Mustika-kohupiima kook natukese martsipaniga

Koogipõhja (pr k pate brisee sucree, ik sweet short pastry) retsept pärineb koolist, aga kuna sellega kaasnes natuke spetsiifilisem tegemisõpetus, siis pole see veel siia blogisse jõudnud, kuigi ma ise seda retsepti aeg-ajalt kasutan. Tegemist on siis pmst quiche'i taigna magusa variandiga, millest koolis tehti mandlikreemiga puuviljakooki. Kui seda kooki ise jälle teen, siis tuleb retsept blogisse ka. 

Lisan taigna tegemisõpetuse juurde ka paari prantsusekeelse sõna tähenduse, sest esiteks ei ole neid isegi sellises suurepärases toidualases prantsuse-inglise sõnastikus nagu "The A-Z of French Food", teiseks on need täpse rertsepti seisukohast olulised ja kolmadaks on siis tähendus teada, kui neid mõisteis mõne pr keelses tekstis kohtate:)

Seekord kasutasin põhja küpsetamisel nisujahu asemel rukkijahu ja töötas ka (kuigi mitte nii sujuvalt kui nisujahuga), tavalise valge suhkru asemel aga - nagu ikka - rafineerimata roosuhkrut nii põhja kui ka katte sees.

Põhi
250 g jahu
50 g suhkrut
näpuotsatäis (ik pinch) soola
vaniljesuhkrut
150 g võid
1 suurem muna
15 ml vett

Jahu, suhkur, sool ja vaniljesuhkur segada korralikult läbi. Lisada tükkideks hakitud külma või kuubikud ja teha näppudega purutaoline segu, mis meenutab riivsaia (pr keeles "sablage", mille vastet ei ole ei inglise ega eesti keeles, aga mille seletus kooli materjalides on ik-s: to rub fat into flour until evenly distributed - stop rubbing when the mixture resembles fine breadcrumbs). 

Tee taignale keskele süvend ning vala vesi ja muna sinna sisse (võid muna ja vee ka kergelt enne omavahel tassi sees läbi segada, et need ühtlasemalt jaotuks) ning sega alguses spaatliga (õrnalt ja mitte liiga palju), edasi aga käega ühtlaseks. Pane taigen jahuga ülepuistatud lauale ja lükka peopesaga ühtlaseks (u kolm korda). Pr keeles on selle tagevuse nimi "fra(i)ser", inglisekeelne seletus aga: a manner of mixing the dough evenly by smearing it with fleshy part of the palm of the hand. 

Seejärel vajuta taignapall käega lapikuks, kaussi, taignale (NB! mitte kausile) toidukile peale ja kauss külmkappi u 10-15 minutiks. 

Rulli taigen lahti seda samal ajal keerates, et tulemus oleks ühtlane, tõsta rulliga ettevalmistatud (võitatud ja jahuga ülepuistatud) 26 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, suru taigen ühtlaselt vormi põhja ja äärtele, tee kahvliga augud taignasse ja pane uuesti külma tahenema u 5-10 minutiks. (Taigna ääred peaks tegelikult vajutama ühtlaselt läbi asjaga, mida nimetatakse pr keeles "pince pate" ja ingl keeles "pastry crimper". Seda on aga siis võimalik teha, kui taigna äär on kõrgem kui vorm ja selle saab üle ääre tagasi keerata - kui taigen ei ulatu vormi servani, siis ääri eriti lihtne ei ole kinni vajutada, aga saab hakkama. Panin selle otsetõlkes "taigna kokkuvajutaja" ka pildile koogi juurde, et oleks näha, millest jutt on:) )

Siis kile peale, raskus ka (nt herned, oad v riis) ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 8-10 minutit.
Igaks juhuks mainin, et need raskuseks kasutatavad asjad on korduvkasutuses, sest ükskord Terevisioonis nägin, kuidas saatejuht kokalt küsis, et mida selle soolaga teha, milles ta saates aedvilju küpsetas ... Saab loomulikult järgmisel korral uuesti kasutada!

Täidis

400 g mustikaid

50-100 g martsipani

1 kuhjaga spl tärklist

Sega mustikad tärklisega, seejärel riivitud martsipaniga. Martsipani on lihtsam riivida, kui oled seda enne külmas hoidnud. Võid martsipani ka lihtsalt korraks sügavkülma panna. NB! Kui kasutad Kalevi martsipanimassi, siis osta ikka kindlasti mandlitega mitte arahhiisiga variant - hinnavahet suurt pole, aga maitse vahe on sama suur nagu maapähklitel ja mandlitel;-) 

Pane täidis eelküpsetatud põhjale, millelt raskus koos kilega on eemaldatud, ja küpseta 180 kraadi juures u 15 minutit.

Kate

300 g maitsestamata kohupiimapastat

150 g hapukoort

2 suurt muna

100 g suhkrut

vaniljesuhkrut

Klopi munad suhkruga kergelt lahti ja sega hulka kohupiimapasta, hapukoor ja vaniljesuhkur. Pane koogile ja küpseta 170 kraadi juures u 40 minutit. Kui oled koogi ahjust võtnud, võid määrida peale hapukoort, sest see aitab kohupiimakoogil niiskust hoida, niiet see kuivaks ei muutu. Lase koogil enne lahti lõikamist täielikult jahtuda, et see ilusti koos püsiks.

Maldon sool

Miks ma kirjutan mingist soolast? Sest ilmselt 90% inimestest, kes seda blogi loevad, ei ole sellest  soolast enne midagi kuulnud (nagu ma veel isegi mõni aeg tagasi) :) ja uusi huvitavaid asju tuleb ju ometi teistega jagada, eksju!? :)

See pilt on ühest hiigelsuurest Maldon soola helbest, mille laupäeval juhuslikult soola hulgast leidsime. Pidi olema nii, et mida puhtam sool, seda suuremad kristallid. Restorani Alexander köögis kasutatakse seda liha maitsestamiseks enne pearoogades serveerimist. Maldon sool on pärit Inglismaalt, Essexist, ja selle kristallid moodustuvad puhtast looduslikust soolast, millele ei ole mitte midagi lisatud. Erinevalt teistest meresooladest saab selle kristalle näppude vahel purustada. Kuna ta on soolasem kui tavalised soolad, omamata samas kibedat järelmaitset ja olles samal ajal pehme, isegi peaaegu natukene magus, kulub seda vähem kui tavalist soola. Lugeda selle soola tegemisprotsessist on võimalik siin.

Aga et mastaape näidata, siis see soolakristall minu peopesas :)

Ilus pulmatort :)

Et siis nagu ikka - pilti saab suuremalt vaadata, kui sellel klikata;-)

Andke andeks, et mu blogi on viimasel ajal unaruses olnud, sest kahjuks Eesti saartel on wifi - kui see üleüldse eksisteerib - paraku nii aeglane, et nt Youtube'ist laulude kuulamine on lootusetu ettevõtmine. Aga internet internetiks, tegelikult on vaba ärkvel-oleku aega piisavalt ainult selleks, et meilid kiirelt läbi vaadata - blogi kirjutada sellise tempo juures on ikka suhteliselt võimatu.

Ja siin siis pulmatort, mille koostisained on teada ja lubatud avaldada, niiet selle koogi retsept tuleb ka varsti :)

Sees on tordil suviste marjade (kirsid, maasikad ja sõstrad) kiht, millele siis teine valgest šokolaadist, kohupiimast ja toorjuustust kiht peale läheb. Aga see all pildil olev tort on sama tordi väike variant, mis sai järgmise pulma degusti jaoks ekstra tehtud.

Üks staažikam kokk aga rääkis laupäeva õhtul paar lõbusat lugu pulmatortidest, millest ta mul ka blogis kirjutada lubas:) Nt on võimalik pritsida šokolaadi tordile ka värvipüstolitest (no nendest päris värvipüstolitest, mida ehituspoodidest saab ja millega seinu värvitakse). Ükskord kui kokad olid just suure mitmekihilise šokolaaditordi valmis teinud (mitmekesi püstolitega torti šokolaadiga üle pritsides ja tunde vaeva nähes) ja suurde walk-in külmkappi ootele pannud, selgus sinna paari tunni pärast sisse jalutades, et ventilaator ei tööta ja laest on terve suur loik tordi keskele tilkunud. Professionaalid aga ei jää kunagi sellistes olukordades hätta;-) Mis edasi sai, sellest aga ... räägin siis, kui kokku saame ;-)

Aeg-ajalt tehakse aga selliseid pulmatorte, kus on üksteise peal mitu pesukaussi, mille vahel on paber ning mis on kaunistatud ohtra vahukoore ja ilusate tordikaunistustega ning näeb imeilus välja. Kui seda  kahe koka vahel aga peosaali viiakse ja üse neist komistab ning kogu tort lendab põrandale.... Pruutpaar sellest ka tavaliselt ei tea, pulmakülalistest rääkimata:) Mina ise ei tahaks vist see pruut olla, kelle pulmas sellist nalja tehakse:):):)

Suvised tervitused :)

Nüüd on natukene aega eetrivaikust, sest kõigil Eesti saartel pole kahjuks internetiga ühtemoodi head lood. Seniks aga nautige lugu "Mägede hääl", mis nüüd saaadaval ka laulupeo-versioonis (kordus meeldib mulle veelgi rohkem). Ja et ma vahepeal ära ei unustaks, milline mu rõdu hetkel välja näeb, siis paar lillepilti ka:) Loodetavasti lilled kõik veel elavad, kui ma lõpuks jälle koju jõuan:)

Kanarullid kuivatatud tomatite ja juustuga

Kui küsisin esmaspäeva hommikul, mida täna õhtul süüa teha, siis sooviti saada taaskord just nimelt neid kanarulle. Täidisega kanarullid on üks neist soolastest toitudest, mida ma ilmselt kõige rohkem valmistan, kuid alles nüüd jõuavad need ka lõpuks blogisse. No ei õnnestu soolasest toidust lihtsalt pilte saada, viimasel ajal on isegi kookidega lood kehvasti ...:( Mul mitte ainult ei saa neid pildi peale, vaid pole isegi aega küpsetada! Aga eks suvi ongi kiire aeg ;-)

Vaja läheb

kanafileed

kuivatatud tomateid 

fetat v mozzarellat

(õhukesi peekoniviile)

Kogustest nii palju, et viimasel korral kasutasin 2 pk (kokku u 800-900 g) e 4 suurt kanafileed, 1 pk (135 g) peekonit, u 16 kuivatatud tomatit ja 1 pk (125 g) mozzarellat. 

Lõika kanafileedel paksemad kohad õhemaks tehes keskelt alates sisselõike, kuid mitte seda läbi lõigates. Haruta kanafilee laiali, kata see kas toidukile v küpsetuspaberiga ning tambi taignarulli vmt esemega ühtlaselt õhemakss. NB!!! kindlasti ära kasuta lihavasarat, sest niimoodi lihaga jõhkrutseda ei ole mõtet. Kui siiski lihavasar käepärast juhtub olema, siis võid kasutada ainult selle lamedat külge, et lihakiude mitte purustada. Mida õhem on filee, seda parem. 

Piisavalt õhukesele fileele jahvata peale pipart ja soola ning määri keskosale kas kiht fetat v kata õhukeste mozzarella viiludega. Mina kasutan tavaliselt fetat, sest see annab rohkem maitset ja seda on hea fileedele määrida, aga seekord sai rullide vahele hoopis mozzarella. Mõlemad variandid on head:) Mozzarellat kasutades võid fileesid enne ka pestoga määrida - see annab eriliselt hea maitse!

NB! kui kasutad fetat v pestot, siis soola pole eraldi enam vaja lisada. 

Lõika kuivatatud tomatid tükkideks (ühele fileele kulub u 4-5 tomatit) ja kata nendega juustukiht. Kui tomatid on õlis, siis nõrutada neid eriti vaja ei ole - õli annab ka kanarinnafileele, kui kõige tuimemale ja kuivemale kana osale, head maitset. Keera fileel ääred täidise peale, et tekiks ilus rull ja kinnita see kokteilitikuga. 

Küpsetamiseks on kaks varianti. Kui kodus on peekonit, siis kata kanarullid sellega v keera paar viilu peekonit ümber rulli (enne võid veel rullile natukene musta pipart peale jahvatada) ja pane ahju 200 kraadi juurde küpsema. Kui peekonit ei ole, siis soovitan rullid pannil või ja õli segus enne ahju panemist ära pruunistada. Küpsemisaeg sõltub filee paksusest, aga eelnevalt pruunistatud rullide puhul on see u 15-20, peekoniga kaetud rullide puhul aga u 35-40 minutit.

Kui väga kiire on ja peekonit ka ei ole, siis tegelikult võid fileerullid ka ilma pruunistamata ahju küpsema panna, aga vala v pintselda need siis õliga enne üle. Kuigi ma aeg-ajalt seda viimast varianti olude sunnil kasutan, siis ei oska kahjuks küpsetusaega öelda, sest olen lihtsalt kontrollinud, kas rull on läbi klüpsenud v mitte (u pool tundi kulub ikka). NB! ära unusta kokteilitikke enne serveerimist rulli seest välja võtta! :)

Eriti head on kanarullid siis, kui need päev enne küpsetamist valmis teha, siis jõuavad need ilusti maitesestuda. Sellisel juhul soovitan kasutada pigem fetat, sest mozzarellaga nii suurt vahet ilmselt ei ole, va juhul, kui fileed enne pestoga määrida. 

Maasikatoormoosiga maasikakook pähklisel põhjal

Ostsin eile turult väikese kastitäie maasikaid, aga paraku on maasikad praeguseks maitselt juba sarnased varaste Poola maasikatega, ainult selle vahega, et nüüd neil pole ka enam õiget värvi. Mulle küll turul väideti, et need on Eesti omad, aga see tundus pigem jutt sinisilmsele blondiinile, kui tõsiselt võetav fakt (pärast kodus maasikaid maitstes olin juba täiesti veendunud selles). Kui ma tavaliselt toormoosile üldse suhkrut ei panegi - lihtsalt vajutan maasikaid kergelt pudrunuiaga katki -, siis seekord oli maasikamoos söödav alles peale ohtra suhkru lisamist. Aga välimus on ikka selline helepunane, mitte üldse õige maasikatoormoosi värv ...

Tegin eile maasikakoogi täpselt selle retsepti järgi, ainult et kirsijogurti asemel oli koorene maasikajogurt ja kirsside asemel kasutasin koogis 300 g maasikatoormoosi. Kuna vedelikku oli seetõttu rohkem, siis suurendasin ka želatiini kogust ehk 25 g asemel lisasin 30 g želatiini. Juurde sõime maasikatoormoosi.

Aga et oleks mugavam kokata, siis lisan siia tervikretsepti ikka ka:)

Põhi
2 muna
100 g (rafineerimata roo)suhkrut
150 g jahvatatud pähkleid v mandleid

Vahusta munad suhkruga, lisa jahvatatud pähklid ja vala taigen võitatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Küpseta ahjus 220 kraadi juures u 10-15 minutit ja jäta vormi jahtuma.

Täidis

400 g koorest maasikajogurtit

400 g vaniljemaitselist kohupiimapastat

200 g vahukoort

1 dl suhkrut

300 g maasiaktoormoosi

30 g želatiini

Sega jogurt ja kohupiim kausis, lisa maasikatoormoos ja suhkruga vahustatud vahukoor. Sulata želatiin ja sega täidise hulka. Kalla täidis jahtunud põhjale ning pane külmkappi. 

Olen seda kooki teinud nädalase vahega kaks korda (eelmisel esmaspäeval kirssidega ja eile maasikatega) ning mõlemal korral on ekstra kiidetud ka koogi põhja. Soovitan seda kindlasti proovida! Lisaks sellele, et see on gluteenivaba ja väga lihtne teha, maitseb see pähkline põhi erakordselt hästi:)

Kirsikastmega kirsikook

Tegin seekord kirssidega koogi, aga samale põhjale saab teha analoogselt ka nt maasikate v vaarikatega kooki. Lihtsalt asenda täidises kirsid ja kirsijogurt sama koguse muude marjade ja vastava jogurtiga.   Juurde tegin seekord sooja kirsikastme, mille retsept pärineb ajakirjast "Good Food" ja mis originaalis serveeriti kuumalt külmutatud juustukoogi juurde. 

Põhi
2 muna
100 g (rafineerimata roo)suhkrut
150 g jahvatatud pähkleid v mandleid

Vahusta munad suhkruga, lisa jahvatatud pähklid ja vala taigen võitatud 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse koogivormi. Küpseta ahjus 220 kraadi juures u 10-15 minutit ja jäta vormi jahtuma.

Täidis

400 g koorest kirsijogurtit

400 g vaniljemaitselist kohupiimapastat

200 g vahukoort

1 dl suhkrut

200-300 g kivideta kirsse

25 g želatiini

Sega jogurt ja kohupiim kausis, lisa kirsid ja suhkruga vahustatud vahukoor. Sulata želatiin ja sega täidise hulka. Kalla täidis jahtunud põhjale ning pane külmkappi. 

Kirsikaste
500 g värskeid kivideta kirsse
50 g magedat võid
85 g peensuhkrut
kirsilikööri (südametunnistuse järgi ;-), retseptis oli "splash")

Pane ained potti ja kuumuta, kuni suhkur hakkab karameliseeruma ja kirssidest tuleb mahl välja ning tekib siirupine kaste. Tõsta kirsikaste lusikaga lahti lõigatud koogitükkidele ja serveeri kas kohe v jahtunult.

Caesari salat kanaga

Mina ei kujuta ette paremat salatit sooja suveõhtusse koos klaasi (no pigem kahe):) külma chablis'ga. Match made in heaven! Viimaste nädalate jooksul olen seda teinud mitmeid kordi, sest see on ka jahedamatel päevadel ideaalne õhtusöök. Salat küll, aga ikkagi väga toitev, eriti kui parmesaniga ei koonerda:) Mina teen seda alati koos kanaga, sest mulle meeldib, kui ikka mingit lihalist asja ka toidus on. Caesari salat ei kuulu maailma kõige lihtsamate hulka selle natukene ajamahukama kastme tõttu, aga kui see juba nö "käpas" on, siis läheb ka kastme valmistamine üsna kiiresti (harjutamine teeb meistriks):)

Salatiks läheb vaja:

suur punt Rooma salatit
u 500 g kanafileed
100 g parmesani

Kaste:
3 munakollast
2 küüslauguküünt
6 anšoovisefileed
3 spl sidrunimahla
1 tl sinepit
u 6-8 spl oliiviõli
(soola, valget pipart)

Tee kas uhmri v saumikseriga puhastatud küüslauguküüned ja anšoovisefileed pastaks (kuna kogus on väike, siis mina kasutan tavaliselt uhmrit). Sega hulka sinep, munakollased, sidrunimahl ning soovi korral sool ja valge pipar (kuna anšoovis on piisavalt soolane, siis ma tavaliselt soola ei lisa ja valget pipart lisan hästi vähe). Vispelda segu hulka peenikese nirena oliiviõli, kuni kaste pakseneb ning muutub ühtlaseks ja kreemjaks.

Kastme kogus on päris suur ja sellest jätkub kahele väiksemale v ühele hiiglaslikule salatipeale. Kui on väiksem Rooma salati punt, siis võid teha kas 1/3 võrra väiksema koguse kastet v siis panna ülejäänud kaste purki, et järgmisel päeval uuesti salatit teha.

Rebi salat kaussi väikesteks tükkideks. Kalla kaste salatile ja sega läbi. Tõmba parmesanist salatile koorimis- v juustunoaga õhukesed laastud.

Prae kanafilee tükid ilusti pruuniks ja aseta salatile. Hea oleks fileetükke eelnevalt kasvõi mõned tunnid marinaadis hoida. Võid kanafileed valmistada ka selles retseptis ettenähtud viisil. Mina hoian alati kanafileed üleöö keefiri sees, millele olen lisanud kas kuivatatud chillipipart v paprikapulbrit. Pärast praadimist tuleks kanatükid kindlasti majapidamispaberil nõrutada ja alles siis soola peale raputada, sest sool aitab üleliigsel õlil eralduda (koolitarkus).

Krutoone mina tavaliselt peale ei tee, aga kui soovid ka krutoone salatile, siis lõika paar viilu kvaliteetset ciabattat tükkideks, sega need kausis ära oliiviõli ja peeneks hakitud küüslauguga ning prae pannil v küpseta ahjus kuldpruuniks.

Ajakirjas "Good Food" (juuni 2008) on aga ka üks väga maitsev caesari salati kastme retsept, mida ma ise küll kunagi teinud ei ole, küll aga olen söönud mitmeid kordi selle retsepti järgi tehtud kastmega salatit, sest seda teeb Ulvi väga tihti. Jagan selle retsepti ka, sest seegi on korduvalt järgi proovitud (viimati eile õhtul) ja töötab samuti 100%, aga on lihtsam ja kiirem.  Kusjuures ajakirja andmetel tehti originaalis caesari salatile kaste, valades kergelt kuumutatud (ik kasutatakse selle kohta sõna "coddle") munad üle salatilehtede, lisades kalssikalisi maitseaineid ja ohtralt oliiviõli.

1 peenelt hakitud küüslauguküüs
1 tl sinepit
0,5 tl Worcestershire'i kastet
1 spl sidrunimahla
suur näpuotsatäis chillihelbeid v üks kuivatatud ja peenestatud chillikaun
(4 peenelt hakitud anšoovisefileed)
3 spl head majoneesi
4 spl naturaalset jogurtit

Sega kõik kastmeained väikeses blenderis v kausis (nt kahvliga) kokku. Tulemus peaks olema vahukoore konsistentsiga. Maitset võid viimistleda veel sidrunimahla ja pipraga. Kui vaja, siis võid õige konsistentsi saamiseks lahjendada kastet paari supilusikatäie veega, et see kataks kogu salati.

Suve hääl

"Suve hääl" on üks erakordselt ilus lugu!:) Eriti südant soojendav laul soojadel valgetel pikkadel suveöödel:) Seda laulu laulis ka selle aasta unistustebänd, mis oli ka väga armas, kuigi mitte nii ilus, sest sellele loole annab taustavokaal ikka väga palju juurde. 

Ja selle looga tahan ma tervitada kõiki (lisaks muidugi sõpradele ja teistele blogilugejatele) teisi toidublogijaid, kellega me Liina eestvedamisel täna öösel kell 3 keskturul väikesel külaskäigul käisime, millest Maarja ka juba kirjutada on jõudnud. Pean muidugi mainima, et mina peale turulkäigu muid asju teistega kaasa ei teinud, sest minu turukülastuse ajaks peole jäänud mees avaldas soovi ära koju tulla ja no eks endal hakkas ka juba uni vaikselt peale tulema, sest kui hommikul vara ärgata ja päev otsa füüsilist tööd teha, siis bussiga linna sõita (3 h bussis-istumist!) ja otse bussi pealt kohe sünnipäevale minna, siis pärast kolme juba tuleb küll tunne peale, et äkki magaks väheke:)

Aga seekord mul toiduretsepti ei tulegi, sest ma kokkasin (no tegelt, olgem ausad, kui paar erandit välja arvata, siis kokkamiseks on seda muidugi palju nimetatud, pigem oleks õigem öelda "aitasin ettevalmistusi teha") hoopis ühes teises köögis ühel saarel, aga ma ei ole veel otsusele jõudnud, kas sellest ka blogi kirjutada v mitte... Kui aga arvestada seda, kui palju ma eile õhtul pidin sellest teemast rääkima ja küsimustele vastama, siis mul on küll tunne, et tuleb kirjutama hakata:) Ärge nüüd palun valesti aru saage - ma ei pane küsimusi jms tegelikult üldse pahaks, vaid hea meelega räägin oma tegemistest, aga lihtsalt õhtu jooksul u kümnendat korda samu asju rääkides tekib endal väikene tüdimus ... Pariisi õppima minnes ma lasin ka ennast blogima meelitada ja kui nüüd ausalt öelda, siis üldjuhul ma seda ei kahetse:) Pigem vastupidi - olen väga õnnelik, et mind kirjutama "sunniti"! Niiet vaatame, mis saab ... Praegu aga kõigile ilusat nädalavahetust!:):):)

Banaani-šokolaadimousse

Mul pole ammu niiiiii kahju olnud, et ma ise juba aastaid kusagil kooris ei laula ... Seekordne laulupidu läks taaskord hinge ja võttis pisara silma (isegi silmast välja paaril korral:)) Tore oli nii palju tuttavaid nägusid laulmas näha, eriti aga korp! Sakala igavesti noore meeskoori ridades:) Kes veel ei tea, siis korp! Sakalas on erakordselt toredad inimesed (Profa võib mu sõnu kinnitada;-)).

Minu üks lemmiklaule sellelt laulupeolt oli "Mägede hääl", mis külmavärinadki kaasa tõi ning mille ajal isegi Vabariigi President kaasa rokkis:) Õnneks oli see üks neist lauludest, mis isegi kaks korda kõlas. Kuna laulupeo versiooni ei leidnud, siis linkisin siia vähemalt sama hea töötluse ja suurepärase esitusega ühe mu lemmiklaulja Kare Kauksi poolt koos kahe väga-väga laheda bändi Mahavoki ja HU?-ga. Käisin ise ka sellel kontserdil, kus see versioon "Mägede häälest" lindistati - hullult lahe kontsert oli!

Mis aga šokolaadimousse'i puutub, siis lisaks banaanileivale on see teine suurepärane viis kasutada ära hästi küpseid banaane, mida eriti suviste ringikäimiste ajal kodus ikka tekib. Mina riivin viimasel ajal šokolaadi maitse tugevdamiseks sisse ka ühe Tonka oa, aga kui seda mousse'i söövad ainult täiskasvanud, siis võib vabalt hoopis 1-2 spl rohkem rummi panna ;-)

200 g vahukoort

250 g tumedat šokolaadi

2 spl espressot v muud kanget kohvi

2 spl pehmet tumedat rafineerimata roosuhkrut  v fariinsuhkrut

2-3 küpset keskmise suurusega banaani

2 spl rummi
3 muna

Pane šokolaaditükid ja vahukoor kas paksupõhjalisse potti v kaussi ning kauss omakorda veevannile, et šokolaadi sulatada. Sega sulanud šokolaad vahukoorega ühtlaseks.
Lahusta suhkur kohvis (soojas lahustub kiiremini), lisa banaanid ja töötle püreeks. Kui banaanid on juba väga pehmeks läinud, siis võid kasutada ka kahvlit, kuid ühtlasema ja tükkidevaba püree saab nuimikseriga püreestades. Mikserda juurde munakollased ja seejärel sulatatud šokolaadi-vahukoore segu. Lisa ka rumm.
Vahusta munavalged läikivaks vahuks, kuid mitte kõvaks kuivaks vahuks. Sega munavalgevaht šokolaadisegu hulka õrnalt spaatliga alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates, et vahtu mitte katki teha. Pane mousse kas pokaalidesse v magustoidukausikestesse v hoopis ühte suurde kaussi, kata anum(ad) kilega ja hoia enne serveerimist vähemalt 3 h külmkapis.