Suvelõpu õunapuder valgest klaarist

Minus on alati sõna "supertoit" tekitanud pisut kahtlusi ja muutnud mind skeptiliseks, sest tavaliselt propageerivad sellist kraami samad inimesed, kes leiavad, et teraviljad ja piimatooted oleks hea menüüst välja jätta, peotäite kaupa tuleb toidulisandeid süüa, suhkur on mürk jms teadusliku aluseta umbluu levitajad. Seda enam on kogu supertoidu värk kahtlane, et immuunsüsteemi ei saa ju tegelikult mingi tableti ega ühe konkreetse toiduga "tugevdada", vaid tuleb lihtsalt tervislikult ja mitmekülgselt süüa, korralikult magada jms - jagasin siin postituses teaduspõhiseid artikleid selle teema kohta. Ja omalt poolt proovin alati "promoda" meie enda "supertoite" nagu nt pohlad, õunad jmt, mis enamasti meile täiesti tasuta või väga väikese raha eest kättesaadavad on. Laupäevaleht LP-sse olen selle peaaegu nelja aasta jooksul, mil see leht ilmub, päris omajagu selleteemalisi, st erinevaid aedvilju, marju jmt kiitvaid ning tervisele kahjulikke müüte (nt kas gluteen on paha?) ümberlükkavaid artikleid kirjutanud. Keegi peab ju selles umbluu virvarris ometi ka tervest mõistusest ja teaduspõhisest meditsiinist lähtuvaid toitumisteemalisi lugusid kirjutama või mis?!? Niiet kui lugesin täna huvitavat artiklit, siis teadsin kohe, et lihtsalt pean seda jagama ka blogilugejatega :) Nii ebamugav kui see tõde ka ei oleks, siis:

The truth – so unappealing – is that nutrition is fabulously complex, different for everybody and mostly mysterious. We know that if you eat a balanced diet with plenty of fruit and vegetables and do regular exercise, nothing is a superfood. And if you don’t, no superfood will save you.

Eriti muidugi praegusel ajal, mil turuletid on head ja paremat värsket kraami täis, metsades on ohtralt  pohli ja jõhvikaid ning õunapuud on sel aastal sõna otseses mõttes lookas, on väga lihtne tervislikult ja mitmekülgselt oma toidulaud katta, et enda organismi vajalike vitamiinide, mineraal- ja kiudainetega varustada ega oleks vaja kalli raha eest "imeravimeid" osta. Aga et üle pika aja tuleb tõeliselt hea õuna-aasta, siis tegin nädalavahetusel koduaias ka mõned fotod oma telefoniga selle "tõestuseks" ;-)

Kuigi õunaputru, -kastet või -püreed (kuidas keegi seda täpselt nimetas) keedeti juba nõuka-ajal, siis ikka aeg-ajalt keegi küsib, mis see täpselt on. Eks igaüks ilmselt teeb seda toitu erinevalt ja saab ka võib-olla omamoodi sellest aru, aga minu jaoks on õunapuder pmst nagu moos, ainult et mitu korda vähema suhkruga ja mõeldud koheselt söömiseks, mitte pikalt purgis säilitamiseks. Ma söön õunaputru ka niisama ilma lisanditeta, aga igati maitsev on see koos maitsestamata jogurti või kohupiima(pasta)ga, samuti vanillikreemi või -kastmega. Ja eriti hea on ubinapuder minu arvates just valmistatuna magusatest, pehmetest ja mahlastest suveõuntest nagu nt valge klaar :) Mina lisan enamasti keedisele peotäie marju (pohlad on eriti head, aga sobivad ka vaarikad ja sõstrad) ja õunu ei koori, sest saan oma ubinad kas koduaiast või sõprade või tuttavate käest ning koore alla peituvate kahjulike ainete pärast muretsema ei pea. 

Kuigi olen näinud ka tärklisega tehtavaid õunapudru retsepte, siis ise ma seda kunagi ei lisa, sest õuntes on niigi piisaavalt pektiini, mis aitab pudrul mõnusa paksu konsistentsi saavutada. 

400 g õunu (puhastatud õunte kaal)
30-50 g suhkrut
100 g vett
peotäis pohli (soovi korral)
jahvatatud kaneeli, kaneeli- või vanillisuhkrut või vanilliekstrakti

Puhasta ja tükelda õunad, aseta koos suhkru ja veega potti ning keeda aeg-ajalt segades kuni õunad on lagunenud ja kergelt läbipaistvad ning tekib mõnus paks puder. Lisa pisut enne keetmise lõppu ka peotäis pohli, kui soovid, ja meelepärane maitseaine. Lase pisut jahtuda ja naudi koos maitsestamata kohupiima(pasta) või -jogurtiga, samuti sobib juurde ideaalselt vanillikreem või -kaste. Ka lihtsalt niisama külma piimaga on puder väga mõnus.