Kulinaarne Helsingi

Eelmisel laupäeval olime peamiselt toidublogijatest koosneva seltskonnaga Helsingis ja sain oma suureks üllatuseks teada, et Tallinnast vähem kui 100 km kaugusel asub tõeline toidumeka:) Meie lahke giid Tiina Rantanen tutvustas oma lemmikturge, -poode ja -kohvikuid. Tiina, kes on 20 a olnud toiduajakirjanik, millest kaheksa aastat ajakirja Gloria toidutoimetaja, on oma blogis juba meie külaskäigust kirjutanud. Mina olen pärit Tartust, mis tähendab, et soome keelt ei räägi ega saa sellest ka eriti hästi aru ning Helsingis (ja Soomes üleüldse, kui kooli ajal segakooriga Heinolasse tehtud reis välja arvata) olen kokku käinud vähem kui kümme korda (lennujaamas küll olen u paarkümmend korda olnud, aga see ei lähe vist Helsingi külastusena arvesse):). Igal juhul sain nüüd aru, et lisaks hädavajalikele:) prantsuse, itaalia ja hispaania keeltele pean soome keele ka lähiajal selgeks õppima!:)

Ma eriti pikalt seekord ei lobise, vaid keskendun peamiselt piltidele. Ja nagu ikka - kõiki pilte saab suurelt vaadata, kui neil klikata ;-)

Üks turgudest, mis praktiliselt sadama kõrval asus

Alustasime poest Eat & Joy, kus müüdav toit on kohalik, orgaaniline ja e-ainete vaba, peamiselt erinevate väiketootjate ja talupidajte toodang. Poe omanik Aki Arjola tegi meile põhjaliku tutvustustuuri. Sellel pildil tutvustab ta Soome 10 %-lise rasvasisaldusega lehmapiima. Pakendid on juba päris lahedad - klaaspudelis v kanistris piim ei ole just igapäevane :)

Juustuvalik (käsitöö- ja talujuustud), kusjuures vasakul üleval nurgas olev suitsujuust on saunas suitsutatud (u 24 h), mitte keemiaga suitsumaitseliseks töödeldud, nagu poes müüdavad suitsujuustud tavaliselt on

Astelpajumahl

Ja astelpajuõli, mida pidi saama kasutada igaugustes salatites jm toitudes nagu oliiviõligi

Vaatasime korra sisse ka suurde kahekorruselisse riiklikusse alkoholipoodi, millel Soomes on monopol ehk alkoholi saab osta ainult teatud kellaaegadel lahtiolevatest spetsiaalsetest poodidest. Pildil on koeartoit? Ei, hoopis veinid :)

Minu jaoks oli suurim üllataja suur siseturg, kus müüdi suures valikus Soome kohalikku toitu. Lähemalt saab selle turu kohta lugeda siit. Turuhoone ees oli suur plats igasuguste lettide ja välikohvikutega. Tiina ütles, et soomlastele pidi väga meeldima turul kohvitada

Siseturg aga üllatas tõeliselt oma valikuga. Mingi hetk küsis Liina, et "Noh, Silja, pole Pariisi vaja minnagi?". Ma olin just ise ennast juba mitmendat korda samalt mõttelt tabanud - ei ole tõesti...:):):)

Karjalapirukaid (just neid riisiga) saab vist küll peaaegu igast poest ja turuletist:)

Ja kuulsad kalavõileivad

Mina võtsin sellel pildil oleva alumise võileiva. Ikka tore ju, kui lõhet oli nii palju, et leib ise ei paista väljagi ...:) Ja lõhe ise oli kohe eriliselt hea! Mari-Liis, kelle ema elab juba aastaid Soomes, teadis rääkida, et Soomes saada olev lõhe pidi just tänu sellele nii hea olema, et nad ohtralt suhkrut kasutavad. Peab järgi proovima:)

Iga päev vist ei tule ligi kümmet fotoaparaatidega entusiasti võileiba ostma... paneb muhelema .... :)

Lendava lehma juustulett

Ja üks kahest omanikust meile juuste tutvustamas

Turult viis Tiina meid Teemu ja Markuse kondiitriärisse

Meile spetsiaalselt valmistatud suussulavad koogikesed

Ja tehti veel lisa

Veel paremad, kui eelmised:):):)

Seeejärel käisime mõnedes köögitarvete poodides Kokkipuotis, Chez Marius ja Eiringis, milles kõigis oli suur valik igasuguseid vajalikke köögividinaid. Kokkipuotis olev nugadevalik on üks parimaid, mida ma kunagi näinud olen. Ma ei ole üldse kindel, et Pariisi kokatarvete poodides, millest ma siin kirjutasin, rohkem erinevaid nuge müügil oleks. See oli üldse selline glamuurne pood, teised kaks olid oluliselt lihtsamad ja boheemlaslikumad. Nii Chez Marius kui ka Eiring meenutasid rohkem Prantsuse samalaadseid kaupluseid, aga olid hästi väikesed ja seetõttu ka mitte nii laia valikuga, aga tasuvad kindlasti külastamist, sest igauguseid huvitavaid ja vajalikke köögitarbeid oli seal ikkagi küllaga. Boonusena veel ka toredad töötajad, kes silmade särades ja rõõmsalt oma poest ning selle kaubast sissesadanud keskmisest oluliselt uudishimulikemale asjaarmastajatele pajatada viitsivad:)
Kokkipuotist mul kahjuks pilte ei ole, küll aga said mõned klõpsud (ja sisseostud) Chez Mariuses ja Eiringis tehtud.

 Kellelegi äkki roosa microplane? ;-)

 Väga vajalik köögirobot:)

 ... et ei peaks pead vaevama võõraste mõõtühikutega :)

Juuri pood pakub Soome talunike ja väiketootjate kaupa, nagu nt orgaaniline liha, teraviljad, leivad, juustud, ürdid, käsitöö šokolaad jne, samuti restoran Juuri kokkade hõrgutisi. Poes pakutav on puhas, enamjaolt säilitusainevaba ja võimalikult ökoloogiliselt toodetud. Minuga tuli Juuri poest kaasa ajalehe Helsinkin Sanomat poolt Soome parimaks valitud juust ja Tiina poolt sinna juurde soovitatud rohelise sõstra moos, mis tõesti oli juustuga imehea kooslus:) 

Latva baar pidi hetkel Helsingis üks popimaid kohti olema, kuhu õhtuti raske sisse pressida, kuigi baaril on kaks saali

Seda vahuveiniga kokteili maitstes oli muidugi aru saada, mis üks baari populaarsuse põhjuseid võiks olla;-)

Laupäevaõhtusest õhtusöögist käesoleva aasta Soome parimas restoranis Farang oli suurepärane ja väärib kohe eraldi postitust. Muuseas, see pidavat olema esimene kord, kus Soome parima söögikoha tiitel ei kuulugi restoranile Chez Dominique.

Šokolaadi-juustukook marjadega

Põhi 
180 g šokolaadiküpsiseid
60 g sulatatud võid
1 spl pruuni suhkrut

Täidis
200 - 240 g tumedat šokolaadi
250 g mascarponet v 2 dl hapukoort
400 g maitsestamata toorjuustu
4 munakollast
1,25 - 1,5 dl (rafineerimata roo)suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
1/3 tl soola
1 spl maisitärklist
300 - 400 g sõstraid, vaarikaid v kirsse

Purusta küpsised ning sega sulatatud või ja suhkruga ühtlaseks. Suru segu 24 cm läbimõõduga silikoonvormi v ettevalmistatud (ehk kas võitatud v küpsetuspaberiga vooderdatud) koogivormi põhja ja küpseta 160 kraadi juures 10-15 minutit. Lase pisut jahtuda. 

Täidise jaoks sulata šokolaad veevanni kohal. Klopi toasoe toorjuust suhkruga ühtlaseks ja vahusta hulka kas toasoe mascarpone v hapukoor. Lisa vaniljesuhkur, sool ja vispelda ükshaaval sisse toasoojad munakollased. Lõpuks sega hulka maisitärklis, seejärel sulatatud šokolaad. 

Laota marjad koogipõhjale ja vala toorjuustutäidis peale. Mina panin marjad (mustsõstrad) täidise vahele ehk u pool täidisest põhjale, siis marjad ja seejärel katsin täidisega.

Küpseta ahjus 160 kraadi juures u 50 minutit kuni kook on tahe, aga keskelt veel kergelt võbelev. Lase vormis jahtuda ja hoia üleöö külmas. Kaunistada saab nt tumeda ja valge šokolaadi laastudega (noaga tõmbad šokolaaditahvli küljest).

Ülejäänud munavalgetest soovitan küpsetada martsipanitorti.

Väikeste täiendustega retsept on ajakirjast "Toit&Trend".

Pesto

Pesto on selline asi, mille restepti on üsna raske kirja panna. Kõike läheb sinna suhteliselt umbes tunde järgi ja kui ma enamike teiste toitude puhul ikka saan kogused blogi jaoks kuidagi kirja, siis pesto puhul ei aita isegi blogi pidamine:) Aga ma ikkagi üritan retsepti edasi anda, sest hiljuti helistas mulle üks lähisugulane (nimesid ei nimeta:)), kes oli just parajasti pestot valmistamas ja tahtis teada, kas oleks vaja lehti enne blanšeerida ka. Vastus: ei ole!

Minu pesto koosneb basiilikust, küüslaugust, extra virgin oliiviõlist, seedermänni- v piiniaseemnetest,  parmesani v pecorino juustust ning on maitsestatud soola, pipra ja sidrunimahlaga. Aga pestot võib tegelikult basiiliku asemel teha ka ruccola v karulauguga, igasugustest umbrohtudest (nagu noored naadi- ja võilillelehed) rääkimata. Peeti võib ka kasutada - peedipesto on väga hea, aga ma pole seda veel ise teha proovinud (varsti aga katsetan). Mõned olulised asjad pesto valmistamisel:

• Piinia- v seedermänniseemneid võiks eelnevalt kergelt röstida, aga mitte pruunistada. Seemnete asemel sobivad väga hästi ka mandlid v Kreeka pähklid. Mandleid ega Kreeka pähkleid ei ole vaja röstida, aga ilma kooreta mandlid sobivad pestosse paremini. 
• Küüslauguküüned lõika enne pestole lisamist pooleks ja eemalda süda, sest see on seedimatu.
• Basiilikust kasuta ainult lehti. Basiilikulehtedele jahvata kohe peale meresoola, sest sool aitab fikseerida klorofülli ja basiilik hoiab paremini rohelist värvi (seda õpetati meile koolis).
• Koostisosade purustamiseks võid kasutada nii blenderit, köögikombaini (pulse-režiim) kui ka lihtsalt uhmrit.
• Prantsuse keeles on pesto pistou ja koolis kasutusel olnud retsepti sisse läks 1 küüslauguküüs, 30 ml oliiviõli, pool punti basiilikut ja näpuotsatäis soola. 

Minu pesto kogused on u sellised:

2 tassitäit basiilikulehti

2 küüslauguküünt

poole sidruni mahl

suur peotäis röstitud piinia- v seedermänniseemneid 

50 g parmesani v pecorinot

u 5 spl extra virgin oliiviõli

jahvatatud soola ja pipart

Pane kõik asjad (v.a oliiviõli) köögikombaini v blenderisse ja töötle ühtlaseks (mida vähem, seda parem, sest nii säilib basiilikus rohkem värvi). Lisa oliiviõli piisavalt, et oleks ilus ühtlane konsistents, sega läbi ja pane pesto purki, vala peale kiht oliiviõli. Hoia suletult külmkapis. Pärast iga kasutamist lisa purki pesto peale uus kiht head oliiviõli. Imemaitsev! :) Sobib igasugustele võileibadele ja lihade juurde, pastadesse ja salatitesse, niisama lusikaga purgist söömisest rääkimata ;-)

Martsipanitort sidruniga

Nüüd ma siis lõpuks tean, kustkohast minu tugev tervis pärineb:):):) Tuleb lihtsalt iga päev martsipani süüa;-) Keskajal valmistasid martsipani apteekrid ja seda kasutatigi ravimina. Hiljuti lugesin Demjanovi ja Kodrese raamatust "Sööme ära!", et martsipaniga olevat ennevanasti ravitud armuvalu, peavalu ja närvilisust ning et "küllap aitab see ka tänapäeval!" Kui arvestada, et tumedas šokolaadis pidi ajakirja "Toit&Trend" andmetel olema kolm korda rohkem antioksüdante (need võitlevad meie kehas vananemist soodustavate vabade radikaalidega) kui mustikates, siis mina saan küll enda põhjal ainult seda järeldada, et tuleb süüa ohtralt martsipani ja 70 %-ilist šokolaadi (soovitavalt veel mõlemat koos, sest see on parim kombinatsioon) ning tervis tuleb:):):)  *Disclaimer on all

Tegemist on Nadja Kaarma poolt loodud Valdmanni tordi Arteris ilmunud retseptiga. Kahjuks on see aga nii lakooniline, et mul tekkis juhtnööre lugedes ohtralt küsimusi ja mitu asja tegin teistmoodi. Võib-olla on asi selles, et ajalehe jaoks oli õpetust lühemaks kärbitud v selles, et ma ise ei ole kondiitriharidusega, aga mul ei tule küll meelde, et oleksin enne näinud retsepti, mille järgi ma ei saa päris täpselt aru, kuidas seda kooki ikkagi valmistada. Kui mina olen oma elu jooksul mõne koogi enne küpsetanud ka, siis kuidas suvaline lehelugeja, kes loeb iga sõna nagu puhast kulda, martsipanikoogi nende juhiste kohaselt valmis saab, ma hästi ette ei kujuta ... Mõned asjad on küll iseenesest mõistetavad inimestele, kes on varasemalt paar kooki iseseisvalt ahju lükanud, aga ei saa eeldada, et inimene, kes esimest korda küpsetab, kõigi asjade peale kohe oskab tulla. Tuleb meelde üks mu kunagine kolleeg, kes 350 kraadilises ahjus brownie'sid küpsetas (tulemust võite ette kujutada), sest paki peal olnud õpetuses oli jäetud mainimata, et tegemist ei ole mitte celsiuse, vaid fahrenheit'i skaalaga... Tegelikult on lugu kurb, sest inimene ise ei teadnudki, et ta midagi valesti tegi - tema oli ju teinud kõik täpselt nii nagu kirjas oli. Ta ise kahtlustas, et ta ahjul on midagi viga...:)

Panen martsipanitordi tegemisõpetuse kirja koos omapoolsete täienduste ja muudatustega, sest kook tuli ikkagi välja imemaitsev:):):) Tegin martsipanitordi eile öösel ja plaanisin täna osa sellest külla kaasa võtta, aga ... polnud midagi võtta!!! Kook oli täna õhtuks täiesti otsas (pmst poole päevaga), niiet tegin kohe uue. Kusjuures sööjaid oli kaks! Ma ei usuks seda ilmselt, kui ma ise ei oleks üks nendest kahest olnud ...:)

Põhi:
600 g martsipani
5 munavalget

Täidis**:
2 (1) sidruni koor ja mahl
400 g toorjuustu
300 (u 100) ml vahukoort
100 (u 70) g suhkrut

Kaunistuseks:
sidruniviile v -fileesid, mandlilaaste

Pane martsipan külmkappi, et seda oleks lihtsam riivida. Kui hakkad martsipani riivima, siis ära kogu retseptis ettenähtud kogust korraga kõlmast välja võta, vaid riivi seda nt kolmes osas, sest martsipan läheb soojas kiiresti pehmeks ja seda on siis väga halb (praktiliselt võimatu) riivida. Retsepeti kohaselt oleks tulnud martsipan peeneks tükeldada, kuidas seda aga tegema peaks, mina küll ette ei kujuta ... Martsipani riivimine ongi koogi juures kõige tüütum ja aeganõudvam osa - kui keegi teab head viisi, kuidas 600 g martsipani kiirelt ja sujuvalt peeneks saada, siis palun seda minuga jagada - ma oleksin väga tänulik!

Riivitud martsipan vahusta koos munavalgetega ühtlaseks massiks. Mass peaks jääma nagu paks hapukoor. Jaga see kaheks ja pane kahte 24-26 cm läbimõõduga võitatud ja suhkruga ülepuistatud vormi (võitada tuleb vormi ka sellisel juhul, kui kasutad silikoonvormi). Kui kasutad küpsetuspaberit vormi sees, siis kindlasti määri ka see enne võiga, muidu jääb paberile kinni. Võid põhja katta enne ahju panekut küpsetuspaberiga.

Küpseta kumbagi põhja ahjus 175 kraadi juures u 20 minutit. Mina hoidsin põhju ahjus tegelikult natukene vähem, sest ma ei tahtnud, et need sama pruuniks läheks nagu martsipanitordist Arteris ilmunud pildil. Ma ei usu, et nii pruuniks küpsemine koogi maitseomadustele midagi juurde annaks, aga ilusti läbi küpseb see juba ka vähesema ajaga. 

Täidiseks vahusta toorjuust, suhkur ja vahukoor. Lisa riivitud sidrunikoor ja -mahl ning sega läbi. Retseptis algselt ettenähtud kogusest tuli kreemi nii palju, et jätkus ka koogi pealispinna katmiseks, kuigi mõeldud oli see ainult kahe kihi vahele.
**Täna õhtul aga panin need kogused, mis täidise ainete loetelus sulgude sees on, ja tuli täpselt paras kogus kahe martsipanikihi vahele.

NB! Jahuta põhjad enne maha, kui täidise vahele paned. Aseta üks põhi taldrikule, kata kreemiga ja aseta peale teine martsipanikiht. Kaunista sidrunifileede ja mandlilaastudega. Enne serveerimist lase vähemalt 30 minutit maitsestuda.

Eilse tordi kaunistasin originaalretspeti kohaselt sidruniviiludega, aga ega seda tervet sidrunikoort eriti tore närida ei ole, eriti veel, kui see nii hõrgu tordi peal on, samuti ei ole sidruniviiludest võimalik lusikaga süües jagu saada. Täna tegin juba kaunistamiseks sidrunist nn fileed ja süüa on nii ikka oluliselt parem. Ma ei soovita algses retseptis ettenähtud terveid koorega viile üldse tordi kaunistamiseks kasutada. Pildil on aga eile öösel valminud tort, sest praegu on väljas juba pime ja korralikke pilte enam niikuinii ei saaks.

Fileesid saab sidrunist kätte, kui sidrun ära koorida ehk eemaldada nii koor kui ka valge osa, niiet viljaliha jääb näha ja seejärel fileed noaga "vaheseinte" vahelt välja lõigata. Suurema ja korraliku sidruni puhul saab nii ilusad sektorid, mis martsipanitordile ideaalselt peale sobivad. Annavad rohkem maitset, mugavam süüa ja - tegelikult - ilusam ka!:)


*Igaks juhuks HOIATUS tõsistele inimestele: ärge seda kodus järgi tehke, sest suhkur on tegelikult VÄGA PAHA. Martsipani ja šokolaadi sööb igaüks omal riisikol ning kui keegi nende söömisest paksuks läheb või tervisekahjustuse saab, siis mind palun mitte hageda!

Küpsisetort

Minul tuleb küpsisetordiga alati meelde, kuidas me lastaiaealistena õega suviti maal vanaema juures  pidulikemateks puhkudeks vanaema juhendamisel küpisetorti tegime. Immutasime küpsiseid kohvis (seetõttu ei kujuta küpsisetordi puhul üldse ette muid immutusvedelikke - lapsepõlvest maalt vanaema juurest on lihtsalt kuskile ajukurdude vahele salvestunud, et kohviga tuleb immutada, sest nii on KÕIGE:) maitsvam) ja vahele ning peale panime vahustatud vahukoort. Kaunistamiseks ja kihtide vahele aga ladusime aiast maasikaid, vaarikaid v sõstraid v aia tagant metsast korjatud mustikaid ja metsmaasikaid. Nüüd teen ma küpisetorti vahete-vahel kellegi soovil, sest ise ma selle järgi erilist igatsust just ei tunne. Sama asi nagu pannkookidegagi - lihtsalt lapsepõlves, kooli- ja ülikooliajal sai neid niiiiiii palju söödud ja tehtud, et nüüd ei ole kohe üldse isu ...

Viimastel nädalatel olen aga erinevateks üritusteks mõned martsipanikattega küpsisetordid teinud ja lubasin ka retsepti jagada, sest "issand, see kook on nii hea nagu ei olekski küpsisetort!":) Ainuke mure on aga - nagu alati - piltidega, sest kui tordid sünnipäevadele viid, siis ei sobi ju enne neid kodus tükeldama hakata, et päevavalguses ilusaid pilte saada. Pikad valged suveööd on aga tasapisi üsna pimedateks muutunud - tähistaevas on küll imeilus, kuid fotode tegemiseks see kahjuks piisavat valgust ei taga ... :)

Küpsisetort on üks neist kookidest, millest on natukene naljakas blogida, sest juba lasteaias käies sai seda meisterdatud ja ma ei kasuta tavaliselt retsepti ega mõõda koguseid, kuid blogi jaoks said kõik kogused ära mõõdetud ja täpselt kirja:)

Vaja läheb:

3 pk (a 180 g) šokolaadimaitselisi küpsiseid

2 dl kohvi
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
400 g hapukoort v maitsestamata kohupiimapastat
3 spl suhkrut
1 tl vaniljesuhkrut

Sega täidisks kohupiimapasta, hapukoor, suhkur ja vaniljesuhkur.

Kasta küpsised ükshaaval jahtunud kohvi sisse ja loa kandikule 3X4 ehk neli küpsist kolme ritta. Kata kohupiimakreemiga ja lao sellele immutatud küpsistest uus kiht. Kokku tuleb neli kihti (kolm-neli küpsist jääb üle) ja kreemist jätkub ilusti ka tordi peale. Koogi vahele sobib imehästi kas kahvliga purustatud banaanid v marjad v hoopis tavaline keedetud mustsõstramoos.

Kui kihid on laotud ja kreem peal, siis tõsta kook külmkappi seisma. Mina teen küpsisetordi alati eelmisel õhtul valmis, aga seekord jäime pühapäeval kauemaks Vormsile ja esmaspäevaõhtuseks peoks sai kook alles sama päeva hommikul valmis tehtud, aga õnneks oli see ikkagi jõudnud piisavalt läbi imbuda:)

Selline on küpsisetort ilma katteta. Tavaliselt katan tordi vahukoorega (ühest pakist peaks piisama nii koogi pinnale kui äärtele), aga kuna ma olen hakanud viimasel ajal tänu Tuulile - kelle middle name on ilmselt "Ingel"- tegelema martsipani maalimisega, siis on küpsisetort saanud samuti martsipanist katte. Ma kahjuks ei ole veel nende värvidega sõbraks saanud, niiet martsipani värvimisest jm sinna juurde käivast räägin eraldi postituses siis, kui mõni kobedam pilt on ette näidata ;-) Martsipanikattega on aga kaks varianti - võib rullida martsipani nii suureks, et see katab ära ka ääred (nagu esimesel pildil) v siis panna martsipanikiht peale ning katta tordi ääred vahukoorega. Teise variandi puhul kulub ainult pool pakki vahustatud vahukoort, martsipani aga u 250 g.

Viimasel pildil aga stiilinäide koogist, kui sellele on joonistatud auto ja seltskonnas on lapsed:) Kõigepealt süüakse ära auto - iga laps tahab saada ju mõnda tükikest autost saada:) Minu suureks rõõmuks oli aga minu poolt kritseldatud autode-multika auto ka lastele ära tuntav, kuigi valet värvi - pidi olema sinine:):):)

Aprikoosivõie

Mõni retsept kohe on niisugune, et vaatad korraks peale ja saad kohe aru, et lihtsalt pead seda toitu tegema:) Tartus õhtul voodis ajakirja "Jamie" käesoleva aasta mai/juuni numbrit sirvides jäin kõigist sealsetest retseptidest just aprikoosivõide (ik apricot curd) peale mõtlema, niiet selle asemel, et magama jääda nagu teised, pidin mina pärast keskööd elutuppa hiilima, et teisi mitte üles äratada, arvuti sisse lülitama ja hakkama retsepti blogisse toksima. Vot selline on inimeste elu, kellele toit on kinnisideeks (ik öeldakse obsessed with food) :)

Retseptis toodud koguseid järgides peaks saama umbes ühe liitri võiet - mina saingi täpselt kaks pooleliitrise purgi täit. Apricot curd'i jaoks läheb vaja:

700 g aprikoose

220 g (tuhk)suhkrut

4 suurt muna (üks muna peaks keskmiselt kaaluma 60 g)

125 g võid

20-30 ml sidrunimahla

Pese ja poolita aprikoosid ning eemalda kivid. Keeda aprikoosid veega pehmeks. Vett peaks olema potis nii palju, et aprikoosid sellega ära katta. Kui aprikoosid on pehmed, vala pool keetmisvedelikust ära, teine pool aga vala koos aprikoosidega köögikombaini, lisa suhkur (mina kasutasin tavalist) ja töötle püreeks. Lase püreel natukene jahtuda ja suru seejärel läbi sõela. Jahuta kuni segu on külm.

Haki või kuubikuteks. Mikserda munad kreemjaks vahuks ja sega aprikoosipüree hulka.

Pane aprikoosipüree-munasegu potti ja küpseta madalal kuumusel kogu aeg segades. Kui segu pakseneb, sega hulka kuubikuteks hakitud või. Lisa maitse järgi sidrunimahla (mina panin 0,5 dl e ühe sidruni mahla). Jahuta võie maha seda aeg-ajalt segades. Hoia võiet suletuna külmkapis. Sobib ideaalselt kookide, eriti beseede (nt Pavlova) täidiseks, röstsaia peale määrimiseks, kohupiima v jogurtiga söömiseks.

Purukook ehk koogi kiirabi :)

Kui on vaja teha lihtsat kooki - mis küll paraku ka sama kiirelt otsa saab -, siis tasub teha purukooki!  See on kümneid kordi järele proovitud:)  Purukook on ülikiiresti tehtav (aga samas väga hea!) ja nagu allpool olevast retseptist näha, siis tegemisõpetust on vaid viis lauset:)

Kuna purukooki saab teha lihtsatest asjadest, mida alati igas külapoes saada on, ja ilma retseptita, siis paar nädalat tagasi sõpradega Vormsil olles tegin seda kooki kokku kolm plaadiäit. Esimesel päeval, kui tegin ainult ühe plaaditäie, sai kook otsa enne kui jõudis jahtudagi. Teisel päeval oli teisi kooke ka ja kahest plaaditäiest jätkus natukene pikemaks ajaks, kuigi esimest plaaditäit tabas sama saatus, mis eelmisel päeval ...

Koogi saladus peitub ilmselt mahlasuses ja suhtelises kerguses (kerge selles mõttes, et mitte rammus:)). Lisaks ei ole kook liiga magus, sest hapud marjad tasakaalustavad magusat kohupiimatäidist väga hästi. Purukooki võib teha nii nisu- kui ka maisijahuga ning erinevate marjade, aga ka rabarberi ja õuntega. Ehk siis kook igaks elujuhtumiks ja aasta-ajaks ;-) 

Koogiretsept on siin. Retseptis olevad koostisainete kogused on mõeldud 24 cm läbimõõduga vormi jaoks - plaadikoogi jaoks tuleks need korrutada kahega. Kohupiimapastat võid asendada osaliselt v täielikult ka hapukoorega, samuti võid osa pasta asemel kasutada tavalist teralist pakikohupiima, kuid sellisel juhul lisa rohkem suhkrut. Kui teed terve plaaditäie, siis tegelikult võib kohupiimapastat olla natukene rohkem kui kahekordne kogus (kuni 1,5 kg on ok), sest siis on täidise kiht õhem ja püsib lahtilõigatuna ikka ilusti koos. 

Purukooki võid teha ka rukkijahuga (üke mu lemmikuid on nt kakaolisandiga variant). Kui aga tahad tervet plaaditäit rukkijahuga purukooki küpsetada, siis on kogused siin.

Eile õhtul tegin koogi mustsõstarde ja maisijahuga (koogitükk üleval pildil). Lisan siia ka vastavate muudatustega retsepti, sest kui rabarberit ei kasuta, ei ole ka kaneeli ega fariinsuhkrut vaja lisada. 

Purutaigen
100 g võid
2,5 dl jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 sl vaniljesuhkrut

näpuotsatäis soola
0,5 dl (rafineerimata roo)suhkrut
1 dl kookoshelbeid

Täidis
500 - 600 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
0,5 - 1 dl suhkrut
3 suurt muna
200- 300 g marju

Sega omavahel jahu, suhkur, sool, küpsetuspulber, vaniljesuhkur ja kookoshelbed. Näpi juurde või, et tekiks purutaoline taigen. Täidise jaoks sega kohupiimapasta suhkruga lahtiklopitud munadega ühtlaseks. 

Pane 2/3 taignast 24 cm läbimõõduga koogivormi, vala peale kohupiimasegu, selle peale marjad ja kata need ülejäänud puruga. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.

Mustika-kohupiima kook natukese martsipaniga

Koogipõhja (pr k pate brisee sucree, ik sweet short pastry) retsept pärineb koolist, aga kuna sellega kaasnes natuke spetsiifilisem tegemisõpetus, siis pole see veel siia blogisse jõudnud, kuigi ma ise seda retsepti aeg-ajalt kasutan. Tegemist on siis pmst quiche'i taigna magusa variandiga, millest koolis tehti mandlikreemiga puuviljakooki. Kui seda kooki ise jälle teen, siis tuleb retsept blogisse ka. 

Lisan taigna tegemisõpetuse juurde ka paari prantsusekeelse sõna tähenduse, sest esiteks ei ole neid isegi sellises suurepärases toidualases prantsuse-inglise sõnastikus nagu "The A-Z of French Food", teiseks on need täpse rertsepti seisukohast olulised ja kolmadaks on siis tähendus teada, kui neid mõisteis mõne pr keelses tekstis kohtate:)

Seekord kasutasin põhja küpsetamisel nisujahu asemel rukkijahu ja töötas ka (kuigi mitte nii sujuvalt kui nisujahuga), tavalise valge suhkru asemel aga - nagu ikka - rafineerimata roosuhkrut nii põhja kui ka katte sees.

Põhi
250 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis (ik pinch) soola
vaniljesuhkrut
150 g võid
1 suurem muna
15 ml vett

Jahu, suhkur, sool ja vaniljesuhkur segada korralikult läbi. Lisada tükkideks hakitud külma või kuubikud ja teha näppudega purutaoline segu, mis meenutab riivsaia (pr keeles "sablage", mille vastet ei ole ei inglise ega eesti keeles, aga mille seletus kooli materjalides on ik-s: to rub fat into flour until evenly distributed - stop rubbing when the mixture resembles fine breadcrumbs). 

Tee taignale keskele süvend ning vala vesi ja muna sinna sisse (võid muna ja vee ka kergelt enne omavahel tassi sees läbi segada, et need ühtlasemalt jaotuks) ning sega alguses spaatliga (õrnalt ja mitte liiga palju), edasi aga käega ühtlaseks. Pane taigen jahuga ülepuistatud lauale ja lükka peopesaga ühtlaseks (u kolm korda). Pr keeles on selle tagevuse nimi "fra(i)ser", inglisekeelne seletus aga: a manner of mixing the dough evenly by smearing it with fleshy part of the palm of the hand. 

Seejärel vajuta taignapall käega lapikuks, kaussi, taignale (NB! mitte kausile) toidukile peale ja kauss külmkappi u 10-15 minutiks. 

Rulli taigen lahti seda samal ajal keerates, et tulemus oleks ühtlane, tõsta rulliga ettevalmistatud (võitatud ja jahuga ülepuistatud) 26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, suru taigen ühtlaselt vormi põhja ja äärtele, tee kahvliga augud taignasse ja pane uuesti külma tahenema u 5-10 minutiks. (Taigna ääred peaks tegelikult vajutama ühtlaselt läbi asjaga, mida nimetatakse pr keeles "pince pate" ja ingl keeles "pastry crimper". Seda on aga siis võimalik teha, kui taigna äär on kõrgem kui vorm ja selle saab üle ääre tagasi keerata - kui taigen ei ulatu vormi servani, siis ääri eriti lihtne ei ole kinni vajutada, aga saab hakkama. Panin selle otsetõlkes "taigna kokkuvajutaja" ka pildile koogi juurde, et oleks näha, millest jutt on:) )

Siis kile peale, raskus ka (nt herned, oad v riis) ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 8-10 minutit.
Igaks juhuks mainin, et need raskuseks kasutatavad asjad on korduvkasutuses, sest ükskord Terevisioonis nägin, kuidas saatejuht kokalt küsis, et mida selle soolaga teha, milles ta saates aedvilju küpsetas ... Saab loomulikult järgmisel korral uuesti kasutada!

Täidis

400 g mustikaid

50-100 g martsipani

1 kuhjaga spl tärklist

Sega mustikad tärklisega, seejärel riivitud martsipaniga. Martsipani on lihtsam riivida, kui oled seda enne külmas hoidnud. Võid martsipani ka lihtsalt korraks sügavkülma panna. NB! Kui kasutad Kalevi martsipanimassi, siis osta ikka kindlasti mandlitega mitte arahhiisiga variant - hinnavahet suurt pole, aga maitse vahe on sama suur nagu maapähklitel ja mandlitel;-) 

Pane täidis eelküpsetatud põhjale, millelt raskus koos kilega on eemaldatud, ja küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit.

Kate

300 g maitsestamata kohupiimapastat

150 g hapukoort

2 suurt muna

100 g suhkrut

vaniljesuhkrut

Klopi munad suhkruga kergelt lahti ja sega hulka kohupiimapasta, hapukoor ja vaniljesuhkur. Pane koogile ja küpseta 170 kraadi juures u 40 minutit. Kui oled koogi ahjust võtnud, võid määrida peale hapukoort, sest see aitab kohupiimakoogil niiskust hoida, niiet see kuivaks ei muutu. Lase koogil enne lahti lõikamist täielikult jahtuda, et see ilusti koos püsiks.

Maldon sool

Miks ma kirjutan mingist soolast? Sest ilmselt 90% inimestest, kes seda blogi loevad, ei ole sellest  soolast enne midagi kuulnud (nagu ma veel isegi mõni aeg tagasi) :) ja uusi huvitavaid asju tuleb ju ometi teistega jagada, eksju!? :)

See pilt on ühest hiigelsuurest Maldon soola helbest, mille laupäeval juhuslikult soola hulgast leidsime. Pidi olema nii, et mida puhtam sool, seda suuremad kristallid. Restorani Alexander köögis kasutatakse seda liha maitsestamiseks enne pearoogades serveerimist. Maldon sool on pärit Inglismaalt, Essexist, ja selle kristallid moodustuvad puhtast looduslikust soolast, millele ei ole mitte midagi lisatud. Erinevalt teistest meresooladest saab selle kristalle näppude vahel purustada. Kuna ta on soolasem kui tavalised soolad, omamata samas kibedat järelmaitset ja olles samal ajal pehme, isegi peaaegu natukene magus, kulub seda vähem kui tavalist soola. Lugeda selle soola tegemisprotsessist on võimalik siin.

Aga et mastaape näidata, siis see soolakristall minu peopesas :)

Ilus pulmatort :)

Et siis nagu ikka - pilti saab suuremalt vaadata, kui sellel klikata;-)

Andke andeks, et mu blogi on viimasel ajal unaruses olnud, sest kahjuks Eesti saartel on wifi - kui see üleüldse eksisteerib - paraku nii aeglane, et nt Youtube'ist laulude kuulamine on lootusetu ettevõtmine. Aga internet internetiks, tegelikult on vaba ärkvel-oleku aega piisavalt ainult selleks, et meilid kiirelt läbi vaadata - blogi kirjutada sellise tempo juures on ikka suhteliselt võimatu.

Ja siin siis pulmatort, mille koostisained on teada ja lubatud avaldada, niiet selle koogi retsept tuleb ka varsti :)

Sees on tordil suviste marjade (kirsid, maasikad ja sõstrad) kiht, millele siis teine valgest šokolaadist, kohupiimast ja toorjuustust kiht peale läheb. Aga see all pildil olev tort on sama tordi väike variant, mis sai järgmise pulma degusti jaoks ekstra tehtud.

Üks staažikam kokk aga rääkis laupäeva õhtul paar lõbusat lugu pulmatortidest, millest ta mul ka blogis kirjutada lubas:) Nt on võimalik pritsida šokolaadi tordile ka värvipüstolitest (no nendest päris värvipüstolitest, mida ehituspoodidest saab ja millega seinu värvitakse). Ükskord kui kokad olid just suure mitmekihilise šokolaaditordi valmis teinud (mitmekesi püstolitega torti šokolaadiga üle pritsides ja tunde vaeva nähes) ja suurde walk-in külmkappi ootele pannud, selgus sinna paari tunni pärast sisse jalutades, et ventilaator ei tööta ja laest on terve suur loik tordi keskele tilkunud. Professionaalid aga ei jää kunagi sellistes olukordades hätta;-) Mis edasi sai, sellest aga ... räägin siis, kui kokku saame ;-)

Aeg-ajalt tehakse aga selliseid pulmatorte, kus on üksteise peal mitu pesukaussi, mille vahel on paber ning mis on kaunistatud ohtra vahukoore ja ilusate tordikaunistustega ning näeb imeilus välja. Kui seda  kahe koka vahel aga peosaali viiakse ja üse neist komistab ning kogu tort lendab põrandale.... Pruutpaar sellest ka tavaliselt ei tea, pulmakülalistest rääkimata:) Mina ise ei tahaks vist see pruut olla, kelle pulmas sellist nalja tehakse:):):)