Mahe õunatükkidega moos vürtsika jäätee juurde

See moos on küll siidise paksu konsistentsiga, kuid ikkagi mõnusate väikeste tükkidega, sest tänu sidrunimahlale ja moosisuhkrule ei pea seda pikalt keetma ning saab hakkama poole vähema suhkru kogusega - tavalist valget suhkrut lisatakse moosile ju sama palju kui puuvilju. Kui soovid tükkideta õunapüree taolist moosi, siis purusta moos pärast keetmist saumikseriga ühtlaseks. 

Õunamoosi saab alati teha huvitavamaks, lisades nt ingverit, kaneeli või tüümiani, kuid kuna mina valmistasin keedise seekord 50-le inimesele soojendava NESTEA juurde, siis tegin klassikalise mahedamaitselise õunamoosi kodumaistest õuntest. Kui soovid, siis võid lisada hulka ka peenelt riivitud sidrunikoort. Kasuta sellisel juhul kindlasti orgaanilisi vahatamata sidruneid; kui neid ei ole, siis kindlasti pese eriti hoolikalt harja kasutades sidruni koor puhtaks. 

Kui kasutad Eesti õunu, siis koorida neid ei ole vaja - mina seda siiski seekord osaliselt tegin, et konsistents oleks ühtlasem. Alles jätsin vaid pisut eriti ilusat punast värvi koori, et need moosile värvi annaksid. 

Vaja läheb:
1 kg õunu
1 sidruni mahl
2 dl vett
500 g moosisuhkrut

Puhasta ja koori õunad ning lõika õhukesteks viiludeks või väikesteks tükkideks. Aseta õunatükid, sidrunimahl, vesi ja pool suhkrust potti, sega läbi, tõsta pott pliidile ja kuumuta aeg-ajalt segades keemiseni. Keeda moosi madalal tulel u 15 minutit, seejärel lisa ülejäänud suhkur ning kuumuta veel u 15 minutit kuni moos hakkab paksenema ja õunatükid on läbipaistvad, pehmed ja pudenenud. Moos võib olla veel vedelapoolne, sest alles jahtudes muutub see tõeliselt paksuks. Lase moosil u 10 minutit seista, koori vaht ja tõsta steriliseeritud purkidesse. 

Hoidistamisest, purkide steriliseerimisest ja erinevatest suhkrutest kirjutasin pikemalt siin.

Karamelline õunakook mandlipõhjal

Kui viimasel ajal uudiseid lugeda, võib jääda mulje, et justkui süüa ega juua enam midagi ei saakski (või õigemini - tohiks) ... Täiesti põhjendamatutele gluteeni- ja laktoosipaanikatele on nüüd lisandunud ka liha-, alkoholi- ja suhkruhüsteeria, niiet varsti ilmselt tuleb vaid brokkolist ja spinatist ära elada, et kõiki eeskirju ja nõudeid täita ning kõiki kahjulikke asju vältida :D Siin on aga üks väga hea artikkel sellest, kuidas asjad tegelikult liha, nisu, piimatoodete, munade ja mitme muu asjaga on - vahelduseks päris tervistav lugemine:) Mina igal juhul tähistasin esmaspäeval saabunud "suurepärast lihauudist" kohe samal õhtul enne teatrisse minekut ühe suure böffiga ja olen selle nädala jooksul nii kodus kui ka erinevatel (toidu)üritustel söönud rohkem liha kui tavaliselt paari-kolme nädala jooksul:) Rõõm muidugi tõdeda, et vähemalt rasv on tänaseks rehabiliteeritud, st enam ei tõmmata võrdusmärki sõna "tervislik" ja "rasvavaba" vahele. Siin on üks uuemaid artikleid sel teemal, millest nähtub, et kaalust alla võtmiseks ei soovitata rasva vältida. Tore! :) 

See karamelline ja mahlane õunakook on valmistatud taaskord mandlijahuga. Seni olen mandlijahust põhjaga teinud peamiselt juustukooke, nt punaste sõstardega ja maapähklivõiga, kuid seekord suurendasin jahu kogust ning valmistasin rohkem tainast, et see ulatuks ka vormi ääretele. Retsept ilmus kolmapäevases Eesti Ekspressi Gurmees. Sel nädalal tuli trükist ka ETK ajakiri "Hetk", kus on minu pähklitega õunakrõbediku, mandlitäidisega pirni- ja karamellikreemiga pohla-õunakoogi tegemisõpetused. Kõik sellenädalased retseptid said tegelikult valmis juba augustis ning olid mõeldud septembri- ja oktoobrikuiseks kokkamiseks, kus kõiki mõnusaid ja maitsvad kodumaised aia- ja metsasaadusi vabalt saada on, kuid ka hetkel veel on õnneks vaatamata juba esimestele öökülmadele võimalik sügisande hankida. Siin on aga kirjas, millised neist maitsevad novembris eriti hästi ;-) 

Ja lõpetuseks ka midagi lohutavat neile, kes tunnevad, et bioloogilist vanust näitav number enam ammu tegelikkusega kokku ei lähe, sest klišeel "vanus on ainult number" olevat mõningane teaduslik alus :) Seega tasub end vormis hoida - nii püsib kauem noorem ;-) Nii tore, et nüüd on siis lõpuks ometi teaduslikult tõestatud, et ma olen ikkagi endiselt 25 aastane - its not just in my head! :D :D :D

Põhi:
200 g peeneks jahvatatud mandleid (mandlijahu)
50 g võid
1 muna
3 sl pruuni suhkrut (nt fariinsuhkur, muscovado)
0,5 tl jahvatatud kaneeli

Tükelda või ja sega ülejäänud koostisosadega ühtlaseks tainaks, eriti lihtne on seda teha köögikombainis. Suru tainas ettevalmistatud (põhjas küpsetuspaber, ääred võiga määritud ja jahuga ülepuistatud) vormi põhja ja äärtele. Kui tainas on liiga kleepuv, puista näppudele jahu. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Täidis:
2 suuremat v 3 keskmist magusat õuna või pirni
paar peotäit pohli
3 sl kartulitärklist
1 tl jahvatatud kaneeli
180 g demerara suhkrut
200 g hapukoort
2 suurt muna

Lõika õunad või pirnid 1-1,5 cm tükkideks, sega pohlade, tärklise, kaneeli ja poole suhkru kogusega ning laota vormi põhjale. Sega hapukoor lahtiklopitud munade ja ülejäänud suhkruga ning vala õuntele. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 45 minutit. 

Soojendav supp ahjus küpsetatud tomatitega

Selle mõnusa kergelt vürtsika viimaste kodumaiste tomatite ja tšillipipraga supi retsept ilmus paar nädalat tagasi Laupäevaleht LP-s. Mul on blogs olemas juba mitu tomatisupi retsepti, millest üks on samuti röstitud tomatitega (siin on selle valmistamisest ka video), kuid häid (tomatisupi) retsepte ei ole ju kunagi liiga palju ;-)

Et supp valmis hästi kiirelt, siis sobib see suurepäraselt ka argiõhtuteks, kuid igati hea on seda eelroana külalistele pakkuda - millegipärast arvatakse, et selle supi tegemiseks on kulunud tohutult aega ja vaeva :D Just sellised toidud mulle kõige rohkem meeldivadki, st minu arust on eriti tore, kui olematu vaevaga saab maitsva roa, mis maisteb nii, nagu oleksid tunde köögis veetnud! :)

Mina söön supi kõrvale alati krõbedaks röstitud kodumaist rukkileiba, puldil on üks uus Fazeri seemnetega täisteraleib, sest ma eriline saia sõber just ei ole, aga loomulikult ka mõne (röstitud) saia ja sepikuga on supp väga maistev. Ja lisaks meelepärasele juustule (pildil oleval supil on mozzarella) saab igaüks ka vastavalt soovile hapukoort peale panna.

Toredat nädalavahetust! :)

700 g-1 kg tomateid

1 keskmine sibul

2 küüslauguküünt
1 tšillipipar
oliiviõli
tüümianit

soola, suhkrut
1 l tomatimahla
1 sl puljongipulbrit,  -fondi või 1 puljongikuubik

Lõika kirsstomatid pooleks, suuremad tomatid sektoriteks. Puhasta ja koori sibul, lõika sektoriteks. Puhasta küüslauguküüned. Lõika tšillipipar pooleks, eemalda seemned. Aseta kõik aedviljad ahjuvormi, piserda peale oliiviõli ja puista tüümianivarred. Võid värske tüümiani asemel kasutada ka (külm)kuivatatud tüümiani. Raputa peale pisut suhkrut ja soola. Küpseta aedvilju ahjus 200 kraadi juures u 20 minutit, kasutades grillrežiimi, kuni tomatid on äärtest krimpsu tõmbunud.

Eemalda tüümianivarred, vala aedviljad vormist potti ja püreesta saumikseriga. Võid püree teha ka kannmikseris või köögikombainis. Vala peale tomatimahl ja lisa puljongipulber, -fond või -kuubik ning lase keema tõusta. Lisa pisut (ehk 0,5-1 tl) suhkrut ning maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Serveerimisel rebi sisse mozarella't või tükelda fetat või puista parmesanilaaste. Lisa ka tüümianilehti ja nirista oliiviõli. Kõrvale sobib eriti hästi tervislik rukkijahust täisteraleib. 

Lemmik pohlamoos ja nipid hoidistamiseks

Pole midagi mõnusamat nädalavahetuse hommikust, mil pole vaja kella äratama panna ega kuskile kiirustada. Mida varem tuleb nädala sees üles tõusta (tihti heliseb mu kell juba 6:30), seda rohkem on sellised pikad, aeglased, päikselised ja ilusad hommikud armsad! Eriti veel kui eelmise päeva ülitoredast õhtust on veel hea ja soe tunne sees ning värskelt jahvatatud kohvi lõhn terves majas hõljub ... Lihtsalt super!:) Tänase ilusa hommiku puhul jagan ka ühte imeilusat lugu, mis päeva veel ilusamaks aitab teha ;-)

Kirjutasin üle kuu aja tagasi artikli hoidistamisest, milles panin kirja põhilised nipid ja näpunäited, millega suurepärase moosi valmistamisel peaks arvestama, samuti selgitasin erinevate suhkrute vahet. Lugu on tasuta kättesaadav siin. 

Ma ise kasutan marjade ja puuviljade sisse tegemisel enamasti just moosi- ja marmelaadisuhkrut, kuna nendega ei tule hoidised nii magusad ehk suisa lääged. Mõõdukas magusus on tänu moosi- ja marmelaadisuhkru pektiinisisaldusele, mis aitab keedisel pakseneda ilma pika keetmisaja ja suure koguse suhkru lisamiseta. Sellepärast ilmselt ongi pohlamoos (mida võib ka marmelaadiks nimetada) üks mu suuri lemmikuid, et selles on nii mõnusalt tunda marjade naturaalset mõrkjust ja väike magus nüanss ainult täiendab seda. Tõeliselt hea! Lisaks on pohlamoos universaalne - sobib röstsaia, pannkookide või kohupiimakreemiga nautimiseks, samuti juustude ja liharoogade lisandiks, kuid väga maitsev ka verivorsti või -käkiga. Kui ma muidu üsna palju oma keedetud moose ja marmelaade ära kingin, siis see keedis jääb (vähemalt esialgu) küll keldririiulile - niikuinii on seda juba paar purki vähem kui alguses :)

Vaja läheb:
1 kg värskeid pohli
330 g  (1 pakk) marmelaadisuhkrut
2 sl amarettot (soovi korral)
0,5-1 dl vett

Aseta pohlad, suhkur ja amaretto potti, sega puulusikaga läbi, purustades mõned marjad ning jäta tunnikeseks seisma. Sega veel korralikult läbi puulusikaga pisut marju purustades, lisa vesi ja aseta pliidile ning lase aeg-ajalt segades keema tõusta.

Lase keskmisel kuumusel keeda u 5 minutit, sega kui vaja ja eemalda vahtu. Lase u 15 minutit moosil potis jahtuda, sega vahepeal ja eemalda kindlasti kogu vaht. Aseta pohlamoos steriliseeritud purkidesse, sulge õhukindlalt ja hoia jahedas kohas. 

Võib kasutada ka külmutatud marju - sel juhul ei ole vett vaja lisada.

Viigimarja-mandlikook (mahlane ja gluteenivaba), juttu ka viigimarjadest, jooksuvõistlustest ja kokasaatest

Saaremaa kolme päeva jooksult naastes tunnen end alati tõelise kangelasena! Lugesin just hiljuti mingist väljaandest ühe tuntud ajakirjaniku artiklit (kes täpselt ja kus kirjutas, enam kahjuks ei mäleta, aga see oli umbes nädal või paar tagasi), kus oli kirjas midagi umbes sellist, et pärast maratoni jooksmist tundub talle, et kõik on võimalik. Naljakas, et nö tavalise maratoni läbimine, mis ka just kergete asjade kategooriasse ei kuulu, minus sellist tunnet pole tekitanud, küll aga Saaremaa võistlus, kus maratoni distants on jaotatud ära kolmele päevale (10+16,195+16 km). Tavaliselt osaled jooksuvõistlusel, annad endast kõik (ehk max pingutus) ning seejärel puhkad ja taastud mitu päeva. Saaremaal aga pingutad esimesel päeval, samuti teisel ja kolmandal, kusjuures puhkuseks ja taastamiseks aega eriti just ei jää, vaid väsimus muudkui kumuleerub. SPA-rõõmud (basseinid, saunad, mullivannid) teevad küll lihaste olukorda kergemaks, aga samas mõjuvad ikkagi pisut väsitavalt, eriti kui seal kõigil kolmel päeval mitu tundi veeta (ja samal ajal on tugev trenn kõhulihastele):) Kolmandal päeval jooksed ikkagi vähem või rohkem valutavate lihastega, juba põrutus vastu asfalti on oma töö teinud ... Kui muidugi õhtuti klubisse ei läheks, oleks väheke parem ja uneaega tuleks kahe öö peale kokku rohkem kui vaid mõned tunnid, aga ega see ikkagi väga palju päästaks, sest joosta pmst nii kiiresti, kui jõuad, tuleb ju ikkagi 3 päeva järjest :) Enda võimete maksimaalselt proovile panek annabki ilmselt ka suurema rahulduse ja rõõmu, eriti veel, kui millegi toreda arvelt (tantsimine jms) kompromisse ei tee :D Seda enam, et kui oleks õhtuti varakult magama läinud, ei teaks ma siiamaani, et selline isik nagu Suur Papa on olemas, ammugi teda laval näinud, rääkimata Marju Läniku live esinemisest :P Silmaring sai küll oluliselt laiemaks:D Muidugi, oma telefonis oleva samme lugeva äpi arvates ma terve laupäeva ainult luuserdasin, sest kuigi kõigi tegevustega kokku tuli mu ilmselt ligi 30 000 sammu, siis mu päeva hotellitoas veetnud mobla suutis vaid 10 neist ära fikseerida :)

Üks kaasaelaja raja äärest olevat kuskil öelnud reedest jooksu kirjeldades, et kõigepealt tuli must mees ja siis järgmisel päeval valged mehed järgi :D Päris naljakas võrdlus muidugi, aga kui vaatasin esimest saadet sarjast Eesti Parim Pagar, oli mul täpselt sama tunne. Maailma vanimas (ja ühes parimas) kokakoolis Le Cordon Bleu kõik kolm patisserie taset minu teada edukalt lõpetanud Merle töövõtted, kiirus, puhtus, tehnika, retseptid jms on nii eristuv, et ma ei kujuta ette, kuidas ülejäänud, kes kõik on ilmselt igati tublid kodukokad, saaksid talle midagi vastu panna. Merle omandatud kondiitridiplom (mida see hõlmab, saab siit lugeda), mis kombineerituna korrektsuse, tarkuse ja andekusega ei jäta kahtlust, et kui just midagi totaalselt valesti ei lähe (no herilane ei hammusta, ahi ei plahvata vms), kes saate võidab:) Hiljem nähtud katkendeid mõnest saatest on mu esmamuljet ainult kinnitanud. Ilmselt peavad saatetegijad ikka kõvasti vaeva nägema, et võistlus vähemalt paistaks telekas võistluse moodi, natukenegi tasavägise ja piget pakkuvana ... Selgeltnägija ma ei ole ja alati võib realiseeruda ka see 1%-line tõenäosus, kuid hetkel olen küll valmis kihla vedama, et just Merle saate Eesti Parim Pagar võidab :) Anyone?!? :D

Mul on hea meel, et sügiseti rõõmustavad meid lisaks kodumaistele aia- ja metsaadustele välismaised värsked viigimarjad, mida müüakse hetkel soodsa hinnaga nii turgudel kui ka suuremates poodides.  Viigid, mida on kasutatud toiduks juba ligi 7000 aastat, sobivad salatitesse, kookidesse ja magustoitudesse, samuti moosidesse, marmelaadidesse ja tšatnidesse. Viigimarjast tehtavat ka veini, röstitud viljadest aga kohvi aseainet viigikohvi. 

Vahemeremaadest pärineva viigipuu tavaliseks elueaks on ligikaudu 100 aastat. Saaki hakkab puu andma kaheksandal aastal ja kõrgsaagi aeg kestab umbes neljakümnenda eluaastani. Puu annab aastas umbes 100 kg viike, millest saab 30 kg kuivatatud viike. Õitsemisest viigimarja valmimiseni kulub 50-90 päeva, seepärast jõuab puu soojal maal kolm korda aastas saaki anda.

Viik ehk kotti peidetud vilikond, sisaldab suurel arvul pisikesi pähklikesi. Viigid on küll väga head kiudaineallikad, kuid muid kasulikke toitaineid leidub neis väiksemas koguses. Suhkruid on värskes viigimarjas 9-24 %, valku 0,9-1,9 % ja happeid 0,2-0,7 %; kuivatatud viigis leidub aga 57-77 % suhkruid, kuni 6 % pektiini, kuni 5,7 % valku ja umbes 1 % rasva. 

Ostes tasuks valida võimalikult küpsed ja pehmed, aga mitte juba lödid viigid. Itaaliast pärinevad viljad on parimad juunist augustini, Kreekas ja Türgis kasvanud aga septembrist oktoobrini. 

Kui soovid gluteenivaba kooki, siis kasuta valmistamisel riisi- ja maisijahu (pildil olev küpsetis on tehtud nendega). See mahlane ohtra mandlitäidise ja viigimarjadega kook on üks mu enda selle sügise lemmikuid :)

Põhi:
240 g nisujahu või 120 g maisi- ja 120 g riisijahu
100 g tuhksuhkrut
120 g külma võid
1 suur muna

Sõelu jahu(d), sega läbi suhkruga ja haki noaga või töötle köögikombainis hulka külma või kuubikud kuni tekib jämedat riivsaia meenutav puru. Klopi muna kergelt lahti, sega taina hulka ja töötle ühtlaseks massiks. Kui tainas on kleepuv, lisa veel jahu. Mätsi palliks, keera see kilesse, vajuta lapikuks ja hoia vähemalt 30 minutit külmkapis. 

Rulli tainas jahusel pinnal laiali ja aseta 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja ääretele. Eelnavelat kata vormi põhi küpsetuspaberiga, määri ääred võiga ja puista üle jahuga. 

Täidis:
200 g mandlilaaste või peeneks jahvatatud mandleid
80 g võid
100 g suhkrut
2 sl nisu- või riisijahu
2 muna
1 sidruni peenelt riivitud koor
400-500 g värskeid küpseid viigimarju

Aseta mandlilaastud köögikombaini ja töötle peeneks. Lisa tükeldatud või, suhkur, jahu ja munad ning töötle ühtlaseks pastaks. Sega hulka riivitud sidrunikoor ja tõsta segu vormi. Aseta pooleks lõigatud viigimarjad lõikepind üleval pool koogi peale ja suru neid pisut täidise sisse. Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 45 minutit kuni kook on pealt kuldpruun. Lase koogil enne lahtilõikamist vähemalt 15 minutit taheneda. Kook on väga hea nii külmalt kui ka soojalt. Jahtunud koogile võid sõeluda tuhksuhkrut.

Hispaania päev ja tuunikala oamääre

Hispaania päevast ei ole ma varem kirjutanud, aga kuna tänavu olin sellel tähtsal päeval Hispaania suursaadiku vastuvõtul, päev enne aga Eestis elavate hispaanlaste jt Hispaania-huvilistega elu esimest fideuà'd  söömas, siis oleks patt seda mitte teha :) Kuigi ajendiks ja motivatsiooniks sai muidugi ettepanek tähtpäevast nädalalehes Eesti Ekspress kirjutada (artikkel ilmus eilses lehes). Kuna huvitavaid teemasid, põnevaid üritusi, uudiseid jms, mida kajastada, on nii palju (ja tuleb igapäevaselt muudkui juurde), siis on vaja ikkagi alati konkreetset põhjust, õigemini küll väljaande trükki minekust sõltuvat tähtaega, et end kokku võtta ja kiirel ajal muude toimetuste kõrval arvuti taha kirjutama mobiliseerida ... :)

Hispaania on üks mu lemmkriike, kus ma vähemalt korra aastas käia üritan. Sel kevadel olin seal isegi üle kuu ja septembrist alates õpin lõpuks ometi hispaania keelt, mida ma tõeliselt naudin:) Mulle meeldib Hispaanias kõik! Seal on imeline toit, loodus, arhitektuur, veinid, inimesed ja - loomulikult- jalgpall! Ma tõesti ei jõua ära oodata, millal saame La Liga mänge telekast vaatama hakata, sest just selles liigas mängivad hetkel paljud mu lemmikjalgpallurid. Õnneks vähemalt saab Eurospordi ja juurde ostetud Viasati spordikanalite kaudu Meistrite liigale, Premier League'ile ja Bundesligale kaasa elada, aga kui ka Hispaania klubijalgpall meieni jõuaks, siis oleks elu ikka juba väga ilus! :D

Kui ma Hispaania söögist kirjutades tunnen end suhteliselt mugavalt (olen seda nt siin, aga ka blogis teinud), siis Hispaania päevast rääkides see päris nii ei ole, kasvõi juba sellepärast, et enamik hispaanlastest, kellega ma sel teemal vestlesin, kasutab sellest rääkides ikkka vana nime ja kõigil on pisut erinev versioon sellest, kuidas ja millistes riikides seda täpselt tähistatakse. Niiet palusin oma eilses EE-s ilmunud lookese üle vaadata Hispaania Eesti saatkonnas juba üle 10 a töötanud, Tartu Ülikoolis hispaania filoloogiat õppinud kooliõel, kes mu jutukese sisu õnneks heaks kiitis (aitäh veelkord, Liisa!) :)

Mis aga fideuà'sse puutub, siis see on Valencia analoog paella'st, ainult et riisi asemel on makaronid. Järgmine ja kõik teised fotod (välja arvatud pildid oamäärdest) on tehtud telefoniga eelmisel suvel Hispaania keskoasas mägedes ja Madriidis A & M pulmas ning sellele eelnenud ja järgnenud päevadel, õhtutel, pidudel, ühistel söömaaegadel jne. See on klassikaline paella, samasugusel pannil valmistatakse ka fideuà'd. Reeglina tuleb see roog restodes ette tellida ja on mõeldud mitmele - ühe inimese portsuna saab seda minu teada vaid turistikates kohtades, aga siis see pole ka päris see ...

Kuna EE-s oli jube vähe ruumi, siis ei saanud kirjutada oma lemmikust jamón ibérico'st, aga see-eest saan oma lemmikasjast ja -poest jagada fotosid :)

Hispaania pidupäev

Esmaspäeval, 12. oktoobril tähistasid hispaanlased nii kodus kui ka võõrsil asuvates saatkondades riigi olulisimat püha, millega mälestatakse Christopher Kolumbuse maabumist Ameerika rannikul 1492. a samal kuupäeval. Kuigi tähtpäeva nimetus on juba 1987. a-st alates ametlikult Fiesta Nacional de España, siis rahva seas kutsutakse seda siiani varasema Día de la Hispanidad’iks. Algne tiitel rõhutas Hispaania seotust rahvusvahelise latiino kogukonnaga, mistõttu nimemuutuse eesmärgiks oli kaotada viited kolonialismile ja ajaloolistele sidemetele Ladina-Ameerikaga. Et samal päeval tähistatakse ka Relvajõudude päeva, toimub Madriidis iga-aastaselt uhke sõjaväeparaad.

Hetkel räägib maailmas hispaania keelt üle 590 miljoni inimese ning Hispaania päeva peetakse erinevate nimetuste all enamikes Lõuna- ja Kesk-Ameerika maades, samuti Ameerika Ühendriikides, kus seda tuntakse Kolumbuse päevana.

Hispaania köök

Hispaania köögi algupäraks on talupoja lihtne toit, mida valmistati enda kasvatatud viljadest ja kariloomadest põhimõttel, et midagi ei tohi raisku minna. Asukoha tõttu on hispaanlaste toidulauda sajandite jooksul mõjutanud roomlastest ja kreeklastest, samuti mauridest vallutajad ning juudid. Suur mõju oli ka koloniaalajastul, sest Ameerikast jõudsid Hispaaniasse nüüdseks igapäevaseks muutunud asjad nagu tomat, kartul, paprika, vanill, kakaouba ja šokolaad, millest viimane põhjustas tõelise furoori, sest just Hispaanias prooviti esmakordselt selle segamist suhkruga, et kakao looduslikust mõrudusest lahti saada.

Hispaaniasse reisides tasuks lisaks imemaitsvatele värsketele mereandidele ning suurepärastele sinkidele ja juustudele ära proovida ka mõned olulisemad kohalikud road. Andaluusiast pärinev rikkalik ja värskendav külmsupp gazpacho, mida hakkasid algselt valmistama talupojad, et kuuma päikese käes pikki tunde tööl tehes vastu pidada. Toitev ja kiiresti valmiv roog varustas kurnatud keha nii vajalike mineraalide ja sooladega kui ka hoidis seda hüdreerituna. Selle praegust põhikomponenti, Lõuna-Ameerikast pärinevat tomatit, hakati supile lisama alles 15. sajandi lõpus pärast selle kontinendi avastamist.

Üks levinumaid roogasid on tortilla de patatas, mida tuntakse ka Hispaania omleti nime all. Kartuliomletti valmistatakse vahel ka hommikusöögiks või eelroaks ja nauditakse soojalt, kuid sageli pakutakse seda jahtunult ja väikesteks tükkideks lõigatuna just joogi kõrvale tapa'na. Põhikomponendiks on aeglaselt pannil küpsenud kartulid ja munad, vahel lisatakse hakitud sibulat, paprikat ja vürtsikaid sealihast vorstikesi ehk chorizo't. Hispaania omletti saab enamikes söögikohtades, seda pakuvad reeglina kõik hispaanlastest sõbrad või tuttavad, kui neile külla minna, samuti on see menüüs riiklikel vastuvõttudel (nt esmaspäeval oli see üks väheseid Hispaania toite, mis rikkalikul laual oli). See on A ema tehtud tortilla de patatas

Tapa on väike suupiste, mida serveeritakse külmalt nii alkohoolsete kui ka mittealkohoolsete jookide kõrvale baarides ja kohvikutes. See võib olla väike võileivake, kalmaarirõngad, krõpsud, salati vm toidu portsjon. Tapa, mis tähendab tegelikult hispaania keeles kaant või katet, tuleneb sellest, et klaas õlut või veini kaeti kas leiva- või singiviiluga, et kärbsed ei lendaks joogi sisse. Tihti on tapa’na serveeritud erinevate määretega saiad, millest üks variant on siin. Tapas tuuakse reeglina tasuta jookide kõrvale (kui pole just special tapas bar - nendes on arvestus ja tasumine reeglina tikkude järgi, mis taldrikule jäävad) ja selle eest raha ei küsita. Mõned stiilinäited on siin:

Valgete ubade ja tuunikalakattega tapas

Seda määret olen pakkunud ka külas käinud hispaanlasele ja tema sõi oma kaaslasega seda nii hoogsalt (ja kiitis), et võin retsepti julgelt jagada :D Kuna klassikalist krõbeda paksu koorega tihket saia, mida hispaanlased kodumaal söövad, ei ole veel Eestis leidnud, siis olen juurde pakkunud suure seemnesisaldusega mitmevilja pehmikuid. Arvasin, et tegemist on Fazeri tootega, aga dr Google'i abil sain teada, et hoopis Eesti Pagari poolt tehtud :) Või siis lihtsalt Fazeri tooteid pole netis ... Mul on see hetkel üks lemmikuid nö poeleibasid (eriti just röstitult) ja välismaalastele (sh Hispaaniast) läheb ka igati hästi peale.

Kui on suurem seltskond, kes ei istu laua ümber, siis on seda määret mugavam serveerida nii nagu retseptis kirjas ehk klassikalise tapa'na mitte nii, nagu fotodel näha. Maistev on muidugi mõlemat moodi ja minu jaoks on see kate nagu hummuski selles mõttes, et kui midagi eelmisest õhtust pärast külaliste lahkumist järele jääb, siis söön ise niisama lusikaga ära :D

480 g (2 purki) valgeid ehk võiube

200 g (1 karp) tuunikala õlis

5 anšoovisefileed

poole sidruni mahl

tšillihelbeid

vajadusel oliiviõli ja soola

Serveerimiseks: saia, küüslauku ja oliiviõli

soovi korral kappareid, kuivatatud tomateid või oliive

Kurna oad, aseta koos tuunikala ja konservis oleva õli, anšooviste ja sidrunimahlaga köögikombaini ning töötle ühtlaseks. Maitsesta tšillihelveste ja vajadusel soolaga. Kui konsistents tundub paks, siis lisa supilusikatäis või paar oliiviõli.

Serveerimiseks rösti saiaviilud ja hõõru neid poolitatud küüslauguküüntega. Määri peale oamääre, nirista pisut oliiviõli. Võid tükeldada peale kuivatatud tomateid või oliive. Kui kasutad kappareid, siis soovitan need eelnevalt pannil õli sees krõbedaks frittida.

Maailma lihtsaim seksikaim salat ja kutse koolitusele

Homme, 14. oktoobril on gluteenivabade toitude töötuba eriti hea kohvi kodus Gourmet Coffee City's. Täpsem info on olemas ürituse lehel FB-s. Räägime erinevatest jahudest ja nippidest nisujahuta küpsetamisel. Olete kõik oodatud! :)

Salati retsept pärineb Jamie Oliverilt, kes ise ütleb: "Trust me, this fig salad recipe will blow your socks off – it's beautifully creamy, sweet and salty". Tuntud telekokk armastab enda sõnul seda salatit, sest lisaks asjaolule, et see on uskumatult vähe vaevanõudev, on salat ka suurepärane kreemja juustu, magusate viljade ja soolase singi kooslus. Ja salati nimi "The easiest sexiest salad in the world" on samuti Jamie enda pandud:) 

Omalt poolt võin kinnitada, et see on tõesti imemaitsev ja ülilihtne ning kuna see on eriliselt popp ka meeste hulgas, siis on seda siin majas juba mitmeid kordi taldrikule kokku kuhjatud:) Ajakulu on minimaalne ja täiesti pöördvõrdeline sellest saadava maitsenaudinguga (mis on loomulikult maksimaalne!):) Kui kõik niiiiii head asjad taldrikule panna, siis saabki ju tulemuseks olla ainult midagi eriliselt maitsvat?!:) Ja ei saa jätta mainimata, et salat on ideaalne veinikõrvane ;-)

Buffalo ehk pühvlipiimast valmistatud juustu asemel võid soovi korral kasutada muud (aga võimalikult kreemise sisuga) mozarella't; Itaalia singi asemel mõnda kodumaist toorsuistusinki (mina  pildil oleva salati puhul tegingi seda); basiilikulehed võid asendada rukolaga. Kogustesse (va kaste) suhtu loominguliselt :) 

4 viigimarja
4 viilu Parma sinki või prosciutto't
1 buffalo mozzarella
basiilikulehti

Kaste:
6 sl extra virgin oliiviõli
3 sl sidrunimahla
1 sl vedelat mett
meresoola
värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika viigimarjadele ristid sisse neid mitte päris lõpuni läbi lõigates. Pressi sisu alt poolt väljapoole, et see oleks paremini näha. Aseta viigimarjad alusele, lisa iga vilja kohta üks singiviil. Lisa mozzarella ja puista peale basiilikulehti või rukolat. Sega kastmeained omavahel ja nirista salatile. Serveeri krõbeda koorikuga saiaga, et serveerimisaluselt kõik sinna valgunud mahlad kätte saada.

Suus sulav pohla-õunakook ja kodumaised supertoidud

Hästi palju räägitakse viimasel ajal supertoitudest (ingl k superfoods), mis meie tervisega imesid tegevat ja krõbedast hinnast hoolimata peaksid meie igapäevases menüüs olema. Kindlasti on need kaugelt kohale toodud toidud igati kasulikud, kuid hetkel on meil täiesti tasuta saadaval kodumaised toitainepommid - veel praegugi on metsaalused pohladest punetamas, koduaedades aga muru õunapuude all kasulikest aintetest tulvil ubinaid täis. Kuigi õunasaak on sel aastal enamikes kohtades kesine, on pohli seevastu rekordiliselt. Neid tasub kookidesse, keedistesse jm toitudesse sättida nii ilusa värvi kui ka mõnusa hapuka maistenüansi tõttu. Ubinadki sobivad sarnaselt pohladega soolastesse ja magusatesse roogadesse.

Nii õunad kui ka pohlad olid juba meie esivanemate poolt väga hinnatud ja laialdaselt köögis kasutusel. Eriti head olid need (ja on ka praegu) just liharoogade ja jahutoitude lisandina, kuna hõlbustavad seedimist ja soolestiku talitust. Mõlemad viljad on põhjamaade inimestele talvisel ajal hindamatuks vitamiiniallikaks, samuti on tegemist väga hästi säilivate asjadega. Viimase tagavad just orgaanilised happed - mida rohkem on viljalihas happeid, seda paremini need säilivad, sest bakterite ja hallituste areng on happelises keskkonnas takistatud.

Õunte viljalihas on kõige rohkem õun- ja sidrunhapet, koortes ka sipelg- ja äädikhapet. Happed on olulised õuna maitse kujunemisel; eelkõige omab tähtsust suhkrute ja hapete vahekord - õunad, milles on vähe suhkruid ja happeid, on magusamad õuntest, mille suhkru ja happesisaldus on suurem. Üllatavalt on pohlamarjades ohtralt suhkrut, eriti fruktoosi, kuid nendes sisalduvad erinevad happed (sidrun-, õun, oblik-, äädik-, bensoe- ja ursoolhape) suudavad magusa maitse peaaegu täielikult varjutada.

Pohla kasulikkusest olen juba siin ja siin kirjutanud, kui oluliselt ei jää palukale alla ka rikkaliku biokeemilise koostisega õun. Selles sisaldub väikeses koguses peaaegu kõiki mineraale ja vitamiine, rikkalikult C-vitamiini, märkimisväärselt antioksüdantseid karotenoide ja kaaliumi, samuti magneesiumit ja fosforit. Seemnete söömisel saab lisaks ka E- ja A-vitamiini. Õunas leidub ohtralt kiudaineid (100 g kohta 2,1-2,3 g) pektiini, glükaane, tselluloosi, hemitselluloosi. Kombineerituna teiste selles puuviljas sisalduvate toitainetega muutuvad need tervisele kasulikuks koosluseks, mida kokkuvõttes võiks seostada suurema koguse kiudainete söömisega.

Maailma puuviljanduses on õunapuudel viinamarjade, tsitruseliste ja banaanide järel auväärne neljas koht. Õunasorte on maailmas 40 000 ringis. Ubinad võiks olla meie toidulaual igapäevaselt ja aastaringselt, sest need mõjuvad hästi meie nahale, aitavad vererõhku normis hoida, vere kolesteroolitaset tasakaalustada, säilitada veresoonte elastsust, stimuleerivad jääkainete eraldumist organismist ja mõjuvad hästi südame-veresoonkonnale. Õunad on vastunäidustatud vaid neile, kes on liighapude toitude suhtes tundlikud või kannatavad maohaavandite käes.



Pohla-õunakook

Kohendasin natukene ühte vana head rabarbrikoogi retsepti ja sain tulemuseks veelgi suus sulavama pohla-õunaküpsetise ;-) Seekord kasutasin kaneeli asemel kardemoni, nisujahu asemel maisijahu ja osa suhkrust (150 g) asendasin heleda muscovado'ga. Peale puistasin demerara't, rabarbri asemel kasutasin enda korjatud pohli ja õunu. Kui soovid, võid asendada pohlad õuntega - sel juhul lisa koogi sisse vähemalt 1,2 kg õunu. Kuigi õunu tundub olevat tainaga võrreldes suhteliselt palju, tuleb arvestada taina kerkimisega ning kui lisada väiksem kogus vilju on oht, et kook tuleb liiga kuiv.

Retseptis toodud kogusest saab terve suure ahjuplaaditäie kooki. Kui sul suurele hulgale inimestele pole vaja kokata, siis soovitan teha kooki poolest retseptis olevatest kogustest ja kasutada 20X30 cm läbimõõduga neljakandilist vormi.

200 g võid
150 g muscovado suhkrut

100 g peensuhkrut
4 suurt muna
250 g kartulijahu 
3 sl nisu- või maisijahu
2 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola 

1 tl peenestatud kardemoni v 2 tl jahvatatud kaneeli

600 g tükeldatud õunu 

400 g pohli

2-3 sl demerara suhkrut (soovi korral)

Vahusta toasoe või ja suhkrud, lisa vahustades ükshaaval toasoojad munad. Sega jahu, tärklis, küpsetuspulber, sool ja kardemon või kaneel omavahel, lisa võivahule ning sega ühtlaseks. Laota tainas suurele küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning puista peale õunatükid ja pohlad. Puista koogile demerara suhkur ning küpseta 200 kraadi juures 25 minutit.

Õunasiidriga õunakook

Praegu saab poest ja turult magusaid viigimarju, mida on lihtsalt võimatu ostmata jätta!:) Jagasin ise sel laupäeval LP-s mõningaid retsepte, kuid hetkel on nii kodu- kui ka välismaistes blogides ohtralt ahvatlevaid ja põnevaid kasutusviise nendele supreheadele ja imeilusate:) viljadele! Vähemalt oma Instagrami feed'i vaadates jääb küll selline mulje ja tuleb tunnistada, et lisaks pohladele, õuntele, pirnidele ja ploomidele on minulgi viigimarjad köögis praegusel ajal pidevalt kasutusel olgu siis niisama süües, hommikusele kohupiimakreemile lisades või muul viisil (koogis, salatis, ahjus röstides, juustuvaliku kõrval). Kindlasti tasub ideede hankimiseks kiigata ka D-kokaraamatusse - sealt leiab palju toredaid retsepte sügisandide kasutamiseks!

Tegin siidriga õunakooki kõigepealt maisi- ja riisijahuga. Küpsetamise ajal aga olin nii hõivatud vestlusega, et tegutsesin pooleldi autopiloodil ja üldse ei fikseerinud ära, kas küpsetuspulbrit lisasin tainasse või mitte. Gluteenivabades küpsetistes on nimelt see "väike" probleem, et kuna gluteeni pole, tuleb kerkimine ja õhulisus saavutada muud moodi, nt mõne kergitusainega. Niiet, kas siis ilma küpsetuspulbrita või koos sellega (seda ju teada enam ei saa:)), gluteenivaba versioon sellest koogist ei tulnud päris see, mida lootsin ... maitseomadused küll ei kannatanud, kuid see-eest oli tekstuur pisut raskepärane ja tihke. Perfektsionisti elu pole mingi meelakkumine:P ja kuna siidrit oli veel teist sama palju pudelis järel (ja viimase lonksuga premeerisin ennast tubli töö eest), siis küpsetasin kohe uue koogi, kasutades seekord nisujahu, ning tulemuseks oli täiesti korralik kook:) Ära söödi muidugi ka esimene kook ehk gluteenivaba variant, sest ilmselt nende kahe vahest saangi ainult mina ise aru, aga kui keegi soovib seda teha, siis mina nisujahuta variandile garantiid ei anna :D

Kasutasin koduaia Antonovkat, mille jätsin koorimata nagu alati koduste õunte puhul, ja uut kodumaist õunasiidrit Linda Ubin, mille on valmistanud Eesti suurim joogitootja A. Le Coq. Poolkuiv siider on toodetud Võrumaal Linda Nektaris valmistatud õunaveinist (ehk "õunavein on selle tähtsaim koostisosa", nagu etiketil kirjas). Joogile ei ole lisatud suhkrut, see on õrna mulliga ja mõõduka alko sisaldusega (4,5%). Koogi sisse ja niisama külmalt (nt saunas) nautimiseks väga hea jook! Kuna minu süda kuulub traditsioonilisel ehk nn šampanjameetodil valmistatud kuivale siidrile, siis ma ise piirdusin vaid degusteerimisega, kuid need, kes jõid, olid rahul. Ja minu arvates väärib igati tunnustamist, et ka suurtootjad hakkavad üha rohkem naturaalsuse poole liikuma ja kvaliteedile rõhku panema! Eesti suuruses riigis saabki ilmselt méthode champenoise' siidri valmistamine olla väikeste tegijate pärusmaa, sest turg sellele on paraku vägagi piiratud - ma ei usu, et see Eestis (vähemalt veel mitte lähiajal) nišitoote staatusest välja saab ...

Nii muscovado kui ka demerara suhkru asemel võid kasutada ka fariinsuhkrut, sarapuupähklite asemel aga India pähkleid või mandleid. Pildil olevas koogis ongi röstitud India pähklid, sest metspähklid ja mandlid said kodus otsa :)

60 g võid
3 sl suhkru(roo)siirupit (kasutasin seda)
1,5 dl poolkuiva alkoholiga õunasiidrit
240 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
0,5 tl jahvatatud ingverit
60 g heledat muscovado't
60 g kivideta datleid
150 g sarapuupähkleid
1 suur muna
1 suur õun
2 sl demerara suhkrut
50 g jahu
1 tl jahvatatud kaneeli

Aseta 20 g võid ja siirup kastrulisse ning kuumuta, kuni või sulab. Lisa siider. 

Sega sõelutud jahu, küpsetuspulber, sool, ingver ja suhkur omavahel. Haki datlid ja pooled pähklid ning lisa jahusegule. Lisa siidrisegu ja muna ning sega õrnalt läbi. Tõsta tainas küpsetuspaberiga vooderdatud 20X30 cm neljakandilisse vormi.

Lõika õun õhukesteks viiludeks ja viilud pooleks. Sulata kastrulis ülejäänud 40 g võid, lisa suhkur, jahu, ülejäänud pähklid (hakituna), kaneel ja õunaviilud ning sega korralikult läbi. Laota segu vormi taina peale.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 30 minutit kuni kook on kuldpruun ja sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase koogil vormis jahtuda ja lõika ruutudeks. Sõelu peale tuhksuhkrut või nirista veel siirupit. Eriti hea koos vanillikastme või -jäätise, vahukoore- või toorjuustukreemiga.

Šokolaadita šokolaadikook marjadega (gluteenivaba)

September oli üks eriliselt tore kuu! Soojad ilmad ja palju toredaid (eriti just toidualaseid) sündmusi,  millest eraldi äramärkimist väärib põhjamaade suurim toidufoorum Sauce, millest üks tore ülevaatlik video on siin. Minul kujunes mihklikuu (kusjuures sünonüümisõnastik annab vasteteks veel sügis-, kooli- ja kanarbikukuu) :) ka täiesti spontaanselt teatrikuuks, sest sattusin sinna suisa viis korda(!). Ja muidugi kniks ja tänusõnad veelkord piletite hankijatele!!!

Tallinna Linnateatris sain vaadata etendusi "Aju jaht" ja "Krabat", mis mõlemad mulle väga meeldisid ja mida julgen kõigile soovitada, aga veelgi rohkem nautisin Vanemuise Sadamteatris "Tappa laulurästast" ja suures majas mängitavat ooperit "Carmen". Mind üllatasid positiivselt need suurepärased tükid ja eriliselt head osatäitmised, samuti rahvast tulvil saalid.  Et Linnateatri pisikesed ruumid on puupüsti rahvast täis, on ju normaalne, aga Vanemusie suure maja rõduga saali puhul seda iga kord ei pruugi näha :) "Carmenit" võiks täitsa vabalt ka teist korda vaadata, eriti suur kontrast on see mu viimase, paariaastataguse "Carmeni" kogemusega meie rahvusooperist. Lisaks välismaalastest peaosatäitjatele tegi Vanemuise tükis kaasa väidetavalt Eesti parim ooperikoor (ehk Vanemuise enda ooperikoor), balletitrupp ja noored andekad avalikkuses veel vähetuntud lauljad Rasmus Kull ja Simo Breede (ei saa jätta mainimata, et mõlemad on mu koolivennad MHG-st). Kui Simot järgmisel õhtul ühel sünnipäeval nägin, siis ta mainis, et ta teeb peaaegu kõigis Vanemuise muusikalavastustes kaasa, niiet veel üks põhjus järgmised teatrikülastused ette võtta :)

Vanemuises on tegelikult üldse palju häid lavastusi ja pean piinlikkusega tunnistama, et olen ise neist vaid ühte - Oksaneni romaani põhjal tehtud "Kui tuvid kadusid" - näinud, kui kevadel Tartus olles esikale juhtusin. Isegi Linnateatri  praegusest repertuaarist olen rohkem etendusi ära vaadanud! Õnneks on mul aga piletid olemas jaanuariks muusikalile "Ooperifantoom", kus siis veel on peaosas Stephen Hansen (kevadel vahetab Koit Toome ta välja). Vanemuine oli üldse kolmas (!) professionaalne teater maailmas (peale Londoni West End'i ja NYC Broadway), kes võis teha sellest Webberi teosest oma versiooni, ja see on suur tunnustus teatri eelnevale tööle tema loominguga. Kui Tim Rice Tartus muusikali "Evita" vaatamas käis, olevat ta olnud Vanemuise versiooniga väga rahul, samuti leidnud, et Siiri Sisask on palju parem peaosas kui Madonna :) Nägin ka hilisemat Vanemuise lavastust, kus Evita osas astus üle Maarja Liis ja tema oli ka Evitat kehastades minu arust väga tore (kuigi Siiri Sisask on endiselt mu lemmik laulja selles rollis)!

Koogid sünnivad erinevatel põhjustel, nt see kook sai tehtud augusti lõpu poole tänu sellele, et oli veel koduaia punaseid sõstraid külmkapis ning üks tops kingitud magusat 33%-lise kakaosisaldusega kakaojoogipulbrit ootas tarbimist. Kuna ma magusaid jooke ei armasta, siis ainus viis sellise kakao kasutamiseks oligi leida sellele koht mõnes küpsetises.

Marjadest sobiks sellesse kooki eriti hästi kirsid, vaarikad ja mustad sõstrad, kuid punaste sõstarde ja mustikatega sai samuti igati mõnus. Praegusel ajal soovitan katsetada pohlade või jõhvikatega. Kui kasutad külmutatud marju, siis sulatada neid enne koogile lisamist vaja ei ole, kuid lisa neid 200 g. Värskete marjade kogust võid aga vabalt 300 grammini suurendada. Pruun suhkur annab koogile tummisust veelgi juurde, seega soovitan valge suhkru asemel siin pigem heledat v tumedat muscovado't, fariin- või melassisuhkrut kasutada. 

Vaja läheb:
260 g toasooja võid
200 g (pruuni) suhkrut (kasutan tumedat muscovado't)
4 suurt toasooja muna
120 g riisijahu
120 g maisijahu
2 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
250 g magustatud kakaopulbrit ehk nö kakaojoogipulbrit
2 sl brändit
5 sl piima
250 g marju

Tükelda või, aseta kaussi ja vahusta suhkruga pehmeks kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad ehk lisa järgmine muna siis, kui eelmine on juba segunenud vahuga. Sega sõelutud jahud küpsetuspulbri, soola ja kakaopulbriga ning lisa õrnalt segades koos piima ja brändiga võivahule.

Vala tainas 20X30 cm suurusesse neljakandilisse küpsetuspaberiga kaetud vormi, silu pind ja kata marjadega. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 45 minutit kuni sissetorgatud tikk tuleb puhtalt välja. Poole küpsetamise ajal kata kahekordse küpsetuspaberiga, et kook pealt liialt ei pruunistuks. Lase koogil vormis u 10 minutit taheneda, seejärel eemalda vormist ja lase restil lõplikult jahtuda. Kook on parim samal päeval nii soojalt kui ka külmalt. 

Puista serveerides koogile veel marju peale, soovi korral sõelu tuhksuhkrut või nirista peale sulatatud šokolaadi. Eriti hästi sobivad koogi juurde vanillikaste, rummi või brändiga maitsestatud vahukoore- või toorjuustukreem või mõni meelepärane jäätis.