Rabarbrikattega valge šokolaadi-kohupiima kook

See on üks neist kookidest, millega ise väga rahul olen. Esiteks muidugi on see hapuka rabarbrikatte ning mahedalt magusa kohupiima ja valge šokolaaditäidisega kook tõeliselt maitsev;-) Teiseks on seda maiust aga parajalt lihtne valmistada, sest komponente on vähe. Nii et soovitan soojalt seda rabarberikattega kohupiima-šokolaadikooki nii jaanipäevaks ja kooli lõpupeoks kui ka igaks muuks suviseks istumiseks aias, terrassil või niisama :)

Kook ei vaja küpsetamist, nii et seda on hea teha ka suvilas, kus ahju ei ole. Külmkapi olemasolu on siiski vajalik, samas kui ilma köögikombainita saab põhja ilusti tehtud. 

Arvestama peab sellega, et kevadised noored peened punase koorega rabarbrivarred annavad ilusa roosa värvuse (ära neid kindlasti koori!), kuid näiteks jaanipäevaks on rabarber juba roheliste jämedate vartega. Et siiski ilusat värvust saada, soovitan suvisel ajal rabarbrile lisada maasikaid (osa rabarberist nendega asendada). Pärast rabarberihooaega saad aga katte ära jätta ja selle asemel koogi lihtsalt meelepäraste marjadega kaunistada. 

 

Põhi:

200 g šokolaaditükkidega küpsiseid

60 g sulatatud võid

Murra küpsised tükkideks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Lisa sulatatud või ja töötle ühtlaseks. Võid põhja jaoks küpsised ka pudrunuiaga vm viisil purustada ja need siis sulatatud võiga segada. Suru küpsisesegu 20 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja, mis on eelnevalt kaetud küpsetuspaberiga. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külmkappi. 

Kreem:

300 g valget šokoladi

200 g toasooja toorjuustu

400 g maitsestamata kohupiima

Tükelda šokolaad ja sulata vesivannil. Sega visplit kasutades hulka toorjuust ja kohupiim. Vala täidis vormi, silu pind ja hoia enne katte lisamist paar tundi külmkapis. 

Kate:

300 g rabarbereid 

3 sl suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

4 želatiinilehte

Tükelda rabarberid ning aseta koos 1 dl vee ja suhkrutega kastrulisse. Keeda madalal kuumusel, kuni rabarber on pehme ja lagunenud. 

Aseta želatiinilehed koos 1 dl külma veega kastrulisse ja jäta 10ks minutiks seisma. Aseta kastrul pliidile ja kuumuta madalal kuumusel samal ajal segades, kuni želatiin on täiesti lahustunud. Jälgi, et segu keema ei läheks. 

Lisa paar supilusikatäit rabarbrimassi kastrulisse želatiini hulka ja sega ühtlaseks. Seejärel vala segu kastrulist ühtlase nirena rabarberisegu hulka ise samal ajal segades vispliga, et tükke ei tekiks. Vala rabarbrikate vormi koogile, silu pind ja aseta külmkappi paariks tunniks tahenema. 

Enne serveerimist tõmba noaga koogi ääre ja vormi vahelt läbi, eemalda vormi äär ja libista kook ettevaatlikult serveerimisalusele. 

Retsept ilmus kuu aega tagasi siin

Suus sulav rabarberikreem (rabarberi-curd) ja Pavlova kook

See suus sulav rabarberikreem on tehtud samal põhimõttel nagu kuulus lemon curd :) Retsepti lõin tegelikult juba aastaid tagasi ja see on juba ammu blogiski üleval (kui täpne olla, siis juba aastast 2012 ehk 11 aastat!), kuid soovisin seda suurepärast kreemi uuesti meelde tuletada. Sel kevadel olen seda mitu korda valmistanud ja täna tegin järjekordse purgitäie. Ikka megahea! Just see magusa ja hapu perfektne taaskaal ja siidjas tekstuur on need, mis selle kreemi minu jaoks täiuslikuks teevad :)

Kui rabarbri-curd'i valmistad, siis arvesta, et valmis on see siis, kui on vedelapoolse moosi konsistentsiga. Jahtudes kreem veidi pakseneb ehk muutub paksu moosi sarnaseks keediseks, mis ilusti lusikal püsib.  Isegi kui tundub, et kreem on kuumutades vedelavõitu, siis lisa kuumust või kuumuta kauem, kuid ära midagi juurde lisa ega millegagi eraldi paksendama hakka. Põhjus, miks ma seda eraldi rõhutan, on selles, et üks inimene, kes mu rabarberikreemi retsepti nii ühes oma raamatus kui ka veebis kasutab nagu enda oma (st mulle viitamata), on lisanud sellele maisitärklise, kuid see on väga halb mõte. Maisitärklis vajab ju mõjumiseks keetmist, kuid selline lemon curd'i baasil rabarberikreem ei tohi kindlasti keema minna (sest sees on ju toored munad, mis võivad tükki minna), vaid seda peab suhteliselt madalal (aga mitte liiga madalal, vaid pigem keskmisel) kuumusel küpsetama, et see pakseneks, kuid samas ei muutuks omletiks ega munapudruks. Maisitärklis rikub selle kreemi puhul nii maitset kui ka tekstuuri ega aita paksenemisele kuidagi antud juhul kaasa. 

Ma kasutan ise erinevate curd'ide puhul alati paksupõhjalist potti ega mitte kunagi vesivanni, sest muidu ei saa kreem piisavalt kuumust. Ilmselt on vähene kuumus ka üks peamisi põhjuseid, mis selline kreem vahel ei paksene. Hapu mahl ja magus suhkur vajavad omavahel reageerimiseks just kuumust; munad ja või aitavad aga paksenemisele veelgi kaasa. Kui ka tekib veidi munatükke, pole probleemi - curd tuleks niikuinii alati läbi sõela kurnata, et see oleks siidja tekstuuriga, ning mul jääb sõelale peaaegu alati veidi munavalgetükke. Sellest ei ole mitte kui midagi ja lõpptulemus on ikka alati ideaalne! :)

Ja olgu siinkohal igaks juhuks üle korratud, et olen väga rõõmus, kui keegi leiab mu blogist inspiratsiooni ja häid retsepte, mida oma koduses köögis kasutada. Kui aga on soov mõnda mu retsepti (sotsiaal)meedias avaldada, siis oleks väga kena ja viisakas, kui autor oleks ära märgitud või lisatud viide algallikale, mitte ei esitleta teise inimese loomingut enda oma pähe. Suurem osa inimestest täpselt nii teebki ja suur aitäh teile selle eest 💜

Rabarbriga curd on nagu selle sidrunist analoogki suurepärane niisama söömiseks või nautimiseks koos pannkookide, sõrnikute või (röst)saiaga. Ja eriti hea muidugi koos suus sulava pavlovaga, millest mul blogiski on terve hunnik erinevaid variante. Aga et koogi retsepti otsima ei peaks hakkama, lisasin selle ka praegu siia juurde :)

Vaja läheb:

1 dl rabarberimahla ja 20 ml sidrunimahla

või 1,2 dl rabarberimahla

100 g suhkrut

2 suurt muna

2 suurt munakollast

näpuotsatäis soola

80 g võid

Kõigepealt valmista rabarberimahl. 

Eriti mugav on rabarberimahla valmistamisel kasutada mahlapressi, aga selle puudumisel saad värske mahla kätte, kui purustad köögikombainis rabarberid pulse-režiimil. Seejärel pane saadud rabarberimass sõelale, sega läbi supilusikatäie suhkruga ja jäta sõel kausi kohale, et mahl saaks läbi tilkuda. Lase u pool tundi tilkuda, kuni enamik mahla on läbi tulnud, ja pressi suurema lusika või kulbiga ülejäänud mahl välja. Poolest kilost rabarberist saab u 3,5 dl mahla.

Võide tegemiseks on kõige parem kas paksupõhjaline pott v veevannile asetatud kauss (mina kasutan alati potti). Sega vispliga kokku sidruni- ja rabarberimahl, suhkur, sool, munad ja munakollased ning lisa tükeldatud või. Kuumuta segu madalal kuumusel pidevalt vispliga segades, kuni või on sulanud. Suurenda kuumust natukene (keskmise kuumuseni) ja sega vispliga hoogsalt, kuni segu muutub vedelamapoolse moosi sarnaseks. Tõsta pott või kauss koheselt tulelt ning suru segu läbi sõela. Lase jahtuda, kata kilega ja hoia külmas. Rabarberikreem pakseneb jahtudes ja selle konsistents muutub paksu tihke moosi sarnaseks.

Pavlova:

4 munavalget

160 g tuhksuhkrut

1 sl vanillisuhkrut

1 sl valge veini- või õunaäädikat

1 tl maisitärklist

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks. Hakka edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkrut lisama. Vahusta, kuni vaht on läikiv ja nö tugevate tippudega, seejärel vahusta sisse vanillisuhkur, äädikas ja tärklis. 

Piserda ahjuplaadile laotatud küpsetuspaber veega ja joonista sellele 20 cm läbimõõduga ring. Laota munavalgevaht ringi sisse, jättes ääred kõrgemaks ja küpseta 120-kraadises ahjus 1 h, kuni koogi keskosa on vetruv, ääred aga kuivad ja krõbedad. 

Keera ahjul kuumus kinni, tee uks praokile ja jäta kook ahju jahtuma. Eriti hea, kui see saab üleöö rahulikult jahtuda - siis ei hakka see (liigselt) murenema, mis muidu kiire temperatuuri muutusega võib juhtuda. Kui aga tõstes Pavlova ääred pisut siiski pragunevad, ei ole ka hullu midagi - maitse ja tekstuur sellest ei muutu.

Libista täielikult jahtunud kook serveerimisalusele ja laota sellele umbes pool rabarberikreemist. Kaunista meelepäraste õite ja marjadega.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Kergelt vürtsikas aedviljarikas kalahautis

Millegipärast tundub just neljapäev olevat endiselt see õige päev, mil jagada retsepte kala jt mereandidega:) Aga harjumuse jõud on teatavasti ju suur, nagu isegi vanarahvas teadis ;-) ja traditsioonidel on märkimisväärne mõju (vähemalt toidu osas olen ma konsrvatiivne) :)

See köögiviljarikas kalaroog on kerge valmistada, nii et sobib igati hästi argiõhtukski, kuid vabalt võid ka nädalavahetusel selle ette võtta, sest nt valge (mulli)vein passib selle juurde surepäraselt. Kuna roast jätkub kuni kuuele inimesel, on see igati sobiv ka külalistele pakkumiseks. 

Selle toidu valmistamiseks tasub võtta suurem kõrge äärega pann, millel on ka kaas olemas. Aromaatset kalarooga saab nii sügavkülmutada kui ka karpides tööle kaasa võtta.

Tomatikastme puhul tasub alati lisada suhkrut, et happesust tasakaalustada. On väga palju soolaseid toitusid, kuhu suhkrut tuleb tingimata lisada, et selle maitse täiustuks, ja see on kindlasti üks neist:) 

Vaja läheb:

1 keskmine sibul

2 varssellerit

4 küüslauguküünt

1 tšillipipar

2 paprikat

õli või selitatud võid praadimiseks

2 x 400 g purk purustatud tomateid

3 dl puljongit

1 sl suhkrut

400 g purk punaseid ube

peotäis lehtpeterselli

500 g kalafileed

soola (vajadusel)

värsket koriandrit (soovi korral) või lehtpeterselli

lisandiks keedetud riisi, makarone, kartuleid või kinoad

Haki sibul, küüslauk ja tšilli peeneks; lõika varsseller viiludeks ja tükelda paprika. Kuumuta pannil rasvaine ning prae selles sibulat ja varssellerit madalal kuumusel u 10 minutit aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Lisa küüslauk ja tšilli ning prae veel mõni minutit. 

Vala pannile purustatud tomatid ja puljong, seejärel lisa paprikatükid ja suhkur. Aseta pannile kaas ja lase 10 minutit madalal tulel küpseda. Võta kaas pannilt ja lase veel 20 minutit õrnalt podisedes keeda 

Nõruta oad sõelal ja loputa korralikult külma vee all. Haki petersell ja lõika kala 1-2 cm tükkideks. Lisa oad, kala ja petersell pannile, sega läbi ja lase kaane all veel 5-10 minutit madalal kuumusel keeda, kuni kala on läbi küpsenud. Maitse toitu ja kui vaja, siis lsia soola. 

Serveermisel puista soovi korral peale värsket koriandrit, samuti võid hakkida veel peterselli. Lisandiks sobivad nii riis, pasta, kinoa ja kartulid kui ka võib seda niisama koos krõbeda koorikuga saiaga nautida. 

Ahjupaprika hummus

Tänases Nädalalõpuleht LP-s on mu lugu põneva inimesega, kes pikalt Dubais elanud. Reet Kivi räägib nii sealsest toidust kui ka muust elu-olust, samuti jagab restode soovitusi ja paari head retsepti. Üks selle regiooni roogadest, mis pärast Eestisse naasmistki ta toidulaual figureerib, on just hummus. Ja no kellele ei meeldiks hummus?!? :)

Nii et mõtlesin, et praegu on igati sobiv hetk jagada ühte vana head retsepti, mis veel polegi mu blogisse jõudnud, kuigi on aastaid juba kasutusel. Ja rääkida hummusest:) Olen küll hummusest juba korra pikemalt kirjutanud, kuid see on nii põnev toit, et võiks suisa mitu korda veel selle teema üles võtta :D Ja seekordne hummus on ahjus küpsetatud ja marinaadis oleva paprikaga, mis on suurepärane lisand nii hummusele kui ka salatitele ja muudele toitudele. 

Sõna hummus tuleneb araabiakeelest ja tähendab kikerherneid, mis peakski olema ka põhikomponent. Samas võib lisada kõike alates valgetest ubadest lõpetades erinevate aedviljadega (paprika, brokoli, spinat, lehtkapsas, röstitud sibul, peet, porgand jne), kuid need on ikkagi lisandiks kikerhernestele ja maitsenüansi jaoks. Kui aga kikerherned hummusest välja jätta, mis ei ole kusjuures internetis levivate retseptide seas üldsegi mitte haruldane nähtus, siis seda määret enam hummuseks nimetada ei tasu. No vähemalt pole see õige :)

Kuigi hummuse päritolu on võimatu kindlaks teha, siis kõige vanem hummus bi tahina (st kikerherned tahhiiniga) retsept on leitud 13. sajandi Kairos kirjutatud kokaraamatust. Varasemalt kasutati sidruni asemel äädikat ning küüslaugu aset täitsid aga vürtsid, ürdid ja pähklid. Valmis segatud hummus laotati laiali ja jäeti ööseks nö settima. 

Riikides, kus hummus on juba sajandeid inimeste toidulaual olnud, nauditakse seda erinevatel viisidel. Kuna kõik vajalikud komponendid on oma aiast või turult alati mugavalt saadaval, süüakse seda nii hommiku- ja lõuna- kui ka õhtueineks. See võib olla nii suupiste kui ka dipikaste, mida köögiviljade või lameleiva (nt pitaga) tarbitakse, samuti aga lisandiks falafel, kana, kala või baklažaani juurde. See võis olla serveeritud ka soojalt. Hummust on nimetatud kuulsaimaks Süüria roaks, samas on see Liibanoni, Palestiina ja Iisraeli rahvustoitude hulgas ning nende lähiriikide nagu Küprose, Kreeka ja Türgi suupistelaual sageli olemas. 

Tasub kindlasti mainida, et kikerherned on valgu- ja kiudainerikkad, samuti head magneesiumi, kaltsiumi, raua, mangaani ja teiste mineraalainete allikad. Vitamiinides leidub selles enim B-grupi vitamiine. Seega on hummuse puhul tegemist mitte ainult maitsva, vaid ka igati toitainerikka roaga.

Kuna taimset rauda on kehal keerulisem omastada, soovitatakse selle allikaid (näiteks kikerherneid) tarbida koos C-vitamiinirikaste toiduainetega (näiteks paprikaga), seega valmistasin hummuse seekord ahjus röstitud paprikaga. 

Hummuseid on poodides palju erinevaid sorte, kuid kõige parem on ikka enda tehtud. Eriti lihtsalt ja kiirelt saab seda valmistada konserveeritud kikerhernestest, sest kuivatatud kikerherned vajavad enne pehmeks keetmist, milleks kulub ligi tund aega, kui neid enne leotanud ei ole. Kindlasti tuleks hummusele lisada seesamiseemnepastat ehk tahhiinit, sidrunimahla, oliiviõli, küüslauku ja jahvatatud vürtsköömneid, mis kõik praegusel ajal juba ka väiksemates poodides olemas on. 

Röstitud paprika on suurepärane liha- ja kalaroogade lisand, samuti sobib salatitesse ja isegi võileiva peale. Reeglina söövad sellist paprikat hea meelega ka need, kes muidu seda vilja (eriti) ei armasta (näiteks mina) :)

Hummus on imehea dipikaste erinevate köögiviljade (paprika, kurk, porgand, lillkapsas), krõpsude, lavaši ja pita-leivaga, samuti sobib võileivakatteks ja salati juurde. Ära üldse karda seda lisaks röstsaiale ka kodumaisele rukkileivale määrida - seegi kooslus on igati maitsev. 

Erinevates konservides kikerherneste kaal kõigub, st mõnes on veidi rohkem, mõnes vähem, aga see ei oma hummuse puhul tähtsust - etteantud kogused retseptis on pigem orientiiriks ja neid on võimalik alati oma maitsemeele järgi kohendada. 

Ahjupaprika

5-6 keskmist paprikat

Marinaad:

3-4 sl oliiviõli

2 sl palsamiäädikat

1 sl mett või (pruuni) suhkrut

1 suur peenelt hakitud küüslauguküüs

soola, musta pipart

Lõika paprikad neljaks ja puhasta seemnetest. Aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile lõikepind all pool ja küpseta 200-kraadises ahjus 30-45 minutit, kuni paprika nahk hakkab pealt pruunistuma ja kohati mustaks tõmbuma. Keera ahju kuumus kinni ja hoia paprikaid veel 15 minutit ahjus. Seejärel koori paprikad ja aseta marinaadi. Kui koor ei tule kergelt lahti, siis aseta paprikad kuumalt kilekotti, sule see õhukindlalt, hoia 5 minutit ja seejärel eemalda nah, mis tuleb nüüd eriti kergesti lahti. 

Marinaadi jaoks sega kõik ained kokku. Marinaadis paprikaid hoia külmkapis. 

Hummus ahjupaprikaga

2 purki või pakki (netokaal u 260 g) kikerherneid

1 kuhjaga sl tahhiinit

6 röstitud ja marinaadis olnud paprikatükki 

2 küüslauguküünt

1 sidruni mahl

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

0,5 tl soola

2 sl oliiviõli (vajadusel rohkem) + peale niristamiseks  

(musti) seesamiseemned, lehtpeterselli või korandri lehti (soovi korral serveerimiseks)

Nõruta kikerherned sõelal konservvedelikust ja loputa külma vee all korralikult läbi. Aseta kõik asjad köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Vajadusel (kui mass tundub liiga paks) lisa oliiviõli, samuti võid lisada maitseaineid (jahvatatud paprika, must või cayenne'i pipar jmt). 

Retsept ilmus mõned kuud tagasi siin

Suured õhukesed pannkoogid ehk krepid vanillimekiga rabarberimoosiga

Eile sain valmis oma selle nädala neljanda rabarbrikoogi :) Tegin muide taaskord seda ülilihtsat kooki, aga ilma lehmakommideta. Aega kulus ilmselt umbes 10 minutit ja tulemus on ikka väga mõnus mahlane ega mitte liiga magus (kommidega poel samuti liiga magus, sest rabarber on ikka päris hapu). Praeguseks on veel vaid tükike alles, kuigi eile õhtul olime peol ega istunud kodus ega puginud kooki ja hommikuks sõime putru :) Kuhu koogid meie peres pidevalt haihtuvad, ei tea, sest ühtegi külalist meil ka selle lõhikese aja jooksul (u 15 h) pole käinud ... :)

Pühapäeval aga plaanin keeta rababrimoosi, mida igal kevadel alati teen, sest see on üks tõeliselt hea asi. Blogis on juba olemas rabarberimarmelaad kaneeliga ja maasika-rabarbrimoos, aga see siin on vanilliga ja samuti väga hea. Ilmselt teen seegi kord just seda moosi, sest kodumaiseid maasikaid veel pole saada.

Kui soovid sama ilusat värvi moosi, siis ära noori kevadisi rabarbrivarsi koori, vaid jäta ilus erkpunane koor peale. 

Ära moosi kindlasti kauem keeda, kui retseptis kirjas, sest moosisuhkrus on pektiin, mis aitab keedisel pakseneda ning kui seda liiga kaua kuumutada, siis kaotab pektiin oma tarrendava mõju. Moosisuhkruga valmistatud moos on küll alguses vedel, kui juba järgmiseks päevaks on keedis purgis piisavalt paksenenud.

Vanillikauna võid puhtaks pesta ja asetada nt vanilliektstrakti sisse - ära ei tasu midgai visata ;-)

Rabarberimoos

u 1 kg rabarberit

1 vanillikaun

400 g moosisuhkrut

Viiluta rabarber (u 0,5 cm jämedused viilud) ja aseta koos 2-3 dl veega potti. Lõika vanillikaun pikuti pooleks, tõmba terava noaga seemned välja ja lisa potti. Aseta potile kaas peale ja kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit kuni rabarber hakkab pehmeks muutuma.

Lisa potti moosisuhkur, keera kuumust vähemaks ja lase moosil madalal kuumusel 10-15 minutit õrnalt podisedes keeda seda aeg-ajalt segades, kuni rabarber on lagunenud. Kui tekib vahtu, siis eemalda see vahukulbiga. 

Lase moosil potil kaane all 10-15 minutit seista, eemalda vanillikaun ja tõsta moos steriliseeritud purkidesse. Aseta puhtad kaaned peale ja lase jahtuda.

Õhukesed pannkoogid ehk krepid

Kui soovid sama tainaga teha soolaseid pannkooke, siis vähenda suhkru kogust (2 sl asemel kasuta 1 tl) ja lisa veidi soola (0,5 tl). 

Gluteenivabade pannkookide jaoks asenda nisujahu riisi- ja maisijahuga ning lisa võid 30 g asemel 40 g.

Vaja läheb:

30 g võid 

100 g jahu

2 muna

2,5 dl piima

näpuotsatäis soola

2 sl suhkrut

õli praadimiseks 

Sulata või, lase sel jahtuda. Aseta sõelutud jahu kaussi, lisa munad ja 3-4 sl piima ning sega vispliga korralikult läbi. Lisa vähehaaval sisse ülejäänud piim kuni tekib vedel ühtlane tainas.  Sega või taina hulka, seejärel lisa sool ja suhkur, klopi vispliga veel mõni minut ja jäta siis vähemalt tunniks ajaks seisma. 

Kuumuta pann, määri ühtlaselt õhukese õli kihiga (võib kasutda nt pintslit), lisa piisavalt tainast (väike kulbitäis) ja keeruta panni nii, et tainas valgub ühtlaselt kuni äärteni õhukese kihina laiali. Küpseta keskmisest pisut kõrgemal kuumusel, kuni alumine pool on kuldprun ja peamine kiht mullitab. Keera spaatliga ümber ja küpseta ka teine pool kuldpruuniks. Naudi soojalt või jahtunult.

Lihtne rabarbrikook väikese iirisega :)

See on üks eriliselt mahlane kook, mis valmib kiirelt, kuid paraku saab ka sama kiirelt otsa - võtad ampsu ja jäädki sööma ... :) Minu arvates see suus sulav küpsetis mingeid lisandeid ei vaja, sest on niisamagi juba väga hea, aga alati võid sooja koogi peale vanillijäätise palli asetada või hoopis jahtunud koogile vanillikastet või -kreemi kõrvale pakkuda. Vanillimekiga lisandid on nii rabarberi- ja õunakookide kui ka marjadega maiuste puhul enamasti igati sobivad ja teevad niigi hõrku desserti veelgi maitsvamaks :)

Korjasin rabarberi nädalavahetusel Tartu koduaias, kus see oli juba päris suureks kasvanud. Loodetavasti saavad ka põhjaeestlased peagi suurepärast kevadist vilja peenralt või vähemalt turult või poest kaasa haarata. Muide, Lõuna-Eestis õitsesid nädalavahetusel juba lisaks ploomidele ja kirssidele ka õunapuud, nii et peagi jõuab õite ilu ka põhja poole ;-) Õunapuuõied on suurepäraseks kaunistuseks kookidele, samuti saad nendega teha maitsevett. Ja loomulikult on õunapuu oksad imeilusad vaasi panduna. Mina lõikasin neid Tartus aiast kohe terve pundi ja valisin selleks loomulikult sibulõuna, mida niikuinii keegi ei armasta ja mida alati üle on, samas kui nii mõndagi teist sorti (nt kuldrenett, martsipan) alati puudu jääb :)

Lisan ka mõned näpunäited igaks juhuks:

* Tainasse võid soovi korral lisada 0,5 tl peenestatud kardemoni või 1 tl jahvatatud kaneeli, samuti sobib vanilliekstrakt (seda lisa 1 tl).

* Kui sul lehmakomme või iiriseid kodus pole, siis asenda need martsipaniga. Võid need ka ära jätta, kuid siis lisa 2 sl (pruuni) suhkrut. 

* Gluteenivaba koogi jaoks kasuta näiteks riisijahu ja lisa 1 tl küpsetuspulbrit (kokku siis 2,5 tl). 

* Rabarberi asemel võid kasutada õunu (lõika need u 1 cm tükkideks ja lisa 700-800 g).

Vaja läheb:

150 g lehmakomme või pehmet iirist

600 g rabarberit

2 suurt muna

6 sl suhkrut

6 sl neutraalse maitsega õli (nt viinamarjaseemne- või rapsiõli)

8 sl jahu

1,5 tl küpsetuspulbrit

tuhksuhkrut

Tükelda kommid u 0,5 cm tükkideks ja lõika rabarberivarred 2-3 mm jämedusteks viiludeks. Jämedamad varred lõika enne pikuti pooleks või kolmeks.

Vahusta munad suhkruga, sega hulka õli ja seejärel küpsetuspulbriga segatud sõelutud jahu. Viimasena sega õrnalt tainasse rabarber ja kommitükid. Vala tainas 24 cm läbimõõduga lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber ning ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. 

Küpseta 180-kraadises ahjus u 1 h, kuni kook on tahenenud ja pealt kuldpruun. Võta kook ahjust ja lase enne vormist eemaldamist 15 minutit taheneda.

Sõelu peale tuhksuhkrut ja soovi korral paku kõrvale vanillijäätist, -kastet või -kreemi. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Mozzarella-karulaugu salat

See on üks eriliselt kerge kevadine värske salat, milles karulaugule seltsiks spargel ja redis. Ma ise ei ole enam mitu nädalat karulauku korjamas käinud, kuid laupäeval nägin sõprade juures, et karulauku on veel ilusti saada. Ise olen praeguseks rabarbrilainel ja olen kahe päeva jooksul juba kolm rabarbrikooki valmistanud :) Tartus oli sel nädalavahetusel rabarber juba päris suureks kasvanud, nii et ilmselt saab varsti Põhja-Eestiski esimesed koogid kodumaise rabarberiga küpsetada. 

See marineeritud aedvilajdega salat aga on nii lihtne ja kiire, et sobib argiõhtukski. Eriti hea on see roog burrata'ga, sest selle seest välja voolav straciatella ehk mozarella-juustu ja rõõsa koore segu on salatile kastme eest. Nii mozarella-juustu kui ka selle hõrgumat ja hinnalisemat sugulast burrata't valmistatakse nüüd ka Eesti väiketootjate poolt, seega on võimalus valida kodumaine variant. Mul kahjuks on pildil tavaline mozzarella, sest burrata't polnud sel päeval poes saada, mil oli vaja salat pildistada.

Vaja läheb:

250 g sparglit

kimp rediseid

2 mozzarella-palli

paar peotäit karualuku

paar peotäit Lutserni idusid

extra virgin oliiviõli

(värskelt jahvatatud) musta pipart

soolahelbeid (soovi korral)

Murra sparglitel ära puised varreotsad (võid need alles jätta ja neist seda suppi keeta). Aseta sparglid kaussi, vala peale keev vesi ja lase 1 minut seista. 

Lõika suuremad redised pooleks. 

Kiirmarinaad:

1,5 dl valge veini äädikat

5 sl suhkrut

1 sl sinepiseemneid (soovi korral)

Aseta marinaadiained koos 1,5 dl veega potti ja lase keema tõusta. Lase õrnalt podisedes 3 minutit keeda, võta pott pliidilt ja aseta sellesse sparglid. Pane potile kaas peale ja lase marinaadil toatemperatuurini jahtuda. Lisa puhastatud redised ja hoia neid 5 minutit spargli juures marinaadis. 

Nõruta sparglid ja redised ning laota koos karulaugu ja idudega taldrikule. Aseta aedviljadele juust, nirista peale oliiviõli ja jahvata musta pipart. Sooi korral puista ka veidi soola(helbeid). Serveeri koos krõbeda koorikuga saiaga. 

Retsept ilmus kuu aega tagasi siin

Spargliga vichyssoise

See on üks täiesti geniaalne Prantsuse juurtega retsept, mis mul juba aastaid kasutusel ja ammusest ajast isegi blogis olemas on. Selles kreemjas supis saab ära kasutada spargli puise varreosa, mille muidu ära viskad. Spargleid kasutades jätangi enamasti need otsad, mille ära murran, alles ja kui neid on juba piisavalt kogunenud, siis keedan seda hõrku suppi. Ja see on üks tõeliselt maistev supp, kuigi koostisosai vaadates seda ilmselt ei eeldaks :)

Klassikaline Vichyssoise või teise nimetusega Potage Parmentier on porru-kartulisupp, mille päritolu on vaieldav. Mõningate andmete kohaselt on see juba 18.sajandi Prantsusmaalt pärinev supp, mida näiteks Louis XV nautis külmalt, sest pärast mitmete toidumaitsjate käest läbi käimist oli see juba jahtunud. Samas aga gastronoomia entsüklopeedia Larousse'i kohaselt on tegemist Ameerika Ühendriikides elanud koka Louis Diat' leiutisega, kes seda seda suppi lapsepõlves Prantsusmaal Vichy külas hommikueineks olevat söönud. Igal juhul on supp kulinaariamaailmas piisavalt oluline, et seda on kiitnud ka sellised legendid nagu Julia Child ja Anthony Bourdain ;-)

Seda tervislikku püreesuppi süüakse enamasti jahtunult, kuid loomulikult on see ka soojana igati maitsev. Suitsulõhe on eriti hea lisand ja seda võib nii supi sisse panna kui ka röstitud saia või leivaga supi kõrvale süüa. Olen supile lisanud lõhe asemel ka sinki või keedetud vutimune. 

Vaja läheb: 

8 dl täispiima

1 suur porru

300-400 g spargli jääke

4 suurt kartulit

1 tl soola

oliiviõli

100 g suistulõhet

musta või valget pipart

hakitud maitserohelist, nt murulauku (soovi korral)

Lõika porru õhukesteks viiludeks ja kooritud kartulid 1-2 cm tükkideks. Jämedamad spargli varreotsad lõika kas pooleks või neljaks. 

Kuumuta potis pool piimast (4 dl) keemiseni, lisa porru ja kuumuta keskmisel kuumusel u 5 minutit. Lisa spargel ja lase veel 5-10 minutit küpseda, seejärel aseta potti kartul ja sool. Küpseta kartulit samal ajal segades u 5 minutit, lisa siis 8 dl vett ja lase supil õrnalt podisedes u 30 minutit edasi keeda kuni kartul on pehme. NB! Piima pärast ära muretse - see on ok, et see tundub olevat tükki läinud vms. 

Lisa ülejäänud piim, püreesta (nt köögikombainis või kannmikseris) ja suru läbi sõela, et sparglikiude eemaldada. Võid lisada supile veel vett, kui see paks tundub, samuti lisa vajadusel soola. 

Lisa supile igasse taldrikusse suitsulõhet, jahvata pipart ja soovi korral puista hakitud maitserohelist.

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Spargel singi ja pošeeritud munadega

Juba saab maailma parimaid värskeid kodumaiseid spargleid krõmpsutada, nii et viimane aeg on mul uusi spargliretsepte jagada :) See kerge spargliroog sobib suurepäraselt hommikusöögiks, kuid samas on hea ka muuks eineks või hoopis suupisteks. Olen suur pošeeritud munade fänn ning koos spargli, singi ja röstsaiaga on see minu jaoks üks lemmikuid toitusid. Eks muidugi ka see on oluline, et seda toitu on ülimalt lihtne teha ja aega kulub väga vähe - pidevalt on ju kas kiire või väga kiire. Ja muide, selline kiirelt ja eriti vähese vaevaga valmiv roog on emadepäevakski igati hea variant ;-)

Blogis on omajagu lihtsaid emadepäevaks sobivaid retsepte ja sel reedel on ka Nädalalõpuleht LP toiduosas neid paar tükki - krevettidega pisikesed ahjuomletid ja suus sulav kohupiima-šokolaadikook. Blogis on muidugi nii šokolaadiga kui ka koghupiimaga küpsetisi meeletult palju, nii et usun, et emadepäevaks ja igaks muuks elujuhtumiks leiab siit igaüks ilusti endale meelepärase :)

Eelmisel reedel aga ilmus LP-s mu lugu kunagise legendaarse telekokk Jazzi abilise, praeguse Eesti ühe tunnustatuima grillmeistri ja Chef Lunden'i tootearendusjuhi Vambola Mooresega. Lisaks grillnippidele jagab ta ka eriti ahvatlevate säinakotlettide ja maapirnisalti retsepti, nii et soovitan lehele pilk peale visata - paberil on LP poes saadaval veel ka homme ;-)

Vaja läheb:

200 g sparglit

u 100 g prosciutto't, jamon serrano't või mõnda kvaliteetset suitsusinki

oliiviõli

4 väikest või 2 suurt viilu (haputaina) saia

1 küüslauguküüs

4 muna

1 tl soola

2 sl äädikat

värskelt jahvatatud musta pipart

Mura spargil ära varre alumine puine osa ja jäta see alles.

Võta 5-6 sparglivart, mässi need singiviilu sisse ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Korda sama kõigi sparglite ja kogu singiga. Kui mõni vars jääb üle, aseta see niisama pannile. Aseta pannile ka 4 väikest või 2 suurt (hapu) saia viilu. Nirista nii sparglile kui ka saiale oliiviõli. 

Aseta ahjuplaat ahju ja küpseta 220 kraadi juures 15 minutit. Saiaviilud võta pannilt varem ära - siis, kui need on kuldpruunid. Hõõru saia pind korralikult pooleks lõigatud küüslauguküünega.

Muna pošeerimiseks ehk kooreta keetmiseks löö see väikesse tassi. Lase veel potis keema minna, lisa sool ja äädikas ning tekita vees vispliga nö tsentrifuug ehk pane vesi potis keerlema. Pöörise keskele vala aeglaselt muna ja lase sellel 3-5 minutit keeda sõltuvalt sellest, kui vedela kollasega muna soovid ja kui hoogsalt vesi keeb. Oluline on, et munavalge oleks tahenenud selleks ajaks, kui muna veest välja võtad. Tõsta muna vahukulbiga potist majapidamispaberile nõrguma ja aseta siis taldrikule röstitud saia ja spargli juurde või peale. 

Jahvata roale musta pipart ja naudi soojalt. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Spargli ja fetaga spagetid

SEE periood aastas paistab nüüd juba mõnes kohas käes olevat, teises aga kohe pärale jõudvat ... nimelt on aeg nautida kodumaist sparglit (juhul muidugi, kui seda hõrku delikatessi õnnestub üldse kuskilt hankida):) Minu kogemus näitab, et karulauku on metsa alt kerge leida, kuid Eesti sparglit saab ainult siis, kui on meeletult õnne ja kasulikke tutvuseid :D Sel aastal ma veel ei teagi, kuidas läheb, aga mõnel aastal on seda hõrku vilja suisa kilode kaupa kodus olnud nagu pildiltki näha

Foto autor Kalev Lilleorg

Muide, sparglid säilivad kõige paremini siis, kui need vart pidi vee sisse panna nii, et need on nagu lilled vaasis. Hoida tasub neid pigem külmkapis. 

Igal juhul see makaroniroog siin on eriti lihtne, kuid maitserikas ja kevadiselt kerge. Sobib hästi argiõhtukski, samuti taimsest toidust lugu pidavatele inimestele, kui päris feta mõne vegan-analoogiga asendada :) Ja mehedki pidid seda hea meelega sööma, räägivad need, kes seda sageli valmistavad ;-)

Vaja läheb:

200 g spagette

2-3 küüslauguküünt

0,5 tl tšillihelbeid

oliiviõli

soola

200-300 g sparglit

peotäis seedermänniseemneid või piiniapähkleid

100 g fetajuustu

musta pipart (soovi korral)

Keeda spagetid vastavalt pakendi juhistele peaaegu pehmeks (1-2 minutit vähem, kui pakendil kirjas). Nõruta makaronid sõelal. 

Haki küüslauguküüned peeneks. Murra spargli puised otsad ära, kuid ära neid ära viska, vaid jäta supi jaoks alles. Murra ära ka õisikuosa ja pane see kõrvale. Järele jäänud sparglivarred lõika u 1 cm pikkusteks juppideks. 

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli ning prae selles aeg-ajalt segades hakitud küüslauku ja tšillit paar minutit. Lisa sparglitükid ja prae veel u 5 minutit. Maitsesta soolaga.

Lisa pannile nõrutatud spagetid, seedermänniseemend või piiniapähklid ja spargli õisikuosa ning prae seagdes mõni minut. vajdusel lisa veel veidi õli. Lisa pannile tükeldatud või murendatud fetajuust, sega läbi, jahvata soovi korral peale musta pipart ja naudi soojalt. 

• 

  
  

  Retsept ilmus aasta tagasi siin