Peekonisse mässitud kanafilee - pealt krõbe, seest pehme ja mahlane

See on naljakas, kuidas reisil olles ja võõras riigis ringi käies oled kõigist muljetest, uutest ja ägedatest asjadest nii üleküllastunud, et kuidagi ei suuda leida seda kohta, kust otsast kirjutama hakata ... Tagasitulles aga juba tulevad igasugused toredad üritused ja põnevad sündmused ning - mis seal salata - ka omajagu kohustusi peale, niiet kirjutama hakata on jällegi keeruline. Kui ma talvel Tais olin, siis jõudsin juba reisilgi olles üht-teist kirja panna (kokku isegi kolm postitust!) ja valmistasin erinevaid Tai roogasid kodus veel mitu nädalat, aga Tai köögist Laupäevaleht LP-s kirjutamiseni (koos retseptidega) jõudsin alles sel nädalavahetusel ... Tahaks loota, et artikkel Jaapani toidust saab enne valmis, kui järgmisele reisile jõuan minna :)

Jaapan oli aga tõesti imeline nagu juba eelmises postituses kirjutasin, sealne köök on üks maailma tervislikumaid ja värskemaid, inimesed aga erakordselt toredad, viisakad, lahked, sõbralikud ja abivalmid. Enne reisi lugesin sõprade soovitusel ka paari raamatut, mis aitasid oluliselt paremini nendest aru saada. Sarnaselt Koreaga on jaapanlased ülimalt ausad - kui midagi maha unustad, saad selle kindlasti tagasi, tagasisaadavat raha ei ole vaja kunagi üle kontrollida, oma käekoti ega muu maise vara pärast muretseda jne jne. Igasugune valvsus uinub nii totaalselt, et tagasi tulles saad Eestis kohe korraliku külma duši ... :)

Jaapanis teatakse Eestit väga hästi ja kui mainida Baruto nime, kes on üks sealseid suuri kuulsusi, siis muidugi on kõigi kohalike näos lai naeratus ja äratundmisrõõm:) Eks iga reis on harjumuspärasest mõnusast igapäevaelust välja astumine (oma kodus on ju niiii hea olla!), aga Jaapanisse reisimine on mugavustsoonist välja tulemine ilma tegelikult sellest välja tulemata :D Kõlab ilmselt veidi segaselt, aga mis ma öelda tahan, on see, et seal reisimine on tõesti nii lihtne, mugav ja turvaline, et ei nõua tavapärast "pingutust", mida ikka selline enamasti omal käel reisiv inimene nagu mina peab läbi tegema ... :) Aga räägin kindlasti sellest riigist veel pikemalt - kui ka eraldi ei jõua, siis vähemalt toidust ikka! :)



Peekonisse keeratud juustu ja kuivatatud tomatite täidisega kanafilee on klassika! Ühest küljest tõeliselt lihtne valmistada ja nö mugavustoit igas mõttes, samas aga tervislik ja hästi hea! Minul on see roog püsirepertuaaris juba vähemalt 15 aastat ja u 5 a tagasi kirjutasin blogis ka pikemalt lahti, kuidas neid valmistada. Täna aga piirdun lühema õpetuse ja pisut teistmoodi retseptiga, aga väga maitsev seegi :)

Kasutasin seekord kondita seljaküljetükist valmistatud ameerikapärast peekonit, mida on esmalt kuivatatud ja seejärel külmsuitsuga suitsutatud. Viilud on üliõhukesed, maitsestatud paprika ja tšilliga ning sobivad kanafileele ideaalselt maitset andma. 

Vaja läheb:
2 suurt kanafileed
2 sl oliiviõli
mõned karulaugulehed või 1 küüslauguküüs ja kuivatatud või hakitud värsket punet, basiilikut vms
2 viilu Brie vm meelepärast juustu
2 kuivatatud tomatit
1 pk Ameerikapärast BBQ peekoniviilu (Rakvere)

Lõika kanafileele horisontaalne sisselõige, et tekitada nö tasku. Purusta küüslauguküüs ning sega oliiviõli ja ürtidega; karulauk haki peeneks ja sega oliiviõliga. Määri segu fileedele "taskutesse", lisa sinna juustuviil ja väiksemaks hakitud kuivatatud tomat. Jahvata fileele musta pipart, keera peekoniribadesse ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-40 minutit kuni kana on läbi küpsenud, peekon aga pealt krõbe. Tõsta kana vormist ja lase sellel vähemalt 10 minutit seista enne kui lahti lõikad. Sellest kogusest jätkub neljale. Juurde on eriti hea värske salat, koos ahjus küpsenud tomatitega. Lihtsalt aseta üks või kaks tomatikobarat koos lihaga ahju ja ongi üks mõnus komponent salatil juures ;-)

Imeline Jaapan

Jaapan on ideaalne koht reisimiseks! Ma ütleks isegi, et maailma parim :) Kõik on lihtne ja loogiline, puhas ja korras, u iga 100 m tagant on rikkaliku valikuga soodsad joogiautomaadid ja avalikud puhtad tualetid, kus alati! on paber; iga nurga peal on orienteerumist hõlbustavad kirjad, skeemid,  kaardid, viidad (ja need on kõik ka inglise keeles), olulisemates sõlmpunktides (nt raudteejaamades) on igal pool politseinikud jm ametnikud, kes räägivad inglise keelt ja aitavad küsimuste korral, mugav ja suurepäraselt toimiv ühistransport. Saksa täpsus kahvatub (st jääb ikka väga kaugele maha) Jaapani korrektsuse ja punktuaalsuse kõrval!

Enne Jaapanisse sõitmist rääkis üks sõber, kuidas siin tuleb templitesse sisse minnes kingad ära võtta ja sokkide väel käia, aga kõige hirmutavam selle juures olevat asjaolu, et su valged sokid on ka päeva lõpus täiesti valged. Ja nii see tõesti on! Ka pärast mitut päeva erinevates pühakodades ringi käies on sokid lumivalged ja pole aru saada, kas neid üldse kantud on (see muidugi eeldab ka spetsiifilisi sokke, nt hõbeniitidega, et neid saaks üldse rohkem kui päeva jalas hoida). Täiesti uskumatu, et ka tänavad on hästi puhtad - kohati tundub mõnedel kividega kaetud teejuppidel, et suisa läigivad puhtusest. Kui Eestis paned lahtised kingad jalga, siis pärast need ära võttes on jalad mustad, siin aga on sama puhtad nagu oleks just duši alt tulnud :) Sama on tennistega - ostsin esimesel päeval Tokyost endale veel ühed tennised ja olen põhiliselt siin nendega ringi käinud. Tenniste valge äär on aga ikka veel sama valge nagu oleks just need esimest korda jalga pannud. Muidugi, Eestis see "probleem" laheneb, sest pärast juba mõnda tundi tolmuses linnas on jalanõude valge äär hall ja tumesinine osa pealt paksu tolmuga kaetud. Tean maailmas vaid kahte riiki, kes siinkohal puhtuse osas konkurentsi suudavad pakkuda ning need on Singapur ja Korea; Skandinaaviamaad ja Saksamaa, rääkimata muudest Euroopa riikidest, ei ole üldse konkurentsis ...

Hetkel oleme Kyotos, mida ei ole asjata nimetatud kui Pariisi, Londoni ja Roomaga võrdse kultuuripärandiga kohta, mida iga inimene peaks elu jooksul külastama. Linnas on juba ainuüksi budistlikke templeid üle 1600 ja 17 UNESCO saiti ning siin käivad ka jaapanlased ise oma juurte ja esivanemate pärandiga tutvumas. Oleme siin kahjuks vaid viis päeva, mida on ilmselgelt liiga vähe. Soovitan Kyotosse vähemalt nädalaks tulla, aga muidugi parem oleks, kui veelgi kauemaks - igav ei hakka siin ilmselt ka sel juhul, kui kuu aega kohapeal olla, rääkimata sellest, et jõuaks kasvõi pooled olulised ja huvitavad kohad selle ajaga ära vaadata :)

Aga et templid on kõik nii erinevad, siis panen templitest ja nende sissekäikudest siia mõned fotod. See on lihtsalt pisike valik, sest tegelikult on iga pühakoda erinev, samuti nende imelised (Jaapani) aiad, väravad ja kõik muu. Üks pilt rääkivat rohkem kui tuhat sõna, niiet ma pikemalt täna ei kirjuta, vaid lisan siia veel fotosid Kyotost koos palavate tervitustega :)

PS nagu ikka, on mul reisilt vaid töötlemata telefoniklõpsud :)

Beseekattega rabarberikook pähklisel põhjal (täitsa gluteenivaba)

Jaapan on olnud juba ammu üks neid kohti, kuhu reisimisest olen unistanud ja täitsa uskumatu - olengi lõpuks siin ... Vahepeal on tunne, et peaks ennast näpistama, kas see on ikka unes või ilmsi :D Olen sellest erilisest riigist, üliheast toidust, eriti muidugi maailma värskeimast ja parimast sashimi'st ning kõigest muust nii vaimustuses, et isegi instagrammimise olen "ära unustanud", aga proovin seda viga lähiajal parandada :) Ka arvuti kätte võtmine käib pisut üle jõu, aga õnneks sai eelmisel nädalal, kui kooki tegin, ka postitus valmis kirjutatud, niiet jagan seda siis nüüd teiega - millal siis veel, kui mitte praegu, kus rabarber kasvab nii, mis mühiseb?! :D

Rabarberikook kondenspiima ja beseekattega on saanud juba klassikuks, mida valmistan igal kevadel  vähemalt korra. Seekord otustasin asendada aga kondenspiimatäidise kaneelise toorjuustukreemi ning klassikalise (rukkijahuga) muretainast põhja kergelt pähklise ja karamellise variandiga, siidjalt pehme munavalgevahu aga jätsin peale, sest see on üks mu enda suuri lemmikuid. Kombo sai selline, et läheb kordamisele kohe, kui Eestis tagasi olen :)

Beseekattega kooki olen teinud lisaks veel ka suviste marjade ja amarettoga gluteenivabal põhjal ja punaste sõstarde ja kamaga ning blogis on üks hullult hea jahuta šokolaadikook (geniaalse retsepti autor on Martha Stewart). Niiet kui tegemist samasuguse koheva ja pehme, kuid pealt krõbeda besee-sõltlasega nagu siinkirjutaja, siis soovitan proovida ;-)

Paljudele meeldib, kui beseekattele ilmuvad nn pisarad. Kui suhkur korralikult munavalgevahus ära lahustada ehk seda vähehaaval vahustamise ajal lisada nagu retseptis kirjas, siis besee "nutma" ei hakka. Niiet kui on soov kindlasti beseekattel suhkrutilkasid ehk ahjus sulama hakkavaid suhkrukristalle näha, siis soovitan lisada suhkru ühe korraga vahustamise lõpu osas, sest nii ei jõua see korralikult lahustuda. Teine variant aga, mida olen näinud ühes Eesti paremate restode hulka kuuluvas söögikohas tehtavat, on tilgutada peale suhkrusiirupit - iseenesest teeb ju pmst sama välja :) Kusjuures resto kondiiter tegi seda just nimelt selleks, et inimestel on mingi arusaamatu armastus nende "pisarate" vastu ja kui neid beseekattel ei ole, siis justkui on midagi viga ... :D

Kasutasin nii põhja kui ka täidise valmistamisel pruuni suhkrut (seekord demerara't, aga nt hele muscovado sobib samuti), aga võid selle asendada ka tavalise valge suhkruga. Põhja jaoks lisasin tainasse õlivaba Kreeka pähkli jahu, mis tuleks samuti enne kasutamist sõeluda, sest seal on üllatavalt palju kõvasid kooretükke sees, mis võivad hamba alla sattudes koogisöömise elamuse ära rikkuda. Siia sobib ka see mandlijahu (seda ei ole läbi sõela vaja ajada). Kui sinu jaoks ei pea kook gluteenivaba olema, siis kasuta põhja valmistamisel 190 g nisujahu.

Põhi:
90 g toasooja võid
40 g pruuni suhkrut
1 toasoe muna
140 g riisijahu
50 g rasvavaba pähklijahu või 40 g maisijahu

Haki või kuubikuteks ja vahusta suhkruga kohevaks vahuks, seejärel vahusta hulka muna. Sega sõelutud jahud vahu sisse. Suru tainas ühtlase kihina 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Täidis:
400 g toasooja toorjuustu
100 g hapukoort
60 g (pruuni) suhkrut
40 g kaneelisuhkrut
4 munakollast
300-350 g tükeldatud rabarbrit

Sega toasoe toorjuust suhkrute ja hapukoorega ühtlaseks, lisa munakollased. Seejärel sega hulka tükeldatud rabarber. Vala täidis külmkapist võetud vormi ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 30 minutit kuni kook on äärtest tahenenud, keskelt veel kergelt võdisev. Võta vorm ahjust ja alanda temperatuur 180 kraadini. 

Kate:
4 munavalget
160 g peen- või tuhksuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja lisa edasi vahustades suhkur 1 sl korraga. Vaht peaks tulema tugevate tippudega ja läikiv. Laota koogi pinnale (soovi korral tee sisse mustreid) ja küpseta ahjus u 10 minutit. Enne söömist lase koogil vormis täielikult jahtuda ja hoia külmkapis. 

Kohupiima panna cotta marjade ja maheda mustikalikööriga

Kui mulle kunagi (nii umbes ülikooli ajal ehk siis väga ammu :D) magusad koore- jm liköörid täitsa maitsesid, siis nüüd kasutan ma sedasorti jooke reeglina ainult toiduvalmistamisel. Blogistki leiab päris mitmete koorelikööriga kookide jm magustoitude (nt tiramisu ja trühvlid) retsepte. Seetõttu olin pisut skeptiline ka Rooftop Garden Organic mahedatest mustikatest ja ingverist likööri osas, kuid jook suutis mind positiivselt üllatada - selle asemel, et degusteerides osa alles jätta, jõin klaasikese tühjaks ja kallasin endale teise veel juurde ... :) Eelkõige on asi ilmselt selles, et see liköör on hästi mõnusa tugeva mustikamekiga ja ei ole tapvalt magus nagu enamik sarnaseid marja- ja puuviljajooke. Tunda ei olnud ka sarnastele (eriti kodustele) napsudele omast tugevat alkoholimaitset. Domineeris tummine mõnus mustikas, mis oli tugevalt ka järelmaitses. Ingverit ma eriti tuvastada ei suutnud, aga eks ilmselt on selle vürtsikusel oma osa likööri magususe tasakaalustamisel. 

Kindlasti sobib mahedalt toodetud piirituse ja metsamustikatega liköör lisaks niisama nautimisele sobitamiseks magustoitudega, mina kasutasin seda aga ühe vana hea kohupiimaga panna cotta juures, millele tegin peale likööriga marjatarretise. See kooredessert meenutab mulle natukene kohupiima-mustikakooki, seda enam, et tummine mustikajook marjade maitset veelgi võimendab. Panna cotta't sööma hakates aga meenus lapspõlve üks lemmikmagustoite mustikakissell kohupiimakreemi või - vormiga, mille retsepti olen juba ammu plaaninud ka blogisse lisada. Seniks aga siis selle pisut ehk peenem aseaine ;-)

Magustoit on jällegi üks hea variant, et ära kasutada sügavkülmas veel tallel olevad marjad, samas aga saab seda umbes kuu aja pärast juba värsketest vaarikatest ja mustikatest valmistada. Sügavkülmast võetud marjad võiksid olla eelnevalt sulatatud, st aseta need potti paar tundi enne kokkamist, lase sulada ning jäta potti alles ka tekkinud vedelik. Kui kasutad värskeid marju, siis lisa vett lisaks 0,5 dl. Mustika ja vaarika segu asemel võid kasutada ka ainult mustikaid või vaarikaid, esimestest kindlasti metsas kasvanuid, mitte kultuurmustikaid. Samuti sobivad sellesse desserti suurepäraselt mustsõstrad.

Kohupiimapasta võid aga asendada ka paksu maitsestamata (Kreeka) jogurti, samuti tavalise kohupiimaga, kui oled selle eelnevalt läbi sõela pressinud, et teralisest tekstuurist lahti saada. Želatiinilehti soovitan lisada kuuma vedeliku sisse ükshaaval, sest nii sulavad need eriti ilusti ühtlaselt. 

Panna cotta: 
4 dl (vahu)koort
100 g suhkrut
1 tl vanillikaunapastat või - ekstrakti
4 želatiinilehte
300-400 g toasooja maitsestamata kohupiimapastat

Aseta (vahu)koor suhkru ja vanilliga potti ning kuumuta madalal tulel keemiseni, segades kuni suhkur lahustub. Lisa külmas vees viis minutit leotatud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Sega, kuni želatiin lahustub, ning kurna vedelik läbi tiheda sõela potist kaussi. Lase pisut jahtuda ning sega visplit kasutades hulka kohupiimapasta. Vala koore-kohupiimamass 4-5 vähemalt 2 dl suuruse kausi, pokaali vm meelepärase anuma sisse ning hoia vorme vähemalt 2 h külmkapis kuni panna cotta on tahenenud. Seejärel valmista marjadest kate.

Marjatarretis:
200-250 g mustikaid ja vaarikaid
50 g suhkrut
1 dl mahedat mustikalikööri
2 želatiinilehte

Marjakatte jaoks aseta mustikad, suhkur ja liköör koos 0,5 dl veega väiksesse potti, sega läbi ja kuumuta, aeg-ajalt segades, keemiseni. Lase paar minutit õrnalt keeda ehk podiseda ja tõsta pott tulelt. Sega kuuma marjasegusse külmas vees 5 minutit leotatud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed. Vala marjakaste potist kaussi, et see kiiremini maha jahtuks, lase u 10 minutit jahtuda ja tõsta supilusika abil õrnalt tarretunud kooremagustoidu peale. Hoia panna cotta't enne serveerimist veel paar tundi külmas, kuni ka pealmine kiht on täielikult tahenenud. Kõrvale sobib ideaalselt tummine mustikaliköör! :)

Lihtsamast lihtsam juustuküpsetis ja Chamapagne

Olin terve eelmise nädala Champagne's, niiet sellest tulenevalt ka tavapärasest pikem vaikus blogis. Kui ma enne Prantsusmaale sõitmist arvasin, et ikka tekib aega mõnel õhtul arvuti kätte võtta, siis tegelikkuses läks nii, et tegin selle korraks lahti vaid paaril hommikul, kui oli vaja mõnele olulisele e-kirjale vastata ... Sama kasutult oli paraku kaasas ka jooksuvarustus :) See-eest aga veetsin erakordselt ägeda nädala ühes oma lemmikumatest viinamarjakasvatuspiirkondadest, kuhu olen enne juba kahel korral sattunud. Kui esimesel korral olin vaid Reimsis ja teisel peamiselt Epernays, siis seekord sai tiir praktiliselt tervele maakonnale peale tehtud, ohtralt erinevaid šampanjamaju külastatud ja ülimaitsva toiduga ägedates kohtades söödud. Kusjuures minu suur champagne-armastus, millest ka siin hiljuti kirjutasin, ainult süvenes, kuigi enne minekut arvas nii mõnigi, et pärast nii intensiivset šampanjaperioodi ei taha ma seda jooki enam tükk aega näha ... :) :) Ühtlasi sain aru sellest, kui erinev on champagne nii erinevate majade lõikes kui ka sama maja siseselt (erinevad põllud, viinamarjasordid, aastakäigud, stiilid), rääkimata kõigist erilistest nüanssidest, mida iga veinitootja teisest teistmoodi teeb. Kes kasutab ainult grand cru marju, kes ainult chardonnay'd ja pinot noir'i, kes ainult esimese pressi mahla, kes teeb roosat šampanjat segades sinna sisse punast veini, kes aga mahla kestadega hoides nagu roosa veini puhul,  kes keerab pudeleid käsitsi, kes kasutab tammevaati jne jne jne. Iga majal on oma ajalugu, erinevat tüüpi keldrid, oma filosoofia ... pmst iga külastatud šampanjamaja kohta võiks teha eraldi pika postituse :) Ja ma ei kujuta ette, kas Champagne's oleva umbkaudu 5000 maja seas on kahte tootjat, kes teevad kõike täpselt sama moodi ... :)

Millalgi ehk tasuks võtta mõned eriti ägedad tootjad (ehk need, kes mulle endale eriti meeldisid) ja neist pikemalt rääkida, aga hetkel jagan vaid paari fotot imelisest maakonnast ja Joseph Perrier'i šampanjavalikut, sest nende jookidest meeldisid mulle absoluutselt kõik, eriliselt hea oli aga (lisaks  lipulaev Josephine'ile) Brut Nature Blanc de Noirs 2008, mis on mu kõige lemmikum brut nature üldse - eks sellel ole ilmselt oma osa ka asjaoludel, et tegemist on ühe istanduse (single vineyard) ja ühe aastakäigu 100 % pinot noir premier cru marjadega, sest reeglina brut nature mind nii väga ei eruta (kuigi see mulle maitseb ja eelistan seda iga kell magusamatele jookidele). 

Mis aga juustupirukasse puutub, siis seda sain juba rohkem kui aasta tagasi ühe sõbra sünnipäeval ja kuna see oli nii hea, et "pidin" seda mitu tükki sööma:), siis muidugi küsisin retsepti. Retsept ei ole küll siia kirja saanud algsel kujul, sest olen küpsetist oma käe järgi muutnud, nt või kogust vähendasin kolmandiku võrra, sest juustu on nii palju, et pirukas tuleb  ka vähema võiga rikkalik ja rammus.

See küpsetis on tõeliselt mõnus veini- või õllekõrvane, eriti hea kas leigena või jahtununa; sobib suurepäraselt tarbimiseks ka järgmisel päeval. Lihtne ja kiire, niiet hea valmistada juhul, kui pole pikalt aega kokata, kuid samas on soov sõpadele midagi isetehtut pakkuda või külla kaasa viia. 

Kasutasin piruka valmistamisel rootslaste populaarset 14 kuud laagerdunud Västerbotten juustu, mis on kõva ja tugevamaitseline. Võid kasutada aga tegelikult pmst iga meelepärast juustu, nii mahedamaitselist kui ka nt kodumaist Forte't vmt. Kodujuust oli tilli ja hapukoorega 160-grammistes karpides (sellest ka kokku 320 g). Jahudest lisasin toortatrajahu, et oleks gluteenivaba, aga nisujahu sobib loomulikult ka. 

Vaja läheb:
250 g juustu
50 g võid
3 muna
100 g hapukoort
300-320 g kodujuustu
1 dl nisu- või toortatrajahu
värskelt jahvatatud musta pipart
värskeid v kuivatatud ürte (nt punet, basiilikut, peterselli, tilli, murulauku, tüümiani)

Riivi juust ja sulata või. Klopi munad kergelt kahvliga kahti, sega sulatatud või, hapukoore, 3/4 riivitud juustu ja kodujuustuga ühtlaseks. Viimasena lisa jahu, jahvata sisse musta pipart ja haki värskeid või lisa kuivatatud ürte. Vala segu küpsetuspaberiga kaetud 20x30 cm ahjuvormi, silu pind, puista peale riivitud juust ja küpseta ahjus 200 kraadi juures 35-40 minutit kuni pirukas on pealt kuldne ja krõbe. Enne lahtilõikamist võid lasta u 10 minutit vormis taheneda.

Brownie-juustukook topeltšokolaadiga

Kook sai inspiratsiooni ühest mu ammusest šokolaadipõhjaga marmorkoogist. Kuigi tavaliselt olen sarnaseid brownie-tüüpi toorjuustuga küpsetisi teinud marmorkoogina (nt see, see ja see), siis seekord otsustasin teha põhja eraldi ning ka juustukreemi sisse šokolaadi sulatada. Võiks ju öelda, et kook on eriti hea (hommikuse) kohvi kõrvale (loomulikult on ju ka!), aga reaalsuses sai ikkkagi enamik küpsetisest just õhtusel ajal niisama (kusjuures - süümekateta) ära söödud ... :) See kook lihtsalt on oma pehme tummise põhja, kreemja sisu ja hapuka marjanüansiga šokolaadisõbrale tõeline maiuspala. 

Kasutasin tumedat šokolaadi vaarikaga, milles olevad hapukad tükid on väga mõnusad magusas koogis. Maiasmoka valikus on olemas aga eriti head tumedad šokolaadid kirsside, mustsõstarde ja tikritega, mis kõik sellesse kooki ideaalselt passivad. Võid kasutada sellist marjalisandiga šokolaadi ka ainult juustukihis, samuti võid soovi korral lisada hoopis pähklitükkidega või niisama tumedat šokolaadi. Lisandiks sobivad vaarikad, mustikad, maasikad, sõstrad v kirsid, niiet see on hea võimalus ära kasutada viimased sügavkülma jäänud marjad.

Pildil olev kook on valminud 24X24 cm neljakandilises lahtikäivas vormis (põhja katsin eelnevalt küpsetuspaberiga), aga võib kasutada ka 20X20 cm vormi vm kodus olevat umbes samasuguses suurusjärgus vormi.

Põhi:
100 g võid
100 g (vaarikaga) tumedat šokolaadi
70 g (pruuni) suhkrut
2 väiksemat toasooja muna
1 tl vanilliekstrakti või 1 sl brändit
40 g riisi- või nisujahu
näpuotsatäis soola

Täidis:
100 g (vaarikaga) tumedat šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
100 g (pruuni) suhkrut
2 väiksemat toasooja muna
1 sl naturaalset kakaopulbrit

Põhja valmistamiseks tükelda või ja šokolaad ning sulata kas paksupõhjalises nõus, pidevalt segades, või vesivannil. Sega hulka suhkur, seejärel ükshaaval munad. Lisa ka ekstrakt või brändi, sõelutud jahu ja sool ning sega läbi. Vala täidis u 24X24 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga kaetud vormi, aja ühtlaselt laiali ja küpseta ahjus 160 kraadi juures 8-10 minutit. 

Täidise jaoks tükelda ja sulata šokolaad. Vahusta toorjuust suhkruga ühtlaseks kreemiks, sega hulka ükshaaval munad, seejärel sulatatud šokolaad ja kakaopulber. Vala täidis eelküpsetatud põhjale, silu pind ja küpseta ahjus veel 20-25 minutit kuni kook on äärtest tahenenud, kuid keskelt veel õige pisut võdiseb. Enne söömist lase koogil vormis jahtuda, hoia seda külmkapis ja naudi koos värskete marjadega või hapuka kastmega, nt see on hea variant.

Täiusliku ceviche saladused ;-)

Kuidas Teile meeldiks, kui keegi helistab ja ütleb, et tõi Sulle Peruust "õigeid" laime ja küsib, et kas oled kodus, et need sulle ära tuua? :D Kuna eelmisel aastal sama kõne saades olin just kuuks ajaks Hispaaniasse sõitnud ja pidin suure kurvastusega saabuvast õnnest loobuma, siis sel korral oli ikka eriliselt tore, kui koju jõudes ootas kodus maja välisukse külge riputatud kott laimidega, millest sai ceviche't suisa mitu korda teha :) :) :) Suur aitäh, armas Ivo!

Miks inimesed veavad koju teiselt poolt maakera kotitäie mingeid tsitruseid?!? :D Aga ikka selleks, et teha võimalikult originaalilähedast ceviche't! Ceviche on  nimelt sõltuvust tekitav roog ja kui oled korra selle õige meki suhu saanud, siis enam niisama naljalt muud ei taha:) Peruus kasutatakse selle kalaroa tegemiseks aga laime, mis on teistsugused kui meil, pigem sellise laimi ja sidruni vahepealse maitsega. Loomulikult saab teha ceviche't ka siin müüdavate tsitruselistega, aga selleks tasub vaadata Kaupo retsepti, kus on viljad ja nende kogused ilusti paika timmitud. Kaupo, kes on ka palju kordi Peruus viibinud (enamasti koos sama Iffiga, kes kohvrisse tagasitulles alati mõne laimi ära mahutab), kirjutab ceviche'st ka muidu huvitavalt, niiet seda artiklit tasub kindlasti lugeda. Ja sellel Limas asuvas Barranco turul, kus Kaupo sai enda arvates parimat ceviche't, käisime rohkem kui korra nii Peruu mitteametlkikku rahvusrooga kui ka muid mereande söömas. Siin sellest üks pildike ka :)

Hiljuti saabus mulle tore korvike erinevate eksootiliste viljadega FruitXpress'ilt, milles leidusid ka mõned laimilaadsed puuviljad. Ausalt öeldes tundus see sama limequat olevat meil müüdavatest tsitrustest kõige sarnasem laimile, mida Peruus saab. Alates käesolevast kevadest pakub FruitXpress oma e-poe kaudu kaupa ka eraisikutele, niiet kes tahab järele proovida, saab seda teha. Ja muidugi on  seal müügil muudki toidusõbra silma särama panevat head ja paremat kraami, mida varem Eestis oli võimatu saada, ilma et oleks pidanud kaugelt ise kohvriga kohale vedama :)

Kirjutasin põhjalikuma loo Peruu toidust paar aastat tagasi ajakirja "Köök", sel kevadel aga lühema artikli LP-sse, millest pidin ruumi puudusel välja jätma üsna palju olulisi asju, mh selle, et Peruus süüakse ka merisiga, mida me isegi proovisime, kuigi ei saa öelda, et see oleks just liiga suurt maitseelamust pakkunud. Pilti igaks juhuks ei lisa :)

Peruus on toidukraam (eriti aga kõik puu- ja juurviljad) värskemast värskem! Kohalikud ise ütlevad, et külmkappi on neil vaja vaid piima ja õlle jaoks :) Järgmine pildike on turult peruu põhjaosas Andides asuvast linnakesest nimega Chachapoyas.

Peruust on saanud viimastel aastatel toidusõprade meka - selle riigi köögis on maitsed, mida ei leia kuskilt mujalt Ladina-Ameerikast, rääkimata muudest kontinentidest. Peruu köögiga restorane avatakse igal pool üle maailma ja sealt pärit roogasid, eriti aga nende lipulaev ceviche, on olemas juba päris paljude Eesti restoranide menüüs.

500 aastat erinevate immigrantide - hispaanlased, hiinlased, jaapanlased - sisserännet on mitmekesistanud Peruu toitu, kuid selle juured ulatuvad ikkagi Inkade aega. Mõiste “inka” tähendas algselt ketšua keeles, milles põlisrahvad siiani suhtlevad, valitsejat või isandat, mida kasutati rääkides impeeriumi valitsevast klassist ja perekonnast. Hispaanlased tarvitasid aga sõna “inca” tähistamaks kõiki impeeriumi alamaid. Peruu köök keskendus koloniaalajastu algusest kuni teise maailmasõjani rohkem Hispaania mudelitele ja püüdis mööda vaadata kõigest, mis oli pärismaine või indiaani päritolu. Traditsioonilisi taimi, mille söömist kohalikud jätkasid, peeti “talupojatoiduks”, mida tuleks vältida. Alles 1970.-ndatel hakati põlisrahvaste toitusid varjust välja tooma.

Peruus on üle 3800 erineva kartulisordi, palju erinevaid maisi- ja tšilliliike, sealt on pärit tomat, kõrvits, kinoa. Hispaanlastest vallutajad tõid kaasa hautised, kastmed ja küpsetatud pajaroad. Hiljem, 19. sajandil tulid koos Hiinast emigreerunud töölistega kaasa wok- ja stir fry road; siiani on ülipopulaarsed chifa-nimelised toidud, mis on kohalikest toorainetest hiinlaste retsepti ja tehnikaga valmistatud. 

Peruus tasuks kindlasti proovida anticuchos de corazon (veisesüdamevardad), mis on hoopis afro-Peruu juurtega toit. Nimelt anti mõned sajad aastad tagasi Aafrikast toodud orjadele süüa peamiselt looma sisikonnast valmistatud toitusid ja et seda varjata, marineeriti subprodukte vürtside ja suitsumekiga tšillidega. Loomasüdame vardad on siiani popid, eriti aga tänavatoiduna.

Conchitas a la Parmesana (parmesaniga kammkarbid) on aga Itaalia päritolu ja selles on värsked küpsetatud kammkarbid piserdatud laimimahlaga ning seejärel parmesani juust peale sulatatud.

Lomo Saltado (vürtsikas veiseliha) on Peruu ligi 500 rahvusliku toidu hulgas konkurentitult populaarseim liharoog. See on ühtlasi nii kreooli kui ka hiina päritolu, sest loomalihatükid on küpsetatud koos Peruust pärit kollaste tšillide, tomatite ja punaste sibulatega elaval tulel kasutades 1850-ndatel hiinlastega kaaasatulnud wok-panni. Iseloomu annab lomo saltado'le suitsumaitse, kuid suussulavaks roaks teeb selle ikkagi erinevatest Peruu ja Hiina koostisainetest valmistatud kaste. Liha on enamasti enne küpsetamist marineeritud vürtside, sojakastme ja äädikaga.

Kuidas teha parimat ceviche't

Tänu Humboldti hoovusele, on Peruus võimalik nautida paljusid erinevaid kalaliike. Eriti hinda läksid mereandidest valmistatud road üle 100 aasta tagasi koos jaapanlaste saabumisega ja tänu nendele sai ceviche'st ka üks Peruu olulisemaid rahvusroogasid. 

Kala peab ceviche jaoks olema tõeliselt värske.  Peamiselt valmistatakse hõrku kalarooga sägaliste hulka kuuluvast dorado’st ja meriahvenast ehk corvina’st. Rannikul, näiteks Limas, kus kalade valik suurem, on võib saada ceviche’t ka cojinova’st ja lenguado’st, mille hinnavahe on kahekordne (vastavalt 20 ja 40 sol’i). Sisemaal ja mägedes on levinud forell, rannikul võib aga saada haikalast rooga. Lisaks kalale kasutatakse mereäärsetes piirkonades ceviche jaoks ka muid mereande, nt kammkarpe, krevette, kalmaari, kaheksajalgu ehk tehakse ceviche mixto't (järgmisel fotol). Eestis on eriti hea kasutada siiafileed, aga sobivad ka teised valged kalad (nt koha), samuti forell.

Ceviche’t söövad kohalikud lõunaks, mis on enamasti ka päeva tähtsaim toidukord. Kala on tükkideks hakitud ning segatud ära õhukeste punase sibula viilude ja marinaadiga, söömiseks kasutatakse ainult kahvlit. Marinaadis on tavaliselt laimi (hispaania keeles limon) ehk kohaliku aromaatse ja happelise rohelise väikese tsitruselise värske mahl, hakitud vürtsikat tšillit, koriandrit, soola ja suhkrut.

Lisandiks on Peruus ceviche juures - ükskõik kas nautida kalarooga pealinnas, Andides või vihmametsade piirkonnas - enamasti limon’i sektorid, et mahla soovi korral veel juurde pigistada, ohtralt punast sibulat (mis on oluliselt pehmem, kui Eestis müüdav), kahte sorti maisi (röstitud ehk canchita ja keedetud ehk choclo) ja tärkliserikas maguskartul kas pudruna või niisama küpsetatuna, et roa tekstuuri ja maitset tasakaalustada, džunglis täidab bataadi koha hautatud maniokk. Eelmisel fotol on samuti üks tüüpiline ceviche Peruus, sedakorda tegin foto ühes söögikohas maailma suurimas ilma ühegi maismaaühenduseta linnas Iquitos, kus elanike umbkaudu sama palju kui Tallinnas. Järgmisel aga ceviche mixto, kus ei puudu ka tavalised lisandid Peruu punane sibul, mais ja maguskartul



Marinaad valatakse kalatükkidele peale reeglina vahetult enne serveerimist, sest need marineeruvad kergelt klaasjaks vähem kui minuti jooksul. Maksimaalselt kulub kala maitsestumiseks mõni minut, edasi hakkab kala tsitruse marinaadis juba "küpsema" ja see rikub ära nii maitse kui ka tekstuuri. 

Mõnusalt vürtsikat ja happelist ceviche-marinaadi ei visata minema, vaid juuakse ära. Kuid sellel on teinegi kasutusviis. Nimelt lisatakse sellele natukene vahtu aetud piima ja tulemuseks on leche de tigre, mitteametliku nimega viagra natural, mida saab seda kalarooga pakkuvates restodes eraldi joogina tellida. Otsetõlkes tiigripiim, mis lisaks muudele tervistavatele omadustele (sellest ka seos viagra-nimelise rohuga) on tõeline C-vitamiini laks, mida peetakse ka suurepäraseks rohuks pohmaka vastu.

Vaatasin huvi pärast ka mõnda interneti avarustes olevat retsepti ja erinevalt nii mõnestki teisest tundus Jamie oma  täitsa adekvaatne, allpool aga nii originaalilähedane retsept kui vähegi võimalik - "õiged" lisandid ehk mais ja maguskartul on ainult puudu ;-)



Ceviche

4-5 laimi mahl

1 tšillipipar

1 punane sibul 

1 tl soola

1 tl suhkrut

suur peotäis koriandrit

400 g kala fileed

Pigista sidrunitest või laimidest mahl välja, lõika tšillipipar väikesteks tükkideks (võid soovi korral seemned ja muu sisu enne eemaldada), lõika sibul õhukesteks viiludeks. Sega tsitrusemahl tšilli, sibula, soola ja suhkruga läbi ning aseta külmkappi maitsestuma. 

Tõmba kalal luud välja, eemalda nahk ja lõika 1 cm läbimõõduga kuubikuteks ning aseta külmkappi. Vahetult enne söömist sega kala marinaadi ja hakitud koriandriga läbi ning naudi koos maisi ja küpsetatud maguskartuliga. Puista peale veel koriandrilehti.

Emadepäevaks parim - šokolaadikook martsipani ja pohladega (gluteenivaba)

Retsept on pärit minu teisest raamatust "Lihtsad ahvatlused" ja see ilmus ka paar aastat tagasi Eesti Ekspressis. Selleks pühapäevaks ehk emadepäevaks sobib vaid 2 sl jahu sisaldav kook suurepäraselt, sest seda on lihtne valmistada ja koostisained ei ole keerulised. Hapukad marjad (eriti head on siin pohlad ja vaarikad) on ideaalne kooslus tummise šokolaadi ja mõnusa mandlimartsipaniga ning tulemuseks on küpsetis, mis ei jäta kedagi külmaks. Pealt vaadates on kook selline nagu järgmisel fotol, mille autor on Kaupo Kikkas.

Homses Laupäevaleht LP-s jagan kolme oma armsa ema rõõmustamiseks sobivat retsepti, mis on lihtsad, kuid alati nö kindlapeale minek, sest pole karta, et keegi need ära põlgaks (erandid, mis reeglit kinnitavad, leidub muidugi alati) :) Kõigi nende kolme küpsetisega peaksid hakkama saama ka lapsed ja isad, vähemalt krõbeda juustupirukaga, mis on tõesti lihtsamast lihtsam ja lisaks veel ka superhea! :)

Soovin kõigile imeilusat päikselist nädalavahetust, head küpsetamist ja toredat emadepäeva!!!

Šokolaadikook marjade ja martsipaniga

120 g võid

240 g tumedat šokolaadi

5 muna

130 g peensuhkrut

2 sl riisijahu

näpuotsatäis soola

100-150 g martsipani

100-150 g pohli vm marju, nt vaarikaid, kirsse, mustisõstraid, jõhvikaid

Tükelda martsipan u 1 cm suurusteks tükkideks. Tükelda šokolaad ja või ning sulata kas paksupõhjalises potis pidevalt segades või vesivannil. Lisa suhkur, sega ühtlaseks, ja sega hulka munakollased, seejärel jahu. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga pehmete tippude tekkimiseni. Lisa kolmandik munavalgevahust šokolaadisegu hulka, sega ühtlaseks ning seejärel lisa õrnalt spaatliga tainast alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates ülejäänud munavalgevaht kahes osas.

Tõsta tainas võiga määritud 23-24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi, mille põhjas on võiga määritud küpsetuspaber. Silu pind, puista ühtlaselt peale marjad ja tükeldatud martsipan, suru neid kergelt koogi sisse ning küpseta ahjus 190 kraadi juures 25-35 minutit kuni koogi keskele sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis enne lahti lõikamist u 10 minutit taheneda.

Kook on väga hea nii soojalt kui ka külmalt. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut või naturaalset kakaopulbrit ja puista veel marju, samuti sobib juurde vanillijäätis või - kaste või vahustatud vahukoor, millele on lisatud suhkrut ja vanillisuhkrut.

Nipid:

* Riisijahu võid asendada nisujahuga.

* Eriti hea on selle koogi juures kergelt hapukas pohlakaste. Selleks võta 400 g pohli ja 100 g suhkrut, sega ja püreesta saumikseriga. Suru läbi sõela ja imemaistev kaste ongi valmis.

* Kui kasutad sügavkülmutatud marju, siis sulata ja nõruta need korralikult ning sega läbi 1 tl tärklisega.

Karulaugupesto - niiiiii lihtne ja niiiiii hea!!! :)

Karulauk on ikka jube hea!!! Mõnel päeval olen selle söömisega nii üle pingutanud, et ei julge kodust väljagi minna, või noh, minna nagu julgen, aga kellegagi lähedalt suhelda pigem mitte ...:D Olen karulauku hakkinud omleti ja pasta sisse, samuti pannud pirukasse ja niisama võileivale ehk määrinud rukkileivale kihi toorjuustu või võid, asetanud peale suitsulõhe või -singi viilu ja pannud sellele omakorda peotäie karulaugulehti. Tõeliselt hea!

Ja minu arvates saab sellest kõige parema pesto! Kui teistele pestodele tuleb lisada maitse saamiseks igasuguseid asju, sh küüslauku, siis karulaugule pole seda ilmselgelt vaja - tegemist on ju metsiku küüsluaguga, mis on ise nii maitserikas, et tõesti kõlbab ka niisama paljaste lehtedena närida ja hõrgu roa saamiseks ei ole vaja eriti pingutada, erinevalt nt naadist, mis on samuti kasulik ja toitainerikas, kuid mis maitse poolest ei saa karulaugule ligilähedalegi ... :) 

Kasutan pestos alati tugevamaitselist juustu (reeglina kodumaist Forte't, võib olla ka juba tükkide või laastudena) ja neid seemneid v pähkleid, mida parajasti tuju on lisada. Seekord läksid pestosse päevalilleseemned ja India pähklid, aga sobivad suurepäraselt ka (kergelt röstitud) seedermänniseemned ja piiniapähklid. Loomulikult võib kasutada muid meelepäraseid seemneid ja pähkleid ;-)

Et juust, seemned ja pähklid on kõik küllalt rasvased, võid soovi korral õli vähem lisada, kui mina seda teen. Õli saab alati ka hiljem purgis olevale pestole juurde valada, samuti tasub seda niristada pesto peale purki iga kord, kui sealt pestot võtad.

Parima pesto jaoks on vaja: 

100 g karulauku
50 g riivitud parmesani, Forte't vm meelepärast juustu
30 g päevalilleseemneid
20 g röstitud India pähkleid
30 g + 30-40 g extra virgin oliiviõli
musta pipart, soola

Aseta karulauk koos juustu, seemnete, maitseainete ja 30 g õliga köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Vala samal ajal edasi püreestades ülejäänud oliiviõli pesto hulka kuni konsistents on meelepärane ehk piisavalt kreemjas sinu jaoks. Naudi röstsaia või - leivaga, sega pasta hulka või söö lusikaga otse purgist ;-) head isu!