Kokkajate unistuste poed ja Tonka oad

Ma ei teagi, miks ma pole varem rääkinud nendest uskumatutult lahedatest poodidest, kus väidetavalt kokad ja muud selle valdkonna professionaalid (ning praegusel ajal ka muud kokandushuvilised) üle maailma oma varustust täiendamas käivad.  Võib-olla sellepärast, et ise Pariisis elades olid need kuidagi iseenesest mõistetavad ja kuulusid igapäevase elu juurde, nagu värske otse ahjust tulnud suussulav võine croissant v krõbeda koorikuga baguette, mida iga nurga peal boulangerie'st osta saad... Aga nüüd siis ka nendest kokandusmekadest, kust kokandushuvilistel inimestel ei õnnestu kunagi midagi ostmata lahkuda (ja ma võin seda öelda nii enda kui ka väga paljude oma koolikaaslaste kohta):) 

Kaks kõige suuremat ja tuntumat on MORA ning E. DEHILLERIN

Valik on Moras meeletu, nt igausguseid (šokolaadi)kommide, madeleine'ide, tartelette'ide, koogikeste ja mille iganes vorme kümnetes eri suurustes ja kujudes (südamed, tähed, erinevad neljakandilised, ümmargused jne) ning materjalidest (silikoon, metall, portselan, klaas). Lisaks kokaraamatud, toiduvärvid, lauanõud jne. Ühesõnaga- kõik küpsetamiseks vajalik ja palju rohkem veel:) Vaadake nende tootevalikut ja veenduge ise:)

E. Dehillerin on aga spetsialiseerunud peamiselt kvaliteetsetele pottidele-pannidele ja köögiriistadele. Nt ii suurt valikut erinevaid sõelu, vispleid jmt peab lihtsalt nägema, sest seda on raske ette kujutada- kõike on riiulite kaupa:)

Kaupa on nendes poodides nii palju, et riiulite vahed on kitsad, aga poed ise on mitmel tasapinnal ja korrusel igasuguste soppidega, niiet tegelikult mitu korda suuremas kui alguses sisse minnes tndub. Järgmised kolm pilti on tehtud E. Dehillerinis, mis on nii kõrgete lagedega, et ülemistelt riiulitelt ja seintelt saab asju kätte vaid redeliga. 

Varem olevat nende poodide puhul tegemist olnud kinniste poodidega ehk sisse (vähemalt Morasse) lubati ainult proffe, aga nüüd on need avatud kõigile huvilistele. Üks mainimist vääriv asi Mora puhul on veel see, et sealsed hinnad on näidatud ilma käibemaksuta, mis teeb nende tegeliku hinna ligi 20% kallimaks, kui sildil näidatu. Aga tore asi on see, et LCB õpilased saavad seal 10% allahindlust:)

Lisaks asub nende juures veel kolmas pood A. Simon, mis asub Morast u 100 m kaugusel. Kui seista Mora ees seljaga Les Halles'i poole, siis üle Rue Etienne Marcel'i minnes mõnekümne meetri pärast paremat kätt. Sattusin sinna seekord esmakordselt tänu Paulile ja tegin mõned pildid

Siin üks osa nende nugade valikust (esiplaanil samad noad, mille komplekti me koolist saime)

Ja kohe nende poodide juures on superhea eripood (speciality shop) G. Detou, kust leiab kõikvõimalikke söögitegemisel ja küpsetamisel vaja minevaid erilisi toiduaineid alates erinevatest kondiitrišokolaadidest ja mandlijahudest, pistaatsiapastast, vahtrasiirupist, agar-agarist, lõpetades pralineesegude/-pastade (trühvlite jaoks), šokolaadinööpide v millega iganes, mida tavalistest poodidest ei saa. Vähemalt mitte igast tavalisesest poest ja kindlasti mitte kõiki neist asju ühest kohast, isegi kui õnnestub mõni neist loetletud asjadest mõnest poest leida:) Mis iganes see retseptis on veidike ebatavaline (nt cream of tartar) ja sa leiad selle sealt poest. Lisaks kvaliteetsed šokolaadid jm maiustused, oliivid, oliiviõlid, sinepid, trühvlid, foie gras jms. Ka hinnad pidid olema soodsad:) 

Ja nende suurepäraste poodid lähedal on kohe ka Pariisi parim kokaraamatute pood Librairie Gourmande, kus on päris hea valik ka ingliskeelseid raamatuid, kuid enamik on ikkagi prantsuse keelsed. Aga selle-eest on seal absoluutselt kõike alates Escoffierist kuni Jamie'ni ja Pierre Herme'st Alain Ducasse'ini.

Minuga tulid seekord koju kaasa lisaks muudele olulistele;-) asjadele nagu nt leeklamp, silikoonvormid šokolaadikommide jaoks, vaniljekaunad, mugava käepidemega riiv, ka kaks purki Tonka ube, mida kasutatakse Prantsusmaal riivituna magustoitudes nt šokolaadi maitse võimendamiseks, samuti vanilje asemel (nt crème brûlée sees), aga ka lihatoitude maitsestamiseks. 


Tonka om Ladina-Ameerika päritolu antikoagulant (vere hüübist takistav aine), mis väikestes kogustes on tervisele kasulik, kuid suuremates paraku hoopis kahjuliku mõjuga. Tonkat kasutatakse ka meditsiinis, kosmeetikas ja lõhnaõlide valmistamisel. Amazonase indiaanlased peavad tonkat õnnetoojaks:) 


Enamikes riikides tonkat ei müüda ja mitmetes neist, nt USA-s, pidavat see üldsegi ebaseduslik olema (vähemalt selle kasutamine toiduainetööstuses on USA-s keelatud). 


Tonkal on tugev iseloomulik vaniljene, mandline, karamelline lõhn. Paljude arvates on tunda aga niidetud heina, teiste arvates jällegi meenutab lõhn muskust, tunda pidi olema ka vürtse ja mett. Igal juhul põnev asi ja tasub proovimist:) Tonka avastamise eest olen aga jälle tänu võlgu oma suurepärastele kõike teadavatele koolikaaslastele:) 

Kõik neli poodi asuvad Forum Les Halles'i lähedal ehk otse kesklinnas, niiet neid on väga kerge üles leida. Poodide kodulehtedel on aadressid olemas ja google maps teeab asja eriti lihtsaks. Metroopeatuseks on kas Chatelet/Les Halles (Rambuteau väljapääs) v Etienne Marcel. Minu korterist olid poed u 5 min kaugusel, niiet ma pidin ennast pidevalt tagasi hoidma, et mitte neid liiga tihti külastada - oleks mõjunud laastavalt nii rahakotile kui ka oleks pidanud ilmselt asjade koju saatmiseks konteineri üürima, niigi oli asju tänu juba koolist saadud vormirõivastele, köögitarvetele, nugadekohvrile jm kolme kuu jooksul kogunenud tavaarile mitu korda rohkem kui lennufrimad ühe inimese kohta aktsepteerivad...:) Aga kui mitte nende vahetus läheduses elada, siis on need poed suhteliselt ohutud, niiet soovitan kindlasti läbi astuda, kui Pariisi satute ;-)

Maailma parimad restoranid aastal 2011

Täna tehti teatavaks 50 maailma parimat restorani ja juba teist aastat võitis Kopenhaagenis asuv restoran Noma!!! Taani köök ruulib:), sest Bocuse D'Or'i võitis ju sellel aastal taanlane Rasmus Kofoed!

Pariisis asuv Le Chateaubriand, kuhu ma ikka veel jõudnud ei ole, aga mis on ühe mu molekulaargastronoomiast vaimustunud koolikaaslase (Brian) absoluutne lemmik, on kaks kohta ülespoole tõusnud (11-ndalt 9-ndale). Samuti teine kuulus Pariisi tõmbenumber L'Atelier de Joel Robuchon, kuhu me üritasime eelmisel nädalal tulutult kohti saada ja mis samuti mu mitme koolikaaslase arvates on ülihea (kuigi mitte nii hea, kui Guy Savoy), on taas jälle kõrgemale tõusnud. 

Maailmakuulsatest nimedest on Arzak olnud edetabelis juba 9 aastat ja Thomas Kelleri restoran Per Se 7 ehk küll kaks aastat vähem, aga selle eest igal aastal Top 10-s. Per Se oli ka 2009.a. Põhja-Ameerika parim restoran, sellel (ja ka eelmisel) aastal sai selle au omale aga Chicagos asuv Alinea. 

Suvine PARIIS

Pariisi tulles tundsin, justkui oleks koju jõudnud ja nagu poleks üldse vahepeal ära käinudki! Naljakas, et ka mitmed koolikaaslased ütlesid mulle koolis mind esimest korda nähes, et neil on selline tunne nagu oleks ma alles eile siin olnud ja me oleksime just rääkinud:) Kõik on nii nagu jäi minust maha, ainult et ilm on nüüd soe, inimesed istuvad tänavakohvikutes, eriti õhtuti on need paksult rahvast täis (ja seda igal õhtul nädalas), meie läheme pärast kooli mõnda kooli lähedal asuvasse brasserie'sse, mille ees on lauad/toolid, et saaks ikka väljas istuda jne jne. Lihtsalt I-ME-LI-NE!!!

Üks nädal Pariisis sai nii kiiresti otsa, et ei saanud arugi, kui juba möödas oli. Ometigi mahtus selle sisse nädal aega koolis käimist, koolikaaslastega igapäevaselt välikohvikutes söömist ja veini joomist, õhtusööke heades restoranides, Alastair'i eestvedamisel toimunud terve päeva kestnud väljasõitu Giverny'sse Monet' maja ja aedu vaatama, väikest viisi Mareti sünnipäeva pidamist ja maratoni jooksmist. Tundub, et täitsa toimekas nädal oli ;-) 

Praegu hakkab mul juba teine nädal Prantsusmaal läbi saama (Nizzas ja selle ümbruses Vahmere ääres ja Provence'is), aga blogi kirjutamiseks vaba hetke sain alles nüüd näpata... Eks teen jälle hiljem kõik tasa;-)

Pariisis koolis tegin ka hästi korralikult pilte ja kõik retseptid on olemas, niiet esimesel võimalusel tuleb kokkuvõte:) Mitte et ma ise nädalaks oleks uuesti kooli läinud, vaid LCB õpilased saavad ette registreerides oma lähedasi ja perekonnaliikmeid (piiratud arvul, st igal õpilasel on kindel limiit semestri jooksul) demodele kaasa võtta:)

Nagu pildi vasakul äärel näha (kui seda suuremaks klikata), siis siin juba päevitatakse:) ja pole ka ime, sest sooja on päikese käes u 25 kraadi v isegi rohkem (loomulikult, maratoni päeval ehk siis kui kõige rohkem oleks olnud vaja mõnusat kosutavat jahedust, olevat olnud päikese käes lausa üle 30 kraadi), inimesed käivad juba lahtiste kingade ja kleitidega, igasugused puud ja põõsad hakkavad just lehte minema või on juba lehes või õitsevad ja üleüldse tundub, et suur suvi on kätte jõudnud:)

Nädala veinialane highlight oli Afonso port, mis oli Afonsol seekord aastast 1963 ehk üle kolmekümne aasta vana special edition, mida saab osta ainult eriliste sidemete kaudu (ühesõnaga, igaühele ei pidavat seda müüdama ja Afonso arvates on selle pudeli väärtus üle 600 euro, milles ma ise küll julgeks natukene kahelda:)) 

Ja Pariisi-nädala parim hommikusöök oli üle-eelmisel teisipäeval ehk minu esimesel hommikul Pariisis, sest siis olid meil hommikusöögiks ainult pistaatsikreemi ja rummi-kirsi täidisega koolis tehtud šokolaadimakroonid, sest Afonsol lihtsalt muud enam kodus ei olnud:) Kuna Afonso juures oli esmaspäeva õhtul pidu ja mind keskööl kohe saabudes sinna toimetati (oma kahe suure kohvriga, millega ma just ise eriti sujuvalt toime ei tulnud, olin ma sõna otseses mõttes teiste meelevallas), siis tähendas see ka minu jaoks sleep-overit Afonso juures nagu kooliajal ikka asjad käivad;-) No päris sunniviisiliselt mind muidugi sinna ei veetud, aga kasutati moraalset mõjutamist (Afonso tuli ekstra koos Pauli ja makroonikarbiga  mulle rongijaama vastu, et mind ümber veenda...) Ja makroone oli piisavalt, et saime neid ka hommikusöögiks kohvi kõrvale süüa;-) Super!

Söögialased tipphetked (peale igal võimalusel söödud makroonide ja koolis demodel chef'ide poolt valmistatud toitude) olid aga seekord Cafe Constant'is ja Le Bistrot du Sommelier'is.

Nii Cafe Constant kui ka selle kõrvalmajas asuv sõsar-söögikoht Les Cocottes de Christian Constant on paljude mu koolikaaslaste lemmikrestoranid ja valitud 50 Pariisi parima restorani hulka, nt Time-Out ajakirja poolt. Constant'i restoranid asuvad üsna lähedal Eiffeli tornile ja sealsed toidud (sh ka päevapakkumised) on kõik lihtsalt suurepärased! Pole veel kohanud inimest, kellele sealsed toidud ei maitseks, ja absoluutselt kõik söögid, mida seal söönud olen, alates piimapõrsa põse terriinist ja vasikahautisest lõpetades austri-lõhe tartari (serveeritud austrikarpides) v kammkarpidega, on olnud vääääga maitsvad. Soovitan!:)

Le Bistrot du Sommelier'ist aga rääkis meile ühel demol chef Philippe, kes siiani pole veel kordagi otseselt ühtegi restorani soovitanud. Kuulub see ühele sommeljeele, kes ise tegeleb ka veinide tootmisega ning on kunagi maailma parimaks sommeljeeks valitud. Selles restoranis pakutakse lisaks a la carte'ile ka kolme varianti üllatusmenüüd, mille iga käik serveeritakse koos sinna juurde ideaalselt sobiva veiniga. Kusjuures chef Philippe sõnul teeb selle restorani erakordseks asjaolu, et seal võetakse kõigepealt vein ja siis mõeldakse sinna juurde sobiv toit välja. Ja lisaks andekale (obviously!) sommeljeele pidi seal olema ka väga hea köögitiim. Igal juhul meie valitud menüü toidu ja veini kooslused olid suurepärased ja isegi mu toidu suhtes äärmiselt pretensioonikad koolikaaslased jäid kõik väga rahule:) Veine valati nii, et alguses ei olnud näha, mis veiniga on tegemist, et saaksime äraarvamismängu mängida. Peale aga ühe suhteliselt tundmatu Alsace'ist pärit viinamarjasordi, mida veel keegi kunagi ära polevat arvanud, panime kamba peale ikka enam jaolt täppi kõik:)

Piimašokolaadi-maapähklivõie ehk "Nutella" ja peanut butter saavad kokku

Internetis on mitmeid häid retsepte tavalise koduse "Nutella" valmistamiseks, aga eriti tore on World Nutella Day veebileht, sest siin on lisaks erinevatele "Nutella" valmistamise viisidele toodud ära ka sajad erinevad variandid "Nutella" kasutamiseks igasugustes küpsetistes. Uskumatu, mida kõike "Nutellast" teha annab!:)

Mina teen šokolaadivõiet omamoodi, sest minu üks suuri lemmikuid on crunchy peanut butter e tükkidega maapähklivõie ning sellest ajendatuna otsustasin teha maapähklitest ja mandlitest mandlitükkidega kreemi (originaalis kasutatakse "Nutella" tegemiseks sarapuupähkleid). Olen kasutanud ka ainult maapähkleid ja tulemus on väga hea, eriti kui kasutada tavalise mandlitükkidega piimašokolaadi asemel piimašokolaadi soolatud mandlitega. Maitseb nagu eriliselt hea crunchy peanutbutter'i magusam šokolaadine variant! Magus (aga mitte liiga) ja kergelt soolase nüansiga:)

100 g kooritud maapähkleid
100 g kooritud mandleid
(v kahe esimese asemel 200 g kooritud maapähkleid)
300 g mandlitükkidega piimašokolaadi (eriti hea on piimašokolaad soolatud mandlitega)
(1,5 spl vaniljesuhkrut)
4 spl naturaalset kakaopulbrit
30 g (rafineerimata roo)suhkrut
7 spl õli (rapsiõli sobib väga hästi)

Kooritud mandlid ja maapähklid röstida pannil v ahjuplaadil 180 kraadi juures kuni need kergelt pruunikaks muutuvad. Mõlemal juhul sega neid (pannil tihedamini), et pähklid ühtlaselt pruunistuksid. Kui kasutad koorega mandleid, siis tuleks need enne röstimist ära koorida. Koort saab lihtsalt eemaldada, kui mandlid blanšeerida ehk keevas vees paar minutit keeta, kurnata ja siis näppude vahel v noaga koor eemalda. Loomulikult võid kasutada ka ainult maapähkleid - neid saab vist igast poest ka kooritult osta.

Pärast röstimist püreesta pähklid köögikombainis v blenderis ühtlaseks pastaks.

Šokolaad sulata vesivannil. Sulatatud šokolaadi hulka sega pähklipasta ja ülejäänud ained (mina enamjaolt vaniljesuhkrut ei kasuta). Sega kõik hoolikalt ühtlaseks kreemiks. Kui soovid aga ühtlast ilma mandlitükkideta varianti, siis võid lisada sulatatud šokolaadi jt koostisosad köögikombaini v blenderisse pähklipasta juurde ning siis kogu massi ühtlaseks töödelda. Mulle aga mandlitükid meeldivad ja mina segan kõik ained sulatatud šokolaadi hulka:)

Šokoladivõie pane purki v serveeri kohe. Sellest kogusest saab natukene rohkem kui 0,5 liitrise purgitäie kreemi. Kui on sõbrad külla tulemas, siis võid šokolaadivõide lihtsalt kaussi panna, sest nii on seda lihtsam kätte saada, ja kuna "säilitamiseks" niikuinii midagi ei jää, siis purgi otsimisega pole üldse vaja vaeva näha:)

Kondenspiimaga juustukook

Mõnus kreemjas magus ahvatlus:)

Põhi
180 g kondenspiimamaitselisi küpsiseid
2 spl pehmet pruuni rafineerimata roosuhkrut v fariinsuhkrut
80 g võid

Täidis
2 muna ja 2 munakollast (võib ka 3 muna ja 1 kollane)
400 g toorjuustu
300 g kondenspiima
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat (võib olla ka maitsestamata, kui tahad vähem magusat kooki)
1/2 väiksema sidruni mahl (u 3 spl)

Kate
50 g hapukoort
maasikaid v muid marju v granaatõunaseemneid

Põhja jaoks purusta küpsised ja sega need sulatatud või ning fariinsuhkruga. Suru küpsisesegu 24 cm läbimõõduga vormi põhjale. Kõige parem on kasutada lahtikäivat koogivormi, mille põhjas on küpsetuspaber ja mille ääred on võiga määritud. Seekord kasutasin ma ise šokolaadiküpsiseid, aga selle koogi puhul on parimad ikkagi kondenspiimamaitselised:)

Täidise jaoks vispelda toasoe toorjuust munade ja munakollastega ühtlaseks kreemiks, lisa kohupiimapasta, kondenspiim ja sidrunimahl. Sega vispliga ühtlaseks ning kalla koogivormi põhja peale. Küpseta 150 kraadi juures u 50 minutit.

Ahjust välja võetud koogil lase u 5-10 min jahtuda, kata seejärel ühtlaselt hapukoorega ning pane külma (kui paned koogi külmkappi, mitte nt sahvrisse, siis lase muidugi koogil enne täielikult jahtuda). Kõige paremini sobivad koogi kaunistamiseks värsked maasikad, aga talvisel ajal ajavad granaatõunaseemned ka asja ära:)

Täiendus (01.07.2011): talvise koogi kõrvale lihtsalt pidin lisama ka pildi samast koogist suvisel hooajal:)

Ja retsepti osas teeksin ka väikese täienduse. Nimelt viimasel korral tegin kooki muidu samamoodi nagu alati, ainult et toorjuustu oli 300 g ja kondenspiima 400 g (e vastupidised kogused) ning kook sai veelgi parem. Põhjaks aga soovitan kindlasti kasutada kondenspiimamaitselisi küpsiseid ja segada hulka fariinsuhkrut, sest see teeb põhja veel maitsvamaks ja karamellisemaks.

Igal juhul on see hetkel mu isiklik lemmik!:)

Kleine Zalze ja Terroir

Üks väga tore koht Stellenboschis on Kleine Zalze veinimõis, mille juures asub kohe eriliselt palju auhindu võitnud restoran Terroir. Terroir'i peakokk Michael Broughton on ilmselt kõige kuulsam chef, keda LAV-is kohtasin. Kui Terroir'is söömas olime, siis parajasti oli seal ka televisiooni võttegrupp, kes teda ja köögimeeskonda kokasaate jaoks filmis. Üks võttemeeskonna liige rääkis, et chef pidi olema laiemalt tuntud tänu BBC saatele "Cooked: Out of the Frying Pan", kus kuulus telekokk Justin Bonello käis mööda LAV-i ringi erinevates restoranides ja sealsete kokkadega koos süüa valmistas. Selle rännaku kohta on Bonellol ilmunud ka samanimeline raamat. Viimati oli Bonellol ja Broughtonil nt selline ühiskokkamine. Broughton pidi olema väga värvikas isik, mistõttu just tema oli Bonello poolt külastatud kokkadest välja valitud ka muudeks projektideks. Ma küll üritasin ühte kaamerameest veenda, et La Motte'i chef ja George Jardin on ka äärmiselt põnevad isikud ja samuti üliandekad, aga ei paistnud, et see oleks eriti vilja kandnud...:)

Nüüd pidi aga chef Broughtonil tulema välja täitsa oma kokasaade, mille tegevus toimub Kleine Zalze's ja Terroir restoranis, ning kaameramehed olid nii köögis kui ka söögisaalis ja terrassil kokku kolme erineva kaameraga filmimas.

Peakoka perekond 

Menüü muutub igapäevaselt ja on kirjas tahvlil, mis eraldi iga laua juurde valiku tegemiseks tuuakse

Veinikaart on küll paberil, aga ka magustoidu menüü ja kohvi/tee valik oli eraldi tahvlitel kirjas

Kusjuures kohvidest proovisime taaskord kahte erinevat nagu mitmes teiseski söögikohas (nt Olympia Cafe's) ja taaskord oli üllatav, kui suur vahe kahel kohvil olla võib. Jutt käis siis menüüs esimesest ja teisest kohvist, kusjuures orgaaniline oli see, mis oli oluliselt tugevam ja maitsvam kui esimene nö tavalistest ubadest tehtud kohv. Millegipärast sai alati just orgaaniliselt kasvatatud ubadest tehtud kohv kiiremini otsa ja maitses paremini...

Paljudes restoranides LAV-is tähendab klaas veini tegelikult 250 ml karahvini veiniga:) Taaskord valisime veinid vastavalt ettekandja soovitustele, sest peakoka ja sommeljee koostöös on restoranis iga eel- ja põhiroa juurde veinisoovitus välja töötatud. (Enamikes kohtades on aga menüüs toitude juurde kirjutatud, milline vein kõige paremini toiduga sobib.) Kalatoitude juurde tuli siis Sauvignon Blanc Family Reserve 2009 ning foie gras ja loomaliha kõrvale Shiraz Barrel Matured 2008. Koju kaasa aga tuli hoopis Shiraz Mourvedre Viognier 2009, mida veinikeldris proovisime ja mis on võitnud igasuguseid auhindu (Michelangelo Gold Medal 2010, Veritas Double Gold Medal 2010 ja Winemaker's Choice Diamond Award 2010). Täitsa ok vein;-)

Kohapeal küpsetatud saiad või ja tapenade-iga

Peakoka tervitus - sparglisupp trühvlivahuga

Ka Terroir'i menüü oli tugevate Prantsuse mõjutustega nagu teistes mu lemmik-restoranideski (Le Bon Vivant, Jordan) ja tooraine võimalikult värske ning kohalik. Foie gras ilmselt on ka siin Prantsusmaalt tellitud, nagu eelpool mainitud kahes restoranis, aga kuna chef oli nii hõivatud, siis ei saanud ma seda üle küsida:) Selline mind-blowing kogemus, nagu nendes kahes restoranis v Pierneef a la Motte's, Terroir just ei olnud, aga kõik oli loomulikult väga-väga hea!:)

Eelroad: lõhe chipside, juustu, seesami- ja sojakastme, kartulisalati ning marineeritud sibulaga

Kana- ja hanemaksa parfait viigimarjadega, mille juurde serveeriti röstitud brioche'i viilud

Põhiroad: linefish oli seekord ürdikoorikuga kingklip, spargli, šampinjonide, artišokisüdamete ja trühvli kastmega

Veisefilee kõrvitsapüree, tomatist ja vasikapuljongist kastme, sibulate, šampinjonide, porgandi, spargli, kõrvitsaseemnete ja parmesanitäidisega raviooliga

Tomati, tsukiini, baklažani ja kartuli lisand veise juurde

Mõned pildid köögist, mis - üllatus, üllatus- oli avatud:)

Sous-chef

Eraldi tähelepanu aga väärib nende dessertveinide valik, mida saab klaasiga tellida

Kui ma parajasti magustoidu juurde dessertveini valisin ja paar küsimust nende kohta ettekandjalt küsisin, siis ettekandja ütles JP Bredell Late Bottled Vintage 2004 kohta, et "see ei ole magus- see on portvein". Ma küsisin, et kas ta on ikka kindel, et see ei ole magus. Oli täitsa kindel! Nojah, ma siis pidin selle "portveini" tellima, sest see oleks olnud esimene krod, kus ma saan mitte magusat porti:) Aga no oli portvein, mis portvein, magus ka (kuigi kas seda ikka on ka juriidiliselt korrektne portveiniks nimetada, on muidugi üldse omaette küsimus- mina seda nii ei nimetaks). 

Terrass

Aga et praegu on viinamarjade koristusaeg, siis kihutasid siin, nagu teisteski veinimõisates, traktorid-tõstukid ringi 

ja kastid olid viinamarju täis:)

Suussulav šokolaadipuding

Selle šokolaadipudingu retsept pärineb Nigellalt, kelle retseptid teadjate sõnul alati töötavad:) Vähemalt see on küll taaskord täiesti lollikindel, aga samas ülilihtne retsept, mille järgi valmistatud puding viib keele alla:) Olen täitsa nõus Nigellaga, et see puding on "pure, all-encompassing bliss. When you eat this cooled, it is like chocolate satin cream and almost shocking in its pleasurable intensity. But I love it straight out of the pan, too, when it is like the best chocolate you've ever had, in spoonable form".

Kui paljud, sh mu koolikaaslane Paul, leiavad, et Nigella pole ikkagi päris kokk, kuna tema retseptid on kõik sellised, et "võta jogurt ja granola ning pane kaussi", siis see šokolaadipudingu retsept väärib kindlasti aplausi!:)

Pudingu jaoks on vaja:
200 ml vahukoort
175 ml piima (parem oleks kui õiget ehk 3,5 %-list, aga 2,5 %-line ajab ka asja ära)
60 g peenet (rafineerimata roo)suhkrut
15 ml (1 spl) maisijahu
35 g naturaalset kakaopulbrit
30 ml (2 spl) keeva vett
2 munakollast
1 tl vaniljesuhkrut
60 g tumedat peenelt hakitud šokolaadi (vähemalt 70% kakaosisaldusega)

1. Soojenda potis vahukoor ja piim.

Originaalretseptis on 250 ml 3,5%-list piima ja 125 ml vahukoort, aga mina tahtsin terve paki vahukoort ära kasutada, seega suurendasin vahukoore ja vähendasin piima kogust. Reeglina ei tee  lisarasvaprotsent enamikes kookides ja magustoitudes kunagi paha;-) Ühel korral kasutasin selle pudingu valmistamisel aga vahukoore asemel olude sunnil kohvikoort, kuid tulemus oli ikka ok, niiet valik, millist konkreetset piimatoodet kasutada (ja kui rammus see puding lõpuks jääb), on üsna lai...:)

2. Teise potti pane suhkur ja lisa läbi sõela maisijahu ning kakaopulber ja sega ühtlaseks. Lisa 2 spl keeva vett ja sega vispliga pastaks. Vispelda massi hulka ükshaaval munakollased, seejärel soojendatud vahukoore-piima segu ja vaniljesuhkur. Puhasta poti ääred, "nurgad" ja põhi korralikult, et kogu mass oleks ühtlaselt segunenud ning midagi poti põhja ega äärtesse kinni ei jääks.

3. Pane pott madalamapoolse kuumusega pliidile. Küpseta potis olevat segu samal ajal seda koguaeg kergelt (kuid hoolikalt!) :) vispeldades u 3-4 minutit kuni segu pakseneb majoneesitaoliseks massiks.

Mul kulub paar minutit kauem, sest kasutan paksupõhjalist potti. Oluline ei olegi tegelikult niivõrd kuluvat aega, kui tulemust jälgida, et oleks piisavalt paks ehk majoneesi meenutav segu.

4. Võta pott tulelt ja vispelda sisse peenelt hakitud šokolaad. Kui segu on ühtlaselt sametine ja seal tükke ei ole, siis vala see nelja u 150 ml suurusesse tassi v kausikesse. Mina kasutan tavaliselt natukene suuremaid kaussse, et saaks marju ja jäätist juurde panna. Kata tassid v kausid toidukilega nii, et kile oleks otse pudingu pinnal, et sellele nahka peale ei tekiks. Kui puding on jahtunud, aseta tassid külma.

Võid enne kile pudingule asetamist riivida pinnale ka valget- v tumedat šokolaadi, mis siis kergelt pudingu pealispinnale sulab.

5. Serveerimiseks lase pudingul enne natukene aega toatemperatuuril seista. Pealt kaunista kas mandli-, valge ja/või tumeda šokolaadi ja/või mandlilaastude, kooskoshelveste, granaatõunaseemnete ja/või marjadega. Võid peale hakkida ka mandleid v sarapuupähkleid. Igat pidi jääb hea;-) Juurde võid pakkuda veel vahukoort v vaniljejäätist v -kastet. Selle magustoidu puhul ütlus "less is more" ei kehti;-), kuigi niisama paljalt ilma ühegi lisandita on puding ka väga maitsev.

The Gorgeous Blogger

Nii hea on auhinda saada!!!:) Maarja andis mulle tunnustuse "The Gourgeous Blogger", mille juures mulle eriti meeldib see määrav artikkel "the":):):) Aga tegelikult on mul tunnustuse üle siiralt hea meel!

Tunnustusega "The Gourgeous Blogger" kaasneb kohustus vastata kõigepealt viiele küsimusele oma blogi kohta ja seejärel anda see "auhind" omakorda viiele blogile edasi. So, here we go:)

1. Millal alustasid oma blogiga?

Septembris 2010. Esimene postitus oli 8. septembril ilma igasuguse ettevalmistuseta - lihtsalt tegin blogspoti lehe lahti ja hakkasin kiirelt kirjutama, sest aega, nagu ikka, napib alati:)

2. Millest kirjutad oma blogis ja mida kõike see käsitleb?

Kirjutan peamiselt toidust, aga ka reisidest, veinidest jm nende kolme teemaga seonduvast.

3. Mis teeb sinu blogist erilise võrreldes teistega?
Arvan, et iga blogi on oma blogija nägu ja on selles mõttes eriline. Minu oma on eriline, sest ta on kirjutatud minu poolt - minu iseloom, kogemused, elu, arusaam asjadest jne peegeldub selles:)

4. Millest sai alguse sinu blogimine?

Blogi sai alguse Pariisi kokakooli õppima minnes, et sõpradele-tuttavatele anda edasi seda, mis minuga Pariisis toimub, millega tegelen, mida uut ja huvitavat olen õppinud jne. Tundus kõige lihtsam ja mugavam viis kõigiga korraga suhelda ja aega kokku hoida, sest esimesel paaril nädalal muudkui kirjutasin pikki e-kirju, mille sisu kohati kattus, aga ikkagi olin "kirjavõlas" veel umbes kümne inimese ees, kes huvi tundsid, kuidas ma elan ja üksikasju pinnisid.

Alustasin seda kui oma igapäevase elu kirjeldust, kui aga aru sain, et mõnekümne inimese asemel, kellele oma blogi aadressi saatsin, loeb seda päevas vähemalt mõnisada, keskendusin rohkem kokakoolile. Ma tegelikult olin alguses üsna šokeeritud, et võõrad inimesed mu blogi loevad, sest ma olin suhteliselt isiklikke asju kirjutanud ja pole harjunud ennast ega oma elu eksponeerima. Aga harjusin ära ja nüüd on mitmetest "võõrastest" saanud juba ka täitsa omad:)

Aga endiselt ei ole ma oma blogi aadressi isegi facebook'is "avaldanud", rääkimata selle muul viisil "reklaamimisest". Arvan, et need inimesed, kes seda lugeda tahavad, seda juba teevad - kas on selle aadressi minult endalt saanud v muul viisil üles leidnud:)

5. Mida tahad muuta oma blogis?

Arenguruumi on veel kõvasti, sest blogis, nagu inimeseski, peab ju teatavasti kõik kaunis olema;-) Tahan reisidele ja kokakoolile teha eraldi kataloogi ja need toidupostitustest eraldi arhiveerida, blogi natukene disainida ja muuta see mugavamaks kasutada jms. Ja muidugi, pildistamist oleks ka vaja õppida:) Siiani ei ole veel kahjuks jõudnud nende teemadega tegeleda, sest vajan selleks kõrvalist abi, aga asi loodetavasti lähiajal paraneb;-)

Tunnustuse edastamisel jään eestimaiste toidublogide juurde, sest kuigi ma külastan ka välismaised aeg-ajalt, siis arvan siiski, et nt David Lebovitz'il on suhteliselt ükskõik, mida mingi tsikk kuskil Eestis tema blogist arvab... Ja jään ikkagi just toidublogide juurde, sest peale Siimu blogi ma muid mitte- toidublogisid ei külasta. Kuigi siinkohal peab vahemärkusena ütlema, et meil Siimuga on huvitavatest teemadest ikka väga erinev arusaam:) Sain Siimu käest just üks päev skype'is pahandada, et mis toimub- läheb tema mu blogisse spordijuttu lugema, aga spordi asemel on ainult toit ja vein ja vein ja vein ja toit ja vein... Nojah, arvestades, et ta mind üle kahekümne aasta tunneb, võiks juba teada juba, et ma ei ole mingi spordi-, vaid koogitüdruk!:):):)

Aga siit siis minu absoluutsed lemmik (toidu)blogid:)

1. Tuuli blogi on minu vaieldamatu lemmik:) Tema blogist kumab selgelt läbi blogija entusiasm ning armastus toidu ja veini vastu, samuti tema põhjalikud teadmised sellest valdkonnast. Tuuli üllatas mind nt  asjaoluga, et teadis Simonsig'i vahuveini Cuvee Royale, mida ma ise esimest korda alles LAV-is proovisin.

Blogis on väga ilusad pildid, põhjalikud õpetused ning alati õnnestuvad retseptid. Peaaaegu igas toidublogis on sõira valmistamise õpetus. Tuuli oma postituses aga õpetab otse loomulikult tegema erinevaid juustusid - mascarpone, ricotta, ahjujuust jne. Kui teistel on reeglina üks retsept, kuidas teha tordipulbriga kooki, siis Tuulil on temale omase põhjalikkusega kirjeldatud mitmeid erinevaid viise. 

Tuuli blogil on tohutu suur retseptivaramu ja ma olin tõeliselt üllatunud, kui kuskilt lugesin, et ta on alles aasta bloginud. Ma kujutasin ette, et selline hulk retsepte on mitme aasta tubli blogimise tulemus:)

2. Kätrini kokkamispäevik - soe, ilus, armas, maistvad ja töötavad retsepid, ilusad pildid ehk lühidalt: eriliselt isuäratav! Eriti tore, et keegi ka eestlastest on makrooniteo ette võtnud ja seda teistelegi õpetab:)

3. Mari-Liisi blogi - nagu ma juba ütlesin, et ka blogis nagu inimeseski, peab kõik kaunis olema:):):) See blogi (ja blogija) on - ükskõik, mis nurga alt vaadata - ilusad nii väliselt kui ka sisu poolest! Mulle meeldib!!!:)

4. Pireti blogi - puhas rõõm teha (jääb selline mulje vähemalt ;-), ja puhas rõõm lugeda!:)

5. Thredahlia blogi võlus mu täielikult ära oma baklavasigarite postitusega. Väga üksikasjalik   informatiivsete piltidega tegemisõpetus ning muidu keerukana tunduv asi näibki täiesti teostatav ja tekitab isu järele proovida:) Ilus ja paljude heade retseptidega on see blogi muidugi ka:)

Tegelikult on huvitavaid, ilusaid jne blogisid veel palju, aga nendest viiest olen sõltuvusse sattunud! :)  Soovin kõigile blogijatele jõudu!