Šokolaadiga banoffee kook (kahel moel)

Retsept pärineb ajakirja "Food & Travel" käesoleva aasta märtsi numbrist ja kohe, kui seda nägin, teadsin, et see tuleb esimesel võimalusel ära teha:) Eks kondenspiim, eriti karamelline, ja tume šokolaad on minu jaoks nii koos kui ka eraldi alati põlvi nõrgaks tegevad. Ja seegi kord oli tulemus ootuspäraselt imeline:) Sel nädalal valmis seda kooki mu köögis suisa kaks tükki, niiet võib öelda, et šokolaadikattega banoffee-kook tuli, nägi ja võitis ning jääb täitsa kindlalt minu köögi püsirepertuaari:) Kõik, kes sõid seda kooki, kiitsid ka:)

Koogi põhja valmistamisel kasutasin esimesel korral nisujahu asemel maisi- ja riisijahu (kumbagi 65 g), et oleks gluteenivaba, ja koogile lisasin vaid ühe banaani. Kuigi retseptis oli ette nähtud hele siirup, siis mina kasutan küpsetamisel alati suhkruroosiirupit. Annab põnevama maitsenüansi ja kuna see on valmistatud suhkruroost, siis tundub ehk pisut tervislikum, kui tavaline suhkrusiirup (umbes nagu rafineerimata roosuhkur võrreldes tavalise valge suhkruga või nii). Kuigi see kakaoga muretainas oli jube hea, võtab see ikkagi üsna palju aega, seega allpool lisan ka teise ehk lihtsama variandi koogi valmistamiseks;-)

Šokolaadi-muretainas:

85 g toasooja võid

40 g suhkrut

1 väiksem muna

130 g nisujahu (gluteenivabaks variandiks kasutasin 50:50 riisi- ja maisijahu)

15 g kakaopulbrit

Täidis:

100 g võid

120 ml (heledat) siirupit

400 ml magusat kondenspiima

1-2 banaani

Kate:

50 g võid

200-225 g tumedat šokolaadi

Taina jaoks vahusta suures kausis puulusikaga toasoe või suhkruga heledaks kreemjaks vahuks. Lisa muna ja vahusta ühtlaseks. Sõelu hulka jahuga segatud kakaopulber. Sega vaid nii palju, et tainas tuleks kausi küljest lahti. Ära üle sega, et tainas ei jääks liiga elastne ja nätske. Keera toidukilesse ja hoia 30 minutit kuni üleöö külmkapis.

Külmast võetud tainas rulli kergelt jahusel pinnal 3 mm paksuseks nii, et see katab pikliku 10-12X38 cm läbimõõduga või muu meelepärase vormi põhja ja ääred. Pane vorm tunniks külmkappi. 

Kata tainas fooliumuga ja pane sellele raskuseks kuivatatud herned, oad v keetmata riis ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 10 minutit. Eemalda foolium koos raskusega ning küpseta veel 10-12 minutit kuni tainas on kuiv ja krõbe.

Täidise valmistamiseks aseta tükeldatud või, siirup ja kondenspiim paksupõhjalisse potti ning küpseta madalal/keskmisel kuumusel pidevalt segades kuni segu on paks ja kuldpruun. Vala täidis eelküpsetatud põhjale, jättes vormi äärest u 7,5 mm tühjaks. Küpseta 180 kraadi juures 15 minutit. Ülejäänud täidist saad kasutada muudes magustoitudes, nt jäätise v pannkookide kastmeks. Mina muidugi sõin selle mõlemal korral niisama ära - lihtsalt niiiiiiiiii hea on:):):)

Katte valmistamiseks aseta tükeldatud või ja šokolaad veevannile, sulata ning sega ühtlaseks. Eemalda kauss veevannilt ja lase kergelt jahtuda. 

Koori banaanid ja viiluta pikuti. Aseta banaaniviilud küpsetatud ja jahtunud karamellitäidisele, vala peale sulašokolaad ning silu spaatliga ühtlaseks. Lase koogil külmkapis taheneda ja serveeri jahtunult. 

Teine variant valmis šokolaadiküpsistest põhjaga, aga hästi sobiksid ka kondenspiimamaitselised. Seekord panin karamelli peale kaks banaani, nagu retsept ette näeb, sest kook võiks ju ikka oma nimele vastata ehk oleks ju tore, kui banoffee-nimeline kook sisaldaks nii banaani kui ka karamelli/iirist (banoffee=banana+toffee):) Katteks sulatasin seekord pähklitükkide ja rosinatega piimašokolaadi, retseptis ettenähtud 225 g asemel kasutasin taaskord 200 g, aga või koguse jätsin samaks. Lisasin vaid sortsu piima, et glasuur pehmem oleks.

Küpsisepõhja jaoks purusta 180 g meelepäraseid (mina soovitan šokolaadi- või kondenspiimamaitselisi) küpsiseid ja sega need 70-80 g sulatatud võiga. Suru segu koogivormi põhja ja äärtele ning pane vorm vähemalt pooleks tunniks külma tahenema. Põhja eelküpsetada ei ole vaja ja edasi toimi nii, nagu retsept ette näeb.

Indiapärane kanaroog

PALJU ÕNNE  JA IMEILUSAT PÄIKSELIST NAISTEPÄEVA KÕIGILE NAISTELE! OHTRALT KAUNEID LILLI JA MAGUSAT KOOKI KA!;-)

Mina kingiks hea meelega kõigile Teile nii lilli kui ka kooki, aga hetkel piirdun vaid virtuaalsete õitega:) Lisan pildid ühest põnevast igihaljast Brasiilia pähkliga suguluses olevast puust, mille viljad kasvavad inimese pea suuruseks. Ma ei olnud ise canonball tree'st (lad k couroupita guianensis) enne sellega mõni nädal tagasi Penangi botaanikaaias tuvuse tegemist midagi kuulnud, niiet naitsepäeva puhul nüüd hea kõigiga jagada:)

Kuigi ma tänaseks päevaks suisa kolm kooki olen juba küpsetanud (mahlase mandli-apelsinikoogi, mustikaga juustutordi ja ühe šokolaadise-karamellise banoffee-piruka), siis otsustasin täna siiski jagada vahelduse mõttes hoopis ühe India mõjutustega vürtsika ja soojendava kanaroa retsepti:) See on igati hea ka niisama süüa, aga veelgi tugevamaks eineks võib juurde keeta riisi, kinoat, bulgurit, kuskussi vmt meelepärast. Ma valmistan sellist tüüpi toitude juurde alati oma lemmikuid ehk pruuni riisi (pildil ka) või kinoad. Sellised mõnusad vürtsised toidud on minu arvates jube head ja maitsestamisel ei hoia ma ennast kunagi tagasi, aga kui sa ei ole eriti vürtsika toiduga harjunud, siis lisa teravamaid asju (eelkõige just tšillit ja garam masala't) väiksem retseptis toodud kogus (nt üks, mitte kaks tšillipipart).
Garam masala on Indiast pärinev peeneks jahvatatud vürtsisegu, mida võid nii ise teha kui ka nt Umamist tellida. Mis aga imeilusasse kuldkollasesse kurkumisse puutub, siis see omavat suisa vähivastast toimet (nt siit saab selle tervislikest omadustest lähemalt lugeda).

Maapähkliõli (minu oma pärineb Umamist) on mahedamaitseline ideaalselt praadimiseks sobiv õli, mis on eriti tänuväärne seetõttu, et talub väga hästi kuumust, kuna selle õli smoke point on päris kõrge. Seetõttu on maapähkliõli oluliselt tervislikum variant just praadimiseks ja frittimiseks kui nii mõnigi teine õli ning nt kokakoolis me ainult maapähkliõli praadimiseks kasutasimegi, va mõnede Vahemere toitude puhul, kus oli oliiviõli spetsiifilist maitsenüanssi vaja. Niiet soovitan sedagi proovida!:)

Vaja läheb:

1 suur sibul

1-2 tšillipiprakauna

5 küüslauguküünt

u 2,5 cm jupp ingverit

2 sl maapähkliõli 

500-700 g kana (kintsu)fileed

1 kuhjaga tl kurkumit

1-3 tl garam masala't 

1 sl pruuni suhkrut

400 g purustatud tomateid

1-2 sl tomatipüreed (soovi korral)

1 dl kanapuljongit 

2-3 dl maitsestamata jogurtit

peotäis koriandrilehti

Koori sibulad ja küüslauguküüned ning pese ingver harjaga puhtaks. Tükelda sibul jämedalt, eemalda tšillilt seemned ja haki samuti natukene väiksemaks. Riivi v haki peeneks ingver. Töötle sibul, tšilli, ingver ja küüslauguküüned köögikombainis pastaks. 

Tükelda kana (kintsu)fileed meelepärasteks tükkideks. Kuumuta pannil õli ja prae selles kanatükke keskmisel kuumusel, kuni need on kuldpruunid. Tõsta vahukulbiga taldrikule. Kuumuta pannil madalal kuumusel sibulapastat u 5 minutit kuni see on pehme. Lisa kurkum ja garam masala ning prae veel umbes minut. Lisa suhkur, puljong ja purustatud tomatid, samuti tomatipüree, kui seda kasutad. Samuti tõsta pannile tagasi kanatükid. Lase vedelikul keema tõusta ning seejärel kuumuta madalal tulel u 15 minutit kuni kana on läbi küpsenud. Keera kuumus kinni ja sega hulka jogurt ning hakitud koriander. 

Kaneelikuklid (eriti lihtsad)

Nende kaneelikuklitega sain ma ühe väga vajaliku õppetunni:) Kui ei oleks seda olnud, oleks ilmselt ka üks juhis pärmitaina valmistamise nippide juures jäänud olemata. Nimelt jäi tainas mul olude sunnil ligi kaheks tunniks sooja kohta kerkima. Tulemuseks oli kuklite mõrkjas-kibe maitse, mida varem mitte kunagi ühegi saia puhul kogenud ei ole. Nuputasin ja nuputasin, et millest see tulla võiks... Ilmselt oleksingi ajusid ragistama jäänud, kui Põhjaka Joel poleks põhjust teadnud. Kui tainas liiga kaua kerkib, siis tekib tainas rohkelt alkoholi, mis annabki sellise kibeda maitse. Pärmi mõjul tekib ju taina sees süsivesikute käärimine, mis lõhustab viimased süsihappegaasiks ja alkoholiks. Ja liiga kaua kerkides hakkab alkoholimaitse domineerima - üsna loogiline ju! Niiet küpsetades tasub retsepti alati täpselt järgida - mitte ainult koostisosade, vaid ka tegevuskäigu osas:)

Need kaneelikuklid on selles mõttes "erilised", et taina rullimisega ei ole vaja vaeva näha. Loomulikult võib rosinate asemel kasutada kuivatatud jõhvikaid v kirsse ja sidrunikoore asemel apelsinikoort. Samuti võid tsitruselise koored ja kaneeli üldse ära jätta ning lisada tainasse u 0,5-1 tl peenestatud kardemoni. Soovi korral aga lisa röstitud ja hakitud sarapuupähkleid. 

Retsept ilmus ka ajakirja T&T eelmises numbris, Marju tehtud ilus pilt nendest saiakestest oli ka esikaanel. 

Rosina-kaneelisaiad

450 g jahu

7 g kuivpärmi

5 sl suhkrut + 2 sl glasuuri jaoks

0,5 tl soola

2 tl kaneeli

100 g rosinaid

1 sidruni peenelt riivitud koor (soovi korral)

2 dl sooja piima

1 muna

70 g sulatatud võid

Sulata või ja lase natuke jahtuda. Sega omavahel jahu, pärm, suhkur, sool, kaneel, rosinad ja soovi korral ka sidrunikoor. Tee keskele auk ja vala sinna soe piim, kergelt vahustatud muna ja sulatatud või - hea oleks need kolm komponenti enne jahule lisamist eelnevalt omavahel ära segada.

Sega kõik kokku ja sõtku jahusel pinnal umbes 5 minutit kuni moodustub elastne tainapall, mis hakkab käte küljest lahti lööma. Pane tainas kaussi, sõelu peale jahu, kata köögirätiga ja jäta umbes tunniks ajaks kerkima.

Kata muffinivormid küpsetuspaberiga või silikoonist või paberist muffinivormidega. Sõtku tainast veel natukene, seejärel murra sellest 12 palli, aseta need vormidesse, kata uuesti köögirätiga ja jäta pooleks tunniks kerkima.

Küpseta kerkinud saiakesi 200 kraadises ahjus u 15 minutit kuni need on kuldpruunid. Sega 2 sl suhkrut 2 sl veega ja määri sellega koheselt ahjust väljavõetud saiakesi.

Pärmitainast saiakesed jõhvikate ja martsipaniga

Saiakeste küpsetamine on üks tänuväärne tegevus, sest kodu on siis niivõrd head lõhna täis - tahaks seda kohe kuidagi kinni püüda ja järgnevateks päevadeks kõrvale panna ...:) Ja otse ahjust tulnud soe sai on ikka erakordselt hea! Selles mõttes on pärmitainast küpsetistega keeruline, et ahjusoojana ja veel paar tunnikest pärast küpsemist on need imemaitsvad, aga jahtunult ja eriti veel järgmisel päeval enam mitte nii väga ... Niiet nädalavahetus(e hommik), eriti kui on suurem pere v sõbrad külla tulevad, on lihtsalt suurepärane aeg värskete saiakeste küpsetamiseks - kõik saavad osa ahjust tulnud vastupandamatutest saiadest. Mina pean küll tunnistama, et alati kui martsipani ja jõhvikatega sarvekesi küpsetan, söön kohe soojana neid kolm tükki vähemalt ära, sest retseptis toodud kogusest saab kaks ahjuplaaditäit ja pole vaja karta, et keegi ilma jääb ...:)

Pärmitaina valmistamine on üks asju, mida paljud millegipärast kardavad, kuid mis tegelikult on ülilihtne! See on küll pisut ajamahukam (pikk kerkimisaeg), kui nii mõnigi teine tainas, aga mina ausalt öeldes ei ole veel näinud seda, et pärmitainas ei kerkiks. Pigem juhtub seda, et kerkib liiga palju (mis ei ole ka tegelikult hea). Niiet karta ei ole pärmitaina juures midagi ja kui keegi ütleb, et see on "raske" või "keeruline", siis ärge teda uskuge! Raske on nt õige lehetaina valmistamine (sh ka füüsiliselt) ja keeruline on makroonitainas (kui palju täpselt ikkagi segada, et munavalgetest just piisav kogus õhku välja saada, aga samas parjalt ikkagi alles jääks), aga pärmitainas on tõesti igaühele jõukohane! Valmistamisel tuleb lihtsalt järgida retsepti (nagu alati küpsetamise puhul) ja kõik ongi hästi:) Peaasi (nagu tegelikult ka minu arvates kõigi muude asjade puhul elus) on mitte karta ega muretseda, vaid tegevust nautida!:)

Ajakirja Toit&Trend palvel panin selle aasta jaanuari/veebruari numbrisse kirja mõned põhitõed ja nipid, mida peaks pärmitaina valmistamisel arvestama. Eelkõige lähtusin enda kogemustest ja teadmistest, mis on küpsetamise käigus kujunenud ja saadud nii kokakoolist kui ka restos töötades, aga ka Ida Savi surematust teosest - ikka see "Saiad, pirukad, koogid", milleta praegusel hetkelgi veel ei saa elada:) - olen tarkuseterasid saanud. Loomulikult sai kasulikke teadmisi - as always:) - ka Harold McGee teosest. Tema raamat "On Food & Cooking", millele olen blogis korduvalt viidanud (seda soojalt soovitades), on ka maailma mastaabis surematu teos, niiet seda isegi Kelleri taolised tippkokad kiidavad, rääkimata paljudest teistest kokandusvallas tegijatest nii siin kui sealpool Atlandit:) Ja suured tänud lähevad muidugi ka Põhjaka Joelile, kellega koos allolevas retseptis olevaid jõhvika-martsipanisaiu ka Põhjakal valmistasime ja kes minuga lahkelt oma ammendamatuid teadmisi selles vallas jagas:)

Kusjuures enne, kui jätkan, soovin kummutada ühe müüdi. Kuigi pärmitainas kerkib kiiremini soojas kohas (ei pea kindlasti niiske olema - võid tainakausi lihtsalt toas radika või pliidi lähedale panna), ei ole siiski sooja ega niiskust kerkimiseks otseselt vaja! Pärmi (nagu tegelikult ka juuretisega leiva-) tainas, kerkib tegelikult igati ilusti ka toatemperatuuril ja samuti külmas kohas, kuigi mitte nii kiiresti.

Selle tõestuseks lisan siia ühe pildikese külmkapis "jalutama läinud" pärmitainast, mille ma päeval valmis segasin ja külmkappi ootele panin, et saaks pärast värskeid speltasaiu teha. Mul oli nimelt suur rõõm küpsetada üle-eelmisel sügisel septembris ja oktoobris Pädaste mõisa restoranis Alex tööl olles igaõhtused värsked mustika-rukkileivad ja speltasaiad. Tainas sai külmakapis olla mõne tunni enne, kui avastasime, et see on ootamatult aktiviseerunud:)

Minu ühes teises lemmik-raamatus (Suur kokaraamat nimelt), mida mulle sagedasti lehitseda meeldib ja mida igasuguste küsimuste korral piilun, räägib naturaalse juuretisega valmistatud leibade/saiade juures aga seda, et sooja kohta kerkima panek ei pruugi sellele tainale üldse hästi mõjuda, kuna soe pärsib maitse ja struktuuri väljakujunemist ning tulemuseks on hoopiski raske ja elutu küpsetis. Erinevalt pärmitainast vajab juuretisega tainas pikka (ja aeglast) kerkimisaega. 

Siin aga siis mõned mõned nipid pärmitaina valmistamiseks ja natukene muud juttu ka, mis pisut lühendatuna ilmus ka eelmises ajakirja T&T numbris. 

Pärmi mõjul tekib tainas süsivesikute käärimine, mis lõhustab need süsihappegaasiks ja alkoholiks. Üldine pärmirakkudes toimuva muutumisprotsessi keemiline valem on C6H12O6 nool 2C2H5OH + 2CO2 ehk üks glükoosisuhkru molekul toodab kaks alkoholi ja kaks süsihappegaasi molekuli. Kui valmistatakse näiteks veini või õlut, siis süsihappegaas lahkub käärimisvedelikust ja alkohol akumuleerub. Saia valmistamisel on aga nii süsihappegaas kui ka alkohol mõlemad taina sees "lõksus" ning vabastatakse tainast alles tänu kuumusele küpsetamisel.

Süsihappegaas moodustab tainas gaasimullikesi ning teeb taina pehmemaks ja kergemaks. Kuid lisaks süsihappegaasile vabastab pärm veel terve rea kemikaale, mis mõjutavad taina konsistentsi, tugevdades gluteeni ja parandades taina elastsust.

*Pärmi peaks lisama nö käesoojale vedelikule (u 37 kraadi) - liiga kuumas vedelikus pärmiseened ei paljune ja tainas ei kerki. Kuivpärmiga taina valmistamisel peaks aga vedelik olema soojem, kui tavalise pärmi puhul.

*Pärmitaina valmistamiseks peaksid kõik komponendid olema toasoojad, mitte külmad ega kuumad. 

*Sulatatud võid ära lisa tainale kuumana, vaid jahuta seda enne natukene, sest liigne kuumus võib pärmiseened tappa.

*Muna on soovitav enne tainale lisamist kergelt vahustada, siis jääb tainas kohevam.

*Taina kerkimise aeg oleneb pärmi hulgast ja kvaliteedist, samuti taina koostisest ja toa temperatuurist. Kuldreegel on see, et tainas on piisavalt kerkinud siis, kui selle maht on kahekordistunud.

* Eelkergitust kasutatakse pärmitaina puhul reeglina juhul, kui tainasse lisatakse rohkem mune, rasvainet ja suhkrut. Eelkergitusega tainast jäävad küpsetised õhulisemad.

* Kui paned taina kerkima, sõelu selle pinnale enne kausi puhta köögirätiga katmist natukene jahu, sest jahu takistab süsihappegaasi väljapääsu tainast. Piisavalt kerkinud ehk valmis tainas on elastne ja sõrmega vajutamisel kerkib auk kiiresti kinni.

* Ära lase ettenähtud ajast kauem kerkida, sest siis võib tainale jääda mõrkjas ja kibe pärmimaitse. Liiga pikal kerkimisel muutub tainas vedelamaks, võib hapuks minna ja saiad langevad küpsetamisel kokku. Kui tainas on liiga kaua kerkinud, siis pärast näpuga vajutamist tekkinud lohk ei tasandu.

*Pärmitainast saiu tuleks määrida enne ahju panekut lahtiklopitud munaga, millele on juurde segatud natukene vett (mina kasutan alati seda varianti) või vahukoort (Põhjaka Joeli nipp).

*Ahi peab küpsetamiseks olema kindlasti eelkuumutatud nagu muude kookide puhulgi, kui just retseptis ei ole teisiti öeldud. Reeglina sobib pärmitainast küpsetiste jaoks 200-220 kraadine temperatuur.

Säilitamine

* Pärmitainast küpsetisi tuleks hoida toatemperatuuril kas leivakarbis või paberkotis ja tarbida hiljemalt järgmisel päeval pärast küpsetamist. Parimad on need aga samal päeval ja eriti maitsvad ahjusoojana.

* Kui on soov saiu kauem säilitada, siis tuleks need toidukilesse keerata ja panna sügavkülma, et need hiljem üles soojendada (nt ahjus röstides). Kindlasti ära pane pärmitainast küpsetisi külmkappi, sest siis muutuvad need kiiresti vanaks ja kõvaks.

* Samuti ei ole soovitatav saiade toatemperatuuril kilekotis hoidmine, kuna kuivadest tärklisegraanulitest eralduv niiskus koguneb küpsetise pinnale ja aitab kaasa potentsiaalselt mürgiste hallituste kasvamisele eriti sinakasrohelised liigid, nagu Aspergillus ja Penicillium, hallikasvalge Mucor sordid ja punane Monilia sitophila.

Kui aga tänasest retseptist rääkida, siis kuigi mu enda lemmik on allolev apelsini-jõhvika-martsipani kombinatsioon, siis tegelikult on need saiad imemaitsvad ka kaneeli ja suhkru täidisega, kuhu võib maitseks lisada peotäie röstitud ja peenemaks hakitud sarapuupähkleid. Saiakesed pildistas Marju. Lisaks neile martsipanisarvekestele olid ajakirjas kardemoniga vastlakuklid, mida Marju mu suureks rõõmuks vastlapäeva paiku oma blogis jagas, ja ühed eriti lihtsad kaneelikuklid, mille pilt ajakirja esikaant ehtis:)

Martsipanisaiad kuivataud jõhvikate ja kerge apelsinimekiga

Pärmitainas:
11-12 g (1 pakk) kuivpärmi
400 g jahu
1 apelsini peenelt riivitud koor
2,5 dl piima
50 g sulatatud võid
3 sl suhkrut
0,5 tl soola

Täidis:
100 g võid
3  sl suhkrut
150 g martsipani
50 g kuivatatud jõhvikaid või kirsse


1 muna (määrimiseks)

Sega pärm jahu sisse. Sega omavahel peenelt riivitud apelsinikoor, käsoe piim, sulatatud või, suhkur ja sool. Sõtku kõik kokku elastseks ja kergelt läikivaks tainaks. Sõelu taina pinnale natukene jahu, kata kauss köögirätiga ning lase kahekordseks kerkida.

Täidise jaoks sulata või ja sega suhkru ning hakitud kuivatatud jõhvikate või kirssidega ühtlaseks. Riivi martsipan. Kui kasutad väikese mandlisisaldusega martsipani, siis hoia martsipani enne riivimist külmas. Kvaliteetset ehk suure mandlisisaldusega martsipani saab ka toatemperatuuril riivida.

Rulli tainas kaheks ümmarguseks kettaks. Ära kasuta rullimisel jõudu - tainarulli enda raskusest piisab. Määri tainale ühtlaselt täidis, raputa peale riivitud martsipan ja lõika kumbki ketas 16 sektoriks. Keera sektorid laiemast otsast alustades tihedalt rulli.

Aseta saiad küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja lase köögiräti all umbes pool tundi veel kerkida, kuni need on õhulisemad. Määri pealt veega segatud kergelt lahtiklopitud munaga. Küpseta eelkuumutatud 220-kraadises ahjus umbes 10 minutit kuni saiad on kuldpruunid.

Langkawi saar

Langkawi on üks ilusate randade ja troopiliste metsade/džunglitega mägine saareke, pigem küll muidugi u 100st saarest (erinevatel andmetel 99-104) koosnev saarte kogumik. Ja kui täpne olla, siis meie asume selle arhipelaagi suurimal/peamisel saarel Pulau Langkawil. Turiste on saarel meie jaoks küll natukene liiga palju, aga samas tulime siia oma viimaseks nädalaks chillima ja nagu ikka, see viimane nädal on lõpuks nagu päris puhkus, kus ei käi enam pidevalt ringi, ei plaani uusi asju ega ole õhtuti pikalt väljas, vaid lihtsalt puhkad ning sööd, sööd, sööd ja veelkord sööd:) Langkawi on ka LP Malaisa sihtkohade seas 1. kohal, edestades isegi märkimisväärse kultuurilise pärandiga ja kohalike (sh ka teistes linnades elavate inimeste) arvates parima toiduga saart Penangi, kus me KL-i ja Langkawi vahelise nädalakese veetsime. 

Aga kõigepealt paar pildikest eilsest päikseloojangust - väga lahe on ikka jälgida, kuidas päike kiirelt "merre vajub" ja ümbrus "nipsust" kottpimedaks muutub:)

Me reisime - nagu ikka - rahulikult:) ehk enam ei viitsi (nagu nooruspõlves backpacker'ina) pidevalt ringi kihutada ja ühest kohast teise sõita, et võimalikult palju näha, vaid peatume pikemalt, et selle koha elu-olu paremini tundma õppida, ennast toimuvaga paremini kurssi viia ja mis peamine - inimestega suhelda, sest pikemalt kohal olles tekib ka igasuguseid uusi huvitavaid tuttavaid. Ja nii hea on oma riided kohvrist lahti pakkida, kappidesse, karderoobi ja mujale ära panna, õhtul välja minnes panna kena (NB! mitte kortsunud) kleidi selga ning olla 5-6 ööd ühes kohas. Just see pidev asjade pakkimine ja kohvrite otsas elamine on see, millest "ilma jäämise" üle mul kohe eriti hea meel on:) Loomulikult, selle rohkem kui kolme nädalaga jõuaks tervele Malaisiale ringi peale teha, aga meie huvi ei ole mitte suurt osa oma puhkusest transpordivahendites veeta, vaid seda aega nautida nii palju kui võimalik. Sellest ka meie pikad kohalviibimised KL-s, Penangil ja siin saarel, kuigi tegelikult kolm nädalat oleks täitsa paras ka vaid ühes kahest esimesest kohast veeta, sest avastamisrõõmu jätkuks ilmselt vabalt kuuks ajaks. Isegi ainult Langkawil poleks kolm nädalat mingi probleem veeta, eriti veel kui sukeldumise ja golfiga tegeleda:) Sest erinevaid põnevaid paikasid, asju ja tegevusi ning söögikohti, mida proovida, ja tohutult palju head toitu on kõigis neis kolmes Malaisia sihtkohas. Langkawil on muidugi head toitu oluliselt vähem, kui Penangil, aga siingi kehtib reegel - kes otsib, see leiab:) 

Malaisias on sajandite jooksul toimunud eriline köökide segunemine ja kui juba vaadata ainuüksi Wikipedia Malaisia köögi erinevate PÕHITOITUDE loetelu, siis võib täitsa ära ehmatada (no mina olin küll keeletu ja ei uskunud, et ma selles keeruliste nimetustega virvarris võiksin orienteeruma hakata), sest tänu riigis elavatele erinevat päritolu inimestele, kelle seas domineerivad hindud, hiinlased ja malaid, on siin tohutult mõjutusi kõigist neist riikidest, aga lisaks ka Indoneesiast, Taist ja Jaapanist. Siin saab nii imehead satay'd, oivalist tom yam'i (mis on mõnes kohas isegi sama vürtsikas nagu Tais) kui ka igasuguseid hõrgutisi Jaapani köögist, alustades sashimi'ga ja lõpetades teppanyaki'ga. Lihtsalt iga toidu-armastaja unistuste reis!:):):)

Ja sellepärast me muudkui söömegi ... :) Ja hetkel siis naudime elu Ambong-Ambong'i nimelises oaasis, mis - nagu nimigi ütleb -, on "rainforest retreat" ehk asudes küll rannast vaid paarsada meetrit eemal, on see ikkagi niimoodi mäenõlval ja paksu metsa sees, et seda alt üldse näha ei ole ja elusolendid, kes sind ümbritsevad, on lisaks erinevatele valjuhäälsetele lindudele peamiselt aplad ahvikesed (makaagid täpsemalt). Seepärast ei saa ka toitu kunagi oma terrassi lauale jätta - nad tuleks varastaks selle ära, sest õues hommikusööki nautides näed neid ümberkaudsete puude otsas maiaste nägudega kõõlumas ja hüplemas:) Ja olen esmakordselt hotellis, kus hommikusöök tuuakse tuppa ja seda saad omale sobival ajal terrassil nautida. See hommikusöök siin paksu metsa sees, kus puude vahelt näeb natukene merd ja päiksekiiri piilumas, on alati niiiiiiiiiii mõnus, et lihtsalt ei suuda isegi fotokat ega telefoni kätte võtta, et seda hetke jäädvustada. Sest see HETK ise on lihtsalt nii tore, et igasugune pildistamine lihtsalt kuidagi ... maiteagi ... no oleks lihtsalt kohatu:) Aga see järsk mäkketõus trepist, et oma tuppa saada, on ikka päris karm, niiet iga kord üles jõudes tunned, et oled midagi korda saatnud:) Ja trepi ümber on millegipärast eriti palju ahve möllamas ja astmetel suuri sisalikke (mitte selliseid pisikesi, kes igal pool Aasias seintel ronivad, vaid üsna pirakaid) laisalt ringi loivamas. Tavaliselt sisalikud põgenevad inimeste eest, aga need on üsna flegmad. Kuna ma just suur roomajate sõber ei ole, siis ausalt öeldes võiks nad minu arvates trepi vabastamisel ennast natukene kiiremini liigutada ... :) Täna õhtul hämaras astus aga P ühe teo kogemata laiaks ja see praks oli nii kõva, et ehmatas täitsa ära. Peab mainima, et ka teod ei ole siin just pisikesed;-)

Naljakas on muidugi see, et kuigi me Langkawi ajaks midagi muud peale "päris" puhkuse ja söömise ei planeerinud ning rannas me ka pikalt ei peesita, vaid käime lihtsalt ujumas, siis ikkagi erinavaid asju tehes aeg lihtsalt kaob... ma juba nädal aega mõtlen, et täna v homme õhtul kirjutan blogi, aga lõpuks olen ikkagi õhtuks nii uimane, et lihtsalt kukun voodisse. Eks oma osa ilmselt on ka üle 30 kraadisel palavusel ja päikesel:)

Aga kuna alustan oma reisijutte Langkawist, siis panen kohe kirja ka paar päris head söögikohta, mida julgen soovitada. Ehk on kellelgi abiks, kes siia juhtub, sest me ise leidsime need ka tänu soovitustele. Mõlemad on populaarsed kohalike hulgas, mis minu jaoks on alati väga oluline näitaja. Üks neist on Unkaizan, mis on alates selle avamisest igal aastal Malaisia parima 120 resto (ehk siis selle riigi nö Michelini tärni saajate) hulka valitud Jaapani söögikoht, kus on kõik toidud, mida oleme seal söönud alates meie silmade all akvaariumist välja tõmmatud kalast tehtud sashimi'st, lõpetades kohapeal valmistatud jäätistega (oleme ära proovinud kõik neli maitset ehk šokolaadi, rohelise tee, vanilje ja  punastest ubadest tehtu) on imemaitsvad - P arvates parim šokolaadijäätis üldse:) Kuna see söögikoht asub mugavalt kohe hotelli juures, siis oleme sinna rohkem kui korra sattunud:) Ja teine on mereanni resto Orkid Ria, kus oleme samuti mitu korda käinud ja mille kohta siin on hästi ilusti kirjutatud. 

Päev läbi avatud turistikaid on Langkawil (ja eriti Pantai Cenangil, kus elame) hästi palju, aga need mõlemad restod avavad oma uksed alles kell 6 õhtul. Kui Orkid Ria, mis on paar tundi avatud ka lõuna ajal, on kahe suure söögisaaliga pideva sagina ja meluga koht, siis vaiksesse ja rahulikku Unkaziani tuleks kohad kindlasti eelnevalt kinni panna, kuigi resto asub kahel korrusel ja neil on ka terrass. Mõlemas kohas on akvaariumid elusate mere-elukatega - saad endale meelepärase ilusti välja valida, mis siis vabalt valitud viisil (sashimi, teppanyaki, grill vm) valmis tehakse. 

Lisan mõned pildikesed ka. Kõigepealt Orkid Ria'st, siin on nt minu igapäevane tom yam krevettidega, kusjuures see on ainus koht Malaisias, kus see supp on sama vürtsikas kui Tais (eks neid kohti on kindlasti veel, aga ma olen siin ju ainult vähem kui kuu aega:):):) ) Tai restosid on Malaisias palju ja need on popid, kuid kuna malaid taide tšillivaimustust ei jaga, siis siin käiakse selle pipraga hoopis tagasihoidlikumalt ümber. Aga see tom yam on nagu päris:):):) Lisaks veel ohtralt mahlaseid krevette - juba pilti vaadates hakkab süda kiiremini lööma!:)

Meie kolm hiigelsuurt tiigerkrevetti, millest täitsa vabalt saab ka mees kõhu täis - hullult suured olid lihtsalt:) Before & after

ja mõned pildikesed akvaariumitest - mul lihtsalt läheb alati selliseid asju nähes süda soojaks:)

Ja mõni pildike Jaapani restost ka, kusjuures mulle hakkab üha enam tunduma, et järgmine Aasia-reis on tõenäoliselt Jaapanisse:):):) 

Ühel õhtul palusime endale ühe huntahvena akvaariumist välja tõmmata (kalake paremal)

Täna õhtul (siin on aeg 6 h Eesti omast eespool) sõime "grouper'i" nimelist kala

siin on see 700 grammine grouper parasjagu fileerimisel

Peakokk (pildil) on aga Jaapanist ja 30 (!!!) aastat köögis töötanud. Jälgisin, kuidas ta pambusmatiga maki-rulle keeras ja see oli omaette vaatemäng. Puhastatud kala fileerimine oli muidugi sekundite küsimus - nii kiiresti lihtsalt ei jõua pilti teha, kui mõni mees kalaga 1:0 teeb:)

Siia sashimi juurde pani kokk ka kala jäägid (pea ja selgroo koos sabaga) ja ma pole kunagi veel näinud, et lauale toodud surnud kala SABA VEEL LIIGUKS - täiesti sürr kogemus:)

siin aga üks huntahvena teppanyaki

siin sashimi samast kalast. Eriti meeldib mulle nende sashimi serveering - alati sellises merekarbis koos kolme sorti vetikate, riivitud valge redise ja wasabiga

grillitud huntahven teriyaki kastmega before & after

Istusime täna resto teisel korrusel, kus on madalad lauad ja matid nagu Jaapanis, suured aknad ka. See pilt on tehtud u 7 ajal, kui päike hakkas loojuma ja hallid vihmapilved kogunesid

mõne aja pärast aga kallas paksult vihma - õnneks oli sadu paari tunni pärast, kui lahkusime, juba järele jäänud:) Nüüd aga krabistab akna taga jälle vihma sadada, niiet suurepärane õhtu hubaseks  tubaseks õhtuks ja blogimiseks:)

Ja kuigi blogi nimi on "Jagatud rõõm", siis tahtsin ikkagi kirjutada ka ilmselt meie selle reisi suurimast šokist:) Nimelt kõndisime Penangi pealinna, u 800 000 elanikuga George Towni tänaval, mis on enamasti hästi tiheda liiklusega ja üks olulisemaid kesklinna viivaid teid, kuigi pildistamise momendil on pildil näha üsna tühi tänav. Ja ühel hetkel - vaatan kõrvale ja mida ma näen - suurt iguaani!!! Ta ei olnud küll enam elus, aga kui ootamatult näed pikka saba praktiliselt oma lahtiste kingade juures, siis ehmatad sellest nii ära, et ma alles mitu meetrit eemal (ehk ohutus kauguses) julgesin P-le öelda, et selline asi oli:) P muidugi ehmatas ka täiesti ära, isegi eemalt vaadates oli see piisavalt jube vaatepilt, aga vapra mehena oli ta siiki valmis ikkagi taaskord elukale lähenema ja pilti tegema minema:) Niiet kaks viimast fotot on tema tehtud, aga me veel vähemalt järgmised pool tundi muudkui ahmisime õhku ...:):):)

NB! igaks juhuks mainin, et kõik mu reisipildid on pildistatud JPEG-formaadis kasutades "intelligent auto" režiimi ja töötlemata. Ehk siis fotode kvaliteet on, nagu on, aga minu jaoks ainus võimalik viis oma muljeid jäädvustada ja edastada, kui ma just ei taha tervet reisi veeta fotoka nuppe kruttides ja pärast pilte töödeldes. Lihtsalt infoks:):):)

Kikerherne-lambaliha rendang

Enne, kui retseptini jõuan, ma lihtsalt pean jagama pilti mustadest e Silkie kanadest, mille olemasolust mul enne eilset aimugi ei olnud. Sellised üleni musta värvi kanad - kusjuures tumedad on ka sisikond, liha ja luud - olid mulle tõeliseks üllatuseks. Täitsa uskumatud linnud, onju?! :)

Meie aga oleme nüüd Penangi jõudnud, mis on Malaisia vaieldamatu toidupealinn (siin on natukene lähemalt juttu Penangi köögist). Kõik kohalikud, kellega olen siin olles kas niisama rääkinud või tuvunud, on alati kiitnud Penangi "kui kõige parema toiduga kohta", kuigi igal pool mujal Malaisias saab ka ikka TOHUTULT hästi süüa:) Toit on malaidele hästi oluline ja paljud sõidavad ka ise seetõttu just Penangile oma puhkust veetma. Hiina uue aasta esimesel nädalal olevat siin väga palju rahvast (peamiselt siis siseturiste) olnud, nüüd on väheke rahulikum, sest enamik sõitis pühapäeval juba kodudesse tagasi. 

Penang on ka muidu igati tore koht - ilus saar, mille pealinnas George Townis on armas koloniaalstiilis vanalinn. Inimesed on siin võrreldes KL-iga veelgi sõbralikumad, kusjuures eile käisime juba ühtede siinsete tuttavate kohalike juures hommikut söömas - väga lahe kogemus oli:) Ja õhtul viisid ühed teised tuttavad elupõlised Penangi elanikud meid välja oma lemmik mereanni-kohta ja seejärel tegid veel autoga linnaekskursiooni. Niiet Penangis läheb elu sama lõbusalt edasi nagu KL-iski:):):)

Penangist ja siinsest toidust räägin millalgi (loodetavasti) pikemalt, täna aga jagan ühe imemaitsva lihatoidu (rendang'i) retsepti, mida me üleeile ühe toiduna kokakursusel valmistasime. Ja panen kohe kirja ka mõned huvitavad asjad, mida ma varem ei teadnud:)

Ingveris pidi olema tohutult vitamiine ja mineraalaineid, eriti aga koore all, mistõttu tuleks see üldsegi jätta koorimata, aga pesta korralikult (vajadusel harjaga). Umbes nagu kartulikoort, et kasulikke aineid ka toidu sisse saaksid. Ja ingverit (nagu nt küüslauku ja sidrunheinagi) tuleb enne hakkimist purustada, et maitseid paremini kätte saada. 

Kaneelikoor on õhuke ja habras ning seda saab kergelt murda. Need paksud pulgad (nagu need siin), mida ka Eestis peamiselt müüakse, on tegelikult cassia nimelise puu koor, mis on tunduvalt odavam, aga samas tugevama lõhnaga, kui õige kaneelikoor, mistõttu sobib hästi nt küünalde sisse jmt otstarbeks. Söögi (nt karride) sees peaks aga ikkagi kasutama "päris" kaneelikoort. Cassia õigustab ennast ainult pulbri puhul, sest säilitab paremini aroomi. Ise cassiast pulbrit tehes lõhuks ilmselt oma kohvimasina ära, samas kui kaneelikoor on peaaegu pehme. Tegin eile Penangi Spice Garden'is ise ka ühe foto võrdluseks (vasakul kaneelikoor ja paremal cassia)

See on cassia puu, mis on ka seetõttu odavam, et tüvi lihtsalt raiutakse maha, lõigatakse juppideks, kuivatatkse ja siis see tõmbub ise niimoodi krussi

See siin on aga kaneelipuu, mille küljest koor käsitsi eemaldatakse ja kogu protsess koos kuivatamise jm töötlemisega on puhas käsitöö. Peamiselt pidavat kaneelikoort saama Sri Lankalt, enamikes teistes riikides on aga cassia põhitegija

Huvitava detaili sain teada ka seoses nelgiga:) Nimelt peab õisik olema kaetud, mitte nö paljas. Ilma "katteta" nelgid on vanaks läinud ja neid ei tasu kasutada ... Nendel piltidel on hästi selgelt näha, milline see kate nelgil olema peab. Ja siin üks minu foto värskest nelgist

Rääkides aga rendangist, siis see on Malaisias ülipopp lihaga toit, mida (tänu jällegi oma tuttavatele) KL-s juba mitmeid kordi söönud oleme. Rendang on eriliselt hõrk ja parajalt vürtsikas karrilaadne toit, kus liha küpsetatakse kookospiimas ja lõpus lisatakse veel ka kookoskoort, et rooga kreemja(ma)ks teha. Siine kokakooli õpetaja ütles, et kookoskoor lisatakse alati alles lõpus (enne ainult natukene veega lahjendatult), sest see reageerib pikale kuumutamisele täpsalt samuti nagu tavaline koor ehk muutub võiks ehk "liiga õliseks" (becomes too oily). Kui KL-s sõime alati veiselihast rendangi, siis kokakursustel valmistasime isetehtud lambahakklihast palle, kusjuures need vürtsises kastmes küpsenud lihapallid ei ole mitte ainult imemaitsvad, vaid on ka gluteenivabad!

Lihapallid:
250 g lamba- v veisehakkliha (taisemat sorti)
15 g ingverit
1 punane tšillipipar (seemneteta)
2 küüslauguküünt
60 g sibulat
1 koriandrivars (koos lehtedega)
1 muna v 4 sl kartulitärklist

Maitseainesegu (rempah):

3/4 tl garam masalat

0,5 tl tšillipulbrit

0,5 tl jahvatatud musta pipart

0,5 tl soola

Sega kõik maitseained omavahel. Haki ingver, küüslauk, sibul, tšillipipar ja koriander peeneks ning sega hakkliha ja maitseaineseguga, seejärel lisa tärklis ning sega ühtlaseks. Lase u 30 minutit (jahedas) maitsestuda ja puhata. 

Vormi väikesed pallid ja prae kuumas õlis pruuniks. Eemalda pannilt.

Praadimiseks:

3 kardemonikupart
10 karrilehte
1 väike tükk kaneelikoort
1 purustatud sidrunheina vars

15 g ingverit
1 küüslauguküüs

Vürtsisegu (Rempah):

15 g tšillipulbrit

1 tl koriandripulbrit

3/4 tl köömneid

0,5 tl aniisipulbrit

3/4 tl mooniseemneid

0,5 tl jahvatatud musta pipart

Sega koos veega pastaks, et ei läheks kõrbema pannil. 

Põhiained (ik Main ingredients):
60-70 g viilutatud sibulat
100 g kookoskoort koos 350 ml veega
4 sl õli
30 g kikerherneid (leotatud ja pehmeks keedetud)
natukene soola

Haki ingver ja küüslauk peenelt. Kuumuta pannil õli ja kuumuta selles pidevalt segades praadimiseks ettenähtud komponenid, kuni need muutuvad aromaatseks. Kõigepealt esimesed neli asja ning seejärel peenelt hakitud ingver ja tšilli.

Lisa vürtsisegu ja kuumuta ühtlaselt läbi. Seejärel lisa sibulad ja sidrunhein. Kuumuta pidevalt segades. Lisa veega segatud kolmandik kookoskoorest ja praetud lihapallid ning kuumuta u 20 minutit, kuni vedelik on u poole võrra vähenenud ja paksenenud. Lase alguses segu keema ja hiljem keera kuumust vähemaks, et see vaikselt podiseks. 

Lisa ülejäänud kookoskoor. Maitsesta soolaga, lisa pehmeks keedetud kikerherned ja kaunista koriandrilehtedega. 

Küpsetasime rendangi siin laialt levinud savipotis, mile puhul eriti tore on see auguga kaas, millest aur keetmise ajal välja tuleb. Ma ise valmistasin aga parajasti krevettidest "kuiva" karrit, kuni rendang küpses

Rendangi jaoks valmistasime ise ka garam masala segu, mis koosneb 5 maitseainest, mis kõik siin pildil näha on

ja siin siis retsept :)

Garam masala

2,5 tl vürtsköömneid

1,25 tl musta pipart

1 tl kaneeli

1 tl kardemonikupraid

2 tl nelki

Rösti köömned ja kardeminikuprad pannil, kuni need aromaatseks muutuvad ehk kuni tunned nende aroomi ning purusta koos teiste ainetega kohviveskis v uhmris peeneks pulbriks. Hoia õhukindlalt sulatud anuma sees külmkapis.

Lisan veel mõned pildid, sest nt enne eilset ma ei teadnud, milline näeb välja galangal ehk taim, mille juur on sarnane ingveri omale ja mida Kagu-Aasias (eriti muidugi Tais) söögi sees kasutatakse

ja siin paar fotot juurest endast ka

ja selline näeb välja tükkideks murdmata värske kurkumi

Järgmisel pildil on üks korianderi liik, millest ka aasta tagasi ühe pildi blogisse panin, kui Vietnamis olin. Seal oli see koriander eriti laialt kasutusel ja seda nimetati Hiina koriandriks, siin aga kutsutakse seda taime hoopis muu nimega koriandriks:)

Kuigi siin on hästi palju igasuguseid erinevaid aedvilju ja ürte, siis üks neist, mida pidevalt igal pool kohtab (päris paljude toitude sees ja turgudel) on see "ingverilill" (ik ginger flower) või torch ginger 

See kõlbab süüa siis, kui ta on veel selline pung

Seda "õitsema läinud" lille aga enam toiduks tarvitada ei saa

Õis hakitakse tavaliselt peeneks (nagu järgmisel pildil paremal näha) ning lisatakse kalakarridele, laksadele ja salatitele (nt rojak'ile). Rojak on ise muidugi täiesti omaette nähtus, mida siin kõik fännavad, niiet sellest kirjutan millalgi eraldi:) Täna aga sõime ingveriõit Sumei ema imemaitsva retseti järgi tehtud kalalaksaga, mille valmistamiseks kulus tal kokku kolm päeva (!!!). Mitte et ta muidugi oleks kõik need päevad varavalgest hilisööni kokanud, aga igal päeval kulus erinevate etappide peale mitu tundi. Käisime Sumei ja Dave'i juures täna brunch'il ja lõpliku asam laksa (nagu paljudes söögikohtadeski) said ise kokku panna, st valida, mida selle kalafileega leeme sisse lisad. Täna oli meil riisinuudlid (need on alati), kurk, ananass, münt ja peenelt hakitud roosa ingveriõis ning krevetipasta, et magusust supile lisada:)

Kuulus asam laksa ise on siin. Sumei ema teeb seda kookospiimaga

Aga kuna inimesed siin süüa armastavad, siis loomulikult sai lisaks laksale keerata endale ka riispaberist rulli

või nautida marinaadis kanavarbaid, mis veel mõni aeg tagasi olevat olnud odav ja igal pool saada olev kaup, nüüd olevat aga nii popiks muutunud, et nt pühade ajal võib neist täitsa ilma jääda, kui õigel ajal jaole ei saa:)

Ja siin üks pildike nende rõdult - pole üldse paha koht elamiseks:)