Põhjaka pohla-martsipani korvike täiusliku vanillikastmega

Põhjakast kirjutasin blogis kohe esimesel korral, kui seal söömas käisin - lihtsalt nii meeldis see koht! Nüüd olen Põhjakasse (nii sööma kui ka kööki) sattunud juba lugematu arv kordi ja loodan, et ka uuel aastal on põhjust sinna sõita rohkem kui küllaga :) Kirjutasin Põhjaka tegemistest novembris LP-sse ka pikema loo, mis kahjuks paberlehte tervikuna ära ei mahtunud (siin on olemas lühendatud variant),  sest samas lehes oli ka üks mu teine lugu, küll aga on terve artikkel koos ilusate piltidega olemas LP digilehes, mille üle mul on tõeliselt hea meel!

Hoopis kurvem on näha, kui oled looga kõvasti vaeva näinud (helistanud, kirjutanud, korduvalt meelde tuletanud ja paari peakokaga isegi käinud kohapeal restoranis rääkimas) nagu selle loo puhul (digilehe lugu on siin), kuid paberil artikli juures on kellegi teise nimi. Aga eks ikka juhtub ... :)

Mis aga sellesse kooki puutub, siis pohla-martsipani korvike on minu arvates täiuslik - õhuke ja krõbe põhi, mahlane täidis ohtra suure mandlisisaldusega martsipani ja hapude kodumaisete pohladega ning sinna juurde kreemjas vanilliseemnetest mustav vanillikaste. Joel, kes seda pohlakooki niisama katsetas, tegelikult arvaski, et piisaks, kui avaldaksin lehes vaid vanillikastme retsepti, sest see on täiuslikkuseni paika timmitud, kuid kuna ma seda kooki ka ise maitsta sain ja Joel oli juba retsepti lahkelt kirja pannud, siis ma lihtsalt pidin ka selle retsepti loo juurde lisama, sest see kook oli imemaitsev!!! 

Jagan pohla-martsipanikoogi tegemisõpetust nüüd blogis ka ja lisasin alla jutukese, mis ma Põhjaka tegemistest LP jaoks kirjutasin. Ja lõppu lisasin veel pilte, mida seal käies tegin (kõik selle postituse fotod on klõpsitud telefoniga). 

Lõbusat vana aasta lõppu kõigile!

Pohla-martsipanikook ja vanillikaste

Tainas:
120 g võid
2 dl jahu (pool sellest võib olla täistera nisujahu)
1 dl suhkrut
näpuotsatäis soola
näpuotsatäis küpsetuspulbrit

Haki noaga või sega köögikombainis kõik kokku. Valmis tainas jaota väikestesse vormidesse (võivad olla nii silikon- kui ka metallvormid) ning suru õhukese kihina vormi põhja ja servadele. Tõsta vormis külmkappi.

Täidiseks valmista pohladest vm marjadest (nt mustikad, maasikad) 1 liiter paksu kisselli vastavalt tärklise pakendil olevatele juhistele. Jahuta kissell.

Aseta iga korvikese põhja meelepärane tükk martsioani ja vala peale jahe kissell. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u pool tundi. Lase korvikestel enne serveerimist üleöö külmkapis seista. 

Vaniljekaste:

5 dl vahukoort

5 munakollast

1 vaniljekaun

3 sl suhkrut

Lõika vanillikaun pikuti pooleks, tõmba seemned välja, aseta nii kaun kui ka seemned koos vahukoorega potti ja kuumuta keemiseni. Sega munakollased suhkruga läbi ja lisa ettevaatlikult, ise samal ajal segades, kuum koor munakollastele. Vala segu potti ja kuumuta, ise samal ajal segades, kuni segu on paksenenud. Ole ettevaatlik ja ära kasuta liiga kõrget kuumust, sest muidu võib muna tükki minna. Kurna ja jahuta kaste ning serveeri koos külma pohla-martsipani korvikesega.



Hetkel ei kujuta keegi enam Eesti restoranimaastikku Põhjaka mõisata ette, aga kui kolm pealinna peentes restoranides töötanud kokka - Joel Kannimäe, Ott Tomik ja Märt Metsallik - kuus aastat tagasi otsustasid minna maale elama, Vodja koolis lastele süüa tegema ning vana maha jäetud ja räämas mõisahoonet renoveerima hakata, siis paistsid nad korralikele inimestele pisut hullumeelsed. Aga ega nad isegi ilmselt uskunud, et keset Eestit asuv restoran võib osutuda niivõrd populaarseks, et inimesed ei pea paljuks sinna ka ekstra kohale sõita.

Praeguseks juba üle kolme aasta söögikohana tegutsenud mõisahoone on kuldsete kätega kokad ise koos abilistega renoveerinud. Nende stiilipuhas ja rustikaalne looduslike materjalidega tehtud töö on nii kõrgelt hinnatud, et saavutas 50 parima restorani valimisel sel aastal ainsa restoranina maksimumhinde ehk 15 punkti, mis tähendab seda, et söögikoha olustik on iseenesest kohale tulemist väärt. 
Kuid Põhjakal ei tegutse nüüdseks ammu enam ainult kolm kokka, vaid meeskond koosneb mitmetest tublidest kokkadest, nõudepesijatest, teenindjatest, aednikest ja remondimehest. Kõik teevad oma tööd südamega ja tsiteerides Joeli „kõik on ühtviisi süüdi selles, et meil nii hästi on läinud!”
Kui igal restoranil on tavaliselt omanik(ud), juhataja, peakokk ja teenindusjuht, siis Joeli, Märdi ja Oti puhul on kolm esimest kolmes isikus koos ehk igaüks on teatud osas kõigis kolmes ametis. Teeninduse eest vastutab Silver, kes tundub olevat sündinud sellesse ametisse, sest nii hoolivat ja sooja kohtlemist nagu Põhjakal klientidele osaks saab, ei kohta just tihti. Tegelikult on üks kolme koka eesmärke ka see, et teenindajad tõesti teeksid oma tööd südamega, mitte ei suhtuks sellesse kui ajutisse asendusse, millest kohe “päris” töö leidmisel loobutakse. Ideaalis oleks nii nagu näiteks Itaalia või Prantsusmaa restodes, et kelner on pigem eakas ja kogenud härrasmees, kes on aastatega omandanud selles ametis tõelise vilumuse.

Põhjaka on koht, kus enamik toorainest, alates sibulast-küüslaugust, lõpetades erinevate lihade ja kaladega, on ka tegelikult on kodumaine. Samas on naljakas, et erinevalt enamikest restodest, kus klient saab novembris rõõmsalt sparglit ja redist krõmpsutada, ei ole nende kodulehel kirjas heietust hooajalisest ja kodumaisest toorainest, vaid lihtsalt “Pakume süüa!” Aga see tegelikult eristabki Põhjakat paljudest teistest söögikohtadest, et nad on ausad nii iseenda kui ka klientide ees. Jutt kohalikust toorainest ei ole mitte järjekordne kõlav loosung, vaid igapäevane reaalsus, mida ei ole isegi mõtet eraldi ära mainida.
Kuigi tooraine kvaliteet ja päritolu on need asjad, mille osas järeleandmisi ei tehta, siis lisaks parimale toorainele annavad toidule erilise maitse ka kokkade oma kätega laotud puupiliit ja lahtise koldega pitsaahju stiilis küpsetusahi, mille abil valmib enamikest soojadest söökidest. Toimekad kokad on ehitanud õue kahe koldega ehk kuum- ja külmsuitsuahju, kus suitsutatakse sinki, vahel ka kala. Sellel suvel aga sai tehtud tandooriahi kana- ja sealiha, naani ja paprikate küpsetamiseks.
Põhjaka mõisa aias siblib juba teist aastat üle 40 kana. Kuigi iga kana muneb suvisel ajal praktiliselt muna päevas, on ikkagi tavaline, et pärast kiiret tööpäeva teeb Joel autoga veel naabruskonnas tunniajase ringi, et järgmiseks päevaks vajaminev kogus vabalt jooksvate kanade mune kokku saada.
Talunike käest ostetud ja metsast korjatud marjad on suvel tehtud moosiks, mahlaks või kompotiks, nii et Põhjaka kelder on äärest ääreni hoidiseid täis. Lisaks veel ka sissetehtud aedviljad nagu tomat, seened, suvikõrvits, kurk, türgi uba jm. Purkide all lookas riiulite vahel on aga valmimas jõulupakkide jaoks mõeldud salaamivorstid. Küpsetamsieks kasutatav jahu tuleb väikestest Eesti veskitest nagu Seidla ja Koksvere, piima saab naabri-Urmaselt.Põhjaka toitusid nimetatakse tihti “lihtsateks ja kodusteks”, mida nad kahtlemata ka on, kui te kodus igapäevaselt puljongeid keedate, liha suitsutate, hakkliha, majoneesi ja keedukreemi valmistate, leiba ja saia küpsetate jne jne. Samuti ei ütleks ma ise Põhjaka köögi kohta “eestipärane”, sest kuigi kättesaadava tooraine osas ta seda võib-olla on, siis esindatud on ka teistest maadest pärit hõrgutised. Näiteks äsja Vietnami reisilt saabunud kokad hakkasid valmistama nuudleid, pärast India reisi tekkis hoovile tandoori ahi, hiljuti käisid Joel, Ott ja Märt Itaalias salaami jt vorstide ning prosciutto crudo valmistamise saladusi õppimas, mille esimesi tulemusi saab praegugi juba restoranis nautida. Eriti maitsvat sinki saab aga alles mõne aja pärast, kui seda valmistatakse kevadel võetud neljast põrsast, kes nüüdseks kaaluvad juba ligi 200 kilo. Ka sigade pidamine on just tingitud soovist saada parimat toorainet, sest reeglina tapetakse need loomad juba 70 kilostena, kuna iga lisakilo saavutamine sellest piirist edasi on üsna kulukas. Seetõttu tuleb meil leppida ka õhukese peekoniga. Põhjaka kokad aga loodavad, et ühel päeval saab ka Eestis korralikult nuumatud ja paksu pekikihiga sea- ja veiseliha osta.

Siin paar pilti, mis ma 1. juunil pisikestest rõõmsatest põrsakestest tegin. Joeli nähes tormasid nad kohe kohale:)

ja siin juba suured ligi 200 kilosed suured sead novembrikuus

Põhjaka keldris võis novembris näha laagerdumas jõuludeks mõeldud salaamit

ning loomulikult riiulite kaupa igasuguseid hoidiseid ja mahlasid

saputi prosciutto crudo stiilis sinki, mille valmimiseks kulub suisa 18 kuud (keskel olev aparaat on õhukuivati, et niiskust vähendada/kontrolli alla hoida)

Aga et ka teine Põhjaka toit, mille restepti nad andsid, ehk tatrapliin suitsukalasalatiga oli imemaitsev, siis lisan siia ka selle tegemisõpetuse :) 

Tatrapliinid (saab 14 suurt pliini)

350 g toortatrajahu

100 g nisujahu

2 muna

350 g hapupiima

250 g piima

1 tl kuivpärmi

1 tl küpsetuspulbrit

Sega kuivained kausis kokku, tee samamoodi teises kausis piima, hapupiima ja munadega. Nüüd sega kaks kausitäit korralikult omavahel kokku ja tõsta sooja kohta umbes 1,5 tunniks, nii et pärm saaks kerkida. Kui tainas on umbes poole võrra kerkinud, sega see uuesti lusikaga läbi ja prae pannil mõlemalt poolt kuldpruuniks.

Suitsukalasalat

1 suitsulatikas 

1 varsseller

1 hapukas Eesti õun 

100 g porrulauku

2 keedetud muna

Puhasta latikas hoolikaltluudest, ülejäänud kontidest, sabast ja peast saad keeta suitsukalapuljongit.

Tükelda varsseller ja porru võimalikult õhukesteks ratasteks, koori ja tükelda õun ning keedumunad väikesteks kuubikuteks.

Sega kokku puhastatud suitsukala, tükeldatud porru, seller , õun ja valmistatud kaste. Kasuta puu- või plastiklusikat ja katsu segada õrnalt, nii et suitsukala liha jääks võimalikult terveks.

Kaste

2 munakollast 

1 sl Dijoni sinepit

1 küüslaugu küüs

1 sidruni mahl

100 ml külmpress oliivõli 

200 ml päevalilleseemneõli 

300 g Kreeka jogurtit

soola, suhkrut, musta pipart

Pane mikserinõusse munakollased, purustatud küüslauguküüs, sinep ja sidrunimahl. Sega kannus kokku oliivõli ja päevalilleseemneõli. Pane mikser vahustama ning hakka peene nirena kannust mikserinõusse õli lisama. Segu pakseneb vaikselt ja omandab majoneesi konsistentsi. Lisa segule kreeka jogurt, sega läbi. Maitsesta soola, suhkru ja pipraga, vajadusel lisa sidrunimahla.

Ülilihtne Crème Brûlée kohupiimaga ja pühadetervitused :)

Loodan, et hoolimata väiksest pisiasjast, et sel aastal ei ole lund, on kõigil pühad toredad ja rõõmsad:) Mulle jõulud ikka väga meeldivad ja minu arvates võiksid need alati veelgi pikemalt kesta - nii tore on vahelduseks natukene aega maha võtta  … :)

Suur aitäh kõigile, kes selle postituse juures kirjutasid, mida nad külalistele pakuvad! Väga armas oli lugeda erinevaid mõtteid ja ideid, niiet tänan kõiki veelkord! Samuti tänud ka heade sõnade ja õnnesoovide eest! Loosi tahtel saavad raamatu "Lihtsad ahvatlused" endale Kadri-Ann Freiberg ja Helen. Palun olge nii kenad ja võtke minuga ühendust (meiliaadress: silja.luide@gmail.com) ja andke teada, kus Te elate, et saaksin raaamatu Teile ära tuua v saata:)

Jagan täna ühte äärmiselt lihtsat brüleekreemi tegemisõpetust, mis ilmus natukene aega tagasi LP-s minu brüleekreemide jutu juures. See retsept on algselt välja mõeldud Roman Zaštšerinski poolt, kuid minu oma erineb pisut originaalist. See sobib pakkumiseks ka ootamatutele külalistele, sest magustoit on tõeliselt lihtne ja kiire. Kohupiimamekk on päris tugevalt tunda ja mulle meeldib see isegi vist rohkem, kui päris klassikakaline vahukoorega brüleekreem. Samuti on kohupiimapastaga tehtu oluliselt väherasvasem ja nö taljesõbralikum (kui see peaks kedagi magustoidu puhul üldse huvitama) :) Ehk siis sobib pühadelauale just neile, kes tahavad vahelduseks kõigile nendele rammusatele kookidele, keeksidele, küpsistele ja kommidele midagi lahjemat, aga see-eest mõnusalt kreemjat ja hõrku saada:)

Soovin kõigile imeliusaid, rahulikke ja rõõmsaid jõule, toredaid kingitusi ja maitsvaid toite! 

Brüleekreemi jaoks läheb vaja:
400 g vanillimaitselist kohupiimapastat

2 sl suhkrut+ 5 sl brüleekihi jaoks

5 munakollast

poole sidruni peenelt riivitud koor

Sega omavahel munakollased ja suhkur. Lisa kohupiimapasta ja sega õrnalt läbi, kuid ära vahusta! Võid kasutada ka rasvatut kohupiimapastat, sel juhul lisa 4 sl suhkrut ja 1 sl vanillisuhkrut. 

Kurna segu, et eemaldada võimalikke munatükke, ja sega hulka peenelt riivitud sidrunikoor. Vala kohupiimamass 4 kuumakindlasse ramekini või muusse väiksesse kuumakindlasse vormi. Küpseta kreeme ahjus 100 kraadi juures 30 minutit ja lase täielikult jahtuda. 

Enne serveerimist valmista kreemidele karamellikiht. Selleks on mitu erinevat varianti, mis kõik on selles artiklis ja selles blogipostituses ilusti kirjas :) 

Head küpsetamist ja ilusat jõuluaega veelkord!

Vürtsikad mandlijahuküpsised

Need ei ole nüüd küll päris klassikalised piparkoogid, aga väga mõnusad krõbedad ja vürtsikad küpsised, mis sobivad kõigile, kes nisujahu süüa ei soovi või ei saa. Kõik plaaditäied, mis ma neid koogikesi retsepti katsetades küpsetasin, said peaaegu samal päeval otsa, kui need ahjust välja võtsin:) Eks ilmselt on siin asi ka selles, et minu jaoks liigituvad mandlijahust vürtsikad küpsised kategooriasse "tervislik" ehk "söö nii palju kui jaksad" :):):) Aga mulle tõesti maistevad need! Igal juhul kui tavalistest piparkookidest on isu täis söödud, siis tasub proovida ;-)

Retsept ilmus koos minu lihtsa piparkoogitaina tegemisõpetusega eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s. Kes soovib valmistada klassikalist ehk ise keedetud suhkrusiirupiga tainast, siis üks väga hea variant selleks on siin. Piparkoogitainast on võimalik teha ka muud peale piparkookide, nt mõnusaid kooke ja mõned retseptid selleks on olemas siin.

Sel nädalal ehk juba homme on LP-s minu kolm lemmik-kooki jõuluajaks ehk piparkoogitainast põhjaga kreemjas valge-šokolaadi-juustukook ingveri-jõhvikakastmega, šokolaadi-mandlikook (gluteenivaba) ning üks lihtne kuivatatud puuviljadest ja kardemonist rõkkav keeks. Kes soovib aga klassikalise jõulukeeksi nisujahuta varianti, siis selle retsept sai blogisse lisatud aasta tagasi. Kui on tahtmine valmistada ülilihtsat mahlast kohupiima ja marjadega jõuluhõngulist kooki, siis selle leiab siit.

Tuletan igaks juhuks meelde, et esmaspäevani saab veel siin rääkida sellest, mida valmistad külla tulevatele sõpradele või mida ise kaasa võtad, ja osaleda raamatu "Lihtsad ahvatlused" loosimisel. 

Ilusat nädalavahetust ja rõõmsat küpsetamist! :)

Mandlijahuküpsiste jaoks läheb vaja:

5 suuremat kuivatatud ploomi

300 g mandlijahu

1 tl ingveripulbrit

1 tl jahvatatud kaneeli

näpuotsatäis soola

2 sl pruuni suhkrut

50 g sulatatud võid

50 g suhkru(roo)siirupit

1 suur muna

Haki kuivatatud ploomid ja aseta koos jahu jt kuivainetega köögikombaini. Töötle kuni moodustub purutainas. Lisa sulatatud või, siirup ja muna ning töötle ühtlaseks tainaks. Võta tainas köögikombainist, vormi palliks, keera kilesse ja hoia u tund aega külmkapis.

Rulli lahti (puista lauale ja rullile vajadusel kas mandlijahu vm gluteenivaba jahu nagu riisi- või maisijahu), tee meelepärased kujundid, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures u 20-25 minutit kuni piparkoogid on kuldsed. Tõsta küpsised restile jahtuma.

Kutse ja raamatuloos

Kõigepealt soovin ma tänada kõiki, kes kommenteerisid eelmise postituse all - suur aitäh Teile! Ja  suur aitäh veelkord ka teistele õnnesoovijatele ja kõigile neile, kes on mu raamatu kohta häid sõnu öelnud, samuti esikaant, fotosid või juba ka retsepte kiitnud. See kõik on mulle väga oluline ja olen südamest tänulik Teile! 

Ma ei ole mitte ülbeks läinud ega ebaviisakaks muutunud:), vaid lihtsalt olin 18 päeva Argentiinas ja nüüd tagasi tulles ootas mind ees tõeline tohuvabohu… Kui ma tavaliselt reisil olles üritan ikka natukene blogi kirjutada (reeglina toimub see uneaja arvelt), siis seekord ei õnnestunud mul praktiliselt midagi kirja saada, samuti ei ole mul eriti pilte, mida jagada, kuigi Argentiina on täiesti imeline maa! Aga üritan ennast kokku võtta, reisist vähemalt ühe loo kirjutada ja mõned pildid ka ära töödelda. Või siis reisikaaslaste ilusaid fotosid ja oma telefonipilte jagada ;-) Mõned pildid ma ikkagi juba ka reisi ajal Instagrammi panin ja need on nähtaval siin. Üks põhjusi, miks blogi seekord niimoodi unarusse jäi, on kindlasti selles, et internet (eriti wifi) ei ole Argentiinas pehmelt öeldes just nii igapäevane asi kui Eestis. Mõnes mõttes oli mul selle üle hea meel, sest superlahe on olla näiteks 4 päeva kestval matkal Andides, ilma et telefoni peaks muuks otstarbeks kui pildistamiseks kasutama, kuid teisest küljest süümekad vastamata oluliste meilide pärast ja üliaeglane korra päevas end ilmutav läbi satellidi tulev internet just eriti mugavaks elu ei tee … :) 

Reis oli seekord üsna intensiivne ja ka päris väsitav, kuigi supertore nagu reisid ikka ning, nagu alati, on mul tunne, et just SEE reis oli mu elu parim! :) Kindlasti oli see üks emotsiooniderohkemaid reise, aga samas jällegi kindlasti üks põnevamaid ja ettearvamatumaid. Ja lisaks veel pikk ja tõeliselt kurnav tagasilend, ajavahe jne tegid minust tõelise zombi, millest välja magada vist ei ole õieti siiamaani saanud:) Igal juhul luban, et vastan lähiajal ka kõikidele kirjadele ja sõnumitele! E-kirjade hunnikute ning nii siin kui ka seal pool ookeani tekkinud musta pesu kuhjadega võideldes, igasuguste asjade korraldamise, ringi jooksmise, kirjatööde, küpsetamise jms vahepeal sattusin ka ühel hommikul Terevisooni oma šokolaadikreemi ja ühte juustukooki valmistama (video sellest on siin), niiet igati suurepärane ajastus mu elu esimeseks otse-eetri kogemuseks :P Peab muidugi tunnistama, et mu kartused olid asjatud - seal oli ülimalt tore, saate meeskond väga lahe ja mulle kohe täitsa meeldis:) Ja kuigi ennast on telekas alati kohutavalt piinlik vaadata (kõik asjad häirivad), siis see oli ilmselt tänu ülitoredatele saatejuhtidele üks meeldivamaid salvestusi. Kusjuures mu ema küsis, et kas ma olime Katrin Viirpaluga juba varem tuttavad … Ei olnud! :)

Kuigi ma juba ligi kaks aastat kasutan toidupiltide tegemiseks raw-fromaati, siis reisidel olen tavaliselt lülitanud kaamera automaatrežiimile ja pildistanud JPEG-d. Et aga seekord oli reisiseltskonnas mitmeid fotograafe (see pidigi olema tegelikult "fotoreis"), siis muidugi ei saanud minagi hakata kaameraseadeid oma tavapärasteks "reisi-seadeteks" muutma, mistõttu nüüd on mul vaja nende piltidega ka enne avaldamist tegeleda :) Ja kui ma varem olen kasutanud LR-i vaid toidufotode jaoks, siis nüüd tuleb mul ka loodus-, looma- jt fotod siin "valmis teha". Aga noh, pole hullu - ongi ju vaja õppida ja areneda :):):) Mõned fotod panen juba siia üles ka, et oleks näha, mis tulemas on;-)

Kõigepealt paar pildikest Andides San Francisco külakese lähistel asuvatest helesinistest laguunidest, milleni saamiseks tuli mitu tundi matkata ja lõpuks isegi köie abi kasutades mööda järsku kaljuseina alla ronida. Nende salajaste termaalide juurde ei satu tavapäraselt isegi kohalikud elanikud mitte. Päris tore on sellises kohas ujuda :)

Need on aga 4200 m kõrgusel tehtud fotod ühest värvilisest mäest :)

Sel nädalal ma muidugi veel Argentiinast kirjutamise ja kõigi piltide töötlemiseni ei jõua, sest ees on mitmed sündmused. Esiteks on kõik, kes juhtuvad esmaspäeva õhtul Tartus olema, oodatud Genialistide klubisse Domus Dorpatensise Toiduantropoloogia sarja avaüritusele "Toidusõda" (FB-event on ka). Võib-olla ei olekski ma sinna sattunud, kui poleks olnud Argentiinas koos reisil ühe uskumatult ägeda inimesega, kes juhuslikult on ka antropoloog ja kes soovitas mul erinevaid toitumisviise tutvustaval debatil osaleda :) Lisaks minule võtavad osa ka Sille Poola (toortoit), Loore Emilie Raav (vegan) ja Jorgen Matsi (tavapärane toit). 

Aga millest ma tegelikult kirjutada soovisin, on see, et ka armas toidublogija Juta on saanud valmis oma uue raamatu "Tervislikud ürdid ja vürtsid". Umami blogis kirjutab ta sellest lähemalt ja ühtlasi loosib ka mõned raamatud välja, niiet sinna tasub kindlasti vaadata ;-) 

Ja soovime koos Juta ja kirjastusega Varrak kutsuda Teid kõiki oma uute raamatute esitlusele!

Esitluse kohta on olemas FB-event ja palun kõigil, kes plaanivad tulla, võimaluse korral FB-s selle üritusega liituda, et meil oleks Jutaga lihtsam arvestada valmistatavate suupistete ja kookide hulka ning jooke varuda. 

Ja lisaks sooviksin kõigi Teie vahel välja loosida kaks oma raamatut "Lihtsad ahvatlused" (selline on tutvustus Varraku kodukal)! Selleks palun anna mulle selle postituse all kommenteerides teada, mida pakud Sina (ootamatutele) külalistele või mida külla minnes kaasa haarad. Samuti oleks mul hea meel lugeda tagasidet raamatu osas. Loosin raamatud välja esmaspäeval, 23. detsembril ja toimetan need ise võitjateni.

Kes aga tahab juba kokata raamatus olevate retseptide järgi, siis Ragne jagas Rannamõisa Linnuliha blogis mu kodujuustu-suitsukana piruka retsepti. Kaanel oleva šokolaadi-martsipanikoogi retsept ilmus neljapäevases aga Eesti Ekspressis (artikkel on loetav ka veebis, kuid lehte saab veel kolmapäevani osta) ning viimases hetkel poes saada olevas Naistelehes on suisa neli mu raamatus olevat retsepti  ehk šokolaadikreem, -kohviküpsised, parmesanikeerud ja feta-kuivatatud tomati sai. 

Šokolaadikreem raamatust "Lihtsad ahvatlused"

Nagu paljud teist ilmselt juba teavad või on aimanud - mul tuli uus raamat (olemas ka e-raamatuna) :)

"Lihtsad ahvatlused" on otsast lõpuni minu kätetöö, sest lisaks retseptidele on kõik pildid peale kaanefoto mu enda tehtud:) Mulle meeldivad lihtsad (aga seejuures maitse arvelt kompromisse tegemata) asjad, mille valmistamiseks ei ole vaja tunde köögis veeta ega toorainet otsides palehigis mööda poode joosta. Retseptid on taotluslikult hästi kerged, sest pika koostisosade nimekirjade ja keeruliste retseptidega raamatuid on niigi juba poodides päris palju (nagu nt ka Susan mahlakalt kirjutab) … Mina tahaks omalt poolt pakkuda just midagi praktilist, mille järgi inimesed ka tegelikult kokata saavad ja millest abi on, eriti kiirel ajal! Ei taha, et mu raamatus olevad retseptid kedagi ahastusse ajaks, vaid vastupidi - loodan, et tänu sellele viitsib köögis natukene aega veeta ka inimene, kes muidu vaid poodides pakutava valmistoodanguga piirdub:)

Ausalt öeldes valmistas raamatu jaoks piltide ise tegemine mulle alguses kõvasti peavalu ja põhjustas unetuid öid, sest ma pole ilmselt millegi muu osas nii ebakindel, kui oma toidufotode osas. Õnneks hakkab see ebakindlus tasapisi üle minema, kuid esimene hetk, mil mulle kirjastusest öeldi, et ma võiks fotod ise teha, sest mu pildid olevat ilusad, siis pidin küll tooli pealt maha kukkuma … Aga tegelikult on oma toidu ise pildistamine supertore! Ja tohutu palju on võimalik ikka aega kokku hoida ja stressi vähendada, kui ei pea kuskile oma küpsetiste, tööriistade ja toiduainetega seiklema, vaid saad mõnusalt oma kodus ja sobivas tempos kokata ja pildistada - puhas rõõm!:) Eriti kui sõbrad ja tuttavad lahkelt oma nõusid, linikuid jm vajalikke vidinaid laenutavad! Ja mis pole sugugi vähem olulisem - hea meelega kõik asjad ära söövad :):):)

Kaanestaariks on martsipani ja pohladega šokolaadikook, mis on peaaegu ilma jahuta (vaid 2 sl riisi- või nisujahu sõltuvalt sellest, kas soovid gluteenivaba kooki). Imeilusa kaanefoto, mis raamatuga stiili poolest ideaalselt kokku sobib, autor on Kaupo Kikkas, kelle fototööd on absoluutne maailmaklass (mina olen igal juhul tema suur fänn)! Kaupo blogis saab jooksvalt kõigil lummavatel piltidel silma peal hoida, vaadake kasvõi raamatu "Year in Russia" jaoks tehtud fotosid - midagi nii ägedat pole ammu näinud! Ka minu raamatu kaanefoto idee on Kaupo oma ja selle tegemine käis uskumatult kiirelt ehk üks päev pildistasime ja järgmisel päeval oli kirjastusel juba olemas lõplik trükifail nende poolt välja valitud fotost:) Kõik sujus suurepäraselt ja see oli ülimalt positiivne kogemus, niiet tänud veelkord nii Kaupole kui ka Varrakule selle hoopis teistmoodi ja laheda pildi eest!

Ja kuna mitmed on juba küsinud, siis mainin igaks juhuks, et see kaanefoto on tehtud mu oma "kodustuudios" ehk suurte akendega verandal, sest Kaupo arvas, et mul on siin väga hea ja "armas valgus". Taust on ka Kaupo valitud ja selleks on üks euroalus, mille ma sain juba eelmisel suvel maal oma isa käest ning mille olen ära lihvinud ja valgeks värvinud:)

Oma esimese kokaraamatuga "Magus kiusatus" soovisin meelitada inimesi rohkem küpsetama, selle asemel, et poest kahtlast kraami täis kooke osta, sest nagu Ratatouille' multikas öeldaks - igaüks saab/võib/oskab kokata (Anyone can cook)! Retseptid olid eriliselt lihtsad ja koostisained kõigis poodides olemas. Idee oli teha hooajaliste retseptidega raamat (enamikes mu enda välja pakutud pealkirjades sisalduski sõna "aasta"), mille järgi küpsetamisega saavad hakkama ka need, kes varem ühtegi kooki teinud ei ole. 

Seekord olen läinud osaliselt sama rada ehk retseptid on kerged ja üsna kiired ning enamik neist on kindlasti jõukohased kõigile inimestele. Samas aga tahtsin seekord vastupidiselt oma esimesele hooaegadest lähtuvale raamatule kasutada komponente, mis on aastaringselt saadaval, va värsked marjad, kuid nende puhul on alati kirjas, millega asendada või kuidas käituda külmutatud marjade korral. Ka ei hakanud ma uues raamatus üle kordama esimeses olevaid nõuandeid ja rääkima vajalikest abivahenditest - loodan, et teise raamatu puhul ei ole see enam vajalik. Kuigi mõned näpunäited ma ikkagi lisasin + nipid/soovitused peaaegu iga retsepti juures.

Mul on hea meel, et seegi kord oli mul võimalus teha raamat just nimelt enda idee ja nägemuse kohaselt, nagu eelmisel korralgi ehk kirjastaja pöördus mu poole algselt ettepanekuga hoopis teistsuguse raamatu tegemise osas, kuid võimaldas mul siiski realiseerida oma idee. Olen selle üle väga õnnelik, sest mõlemad raamatud on olnud täpselt need, mida olen teha tahtnud ja arvanud inimestele korda minevat. Loodan, et seegi raamat on praktiline abimees ja ei jää raamaturiiulile tolmu koguma ka nende puhul, kes muidu eriti ei kokka! :) 

Kuna minult hästi palju küsitakse, mida pakkuda külalistele, kes vahel võivad saabuda ka ootamatult, siis soovisin seekord teha raamatu, mis sisaldaks neid retsepte, mida ise pakun külla saabunud sõpradele või ise külla minnes kaasa võtan. Samas aga ei ole ju kunagi aega pidistada, kui külalised tulevad, samuti ei taha külakostiks viidavat kooki, pirukat või saia ju enne lahti lõigata, niiet see oli hea võimalus rahulikult kõik oma lemmikud kirja ja pildile saada. Lisaks on raamatus oma vormi saanud ka mu varasemaid ideed ja mõtted, mida lihtsalt polnud seni veel realiseerida jõudnud, kuid mis mul mõttes mõlkusid, kuskil paberitükil või arvutis olevas ideede kaustas kirjas olid.

Ja nagu minu puhul ikka - paljud asjad on kas gluteenivabad või näpunäidetega, kuidas teha asendusi nii, et küpsetisi saaks nautida ka nimesed, kes nisujahu ei soovi või ei saa tarbida.

Raamatu 62 retsepti hulgast on vist kokku u viis juba blogis olemas, sest leivakrõpse, hummust ja pähklileiba valmistan ma väga tihti. Ka üks blogis olevatest magusatest ampsudest ehk vanillikreemi ja tumeda šokolaadiga profikad on raamatus ja see on ka ainus keerulisem retsept.

Kolmandik raamatu retseptidest on soolased saiad, pirukad ja suupisted, näiteks krõbedad parmesanikeerud, mis sobivad ideaalselt veini, õlle või püreesuppide juurde. Ka lastele maitsevad väga:)

ja pähklise põhjaga lõhe-brokkoli quiche

ning suitsukana ja kodujuustuga veeelgi lihtsam lahtine pirukas (retsept on olemas Rannamõisa blogis)

Järgmisel pildil on aga ühed mu enda lemmikutest - krõbeda pealispinnaga spinati-juustumuffinid, mida minu suureks üllatuseks ka mehed söövad ja kiidavad - ma olin täitsa valmis, et mõni noormees nende peale nina kirtsutab, aga hoopiski nõuti lisa :)

On ka mitmeid mõnusaid lihtsaid saiu, nagu nt feta, kuivatatud tomatite ja kõrvitsaseemnetega küpsetis 

Magusatest asjadest on raamatus mahlaseid kohupiima-, kreemiseid juustu- ja hõrke šokolaadikooke, samuti kergeid magustoite nagu vahuveinitarretis, paar lihtsat jäätist, tummised martsipanitrühvlid jt minu ammused lemmikud. On nii keekse kui ka muffineid ja loomulikult olen kasutanud ohtralt (tumedat) šokolaadi, marju, hapusid õunu, halvaad, kondenspiima, martsipani, pähkleid ja mandleid, aga ka pehmet iirist ja karamelli toorjuustukreemi (Farmi toode). Soolastes toitudes aga võib ilmselt kohata samuti kõige rohkem mu lemmikuid ehk spinatit, lõhet, fetat jt juustusid.

Raamatu kaante vahelt leiab ühe lihtsa krõbediku (ingl keeles crumble), kuid seekord kookoshelveste, õunte ja pohladega. Sellepärast mul blogis ei olegi ühtegi selle magustoidu retsepti, sest kõik minu kolm erinevat varianti ehk lisaks käesolevale kookoshelvestega maiusele uues raamatus, on minu kaerahelvestega ja mandlijahuga krõbedikud olemas juba raamatus "Magus kiusatus".

Järgmisel pildil on aga beseekattega õunakook, mis sattus mu raamatusse tänu õele Ulvile ja Kätrinile, kes mul külas käies seda kooki nii palju kiitsid, et otsustasin selle ikkagi raamatusse panna. See kook on mõnusa biskviitpõhja, mahlaste kaneeliste (hapude) õunte ja pealt krõbeda, aga seest pehme beseekattega. Ulvi ütles, et tahtis seda kooki ise kohe järgmisel päeval kodus küpsetada (aga ta ei pidanud seda tegema, sest ma tegin kohe uue ja viisin talle:)). Ja mis mulle endale selle koogi puhul eriti meeldib - üle ei jää ühtegi munakollast, sest need kõik saab põhja valmistamisel ära kasutada :)

Samuti on lood - ehk käiku lähevad terved munad - ka šokolaadiküpsistega, mis seekord on kohvimaitselised! Kuna raamatu valmimise ajal oli kodus pidevalt kohutavalt palju kooke, pirukaid jms, siis pakkisin selle beseekattega õunakoogi ja hunniku šokolaadiküpsised Kätrinile kaasa, et ta saaks need tööle kolleegidele viia. Aga sain Kätrinilt hoopis sellise kirja, mida tema lahkel loal siin ka jagan:

Hei Silja! Tahtsin Sind tänada selle koogi ja küpsiste eest. Ütlen ausalt, et ei raatsinudki neid tööle viia ja maiustasime hoopis K-ga. Ta kiitis ka kooki väga. Ja mina kiidan neid küpsiseid - imelised. Nagu pisibrownied - pealt krõbe, seest pehme! Täiesti täiuslikud (suhkrut ikka tiba vähemaks). Ma ei jõua retsepti ära oodata - nii head on! Tänud ja jaksu kokkamisel.

:):):) mis ma muud oskan öelda ... :)

Seekord tegin küpsetisi (pirukaid, saiaksesi, kooke) ka poes müüdava pärmi-lehttainaga, nt need krõbedad kaneelisuhkruga kuivatatud jõhvikakeerud. Kuna esiteks on minult palju küsitud, millist tainast ma kasutan, ja teiseks on kõigi tootjate tainad eri suuruse ja paksusega, siis hea meelega ütlen, et kasutan Eesti Pagari valmistatud pärmi-lehttainast, milleni jõudsin nö katse-eksituse meetodil. Ostsin poest kõik erinevad variandid ehk kõigi tootjate pärmi-lehttainad ja tavalised lehttainad ning Eesti Pagari oma istus mulle lihtsalt kõige paremini. Boonusena sisaldab see tainas ka võid(!) ja mis eriti hea uudis - neil pidavat tulema varsti ka eriti suure võisisaldusega tainas!

Irooniline, aga kõige rohkem katsetasin (kumbagi kokku 4 korda!) just neid, mis iseenesest oleks justkui kõige lihtsamad ehk Erika ja Juubeli tordipulbritega kooke. Ideed nende jaoks olid mul juba ammu olemas, aga kõik ei kuku alati nii välja, nagu Sa asju oma peas ette kujutad ...:) Kuid lõpptulemusega võin rahul olla, kuna nii Juubeli tordipulbriga kohupiima-õuna-halvaakooki kui ka kreemist ja šokolaadist kirsside ja Erikaga küpsetist on siiani kiitnud kõik, kes neid on söönud - isegi neid vahepealseid ehk katsetamisjärgus variante, sest ega ma ju midagi ära visanud, vaid viisin/pakkusin ikkagi oma sõpradele-tuttavatele:):):) Tuuli (ja tema pere) sai proovida Erika koogi viimast varianti ja kirjutas mulle selle peale nii:

Veelkord suured-suured tänud Sulle koogi eest. Ei pea vist ütlema, et praeguseks hetkeks on sellest alles vaid mälestus (Joosep sõi hommikul veel kaks viimast tükki ära J) ja meie  pere magusanormide järgi oli ta just paras. Üldiselt on minu ja nüüd juba poiste jaoks ka vahel täiesti talumatud liiga magusad koogid. Kui ei ole harjunud liiga magusat sööma, siis mingil kummalisel põhjusel häirib liiga magus isegi rohkem kui liiga vähe magus. Nii et see kirssidega kook oli täpselt paras.

Aga Tuuli loal (aitäh veelkord!) lisan siia ka kommentaari ühe teise koogi osas, mis jällegi mulle endale ka väga meeldib ja mille täidises on vaid kolm komponenti - kondenspiim, toorjuust ja mustikad (koos küpsisepõhjaga kokku 5 koostisainet): 

Esmalt Sulle veelkord tänud mõnusate kookide eest. Unustasin eelmises meilis selle mainimata. Mul mehed oskavad neid vääriliselt hinnata ja P reserveeris mustikakoogi üsna enesekindlalt omale J Väga mõnus külakost oli ja tomatihoidis on ka ilusti oma aega ootamas.

Mis saakski paremat olla kui ühe omasuguse "toiduhullu" kiitus, kelle pere on niikuinii igasuguste hõrgutistega ära hellitatud?! :) 

Igal juhul oli raamatu tegemine puhas rõõm ja ma olen üliõnnelik, et mul oli võimalik seekord koostööd teha nii toredate inimestega nagu seda on projektijuht Reelika Rahu, toimetaja Kai Nurmik, kujundaja Päivi Palts, meikar Õnne Rudi ja maailma parim fotograaf Kaupo Kikkas. Niiet suur aitäh kõigile asjaosalistele ja kirjastusele Varrak! Ja loomulikult tänud abi ja toetuse eest ka Tuulile, Kätrinile, Ulvile, Astridile, emmele, Priidule, Farmile, DanSukkerile ja kõigile teistele.

Loodan, et naudite seda raamatut sama palju nagu mina nautisin selle tegemist! :)

Šokolaadikreem ehk kodune Nutella

150 g röstitud metspähkleid 
150 g tumedat šokolaadi
50 g võid
300 g kondenspiima
4 sl mett või suhkru(roo)siirupit

Töötle pähkleid köögikombainis või kannmikseris, kuni tekib ühtlane õline pasta. Haki šokolaad peenelt ja tükelda või ning pane mõlemad koos kondenspiima ja mee või siirupiga paksupõhjalisse potti. Kuumuta madalal kuumusel, samal ajal segades, kuni tekib ühtlane mass. Vala poti sisu kohe köögikombaini või kannmikserisse pähklite juurde ja töötle ühtlaseks või sega kausis pähklipastaga läbi. Vala purki vm sobivasse anumasse ja naudi koos krõbedate küpsiste või röstsaiaga. Hoia kreemi külmkapis.

Nipid:

* Tavalisi ehk koorimata metspähkleid rösti kuival pannil või ahjus 150 kraadi juures u 10 minutit kuni pähklitel hakkab koor lahti tulema. Ära pruunista. Kalla pähklid köögirätile või majapidamispaberile, hõõru selle sees koorded lahti ja lase pähklitel enne kasutamist jahtuda.

* Kui soovid kreemi kellelegi kinkida või säilitada, siis vala see õhukindlalt suletavase purki ja hoia külmas. Šokolaadikreem säilib külmas kuni kolm nädalat.

* Kui kreem on külmas liiga kõvaks läinud, siis lase sel toatemperatuurini soojeneda ja lisa paar tilka keeva vett, et tekstuuri pehmendada.

Kohupiima-martsipani kook jõhvikatega

Kuigi olen novembris juba täitsa eeskujulikult jälle bloginud, siis kuulen ikka ja jälle siit ja sealt nurinat, et blogides on elu välja surnud … Et seda müüti ümber lükata, lisan siia kohe ühe koogi, mida eelmisel nädalal küpsetasin :)

Kohupiimakoogid on juba lapsest saadik mu suured lemmikud ja eriti meeldib mulle, kui nendesse saab ka hapusid marju ja natukene martsipani lisada:) Blogis on mul kaks erinevat mustikatega martsipani-kohupiimakooki (see ja see) juba olemas, nüüd siis üks sügiseks sobiv variant jõhvikatega, boonusena gluteenivaba.

Seekord olid mul külmkapis ühed hiidsuured kultuurjõhvikad, mis näevad välja suhteliselt ebanormaalsed (võrreldes tavaliste jõhvikatega, mis meil siin ilusal Eestimaal kasvavad). Ostsin  jõhvikad ühe pildistamise jaoks mitu nädalat tagasi, aga paistab, et need on igikestvad - ilmselt oleksid marjad ka kevadel külmkapist võetuna sama säravad ja plekitult punased … :) Aga vähemalt näevad fotol efektsed välja, kas pole?! :)

Suhkrut lisa täidisesse vastavat sellele, millist martsipani ja kui palju kasutad, kui nt on 60%-lise mandlisisaldusega pisut mõrkjam martsipan, siis võid julgelt 120 g suhkrut panna. Kui aga kasutad magusamat martsipani, siis piisab täitsa vabalt ka 80 grammist.

Põhi:
140 g maisijahu
100 g riisijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
150 g toasooja võid
100 g suhkrut
1 toasoe muna

Sega omavahel sõelutud jahud, küpsetuspulber ja sool. Teises kausis vahusta või suhkruga, sega hulka muna. Lisa jahusegu ja sega ühtlaseks tainaks. Suru tainas palliks, keera kilesse, vajuta lapikuks ja aseta 30 minutiks külmkappi.

Suru tainas ettevalmistatud (ehk põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja (riisi)jahuga üle puistatud) 24-26 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja. Torka põhi kahvliga tihedalt läbi ja küpseta ahjus 220 kraadi juures 8-10 minutit. Alanda ahju kuumus 170 kraadini.

Täidis:

400 g toasooja toorjuustu

80-120 g suhkrut

1 sl vaniljesuhkrut

300 g hapukoort või 9%-lise rasvasisaldusega kohupiimapastat (nt Tere Pagari kohupiim)

3 muna

100-150 g martsipani

u 200 g marju (pohli, jõhvikaid, kirsse, sõstraid, vaarikaid vms)

1 sl tärklist (lisa juhul, kui kasutad külmutatud marju, mis ei ole üles sulatatud)

Sega toasoe roojuust suhkrutega läbi, lisa hapukoor või kohupiimapasta ja munad. Riivi või haki martsipan väikesteks tükkideks. 

Laota marjad (vajadusel sega eelnevalt tärklisega läbi) ja martsipan eelküpsetatud koogipõhjale. Vala peale toorjuustukreem ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 50 minutit kuni koogi pealispind hakkab kergelt kuldseks muutuma ja täidis on enam-vähem tahenenud.

Kook on ühtmoodi maistev nii soojalt kui ka külmalt ning parim just samal või järgmisel päeval:)

Vürtsikad kõrvitsamuffinid šokolaadiga (gluteenivabad)

Avastasin, et mul on blogis juba päris palju erinevaid muffineid, niiet tegin paremale pilvekesse eraldi kategooria "muffin", et nende retsepte lihtsam leida oleks. Lisasin ka sildi "gluteenivaba küpsetis" ja märgistasin ära kõik gluteenivabad koogid, pirukad ja muffinid. See oli ausalt öeldes päris tüütu ja aeganõudev tegevus, sest iga retsepti tuli üles otsida, lahti klõpsata, märgistada ja salvestada ... Aga asi on seda väärt ja loodan, et edaspidi kõik, kes tulevad mu blogisse gluteenivabade küpsetiste retsepte otsima (ma tean, et neid inimesi on päris omajagu), vajalikud retseptid lihtsalt ja kiiresti üles leiavad! :) 

Märgin eraldi ära just gluteenivaba "küpsetise", sest supid, salatid, moosid jms on enam-jaolt niikuinii reeglina gluteenivabad, samas kui kooke, muffineid ja pirukaid on suhteliselt keeruline ilma nisujahuta valmistada. Gluteenivaba küpsetise kategooriasse paigutasin ka need retseptid, mille puhul olen kirja pannud gluteenivaba alternatiivi, nt nagu selle Kreeka pähklitega brownie puhul. Ja loomulikult tuleb siia blogisse nisujahuta hõrgutiste retsepte järjest juurde! :)

Mis aga praegustesse muffinitesse puutub, siis ei saa jätta mainimata, et olen ise selle retseptiga hullult rahul :):):), sest need kuldkollased särtsakad muffinid haihtusid ülikiirelt. Ja eriti meeldib mulle see, et mul õnnestus see retsept esimesel korral, kuigi igaks juhuks (rohkem küll ilmselt ühe inimese soovil, kes neid veel süüa soovis) tegin neid järgmisel päeval kohe uuesti, et 100% kindel olla.

Kõrvits annab lisaks imeilusale kuldkollasele värvusele küpsetisele ka pehmuse ja niiskuse, nt need muffinid on ka teisel ja kolmandal päeval pärast küpsetamist praktiliselt sama mahlased nagu esimesel päevalgi. Sama kehtib ka nt pärmitainast saiakeste osas, mille "parim enne" on reeglina juba sama päeva õhtuks möödas. Olen mõned korrad küpsetanud Ida Savi raamatust "Saiad, pirukad, koogid" pärineva retsepti järgi ühtesid kõrvitsapüreega pärmitainast saiu ning isegi need on ka järgmisel ja ülejärgmisel päeval veel täitsa pehmed ja mõnusad:)

Kõrvitsapüreed on minu arvates kõige lihtsam nii teha, et puhastad ja lõikad kõrvitsa sektoriteks ning röstid seda ahjus 180 kraadi juures 30-40 minutit, lased natukene jahtuda, koorid ja püreestad. Ülejäänud püree saad sügavkülmutada või kasutada ära teiste kõrvitsatoitude valmistamiseks. Mina kasutasingi seekord oma sügavkülmavarusid ja nõrutasin üles sulatatud kõrvitsapüreed enne tainale lisamist sõelal, sest see oli liiga vesine. Kui Sa ei soovi gluteenivabu muffineid, siis kasuta retseptis olevate jahude asemel 240 g nisujahu. Mina tegin muffineid esimesel korral heleda, teisel tumeda muscovado'ga, kuid võid vabalt kasutada ka tavalist valget suhkrut.

Vaja läheb:

100 g (tumedat) šokolaadi (võib olla mandlite või pähklitega)

140 g maisijahu 

100 g riisijahu või gluteenivaba kaerajahu (olen viimast kasutanud)

2 tl küpsetsupulbrit

1 tl jahvatatud ingverit (soovi korral)

1 tl kaneeli

näpuotsatäis soola 

120 g (pruuni) suhkrut (nt hele v tume muscovado)

200-300 g kõrvitsapüreed

1 muna

3 sl piima

30 g sulatatud võid või 3 sl õli

Haki šokolaad väikesteks tükkideks. Sega omavahel sõelutud jahud, küpsetuspulber, ingver, kaneel ja sool. Lisa hakitud šokolaad ja suhkur. 

Teises kausis sega kõrvitsapüree kergelt lahtiklopitud muna, piima ja õli või sulatatud võiga. Lisa kuivained ja sega õrnalt läbi. Hoidu ülesegamast, muidu on tulemuseks kõvad muffinid! Jaota tainas 12 muffinivormi vahel ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 20-25 minutit kuni muffinid on kuldpruunid ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase muffinitel soovi korral u 10 min vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Väga mõnusad nii soojalt kui ka külmalt :)

Brüleekreem šokolaadi ja Tonka ubadega

Suvel, kui City Marina peakoka Jörgen Kohaliga lugu tegin, jagas Jörgen lisaks lihtsatele kalaretseptidele ka oma brüleekreemi tegemisõpetust. Kuna magustoit aga tookord lehte ei mahtunud, kuid minul on alati kahju nö "raisku läinud" tööst (nagu mulle ei meeldi toidu ära viskaminegi), sest Jörgen oli brüleekreemi retsepti kirja pannud ja toidu serveerinud, fotograaf Hendrik Osula aga sellest ilusa pildi teinud … See oli üks ajendeid, miks mul ammu meelesmõlkunud brüleekreemide teema hakkas formuleeruma, sest esiteks tahtsin välja pakkuda erinevaid variante (nt Jörgeni ilma vesivannita küpsetatu) ja teiseks jagada nippe, et kreem alati õnnestuks. Iseenesest on ju tegemist lihtsamast lihtsama asjaga, aga mõned väikesed nüansid on, millega on hea arvestada, et täiuslikku tulemust saada. Mis aga Jörgen Kohali brüleekreemi puutub, siis see ei mahtunud kahjuks ka seekord lehte, see-eest aga on loo juures minu pistaatsiamaitselise brüleekreemi  retsept

samuti Roman Zaštšerinski kohupiimapastaga crème brûlée retsept, mis minu poolt on väheke muudetud

On ette tulnud, et brüleekreemi ja crema catalana vahel kiputakse võrdusmärke panema, siis tegelikult sama asjaga siiski tegemist ei ole, kuigi koostisosad on sarnased. Crème caramel''ist ja crema catalana'st kirjutan siin, ühtlasi jagan selles postituses ka oma "karamellikreemi" retsepti (LP lugu on siin).

Sel nädalavahetusel ilmus lisaks brüleekreemi-loole ka minu kokkuvõte Le Chateaubriandi külastusest; paar nädalat tagasi jagasin mõningaid oma soovitusi, kuidas välismaal head restorani leida.

Tonka ubade ja šokolaadiga brüleekreemi olen erinevalt kahest eelmisest ehk pistaatsiamaitselisest ja kohupiimaga kreemist valmistanud vaid paar korda - varem olen teinud nt panna cotta't šokolaadiga. Tonka ube olen kasutanud näiteks kohvimaitselise panna cotta sees ja neist lähemalt kirjutasin siin. Minu Tonka oad pärinevad Pariisist, G. Detou poest, Eestis saab neid aga tellida Umami'st ja olen kuulnud, et isegi Solarise poes on Tonka oad hetkel olemas (kontrollida seda ei ole veel jõudnud, õigemini - see ei tule mul kunagi seal poes käies meelde …) :)

G. Detou on üldse üks ülihea pood! Viimasel korral ehk septembri lõpus Pariisis olles ostsin G. Detou poest kaasa kaks kotitäit erinevat kraami, muuhulgas ka ilmselt kvaliteetseima pralinee, mida kunagi poes näinud olen. G. Detou kauplus ongi eriti lahe, kuna lisaks tohutu laiale valikule alates erinevatest šokolaadidest ja kõigest küpsetamiseks vajalikust on seal igasuguste väiketootjate kaupa nagu kasvõi see pralinee. Selles postituses olen juba poest pikemalt rääkinud - kel huvi, saab minna Pariisis olles vaatama, kuid pean ette hoiatama, et ühele toiduinimesele on see väga sõltuvust tekitav koht! Minu jaoks Pariisis alati must-koht, sest ma parem jätan riidepoodides käimata, kui sellesse kauplusesse minemata … :) Ka all pildil olevad ilusad jämedad ja läikivad vanillikaunad on sellest poest pärit.

Kuna Tonka oal on kergelt vanilline maitse, siis kasutataksegi seda tihti just vanillikauna asendajana, aga loomulikult saab ka vastupidi ehk kui sul ei ole Tonka ube, siis kasuta hoopis vanillikauna, -pastat või -ekstrakti. Kasutatud vanillikauna saad puhtaks pesta ja lisada kodusele vanilliekstraktile. Loomulikult võid kasutada ka vanillisuhkrut, kuid eelista sellisel juhul looduslike mustade täppidega variante. Need ei ole küll paraku seemned, vaid pisikesed jahvatatud kaunatükid, aga asi seegi:) Kui kasutad vanillisuhkrut, siis lisa seda tavalise suhkru asemel 1 kuhjaga sl ja sega munakollastega läbi.

Ülejäänud munavalgetest saad valmistada pavlovat (nt granadilli-, rabarberi-, aprikoosi-, astelpaju- või sidrunikreemi,  karamelliõunte ja vanillikreemiga), beseesid (kas šokolaadiga või tavalisi) või hoopis omletti. Või hullult head gluteenivaba pähklise beseekattega šokolaadikooki. Loodetavasti varsti jõuan ka oma beseerulli retsepti lisada - õigemini, et mul õnnestub sellest korralik pilt saada :)

Brüleekreemi jaoks läheb vaja:
100 g valget šokolaadi
4 dl vahukoort
1 dl (vahu)koort või täispiima
6 munakollast
1 Tonka uba või 1 vanillikaun või 1 sl vanilliekstrakti või 1 sl vanillipastat
1 sl peensuhkrut + u 6-8 tl karamellikihi jaoks

Haki šokolaad ja aseta koos koore (ja piimaga) potti. Kui kasutad Tonka uba, siis riivi see peene riiviga ja lisa vahukoorele. Kui aga vanillikauna, siis lõika see pikuti pooleks, tõmba seemned välja ja lisa nii kaun kui ka seemned või vanilliekstrakt või -pasta samuti potti. Kuumuta kuni šokolaad on sulanud. Sega poti sisu ja jälgi, et šokolaad poti põhja kinni ei jääks. Tõsta pott tulelt ja lase u 10 minutit maitsestuda, eemalda vanillikaun. 

Sega munakollased suhkruga läbi (NB! ära vahusta), vala, ise samal ajal segades, sisse vahukoor. Kurna ja vala 6-8 väiksesse kuumakindlasse ahjuvormi või ramekini. Aseta ramekinid ahjuvormi, täida see kuuma veega nii, et väiksed vormid oleksid poolest saadik vees ja küpseta ahjus 160 kraadi juures u 20 minutit kuni kreem on äärtest tahenenud, kuid keskelt veel võdiseb veidi. Ära mingil juhul üle küpseta, sest pärast ahjust välja võtmist küpseb kreem tegelikult veel natukene aega edasi ja taheneb jahtudes.

Võta ramekinid ahjuvormist, aseta restile, lase jahtuda ja hoia vähemalt 4 h külmkapis. Seejärel valmista karamellikiht. Kõige lihtam on, kui puistad iga kreemi peale u 1 tl peensuhkrut, koputad vormi vastu lauda, et suhkur ühtlaselt pinnale laiali läheks ja karamellistad leegitajaga hoides vormi vasakus käes ja seda samal ajal keerates, et karamellistunud suhkur kreemi peal ühtlaselt laiali voolaks. Järgmisel pildil tegin ühele kreemile karamellikihi peale.