foie gras'd pehme kergelt marineeritud värskete virsikute, porgandipüree, salati ja magusa leivapuruga olid lihtsalt imelised, eriti koos Paul Cluveri Gewürtztramineriga. See on üks toitudest, millele mõeldes läheb meel kohe kurvaks- kes teab, kuna jälle midagi niiiiiiiiiiiii head saab...:)

S

iin aga geelbek, mille juurde oli valitud tõsiselt tummine valge vein- DeMorgenzon reserve chenin blanc 2006. Ma küll tavaliselt ei armasta sellist tüüpi tugevaid valgeid, aga kala, oakastme, baklažaani ja gnocchi'dega (jah, ma sõin ka need ära) oli see imehea kooslus

 Ja siin mu elu esimene blesbok'i filee, mille juurde sommeljee poolt valitud Cobblers Hill 2006 (Cabernet, Merlot ja Cabernet Franc'i segu) vääriks kohe eraldi postitust:) Cobblers Hill'i tavaliselt Jordani restoranis pokaaliga tellida ei saa, aga kuna see oli niikuinii dekanteeritud ja nad nägid meie lauas tõelist vaimustust selle veini osas, siis tõi manager meile seda veel teisegi pokaali. Mulle tõeliselt meeldib see suhtumine - lihtsam oleks ju alati öelda, et seda veini pokaaliga eraldi osta ei saa ja kõik :)

Ja nagu ikka- väga udused magustoidupildid:):):)

Tumeda (70%) šokolaadi õhukeste viilude vahel oli imemaitsev šokolaadi-pähkli kreem ja kõrvale oli valitud Jordani enda 100% rieslingust tehtud dessertvein Mellifera NLH 2010. Igal juhul see on kindel, et Gorge Jardin on geenius ja kui ma LAv-i tagasi lähen, siis esimene asi, mis ma enne reisi ära teen, on reseveering Jordani restorani vähemalt üheks õhtu- ja lõunasöögiks!!! Aga võib-olla ka mitmeks;-)

SIMONSIG

Simonsig on üks suurimaid veinitootjaid Stellenboschis - kui keskmiselt on ühel veinitootjal  u 160 ha maad, siis Simonsigil on tervelt 210 ha. Aastas pidid nad tootma u miljon pudelit ja kiirematel päevadel isegi 3000 tk. Simonsig kuulub kolmele vennale, kes pärisid selle oma isalt. Istandus annab tööd 130-le alalisele töötajale, millele lisandub veel 200 hooajalist, kes põhiliselt viinamarjade korjamisel kaasa aitavad. Simonsig oli esimene, kes hakkas tootma Stellenbochis (ja LAV-is tervikuna) klassikalisel meetodil vahuveini, gewürtztraminer'i viinamarju kasvatama ja chardonnay'd tammevaadis hoidma. Kusjuures lõuna-aafriklased on klassikalisele vahuveini tegemise meetodile isegi oma nime andnud- cap classique. Ja vahuveini nimetavad nad kõik rahumeeli šampuseks:) Samuti on ka nende kangestatud punaste dessertveinidega - nende kohta ütlevad nad silmagi pilgutamata peaaegu alati "portvein":):):) Kusjuures, ma ei räägi siin suvalistest inimestest tänavalt, vaid need ongi nö ametlikud nimetused, mida kasutavad inimesed, kes töötavad restoranides, veinimõisates, vinoteekides...

Traktoreid, mille järelkäru on täis küpseid äsja korjatud viinamarju (antud juhul chenin blanc) võib  praegusel ajal igapäevaselt näha kõigis istandustes ja suurematel ning väiksematel teedel sõitmas, kuna hetkel on viinamarjade koristusaeg.

Kastitäis chenin blanc'i (marjad on magusad) :),

mis kallati kastist suurde konteinerisse

Viinamarjade edasine teekond

Simonsig pidi kasutama ainult Prantsuse tammevaate ja need iga viia aasta tagant välja vahetama.

Simonsig'i parim vahuvein

tehtud chardonnay'st ja pinot noir'ist, ja saanud igasuguseid auhindu  nagu Simonsigi kuulus Kaapse Vonkel'gi (ik Cape Sparkle), mis on üldse esimene klassikalisel meetodil valmistatud vahuvein Lõuna-Aafrikas, kuid kuigi ka viimase jaoks on marjad käsitsi korjatud, on see hinnaklassilt poole odavam vahuvein kui pildil olev Cuvee Royale.

Lisaks Cuvee Royale'ile proovisime ka Aurum Chardonnay'd (käsitsi korjatud viinamarjadest), Redhill Pinotage'i, Merindol Syrah'd (ühe istanduse marjadest ja saanud palju auhindu), Tiara't (Simonsig'i flagship vein, järjekordne Bordeaux blend Cabernet'st, Merlot'st, Cabernet Franc'ist ja Petit Verdot'st, loomulikult paljukordselt auhinnatud) ja veel mõningaid "tavalisi" veine. Mis mulle aga tõeliselt meeldis, oli nende Sauvignon Blanc'ist ja Semillonist valmistatud dessertvein Vin de Liza (Noble Late Harvest), mis oli täpselt selline nagu ideaalne magus vein peab olema- aromaatne, mesine ja puuviljane, millele tammevaadis seisimine on mõnusa nüansi andnud:) Kusjuures, dessertveini marjad on Botrytis'e hallitusega nagu nt Sauternes'i puhulgi, mille tõttu marjades konsentreeruvad suhkrud ja aroomid, kuid samas säilib ikkagi teatud happelisus, mis ei lase veinil liiga läägeks muutuda.

Järjekordne lahe lühter (vt ka Fairview ja Le Bon Vivant'i lampe)

Ja kass, kes otsustas, et kõige parem koht pikutamiseks on minu veininimekiri:)

Korgipuu Simonsigi aias

RUST EN VREDE

Selline näeb välja veinimõisasse Rust en Vrede viiv tee:)

Rust en Vrede on üks imeilus ja väga häid veine valmistav veinimõis, kus asub üks maailma paremaid restorane. Ümbritsetud mägedest ja viinamarjapõõsastest, nagu kõik siinsed istandused, kus me käisime, on see suurepärane koht heade veinide ja toidu nautimiseks:) Selleks aga, et saada õhtusöögile, on vaja kohad mitu nädalat enne kinni panna. Meie olime küll ootelistis, aga ka ootelisti järjekord jõudis meieni alles järgmisel õhtul peale meie lahkumist. Seega piirdusime vaid lõunasöögi ja veinide proovimisega (ja mina - nagu ikka- köögis piltide tegemise ja kokkadega jutustamisega), kokku olime seal isegi kolmel korral:)

Rust en Vrede istandus pärineb 1694. a., aga alates seitsmekümnendatest on see spetsialiseerunud ainult punastele veinidele põhiliselt shiraz'st, cabernet'st ja merlot'st. Rust en Vrede toodab ainult 20 000 kasti veini aastas, millest 65% eksporditakse.

Veinikelder näeb seestpoolt välja selline

ja väljast vaadatuna koos terrassiga niisugune

Lõunasööki serveeritakse veinikeldri terrassil ja selleks oli sinepivõiga Chalmar veiseliha (sirloin  tükk) salati ja friikatega, mille juurde oli klaas (no tegelikult, minu puhul pigem kolm klaasi, sest "klaas" tähendab enam-jaolt ka top-up'i kogu lõunasöögi vältel, kui klaas hakkab tühjaks saama) Estate vein'i, mis on saanud ka mitmeid auhindu. Kusjuures, see liha (mis loomulikult sulas suus), oli u 400-500 g! Ma ei tee nalja- pln vaadake proportsioone:) Kusjuures, ma sõin selle liha kõik ära, sest see oli lihtsalt niiiiii hea:) Aega see muidugi võttis (sellest ka kolm klaasi veini), aga sellises kohas (ja sellises seltskonnas) võikski tundide kaupa istuda ;-)

Aga siin on Rust en Vrede restoran

Sissepääs restorani (uks küljepealt)

Terrass restoranist seestpoolt vaadatuna (terrass on sissepääsu vastasküljes)

ja väljast 

Pidikesi köögist (üldpilt)

"päevaprae" ettevalmistamine

Lihad grillilt taldrikule

ja praed võib klientidele teele saata

Pirnid õhtuse risotto sisse

Ettevalmistused õhtuse pistaatsiacurd'i tegemiseks (kooritud pistaatsiapähklite puhastamine kestadest, mis juba keedetud piima sisse uuesti aeglasel tulel küpsema pannakse)

Naeratavad kokapoisid:)

Vasakpoolne poiss on pärit Inglismaalt ja tema tõi siia abielu restorani hostess'iga:) Parempoolne on lõuna-aafriklane, kusjuures tal on kokakool alles pooleli:) Nende sommeljee ja hostess olid ka hästi toredad ja lahked, aga neist kahjuks pilti ei ole:( 

Veinid, mida jõime, on täpsemalt kirjeldatud siin ja allpool pildil on nende nimekiri (kaks viimast ei ole proovimiseks). Peab manimina, et see oli vist ainus istandus, kus ma ühtegi veini ära ei kallanud, vaid kõik klaasid korralikult tühjaks jõin:)

Estate vein, mida lõunasöögi kõrvale jõime, koosneb 9% merlot'st, 61% cabernet'st ja 30% shiraz'st, on veetnud 23 kuud prantsuse ja ameerika tammevaatides ja 18 kuud pudelis ning sobib säilitamiseks kuni 15 (!) a. Estate vein oli muidugi super (eriti hea veisefilee juurde), aga minu lemmik oli loomulikult nende Single Vineyard Syrah 2008, mille tegemiseks on marjad korjatud vaid 1 ha suuruselt maatükilt ja seda on hoitud 18 kuud pr ja am tammes (75% am omas) ning 12-18 kuud pudelis. 

Aga nende teine shiraz oli ka väga hea:) Kusjuures, selle küpsemine on samamoodi, nagu single vineyard shiraz'l, kestnud 18+18 kuud, ainult et 50-50% am ja pr tammes. Selle veini aging potential on aga 6-8 aastat, samas kui ühest istandusest korjatud shiraz'st tehtud veini võid hoida kuni 15 a.

Kõige pikem säilitamiseks soovitatud aeg e 20 a on aga viimasel proovitud veinil Rust en Vrede 1694 Classification 2007, mis shiraz (56%) ja cabernet (44%) segu, mida on ka 18+18 kuud küpsetatud. Seda on toodetud ainult 7400 pudelit, iga pudel on nummerdatud.

Omaniku koer viskas ennast murule pikali, kui lõunat sõime

Kolmandal korral, kui olime veine proovimas, tuli ta meie juurde, tegime talle pai

 ja mingi hetk otsustas ta meie juurde pikali visata ning pikutama jäädagi, kuni me veini jõime:)

Peale veinide proovimist ja/või lõuna söömist, on aga mõnus niisama murule pikali visata

ja vaateid nautida:)

Rust en Vrede on üks neid kohti, kuhu ma tohutult tagasi igatsen ja mis muidugi eelkõige kripeldab hingel, et õhtusöögil jäigi seekord käimata... aga midagi erilist siis jääb veel järgmiseks korraks;-)