LA MOTTE veinimõis suurepärase restoraniga

La Motte veinimõis ja sealne restoran Pierneef a la Motte tuleks Stellenboschi kanti sattudes:) kindlasti plaani võtta, sest lisaks kvaliteetsetele veinidele on ka kõik toidud seal lihtsalt erakordselt!!! head:) See restoran on lisaks Jordan'ile ja Le Bon Vivant'ile üks mu kindlaid lemmikuid, kuhu ma aga kahjuks ainult ühel korral minna sain. Üks Johannesburgi investeerimispankur, kellega ühes veinimõisas tuttavaks saime ning kes igal teisel nädalavahetusel (eesti keeles vist oleks parem: üle ühe nädalavahetuse?) Stellenboschi lendab, ütles, et üks põhjustest seda piirkonda nii tihti külastada ongi La Motte'i istandus ja selle restoran:) Kui muidugi täpne olla, siis asub La Motte Franschhoekis, aga see on pmst üks ja sama kohalik omavalitsusüksus ning linnakesed asuvad üksteisest paarikümneminutilise autosõidu kaugusel.

Ka siin olid LAV-i restoranidele ja veinikeldritele iseloomulikud huvitavad lühtrid, seekord tasside ja taldrikutega

ja pakuti kohapeal küpsetatud leiba, sedakorda oli  see shiraz viinamarjadega. Juures oli kohapeal tehtud küüslaugumajonees ja värske salat kuivatatud puuviljadega.

Ja oli jällegi avatud köök lahedate kokkade ja super chefiga, kes pildil esiplaanil on:) Ta on töötanud/praktiseerinud väga paljudes restoranides üle maailma, nt NYC-is, Londonis, Pariisis (nagu väidetavalt kõik LAV-i paremad kokad) ja isegi Eestis käinud:) See, et ta ise kõiki toite viimistles, ei takistanud teda absoluutselt juttu rääkimast ega muutnud teda kuidagi närviliseks, aga see on vist kõigi nende restoranide chefide ja teiste kokkade ühine joon:) Kõik leiavad sinuga aega juttu rääkida, lubavad pildistada ja on igas mõttes sõbralikud ning toredad:)

Kuna chef oli üks mu lemmikutest, siis väärib ta kohe rohkemat eskponeerimist kui ainult üks pildike:)

Imehea kana, vuti ja hanemaksa terriin aprikoosi chutney, viigimarjade ning ploomi ja tähtaniisi püreega. Kahjuks ei ole pilt küll õnnestunud, aga ma kuidagi ei saa üle sellest tõrkest, mis mul endiselt on restoranis mulle serveeritud toitu pildistades ja turisti mängides.... See tundub paraku endiselt suhteliselt imelik, niiet ma üritan pildi alati nii kiiresti ja märkamatult kui võimalik ära teha ning niimoodi tihti kvaliteet paraku kannatab. Ja fotokas on ju vaja kotti tagasi panna enne, kui keegi näeb, selle asemel, et vaadata, kas pilt tuli normaalne:) Praegu on sellest eriti kahju, sest see suur lõik terriini, mis maitses väga hästi, nägi ka  ilus välja... Õnneks muidugi saab sellest tõrkest ka väikese veini ja kokaga köögis "sõbraks saades" kiiresti üle, niiet kui pildid eelroogadest välja arvata, siis ülejäänud on tavaliselt juba paremad:)

Siin aga minu Bokkom'i (ehk kuivatatud ja soolatud haarder) salat poolkuivade (semi-dried) tomatite, kuivatatud aprikooside, vutimunade ja küüslaugukastmega, mis samadel põhjustel ei ole just pilt, mis annaks edasi, mida see roog endast täpselt kujutas ehk suur maitsvast salatit, milles kõik maitsed (soolane ja magus) olid tasakaalus, kusjuures see küüslaugukaste pani veel "i"-le täpi peale:)

BBQ kastmega (BBQ glaze) T-bone, soojad baby karulid, peekoni ja muskaatkõrvitsa salat, seene ja tüümiani chutney, sibularõngad.
Kui LAV-i tulles Priit esimesel päeval veel medium-küpsusastmega liha tellis, siis saades minu juurest maitsta "rare" liha, ei olnud järgmises kohas enam küsimust, milline liha tellida:) Igal juhul ülejäänud kahe nädala jooksul ma sõna "medium" enam ei kuulnud:):):)

Naljakas on see, et oma blogis kirjutan ma veel septembris v oktoobris, et eelistan medium v medium rare liha, aga pärast Pariisi, kus enamik inimesi üleüldse bleu-liha tellib, on see kuidagi täiesti iseenesest mõistetavalt (ehk ilma, et ma oleks ühel hommikul ärganud ja jõudnud järeldusele, et nüüd ma tahan vähem küpsetatud liha süüa) kujunenud nii, et tahan rare liha. Bleu'ni ikka läheb veel aega, isegi LAV-is praktiliselt kolm korda päevas liha süües (ja millist liha!!!!), ei tekkinud tunnet, et telliks peaaegu täitsa toore liha ...:)
T-bone köögis küpsemas (ülal) ja siin siis rare liha pannil enne taldrikule jõudmist. NB menüü järgi on tegemist 600 g tükiga:) Tegelikkuses muidugi tundus veelgi suurem:):):) Vot selline on paras kogus!;-)

Koos lihaga ka liha praadimisleem ja BBQ kaste (glasuur) taldrikule

Kõrvitsaseemne ja mandlikoorikuga Franschhoeki forell (Pumkin seed and almond-crusted Franschhoek trout, field muchroom, Karoo lemon glazed apple and sweet-corn ragout, red wine jus, oyster mousseline)

Köök on kolmest küljest avatud ja neljandas (all oleval pildidl vasakul) on suur klasssein, mille taga on ettevalmistusköök. Saalipoolsesse külge leti peale asetatakse salatid ja muud eelroad ning leivataldrikud, keskele (lampide all, akende ehk terrassi poole) praed ja selles küljes, kus ma hetkel pildistan, serveeritakse magustoidud.

Mõned pildid veel köögist ja toitudest, kõigepealt "salatileti" poolt vaadatauna

Praed on pildistatud "praeletil", mille juures ka peakokk askeldas (alumisel pildil aga sous-chef toitudele viimast lihvi andmas), lampidest tuleva valguse paistel

Ja ka paar pilti magustoitudest

"Magustoidupoiss" pakkus mullegi kohapeal valmistatud Milk Tart'i maitselist jäätist maitsta:)

Veinikeldri kaadrid:)

Minu lemmikveiniks oli toidu juurde joodud 2007 La Motte Pierneef Shiraz Viogner, mille puhul on shiraz' marjale lisatud 9% viogneri. Vein olevat inspireeritud põhja Rhone'i piirkonna Cote Rotie stiilist, aga nende "tavaline" Shiraz 2008 oli ka väga hea. Valgetest oli neil peale vahuveini ainult sauvignon blanc 2010 ja single vineyard chardonnay 2009, millest mina siis oma kala juurde viimase valisin. Ja ei pidanud pettuma, kuigi ma muidu väga chardonnay'd just ei armasta:)

La Motte veinimõisas on ka muuseum, mis pakub lisaks istandust omava Rupert'i perekonna ajaloole vaatamiseks ka ülevaadet veinimõisa arhitektuurist, samuti suurt valikut LAV-i ühe kuulsaima kunstniku Pierneef'i maale  

Siin aga paar pilti istanduse pagariärist

Ahjaa, kohad tasub restoranis nii lõunaks kui õhtuks kindlasti eelnevalt reserveerida, muidu võib ukse taha jääda ;-) telefon 021 8763119!

Super-chef visits Estonia ;-)

Paul, minu koolikaaslane Pariisist, kirjutas mulle üle-eelmisel nädalal v vist isegi ei kirjutanud, vaid mainis lihtsalt skype'is, et tuleb mulle järgmisel nädalal külla:) Kui keegi, kes pole kunagi varem Eestis käinud (ja ilmselt enne sinuga kohtumist Eestist üldse midagi kuulnudki ei olnud), tahab juba vähem kui nädala pärast sulle külla tulla, siis kuidagi ei suuda seda alguses väga tõsiselt võtta... :) Pealegi, olin juba ammu plaaninud selleks nädalavahetuseks üldse Tartusse sõita, sest Marilid ja tema lapsi, samuti Elist ja Lydiat pole ma juba tükk aega näinud ning Musi (meie "siberisinine" kass) vajaks ka vanemate juurest, kuhu ta meie pikkade reiside ajal viiakse, ära koju Kalamajja toomist.

Aga siis järgmise nädala esmaspäeval(!) saatis Paul mulle oma lennupileti confirmation'i teatega, "its official- I'm coming to Estonia!". Kui nii, siis nii - tuli hakata nädalavahetuse plaane ümber tegema, kuigi mulle tundus see ikka väga ebareaalne, et ta tegelikult tulebki siia:) Kui Pauli asemel oleks tavaline inimene (eriti kui oleks tegemist keskmise ameeriklasega, kes kuskile Ida-Euroopa kolkasse sõidab), siis eelneks reisile mitu kuud plaanide tegemist jms, aga Paul'i puhul ei üllata mind muidugi enam miski:):):) Mis mind aga oleks üllatanud, oleks see, kui kõik olekski sujunud niisama lihtsalt, et ta lihtsalt istubki lennukisse ja sõidab Tallinnasse. Nii aga loomulikult ei läinud, sest Pariisist Helsingisse minevast lennukist jäi ta maha! Kuna aga Finnairil enam samal päeval Pariisist Soome lende ei läinud, tuli tal osta EasyJet'i pilet Helsingisse (200 eurot) ja nagu Helsingis selgus, veel üks sama kallis pilet Tallinnasse. Niiet siis kokku kulus tal lennuks Tallinnasse sama raha, mis ta oleks kulutanud interkontinentaalse reisi peale nt koju Wisconsinisse. Btw, Wisconsin on see osariik, kuhu filmis "Love Actually" üks poiss Inglismaalt kondoome täis seljakotiga sõitis ja kus oli palju ilusaid tüdrukuid;-) Kui Paul mulle Helsingi lennujaamast helistas ja küsis, et "Did you think that me coming to Estonia will be just a happy go lucky event?", siis tundus kõik kuidagi normaalne v õigemini ma sain aru, et ma tegelikult midagi sellist alateadlikult ootasingi, sest see ei saa ju lihtsalt niimoodi minna, et Paul mõtleb mulle külla tulla ja kõik niisama lihtsalt sujubki ilma tõrgeteta ...:)

Kohale Tallinnasse ta neljapäeva õhtul siiski pärast keskööd lõpuks jõudis ja meil oli ülilõbus nädalavahetus. Paul on lihtsalt selline inimene, kellega kunagi igav ei hakka ja kelle õige koht oleks ilmselt teatrikoolis:) Kui me laupäeva õhtul sõpradega restoranis õhtut sõime ja paar inimest natukene hiljem tuli, kui Paul parajasti midagi oma tavapärases stiilis ehk eriti värvikalt kirjeldas, siis üks sõber teatas, et meil on just praegu stand-up comedy etendus pooleli. See kirjeldab Pauli "etteasteid" päris adekvaatselt:) 

Nüüdseks on Paul, kes teeb Grande Diplome'i (ehk kolm semestrit cuisine'i ja kolm semestrit pastry't), Le Cordon Bleu kokakoolis Pariisis lõpetanud juba ka intermediate kursuse mõlemas kategoorias, niiet tegemist on juba peaaegu päris professionaalse koka-kondiitriga:) 

Paul oli siin esmaspäeva varahommikuni ja kolme päeva jooksul jõudsime käia vanalinna ja muud põnevamad kohad Tallinnas (nt turud ja Kadriorg) risti-põiki läbi, osta mitu kotitäit igasuguseid suveniire alates šokolaadist ja käsitsi maalitud martsipanist lõpetades rahvusliku mustriga kampsuniga ning külastada nii erinevaid kohvikuid-restorane kui ka meie ülitoredaid sõpru, kellest kõigist Paul tõsises vaimustuses on. Pühapäeva õhtul oli Reeda ja Eero juures nii lõbus kogu aeg, et ta unustas isegi fotode tegemise ära:) See ütleb nii mõndagi, sest see on ainus sündmus Eestis, millest Paulil ei ole mitte ühtegi pilti!:)
Vasakul oleva pildi tegi aga Paul reedel vanalinnas ise ja ma ei tea ühtegi inimest, kellel sellised ise endast ja kaaslasest tehtud pildid alati ideaalselt välja tuleksid- mul on neid nii sellest nädalvahetusest kui kooliajast kokku kümneid:)

Meil on küll mitmeid välismaal elavaid sõpru-tuttavaid Eestis külas käinud, aga keegi pole neist nii väga Eestisse kiindunud! Kusjuures ta isegi mõtleb Eestisse suveks praktikale tulemisest!:) Ühes restoranis, kus reedel õhtust sõime, oli nimelt köögis üleval ka praktikantide otsimise kuulutus, mis meil lahkelt lubati kaasa võtta. Restoran ise meeldis talle ka- nii selle hubane atmosfäär, maitsev eestipärane toit, tähelepanelik teenindus kui ka toredad kokad köögis, niiet ma ei imestaks, kui Paul juba lähiajal sinna oma cv-d saatmas on:):):) Paulile Eesti toit maitses (rukkileivast ja kohupiimast on ta täielikus vaimustuses) ning ainus märkus, mis ta toidu kohta üleüldse tegi (pigem rohkem nagu kulmukergitus, mitte negatiivne hinnang), oli laupäeva õhtul Elevandis, kui ta avaldas imestust, et seal oli nii palju värsket koriandrit kasutatud toitude valmistamisel, mida ta pole varem lihtsalt üheski India restoranis näinud. Koriander pidi olema peamiselt Mehhiko köögis kasutusel. Mis aga Elevanti puutub, siis ei ole ma ise sinna juba paar aastat juhtunud ja see ei kuulu ka söögikohtade hulka, kuhu ma välismaalasi tavaliselt viin, vaid lihtsalt Paul armastab India kööki ning talle avaldasid muljet Elevandi olustik ja interjöör, kui me reedesel linnatuuril muuhulgas ka sinna sisse põikasime. Ja kuna sinna õnnestus laupäeva õhtuks piisavalt suur laud saada, siis oli valik tehtud:)

Esmaspäeva hommikul sõitis Paul tagasi Pariisi, sest olid Superior kursuse esimesed demo ja praktikum ning jõudis ka meie koolikaaslaste seas Eestit ülistada nagu mulle Alastair, kellest ma juba üle kuu aja midagi kuulnud polnud, eile hommikul esimese asjana kirjutas:) Ma pean ütlema, et ma ei ole eriti aktiivselt oma koolikaaslasi Pariisist külla kutsunud, sest esiteks olen ma ise siin väga vähe ja teiseks ma ei arvanud, et siin oleks eriti midagi, mis neid köita võiks, aga pärast Pauli külaskäiku saan ise ka aru, et tegelikult on Eesti täitsa tore koht:):):) Tundub, et varsti on tänu Paulile siia igal juhul rohkelt inimesi kokakoolist külla oodata ja eks ma ise ka juba paari nädala pärast Pariisis olles saan talle takka kiita:)

Et aga ära kasutada asjaolu, et mul selline kõrgelt koolitatud pastry chef külas on, siis küpsetasime laupäeval makroone ja mogador'i koogi, mille tegemisest koolis kirjutasin lähemalt selles postituses. Makroonid, mis Paulil koolis õnnestusid ideaalselt, ei tulnud (pehmelt öeldes) just päris niimoodi välja, nagu oleks oodanud, aga maitsesid ikkagi hästi:) Ilmselt sai lihtsalt seekord taigent natukene liiga palju segatud...:) Mogadoriga polnud me ka ise rahul (õigemini biskviidiga, sest mousse õnnestus igati hästi), aga siin vist tuleb rohkem süüdistada meie perfektsionismi ja üliarenenud kriitikameelt ;-)
Pildil on siis THE BEST pastry chef minu köögis- ma ise figureerisin seekord rohkem nõudepesija rollis:)

Kuna juba kaks semestrit kokandus- ja pagarieriala õppinud (ja pool aastat Pariisis elanud) inimesele mõnda erilist maitseelamust pakkuda ei ole niisama lihtne, siis otsustasin Paulile küpsetada midagi eestipärast ehk rukkijahuga kohupiima purukoogi. Ja ma olin tõeliselt üllatunud, et see talle nii palju maitses, et ta isegi selle retsepti kindlasti saada tahtis. Kui hakata hästi meenutama, siis mul ei tulegi meelde, et keegi kunagi oleks nii palju ühtegi mu kooki kiitnud, kui Paul seda rukkijahuga kooki:) Tegin retseptis ka küpsetades väikesed muudatused ja siin on see siis inglise keeles:

For the dough
4 dl (i.e decilitre, 1/10 of litre) rye flower
1 dl (natural unrefined cane) sugar
1 teaspoon baking powder
1 teaspoon vanilla sugar
0.25 teaspoon baking soda
a pinch of salt
160 g butter

For the filling
4 eggs
1.5 dl (natural unrefined cane) sugar
1 tablespoon vanilla sugar
400 g sour cream
400 g unsweetened curd cheese (in Estonian: kohupiimapasta)
400 g cherries
(1 tablespoon sifted potato starch)

For the dough mix the dry ingredients, add diced butter and mix it with your fingers so the dough resembles breadcrumbs (in French: "sabler"). For the filling mix all the ingredients (except the cherries and starch).

Put 2/3 of the dough on the prepared pan (I use a quadrangular lasagne pan, which is 23X34 cm large) and then cover the dough with the filling. Place cherries to the filling and sprinkle - if necessary- the starch on the cherries. I added the starch as well, as I used frozen cherries and I didn't want the cake to be watery. (If you use fresh cherries or the ones that you have melted and strained already, adding starch would be un-necessary.) Then cover the cake with the remaining 1/3 of dough and put into the oven that has been preheated to 190 degrees. Bake approximately 45 minutes and let the cake cool before cutting it into pieces. Enjoy!!! :)

Valge šokolaadi-toorjuustukook jõhvika ja kookosega

Olude sunnil teen ma hetkel vist rohkem juustukooke ilma põhjata kui koos põhjaga, aga blogis olen kirjutanud ainult "korralikest" põhjaga kookidest, sest see ilma põhjata kook ei tundu milegipärast ikkagi nagu päris kook olevat:) Seekord aga sekka ka üks ilma põhjata kook, mis sobib väga hästi tegemiseks kiirel ajal, sest valmib tõeliselt ruttu. Samuti on see toorjuustukook sobilik inimestele, kes nisujahu süüa ei saa. Tuleb aga arvestada sellega, et erinevalt nö "tavalisest" juustukoogist ei ole see nii kreemja konsistentsiga, vaid jääb natukene vesisem, sest koogil ei ole põhja, mis niiskust endasse imaks. Koogist eraldub ka seistes natukene vedelikku, mille saab lihtsalt ära kallata. Šokolaadidest kasutasin seekord Kalevi jõhvika ja kookosega valget šokolaadi, aga tavaline valge šokolaad sobib ka suurepärselt. Kui väga kiire ei ole v seltskonnas ei ole mõnda gluteeniallergiaga inimest, siis soovitan koogile ikkagi põhja alla teha vastavalt nt sellele retseptile. Aga ilma põhjata maitseb ka väga hästi (ja saab sama kiirelt otsa) ;-)

Koogi jaoks on vaja:

3 muna

1 dl suhkrut

200 g toorjuustu

200 g hapukoort

400 g maitsestamata kohupiimapastat

200 g valget šokolaadi (jõhvika ja kookosega)

Vispelda munad, suhkur ja toorjuust kergelt läbi, et ei oleks toorjuustu tükke. Lisa hapukoor ja kohupiimapasta ning sega ühtlaseks. Sulata šokolaad veevannil ja lisa kiirelt segades kohupiima-toorjuustusegule, et šokolaad tükki ei läheks. Vala segu 24 cm läbimõõduga ettevalmistatud (võitatud ja suhkruga ülepuistatud) tavalisse v silikoonist koogivormi ning küpseta ahjus 160 kraadi juures 50 min kuni 1 h. Kaunistuseks võid peale raputada nii kookoshelbeid kui ka mandli- v šokolaadilaaste, samuti jõhvikaid. Kui kasutad tavalist valget šokolaadi, siis sobib kaunistada ka teiste marjade, nt vaarikate v maasikatega.

Cape Point

Cape Point asub Cape'i poolsaare tipus ja sinna saab nii mööda Atlandi ookeani kui ka False Bay rannikut sõites. See on koht, mida kindlasti tasub külastada. Kõrval pildil ja all on paar vaadet ülevalt mäe otsast, mis asub poolsaare tipus ja kuhu saab üles minna nii jalgsi kui ka köisraudteega.

Cape Point'i ümbritseb 7750 ha maa-alal Table Mountain National Park, mis lisaks Cape Point'ile hõlmab ka Hea lootuse neeme. Tihti peetakse seda rahvusparki kohaks, kus Atlandi ja India ookean kokku saavad (tegelikult aga kohtuvad need ookeanid Cape Agulhas rahvuspargis), samuti nagu Cape Point ei ole tegelikult Aafrika kõige lõunapoolsem tipp, vaid selleks on tegelikult Cape Agulhas, mis jääb 150 km ida poole. Ülemisel pildil on üks rahvuspargis olevaid autoteesid, mis viib Cape Point'i.

Rahvusparki läksime idakallast mööda, kus tee kulges otse  False Bay ranniku ääres läbi vanade kalurikülade, nt Kalk Bay ja Simon's Town.  Kalk Bay's tegime ka pikema peatuse, sest ühte sealsesse kohalike (mitte turistide) seas ülipopulaarsesse kohvikusse Olympia Cafe, soovitati kindlasti sööma minna. See kohvik ei ole eriti suur, mahutab u 30 külastajat, lisaks veel lauad väljas kohviku ees, ja järjekord on seal pidevalt ukse taga.

Olustik oli lihtne ja boheemlaslik

Köök oli avatud ja meie laud oli kohe köögi kõrval, niiet ma sain kõigel köögis toimuval silma peal hoida;-) Kõik road tehti värsketest asjadest vastavalt tellimustele meie silmade all. Peakokk (vasakul) valmistas liha ja kala, paremal pool olev kokk aga tegi juurde kõik soojad lisandid, nt minu kingklip'i juurde sooja spinati, tomati ja kartuli"salati". Peakokast vasakul on külma köögi luuk ja seal valmistasid kolm naiskokka  salateid, millele eesliinil lisati juurde juustud ja lihad.

See on konkurentsitult kõige lihtsam, tagasihoidlikum ja "kulunum"  koht, kuhu ma LAV-is veedetud rohkem kui viie nädala jooksul juhtusin, aga toidu poolest tegi väga paljudele peenematele kohtadele silmad ette. Kõik oli värske ja maitsev, portsud suured ning viimase piirini inimestest tulvil ruum täis rõõmsaid rahulolevaid sööjaid.

Leegid pannide peal olid pidevalt kõrgel:) Pärast iga rooga läks pann pessu ja nõudepesija käis pidevalt pannikuhja puhaste pannidega täiendamas.

Mõned pildid Kalk Bay'st- ühel pool autoteed on otse mere ääres kulgev raudtee

ja teisel pool mäed 

Kui külakesed/eeslinnad ära lõppesid, läks teekond Cape Point'i edasi juba mere ääres mägede jalamil:)

Tagasi Cape Town'i sõitsime nn Atlantic Drive'i mööda

Pärast Kroonstad'i läks tee üle tolliteeks ja väga kitsaks - liiklust oli seal oluliselt vähem, aga vaated olid uskumatult ilusad, niiet soovitan kõigil, kes siiakanti juhtuvad, seda teed kasutada (kuigi see maksab). Tuul oli kohati nii kõva, et kui autost välja tulin, oli mul tunne, et viib minu ka minema...

Kuigi LAV-is näeb erinevas suuruses ahve teede ääres pidevalt, siis sellel teekonnal e Cape'i poolsaarel oli neid kohe eriti palju. Siinkandis elutseb baboon'i nimeline ahv (maakeeli paavian), kes on looduskaitse all (the only protected population of this species in Africa). Veel rohkem kui paaviane endid, näeb aga igasuguseid hoiatussilte, mis nende eest hpoiatavad ja jagavad juhtnööre, kuidas käituda "Please be aware that baboons are dangerous animals and are attracted by food", "DO NOT open the windows or doors of your car when baboons are present", "DO keep the safe distance from baboons" jne jne