Õhtusöök Leivas Torrese veinidega

Leib Resto ja Aed  on imelise aiaga söögikoht vanalinnas, mis minu arvates järjest paremaks läheb. Ja seda igas mõttes - ei ole just palju kohti, kus tunned ennast alati oodatud külalisena, sõbralikud teenindajad teavad, mida nad teevad ning pealegi antakse veel hästi süüa ka! :) See, et sealne joogikaart on üks linna paremaid, teavad vist kõik. Mis mulle aga eriti meeldib, on see, et ka enamik (ma kõiki ei ole proovinud, sellepärast ei saa ma päris "kõik" öelda, aga usun, et tegelikult seda võiks teha) klaasiveinid kõlbavad juua (mida kahjuks ei saa just eriti paljude, sh ka Eesti 50 parima resto seas olevate söögikohtade kohta öelda) ega ole ülehinnatud. Dessertveine, kvaliteetseid õllesid jms on samuti igati hea valik. Ausalt öeldes oligi vist Leiva selle aasta 11.-s koht 50 parema hulgas mulle ilmselt suurim üllatus, aga hiljem edetabelit, kus seekord on kirjas ka punktid, kodus lähemalt uurima hakates avastasin, et tegelikult on selle söögikoha koondsumma väga kõrge ehk 84 punkti, millega nad oleksid platseerunud kolmandale kohale edestades isegi fine-dining restot Horisont, kui oleks arvestatud miljöö, teeninduse, jookide pakkumise ja söögi eest antud hinnete kogusummat. Kuid paremusjärjestuse koostamise reeglid näevad ette, et edetabel seatakse paika just toidu eest antavate punktide põhjal. Ja eks toit ole muidugi restorani puhul peamine asi, kuigi ka mõnusa miljöö, sujuva teeninduse ja mitmekülgse joogikaardi osa kogu restoranielamuses ei saa kuidagi alahinnata … Ilmselt need kõik kokku on ka põhjus, miks Leivas on juba avamisest saadik vist igal õhtul täismaja - isegi esmaspäeva õhtul sinna minnes tasub laud broneerida.

Minu arvates on Leiva toitude areng pidevas tõusujoones … Näiteks mu suvine magustoiduelamus number üks oli sealne mustika-magustoit kitsejuustukreemi, mustikajäätise ja -mahlaga, mida täiendasid värsked mustikad ja meekärje-krõpsud. Lihtsalt super kooslus, mis ei olnud liiga magus ja mille kõik maitsed on ideaalselt tasakaalus!

*selle foto tegin ise (telefoniga)

Ilmselt on natukene madalamad punktid toidu eest tingitud sellest, et sealne menüü on üsna lühike ja suhteliselt harva muutuv, aga noh - samas on see teisest küljest jällegi positiivne, sest muidu mina ilmselt käiksingi seal võib-olla liiga tihti ;-)

Aga põhjus, miks ma siin Leivast rääkima hakkasin on see, et mõned nädalad tagasi toimus seal üks hästi lahe õhtusöök, kus kokad ja sommeljeed sobitasid toite Hispaania suurima veinitootja Bodegas (ehk veinimaja) Torrese veinidega. Torres tegutseb tegelikult ka Tšiilis ja näiteks nende vahuvein Torres Santa Digna Estelado Rose valiti 2013. a parimaks Tšiili vahuveiniks. Tähelepanuväärne oli see õhtusöök minu jaoks aga eelkõige selle poolest, et enamikke neist veinidest ei ole poodides müügil, vaid on saadaval vaid restoranides, niiet tasus juhust kasutada ;-) Muuseas, kõige esinduslikum kvaliteetsete Torrese veinide valik pidavatki Leivas ja seal peaks veinikaardil olema nii mõlemat õhtusöögil pakutud valget kui ka suurepärast Mas La Plana punast veini. Jean Leoni "Vinya La Scala" Gran Reserva pidi aga olema saadaval restorandies Ribe ja Cru.

Harva juhtub, et lähed õhtusöögile ontlikult kella 7-ks, aga lahkud restoranist tükk maad pärast keskööd … see oli üks selliseid õhtuid, kus lisaks headele veinidele ja toitudele oli ka superlahe seltskond, terve restoran oli täis mõnusat melu ja ega enne ei olnudki meeles kella vaadata, kui see juba niikuinii liiga palju oli …:)

Tihti ei juhtu ka seda, et mõne (suure) veinimaja esindaja siia tuleks, aga seekord oli Hispaaniast  kohale lennanud Torrese sommeljee Marta Delfa Mediavillas, kellel iga veini juurde selle "lugu" oli rääkida. Tema Eestisse tulek oli ka põhjus, miks Leivas üldse see õhtusöök toimus, sest Leib korraldab selliseid õhtusööke väga harva ja vaid siis, kui keegi vastavast veinimajast ise veine tutvustab

Tervitusampsuks olid kõrvitsakreemi, pehme juustu, röstitud porgandi ja marineeritud sinepiseemnetega tangukrõpsud; veiniks 2012 Waltraud Riesling, mis on oma nime saanud Miguel Torrese abikaasa järgi. Ma just Rieslingu fänn ei ole, aga see oli kuidagi happelisem, kergem ja värskem kui reeglina sellest viinamarjasordist tehtavad veinid - mulle täitsa meeldis :) 

Sellel pildil koos Rieslinguga olev teine vein on tõeline pärl 2010 Milmanda Chardonnay. Kuldkollane ühe veinimõisa viinamarjadest Prantsuse tammes laagerdunud vein oli ikka kohe väga hea! Kui sellist valget saaks iga päev juua, siis enam võib-olla varsti punast ei tahakski:D Veini juurde sobitasid kokad võitatud Saaremaa forelli käsitsi valmistatud saiaga

Seda restos hommikuti küpsetatavat saia saab Leivas tavaliselt röstituna boeuf'i juurde ja krõbedana on see veel eriti hea! :)

Järgmiseks käiguks oli üleöö küpsetatud Vajangu farmi seapõsk, kõrvale rüüpasime Tempranillo viinamarjadest valmistatud marjast Celeste'i, mis on üks neist kahest selle õhtu veinist, mida ka Eestis poest osta saab. Seapõsk ise oli mõnusalt pehme ja kahvlist oleks söömiseks täitsa piisanud; tummine kaste ja kergelt karamellised sibulad sealjuures viisid keele alla

Enne õhtu superstaare saabus nn "paletipuhastaja", milleks oli tõeliselt värskendav ebaküdoonia ja mündi sorbee

*see on nüüd jälle üks minu telefonipildike

Kõige põnevam õhtu osa oli minu jaoks nn vertikaaldegusteerimine ehk korraga valati välja nii Jean Leon "Vinya La Scala" Gran Reserva 1998 kui ka Jean Leon "Vinya La Scala" Gran Reserva 2001

Need kaks Cabernet Sauvignon'i viinamarjast 100% käsitööna valmistatud nummerdatud pudelit (ehk väga piiratud väljalase) pärinevad Jean Leon'i veinimõisast, mis kuulub küll Torrese perekonnale, kuid kunagise "džentelmenide kokkuleppe" tõttu Miguel Torrese ja Jean Leoni vahel on veinidel siiani nende looja ja algse istanduse omaniku nimi. Hisplaanlasest Jean Leon'i (sünninimega Ceferino Carrion) huvitavat elulugu, sh tema Hollywoodi perioodist, töötamisest Frank Sinatra restos, sõbrustamisest Hollywood'i staaridega jne saab lugeda siit. Kusjuures USA-s pani ta kõik uskuma, et on prantslane (sest see oli cool'im) ja varjas kiivalt oma Hispaania-päritolu. Kõik veini valmistamiseks kasutatud viinamarjad pärinevad mõisa 8 hektari suurusest istandusest, kus tasapisi liigutakse orgaanilise tootmise suunas.

Mõlema Jean Leon Gran Reserva joomine (vabandust, vertikaaldegusteerimine) ei olnud aga niisama lihtne … Leiva omanik ja tunnustatud sommeljee (ehk mitmekordselt nii Eesti kui ka Baltikumi parimaks veinitundjaks tunnistatud) Kristjan Peäske rääkis, kuidas nad avasid mõlema aastakäigu veinid eelmisel päeval, dekanteerisid ja ... valasid siis pudelisse tagasi! Lihtsalt pudeli avamisest ei piisavat, sest siis saab õhuga kontakti väga väike osa veinist, edasi-tagasi valades aga rikastub hapnikuga kogu pudel. Seejärel proovis Kristjan veini iga tunni aja järel, et teada saada, millisel ajahetkel vein kõige paremini maisteb. Kolm tundi olevat mõlemad veinid järjest paremaks läinud, aga neljandal tunnil hakkas 1998. aastakäigu oma natukene oksüdeeruma, niiet eksperiment tuli lõpetada ehk pandi korgid pudelitele peale tagasi ja jäeti külalisi ootama. Mida kõike küll oskajad sommeljeed ära ei tee, et klientidel veini nautida oleks võimalik … :):):)

Pärast kahte Jean Leon'i veini võiks muidugi arvata, et enam paremaks minna ei saa, aga järgmise käigu, milleks oli Rägavere mõisa lamba välisfilee (nüüd Leiva uues sügismenüüs olemas)



juurde pakutud vein ei jäänud just eriti palju alla - vähemalt minusuguse lihtsa inimese jaoks, kelle maitsemeeled juba niikuinii kergelt tuhmistunud olid …:) Selleks oli minu jaoks täpselt ideaalselt tummine Mas La Plana 2005, mis on valmistatud ainult 29 ha suurusel maalapil Penedes' regioonis kasvanud Cabernet Sauvignon'i viinamarjadest ja seisnud 18 kuud tammevaadis.

Siin aga mõned pildid köögi-action-ist ka. Leival on ülipisike köök, aga uskumatu, kui palju sinna mahub kokkasid:) Piltidel käib lampaprae välapanek

Ja siis tuli magustoit … pehme besee aedliivatee ehk tüümiani kreemiga, põldmarjajäätis ja -kompott, kõrvale pakuti puuviljast kerge happega magusat (kangestatud) veini Floralis Moscatel Oro, mida on saada ka Eesti kaubandusvõrgus.

*selle foto autor on Kristjan Peäske

Kui Eesti restodele heidetakse üldiselt (nagu 50 parima resto väljakuulutamisel restode peakorraldaja ja programmi Eesti Maitsed eestvedaja Aivar Hanson märkis) ette seda, et magustoit on reeglina lahjavõitu ehk söögikorra kõige nõrgem osa, millega ma üldjoontes põhimõtteliselt nõustun, siis Leib oli ka sel õhtusöögil selles osas taaskord üks äärmiselt meeldiv erand. Esiteks oli see besee nagu üks suurepärane kodune pavlova ehk seest pehme ja suussulav. Tavaliselt kohtab (isegi väga heades restodes!) kas nätskeid või lihtsalt liiga krõbedaid beseesid. Ja teiseks olid kõik ülejäänud maitsed alates iseloomukast tüümianikreemist lõpetades kerge põldmarjajäätise ja -kompotiga täiuslikult paigas, niiet ka magus ja hapu said ilusti tasakaalu. Super! Aplaus kokkadele :) Ja siin üks pildike köögimeeskonnast (ja mõned aplodeerivad tänulikud sööjad jäid ka peale)

*jälle üks udune pildike minu telefonist :)

Nonii, saigi mu elamus lõpuks kirja … Minu soovitus kõigile on, et jälgida restode reklaami (tasub nt FB-s "Like" nuppu vajutada), sest väga ägedaid ehk hea toidu ja suurepäraste veinidega (või vastupidi) üritusi toimub pidevalt. Just hiljuti kokkas restoranis Tchaikovsky üks Michelini tärnidega pärjatud kokk (Piret kirjutab sellest õhtusöögist oma blogis), kolmapäeval oli Chedis seitsmekäiguline õhtusöök eriliste ekstra selleks puhuks toodud sakedega (kuhu mina kahjuks küll minna ei saanud, aga ma olen 100% kindel, et see oli hästi maitsev ja huvitav õhtu), eile trühvliroad ja Donnachiara veinid Giannis jne jne. Ehk siis selliseid lahedaid elamusi, kus saab nautida toitusid ja nendega sobitatud eksklusiivseid jooke, saab kogeda meist igaüks ja reeglina väga demokraatliku hinna eest. Näiteks see minu lemmik Mas La Plana hind hulgikas oli u 40-50 euro kanti, kui ma õigesti mäletan; Jean Leoni veinide hinda ei oska isegi ette kujutada … Laudade bronnimisel tasub lihtsalt kiire olla - näiteks eilne Gianni õhtusöök müüdi kohe esimese õhtuga!!! välja. Ja saladuskatte all võin öelda, et 20. novembril on seal oodata õhtusööki, kus peakokk Costatino Veglianti (kirjutasin temast ükskord LP-s lähemalt) valmistab toidud (vähemalt osad neist) šampuste kõrvale!!! Niiet on mida oodata - kui ma ise sel ajal Eestis oleksin, siis oleksin Giannis kohal nagu 5 kopikat! Ja täna jäi FB-st silma, et Veinisõbral tuleb õhtusöök Tartu restoranis Spargel, kus muuhulgas pakutakse ka Masi Amaronet, mis pole üldse mitte paha vein;-), niiet ka tartlaseid ei ole ära unustatud:)

PS Kõigi postituse fotode (v.a need, mille juures on eraldi märge) autor on Katrin Talvak - aitäh!

Kreemjas-vürtsikas kõrvitsasupp salveiga

Nii vaikne ei ole siin blogis vist kunagi olnud - septembris ainult üks postitus ja oktoobris on see ka alles teine. Õnneks ei ole oktoober veel läbi, niiet loodan ikka vähemalt korra veel enne selle kuu lõppu blogida ja novembris (vähemalt esimesel kahel nädalal) ka usin olla:):):)

Vahepeal on palju asju juhtunud, muuhulgas kuulutati eelmisel esmaspäeval välja Eesti 50 parema restorani lõplik järjestus, millega saab tutvuda siin. Esinumber on juba neljandat aastat sama ja Tchaikovsky pidi taaskord teise kohaga leppima, aga see-eest oli palju muid huvitavaid arenguid ja muutusi. Põhjaka on tõusnud 5.-ndalt kohalt kolmandaks!, neljandal on Swissoteli 30.-ndal korrusel asuv Horisont ja viiendal leiame seekord restoran Chedi, mille Singapurist pärist peakokast tegin väikese loo veebruaris Hiina uue aasta puhul. Artikli juures leiab ka kaks maitsvat retsepti ja video, kus Simon õpetab köögiviljadega kevadrulle valmistama.

Neljandat aastat esikohta hoidnud Pädaste mõisa restoranis Alexander toimus hiljuti aga peakoka vahetus. Juba aastaid sealset kööki edukalt juhtinud Peeter Pihel suundus tööle maailma 50 parema söögikoha hulgas 34.-ndal positsioonil olevasse Rootsis asuvasse restorani Fäviken, tema koha võttis üle Taanist pärit prantsuse juurtega chef Yves Le Lay.

Keda parimate restoranide (pea)kokad ja nende toidud huvitavad, tasub sel nädalal kindlasti Terevisooni jälgida, kus igal hommikul ühe viie parima hulka kuuluva restorani roogi tutvustatakse. Täna hommikul valmistas Chedi peakokk Simon koos abilisega kolme erinevat sorti dim sum'e.

Kui aga nüüd minu tänasest supist rääkida, siis see päikseline kõrvitsasupp on Jamie'lt, kes ise  kasutab supi kohta omadussõna "superb", mis on minu arvates igati adekvaatne omadussõna selle kreemja ja vürtsika püreesupi kohta :) Supi koostisosade kogustesse olen ise (ja soovitan seda ka kõigil teistel teha) suhteliselt loominguliselt suhtunud, sest see tuleb igal juhul väga hea ning ei ole suurt vahet, mitu porgandit, sibulat või sellerivart sa täpselt lisad. Võtsin oma keldrist kõige väiksema kõrvitsa ja ikka oli seda pärast koorimist ja puhastamist ligi 2,4 kg (retseptis oli ettenähtud 2 kg). Sibulat, küüslauku ja sellerit lisasin niikuinii suurema koguse, kui algses ettenähtud. Seega panin koostisosade koguste osas kirja umbkaudse vahemiku rohkem nagu suuna kätte andmise mõttes …:)

Retsepti kogusest saab tohutult palju suppi - mina kasutasin oma kõige suuremat ehk 6-liitrist potti ja see oli pärast kõrvitsa lisamist peaaegu ääreni täis. Niiet kui sul just 10-liikmelist peret ei ole, siis tasub kas sõbrad külla kutsuda või teha pool kogusest või hoopis osa supist sügavkülmutada.  

Kui võimalik, siis valmista suppi muskaatkõrvitsaga, mis annab pähklist ja pisut magusat maitset, kuid tavalise kõrvitsaga on see minu arvates samuti imemaitsev:)

Kõrvitsaretsepte (nii kooke kui ka püreesuppe, aga ka üks mõnus muskaatkõrvitsaga pasta) on blogis juba omajagu, aga arvestades sügisest kõrvitsauputust, mis paistab suurt osa mu tutvusringkonnast tabanud olevat, ei ole toredaid alternatiive kunagi liiga palju, niiet soovitan soojalt ka seda kreemjat salveiga suppi katsetada! :)

Vaja läheb:

2-2,4 kg kõrvitsat (puhastatud kõrvitsa kaal)

peotäis või paar salveilehti 

2-3(punast) sibulat
2 porgandit

2-3 varssellerit

4-6 küüslauguküünt

2 rosmariinioksa lehed (soovi korral)

0,5 kuni 1 tšillipiprakaun

soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

1,5 - 2 l kanapuljongit

extra virgin oliiviõli

Koori ja puhasta kõrvits ning lõika tükkideks. Koori ja haki sibulad ja küüslauguküüned suhteliselt peenelt; puhasta ja lõika porgandid ja varssellerid viiludeks. Eemalda tšillikauna seemned ja haki väikesteks tükkideks. 

Aseta suur pott tulele, vala põhja paar sortsu oliiviõli ja prae selles salveilehti u minut kuni need on tumerohelsied ja krõbedad. Tõsta lehed kiirelt vahukulbiga majapidamispaberile. 

Aseta hakitud sibul, küüslauk, porgand, varsseller, tšilli ja rosmariinilehed potti, lisa soola ja pipart ning küpseta salveimekiga oliiviõlis madalal kuumusel u 10-15 minutit kuni aedviljad on muutunud pehmeks ja magusaks. Lisa puljong ja kõrvistakuubikud ning lase madalal kuumusel u pool tundi kergelt keeda. Kui kõik aedviljad on pehmeks keenud, püreesta supp (saumiksriga, köögikombainis või blenderis). Maitsesta vajadusel veel soola ja pipraga. Serveerimisel nirista peale oliiviõli ja puista salveilehti. Juurde sobivad ka parmesanilaastud, röstitud kõrvitsaseemned jmt lisandid.

Imelihtne kitsejuustu ja pesto pasta

Mu viimasest blogipostitusest on jällegi hulk vett merre voolanud, kuid õnneks on mul täna aega seda viga natukene parandada:) Et ma siin viimasel ajal suhteliselt harva olen mahti saanud sõna võtta, siis viitan kõigepealt hoopis mõnedele huvitavatele teemadele - äkki saab keegi veel peale minu inspiratsiooni või niisama mõtlemisainet ... 

Kõigepealt, soovitan toiduhuvilistel lugeda ühte juba kevadel eesti keeles ilmunud raamatut "Kahvliga või kahvlita"- tõeliselt huvitav ja silmaringi avardav teos kokanduse ja köögiriistade ajaloost. Ma hetkel ei peatu sellel pikemalt, sest siin tegin seda juba niigi, kuid üks igati väärt raamat on see tõesti!

Mõni nädal (aga äkki juba rohkem kui kuu aega?!) tagasi juhtusin oma hästi toreda tuttava Triinu blogis silmama linki põnevale artiklile, mida soovitan lugeda neil, kes ei ole päriselt ikkagi rahul sellega, mida nad teevad. Lugesin seda juttu ja tundsin siirast rõõmu selle üle, kui õnnelik ma ikka olen, et olen sellest nö ringist välja saanud ja mul on võimalus tegeleda igapäevaselt ehk 24/7 asjaga, mida ma kirglikult armastan!!! Ausalt öeldes on naljakas tagasi mõelda ajale, kus pühapäeva õhtud ja esmaspäevad olid nädala kõige masendavamad hetked, kuidas enam-vähem lugesid tunde, mis nädalavahetusest veel lahutasid või ootasid pikisilmi järgmist puhkust, kuidas hommikul (vähemalt viiel päeval nädalas) ärkamine ei olnud tore ega valmistanud mingit rõõmu. Rõõmsaks hakkas aelles päeva teisel poolel reeglina minema ...:) Uskumatu, aga nüüd on nii, et kui avastad, et "oi, täna ei olegi kolmapäev, vaid hoopis teisipäev", siis on selle üle tohutult hea meel, sest niiiii palju jõuab veel (toredaid asju) ära teha. Nädalavahetustel või õhtuti töö tegemine (kuigi naljakas on siin kasutada sõna "töö", mis ainult negatiivsete asjadega seostub) ei ole mitte koormav, vaid puhas rõõm! :):):) Kui keegi oleks mulle veel mõni aasta tagasi öelnud, et ma kunagi niiviisi mõtlen, siis oleks teda ilmselt hulluks, paremal juhul lihtsalt naiivseks või eluvõõraks pidanud. Aga kõige ägedam ongi see, et elus juhtub asju, millest me isegi unistada ei oska või ei julge - tuleb neile lihtsalt võimalus anda juhtuda! Loodus ju teatavasti tühja kohta ei salli ;-) Lihtsalt see tühi koht, kuhu ägedad asjad tekkida saavad, tuleb meil endil tekitada - keegi teine seda meie eest ei tee ... :)

Neil, kellele pakub huvi toidu juurde joogi valimine, võib ehk põnev olla lugeda artiklit, mille kirjutasin õhtusöögist, mille iga käigu juurde pakuti Martelli konjakit. See oli jälle üks silmi avav kogemus, sest tavaliselt ju juuakse toidu kõrvale veini, vahel sobitatakse ka õlut või vahuveini. Aga et konjakiga saab põnevaid kooslusi välja mõelda, seda ma enne ei teadnudki. Jutt sellest õhtusöögist  koos restoran Dominic'i peakoka Allar Oeselja seenesupi retseptiga ilmus LP-s ja on nüüd juba tasuta loetav. 

Peagi loodan kirjutada blogis ühest väga maitsvast ja erakordselt toredast eelmisel nädalal aset leidnud õhtusöögist restoranis Leib Resto ja Aed, kus maitsvate toitude juurde pakuti tõeliselt häid Torrese veine, millest mõnda muidu üldse Eestisse ei toodagi, rääkimata sellest, et neid mõned poes saada oleks. Sel laupäeval ilmub LP-s mu lugu Pariisi restorani Le Chateuabriand'i külastamisest, mis kuulub maailma 50 parima restorani seas auväärsele 18.-ndale kohale. Lisaks on seal teinegi lugu, kus jagan näpunäiteid ja räägin oma kogemusest, kuidas välismaal parimaid söögikohti üles leida. 

Mis aga tänasesse pastasse puutub, siis see on üks kiire ja ülimalt lihtne roog, eriti kui isetehtud pesto on külmkapis olemas. Kuigi ma muidu söön pastat reeglina Parmesani juustuga, siis seekord lisasin hoopis kitsejuustu, sest pesto ja tomatitega on see perfect match :)

Võid kasutada nii poest ostetud kuivatatud tomateid, mida soovitan enne pastale lisamist tükeldada, või röstida tomateid ahjus kas nii või nii - minu arvates on mõlemad väga head variandid. Pesto retsept on aga siin olemas.

Vaja läheb:

250 g pastat

2 küüslauguküünt

3-5 sl pestot

kuivatatud või röstitud tomateid

peotäis röstitud seedermänni- või piiniaseemneid

100-200 g kitsejuustu

Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele ja nõruta. Pese pott puhtaks. Haki küüslauguküüned peenelt ja prae neid poti põhjas oliiviõli sees paar minutit. Pruunistada ei ole vaja - pigem lihtsalt kuumuta madalal kuumusel.

Vala pasta poti tagasi, sega läbi pestoga. Lisa kuivatatud või röstitud tomatid, röstitud seedermänni- või piiniaseemned ja murendatud kitsejuust. Peale nirista veel natukene extra virgin oliiviõli ja naudi soojalt.

Ahjupeedi-porgandisupp

Kiirel ajal kiire supp - inspiratsioon eelmise aasta sama (kiire) aja supist :) Pole suurt muud vaja teha, kui puhastatud juurikad ahjus ära röstida, natukene keeta, püreerida ja nautida. Mõnus soe ja igati tervislik supp:)

Kui ma tavaliselt koorin nii porgandid kui ka peedid korralikult ära, siis praegusel juhul, kui need on kasvatanud mu oma sugulased ehk ma tean, et ei ole kasutatud mingit keemiat, siis ma lihtsalt kraapisin tiheda harjaga koored puhtaks ja pesin korralikult ära. Peale puistasin aga oma rõdu kastist võetud viimaseid basiilikulehti :)

Sellest kogusest saab üsna suure portsu suppi, vaja läheb:

8 väiksemat peeti
5 keskmist porgandit
3 väiksemat sibulat
3 küüslauguküünt
u 1 l kanapuljongit
soola, pipart, 1 tl suhkrut
sidrunimahla
feta juustu, tüümiani või basiiliku lehti

Puhasta harjaga porgandid ja peedid, sibulad ja küüslauguküüned koori. Lõika porgandid tükkideks, peedid ja sibulad sektoriteks, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, piserda üle õliga ja küpseta ahjus 200 kraadi juures u 45-60 minutit kuni aedviljad on enam-vähem pehmed. 

Vala köögivili pannilt potti, lisa puljongit vastavalt sellele, kui paksu suppi tahad, ja keeda madalal kuumusel u 20 minutit kuni kõik komponendid on täitsa pehmed. Püreeri saumikseriga või osade kaupa blenderis või köögikombainis. 

Maitsesta soola, pipra, suhkru ja sidrunimahlaga, vajadusel lisa veel vett. Puista peale värkseid tüümiani- või basiilikulehti, haki fetakuubikuid ja naudi soojalt. 

Tomati-baklažaanisalat fetaga ja mõned mõtted

Kuna endiselt on kiired ajad, siis magasin isegi pühapäeval olnud blogi sünnipäeva maha. Nimelt pühapäeval (08.09) täitus täpselt kolm aastat sellest, kui esimest korda vajutasin oma blogis "publish"-nuppu ja sealt alates on VÄGA palju juhtunud, millel ma aga ehk kunagi pikemalt peatun. Kui ma Pariisist detsembris tagasi tulin, siis õpetas üks sõber (aitäh Sulle, Alari!) mind Google Analytics'i programmi kasutama ja täna tegin selle üle hulga aja lahti. Ma nüüd ei tea, kas neid andmeid saab päris 100% usaldada, aga seal näitab, et mu blogisse on selle aja jooksul jõudnud 99 990 inimest (ehk unikaalset külastajat), kellest 62% on siin olnud korduvalt (ehk nö returning vistor). Kui see tõesti nii on, siis muidugi olen üliõnnelik:) Ja loomulikult - tänan kõiki lugejaid!!! Loodan südamest, et saan edaspidigi pakkuda põhjust mu blogisse tulekuks! Blogi on mulle väga armas ja ma tegelikult tahan seda igal võimalusel täiendada, niiet eriti kiirel perioodil nagu praegu tunnen ennast pisut halvasti just sellepärast, et blogi jaoks ei ole piisavalt aega ... Õnneks on tunneli lõpus juba valgust näha, niiet varsti saan siin jälle tihedamalt kirjutada :)

Kuna ma pikemalt praegu kirjutada ei jõua, siis jagan hoopis huvitavat toidualast lugemist. Näiteks siit saab teada, milliste riikide elanikud kulutavad kõige rohkem raha toidule ja alkoholile. Siit ja siit aga võib lugeda kohvi kasulikkusest, mis minu jaoks hästi üllatav oli. Õigemini, seda ma teadsin, et need paar väikest espressot päeva jooksul, mis ma tarbin, on mulle head, aga et need niiiii head on, seda ma enne ei teadnud :):):) Ja kohvi ma armastan!

Et sügis käes ja õunad valmivad, kuid õunakookide osas ma ka ei jõua lähinädalatel veel blogi täiendada, siis soovitan proovida juba blogis olemas olevaid õunakookide retsepte. Ja raamatus "Magus kiusatus" on ka mitu õunakooki, mis mu enda lemmikute hulka kuuluvad, nagu nt kohupiima ja pohladega purukook ning kaks mahlast pähklitega õunakooki. Kuid blogis on veel ka mõned mõnusad peedi- ja kõrvitsakoogid, mida on sügisesel ajal, kui värskeid kodumaiseid aedvilju ohtralt võtta, hea teha ;-)

Vahepeal jõudsin kirjutada ühest Rootsi kokast, kokaraamatute autorist ja toiduajakirjanikust Jens Linderist jutu LP-sse. Jens oli nõus jagama meiega kahte üliahvatlevat retsepti, mille juurde pildid on teinud üks tegijamaid Rootsi (toidu)fotograafe Stefan Wettainen. Esimene retsept on suvine heeringas, teine on Jensi versioon rootslaste dillkött'ist ehk hautatud loomalihast tilliga. Kusjuures Jens pakkus seda rooga Bourdainile (jah, ikka sellele Anthony'le), kui temaga intervjuud tegi, ja Bourdain sõi seda lausa kolm portsu, niiet peab ikka üks hea asi olema ;-) Kusjuures, enne Jensiga loo tegemist ma ei teadnudki näiteks seda, et tegelikult tahtis ta kooliajal saada lasteaia kasvatajaks ja tal on taskus ülikoolidiplom lingvistikas :) Jens ise on aga Eesti hapukurkidest nii vaimustuses, et kui tema ja võttegrupiga viimasel päeval ühes restos olime ja ta enne filmimist oma taskud tühjaks tegi, siis nendest "Tootsi taskutest" tuli muuhulgas välja ka paar näritud hapukurki ... :D

Septembrikuu Nipiraamatus on minust väike lugu. Et see sai juba juunis tehtud, siis on piltidel vaasis sirelid ja potis sparglid, fotokas on vana ja nõusid verandal on ka poole vähem, kui neid praeguseks juba on kogunenud, kuid kõik muu on ikka nii nagu on:) Jutustasime mul külas käinud hästi toreda ajakirjanik Helen Perk'iga mu elust, blogist, esimesest raamatust, jooksurõõmust jms. 

Kuid rääkides tänasest salatist, siis kõigepealt pean mainima, et konkurentsitult mu lemmiktoit baklažaanist on parmigiana di melanzane, mis on vist üldse üks mu lemmikuid köögiviljatoite. Et selle ülimaitsva tomati ja juustuga vormi valmistamiseks kulub aega, siis kiire ja eriti lihtne alternatiiv on baklažaanisalat. Salatit saab valmistada nii värskete kui ka ahjus röstitud tomatitega, juustudest aga sobib siia juurde minu arvates kõige paremini hoopiski feta. Retsept ilmus LP-s tomatiloo juures.

Vaja läheb:

2 väiksemat baklažaani
500 g värskeid kirsstomateid v ahjus meega röstitud tomateid
200 g fetajuustu
basiilikut

musta pipart, soola, oliiviõli

Lõika baklažaanid kas risti- või pikkupidi õhukesteks viiludeks, raputa peale soola ja jäta u 10 minutiks seisma kuni baklžaaniviiludele ilmuvad piisad. Kuivata aedvili köögipaberiga, jahvata musta pipart ja nirista oliiviõli. Võid oliiviõli pihustada või pintsliga ühtlaselt laiali ajada. Prae baklažaaniviile pannil kõrgel kuumusel või grilli ahjus kuni need hakkavad kergelt pruunikaks muutuma.

Laota viilud taldrikule, puista peale tükeldatud tomateid ja fetakuubikuid, basiilikulehti, maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale oliivõli. 

Meega röstitud tomatid

Blogisse kahjuks ei jõua hetkel nii palju panustada, kui sooviksin, kuid eks see varsti jälle muutub ...:) Seniks soovitan aga lugeda LP-st Dmitri Haljukovist ehk kokast, kes esindab Eestit järgmisel Bocuse d'Or'il ja juhib vanalinnas asuvat imeilusa sisehooviga restorani Cru. Või sellest, mida teeb restoranist Bordoo lahkunud Tõnis Siigur, või milliseid ahvatlevaid kalaroogi valmistab Eesti ainsas mereäärses kalarestoranis City Marina peakokk Jörgen Kohal. Kõik kolm kokka jagavad ka oma retsepte, millest üks on ahvatlevam kui teine:)

Mul endal on siin hetkel aga üks mõnus tomatiretsept. Kuigi suvised (kodumaised) tomatid on pehmed ja maitsvad, siis mesi omakorda võimendab tomatite magusust. Ahjus meega röstitud tomatid sobivad suupisteks, kuid on igati  mõnusad ka salatites ja pastades, nt selles krevettidega roas. Mina olen neid lisanud ka omletile ja pakkunud juustude juurde. Ahjutomatitega saab valmistada ka ühe eriliselt hea supi - see on üks mu enda lemmikuid:)

Tomatid (eriti kui need on saanud kasvuhoones valmida, mitte ei ole oma "küpsust" tänu etüleeniga töötlemisele omandanud) igati kasulikud (kirjutasin sellest natukene pikemalt LP-s). Siin on aga üks tore jutt, mis kinnitab ja lükkab ümber tomatite kohta käivaid müüte:)

Vaja läheb:
plaaditäis kirsstomateid (u 1 kg)
3 sl oliiviõli
2 sl mett v meelepärast suhkrusiirupit
peotäis tüümianivarsi
2 küüslauguküünt
soolahelbeid v meresoola ja värskelt jahvatatud musta pipart

Lõika tomatid pooleks, haki küüslauguküüned peenelt, eemalda tüümianilehed umbes poolte varte küljest. Aseta tomatid lõikepool üleval fooliumiga kaetud ahjuplaadile ja puista nende vahele lehtedega tüümianivarred. Sega kõik ülejäänud ained kokku, sh tüümianilehed, ja nirista tomatitele. Küpseta tomateid ahjus 120 kraadi juures u 4 tundi, kuni need on kokku kuivanud ja pisut krimpsus ehk nö poolkuivad.

Hoia tomateid külmas, aga kui soovid pikemalt säilitada, siis aseta need koos tüümianivarrega purki ja vala üle oliiviõliga.  

Tomati-vaniljemoos

Tomati-vaniljemoosi idee sain kokakoolist, kui meil käis külas Prantsusmaal kuulus chef, telekokk ja Michelini tärni omanik Christian Etienne (kirjutasin sellest demost siin ja siin). Tegemist oli tohutu suure tomatifänniga, kes meile erinevaid sorte tutvustas ja kõigis roogades (isegi magustoidus) tomatit kasutas. Tomatimoosi valmistas Etienne desserdi (mis sialdas ka tomatisorbeed) juurde ja see sisaldas kilo tomatite kohta sama palju suhkrut! Oma "vaimustust":) magusate mooside suhtes olen siin juba korduvalt väljendanud, niiet mina otsustasin valmistada moosi võimalikult vähese suhkruga ja lisada sidrunimahla, et see oleks söödav ka juustudega. Kasutasin moosisuhkrut, et saada paksem konsistents. Ausalt öeldes sai see moos ikka üsna magus, aga juustudega väga mõnus:) Enam magusamat aga kindlasti ei sooviks...

Retsept ilmus eelmisel nädalal LP-s koos väikese tomatiteemalise jutuga. Et me teeme LP jaoks asjad aegsasti valmis, siis avastasin u nädal hiljem, kui olin juba retseptid-fotod ära saatnud, et sama moosi oli valmistanud (ja retsepti internetis jaganud) ka juba üks ettevõte. Sealses retseptis oli rohkem suhkrut, kuid vähem tomateid ja sidrunimahla ehk siis ilmselt oluliselt magusam keedis. Kui me neid moose Pille juures eelmisel nädalal visuaalselt võrdlesime, siis selgus, et minu oma on ikkagi paksem ja mustab vaniljeseemnetest - tolles moosis olid seemned põhja vajunud. Niiet nagu ikka - ise tehtud, hästi tehtud!!! :)

Tomatimoos sobib väga hästi juustudega, aga ka valge kala juurde. Kusagilt lugesin, et vanilje pidavat tomatites esile tooma muskuse maitset. Igal juhul soovitan proovida - mõnus teistmoodi moos, mida on hea ka sõpradele kinkida ja külla kaasa võtta. 

Vaja läheb:

600 g väikeseid kirsstomateid
230 g moosisuhkrut
0,5 tl soola

pool vaniljekauna

poole sidruni mahl

Lõika tomatid pooleks, suuremad tomatid neljaks ning aseta koos suhkru ja soolaga potti. Lõika poolik vanillikaun pikuti pooleks, tõmba terava noaga seemned välja ja lisa nii seemned kui ka kaun potti. Kata pott kaanega ja lase 30 minutit maitsestuda kuni suhkur on lahustunud ja tomatitest hakkab vedelik välja tulema.

Aseta pott pliidile, lase tomatisegul keema tõusta, alanda kuumust ja jäta pott pliidile u 20 minutiks podisema aeg-ajal segades ja vahtu eemaldades. Tomatisegu peaks selle ajaga olema u neljandiku võrra vähenenud. Lisa sidrunimahl ja lase veel u 5-10 minutit õrnalt keeda. Eemalda vanillikaunad, pese puhtaks ja aseta vanilliektrakti sisse.

Kui soovid moosi pikemalt säilitada, siis vala see steriliseeritud purkidesse ja sulge purgid koheselt. Kui soovid lähiajal tarbida, siis võid purgid külmkappi panna. Moos taheneb jahtudes. Sellest koguses saab u pool liitrit tomatimoosi. 

PS nüüd olemas ka video tomati-vanillimoosi keetmisest! 

Aprikoosimoos

Mul on tunne, et minust hakkab korralik koduperenaine saama, sest keetsin jälle moosi! Tavaliselt teen seda paar korda aastas, kuid sel suvel olen juba teinud moosi rabarberitest, aprikoosidest ja tomatitest koos vaniljega, niiet enne sügisest pohla-õunamoosi on juba minu pisikene moosiriiul keldris peaaegu täis. Tuleb ilmselt rohkem veini eest ära juua ja ruumi teha, kui nii edasi läheb ... ;-)

Erinevalt marjadest nagu nt vaarikad v mustikad, mis sügavkülmast võetuna on tunduvalt mõnusamad kui keedetud kujul, ei ole aprikoose kahju moosiks teha. Ja aprikoosimoosi ärasöömine ei ole kunagi probleemiks, sest see on imehea nii kookides, pannkookidega, röstsaial kui ka niisama purgist lusikaga süües ning on alati super asi külla kaasa viimiseks - ma ei ole veel näinud inimest, kelle nägu õnnest särama ei lööks, kui talle särav oranži sisuga purgike ulatada. Ja see moos on tõesti niiiii ilus, et kui mõnda toitu armuda võiks, siis aprikoosimoos oleks küll kindel kandidaat ... :)

Suvisel ajal, kui aprikoosid on mõnusad, mahlased ja magusad, saab neist imehea moosi. Keetsin seda moosisuhkruga, tänu mille pektiinisisaldusele saab hakkama lühema keemisaja ja - mis peamine - vähema suhkru lisamisega ehk moos ei tule liiga magus. Mitte et see aprikoosikeedis vähe magus oleks, aga lihtsalt see ei tule nii lääge nagu tavalise suhkruga tehes. Sidrunimahl ja sool aitavad ka pisut magusust tasakaalustada.

Aprikoosimoos on minu arvates juba niigi maistekas, niiet mina ei lisa sellele vaniljet ega rosmariini, kuid seekord otsustasin katsetada prantslaste nippi ja asetada moosipurki aprikoosituumad. Nimelt pidavat aprikoosituum andma moosile mandlimaitsest. Kui seda soovid, siis purusta aprikoosi sees olev kivi, võta sellest seeme/tuum välja ja aseta steriliseeritud purki, kuhu hiljem moosi peale valad. Kuskilt lugesin, et need seemned on soovitav ka enne blanšeerida (ehk keeta mõned minutid), aga ma ise seda siiski tegema ei hakanud. Pildil on ka näha, millised need kivide seest eemaldatud tuumad on - näevad välja nagu väikesed mandlid.

Vaja läheb:
1,5 kg aprikoose (see on puhastatud aprikooside kaal)
750 g moosisuhkrut
poole sidruni mahl
0,5 tl soola

Poolita aprikoosid, võta kivid välja. Suuremad aprikoosid võid ka neljaks lõigata. Tõsta aprikoosid ja suhkur potti, sega läbi, aseta kaas peale ning jäta mõneks tunniks seisma kuni suhkur on sulanud.

Lisa sidrunimahl, sool ja keeda moosi pliidil madalal kuumusel, aeg-ajalt segades ja vahtu eemaldades, kuni aprikoosid on läbi küpsenud ja moos hakanud paksenema. Kulub selleks u 20-30 minutit sõltuvalt sellest, kas soovid moosi, kus mõned aprikoositükid on sees, või sellist, milles kõik puuviljad on lõhki keenud. Minu arvates on tore, kui mõni suurem tükk ikka sees on;-)

Aseta moos steriliseeritud purkidesse, kata kaanega. Moos pakseneb purgis jahtudes edasi. Mina keetsin u 25 minutit ja moos oli õhtul purki valamise ajal suht vedel, aga juba hommikuks oli see nii paks, et püsis ilusti lusika peal. Sellest kogusest saab u 2 liitrit moosi.

Purke steriliseerida saab nii nagu rabarberimoosi juures kirjas on.

Suvine hommikusöök värskete marjadega

See suvine hommikusöök on ülitervislik ja väga hea ka sportlastele, sest sisaldab nii süsivesikuid, rasva, valku, vitamiine, mineraalaineid kui ka antioksüdante - kõike, mida enne (tugevat) trenni v võistlust on hea süüa:) Seda, kui kasulik on kinoa ja mida ta kõike kasulikku sisaldab, saab lugeda siit. Lisaks võib sellele lisada ka viilutatud banaani ja häid süsivesikuid on veelgi rohkem ;-) 

Üks väga mõnus apelsinimeki ja kuivatatud jõhvikatega hommikusöögivariant kinoast mul siin juba on, aga praegune "retsept" on veelgi kergem ja kiirem. Ja sõna "retsept" on jutumärkides, kuna tegevuskäik on nii lihtne, et natukene piinlik on seda isegi retseptiks nimetada. Aga igati maitsev (vaatamata oma lihtsusele) see hommikusöök on ja kui kinoad ei ole, siis soovitan teha sarnaselt hoopis kaerahelbeputru - ka (täistera) kaerahelbed on kaneeli, röstitud pähklite, mee ja värskete marjadega ülimalt meeldiv algus ilusale päevale!:)

Kinoa on üks mu suuri lemmikuid ja käesolev aasta on ÜRO poolt rahvusvaheliseks kinoa aastaks kuulutaud, et tunnustada Andide põliselanikke selle taime säilitamise eest (see ei olnud mitte lihtne, sest hispaanlastest vallutajad kehtestasid kinoa kasvatajatele isegi surmanuhtluse mõnedel juhtudel) ning juhtida üldsuse tähelepanu selle taime kõrgele toitainesisaldusele. 

Et kinoa (NB! see ei ole teravili) on maailmas nii palju populaarsust kogunud ja selle hind on alates aastast 2006 kolmekordistunud, siis on kasvatajate vahel tekkinud võitlused maa pärast ja farmerid ise pidavat viimasel ajal suhteliselt vähe kinoad sööma. Mitte et nad seda endale lubada ei saaks, vaid kuna selle eest saab nii head hinda, siis on kiusatus kogu saak pigem maha müüa kui ise tarbida ... Siin on üks huvitav artikkel kino kasvatamisest, mida ma vist ei olegi veel blogis jagada jõudnud. 

Vaja läheb:
200 g kinoad
0,5 tl soola
1,5 tl kaneeli
u 60 g (vabalt võib rohkem) hakitud röstitud pähkleid
2-4 sl vedelat mett, suhkru(roo)- v vahtrasiirupit
2-3 dl marju, nt vaarikaid, mustikaid, musti või punaseid sõstraid

Aseta vee all sõelal loputatud kinoa koos vee v piimaga (vedelikku peab olema kinoaga võrreldes kahekordselt) potti, lisa sool, lase keema tõusta ning keeda u 15 minutit kuni kinoa on pehme ja enamik vedelikust sellesse imendunud. Keera kuumus maha ja lase kaane all veel u 5 min seista. 

Rösti pähkleid pannil keskmisel kuumusel v ahjus 170 kraadi juures u 6-7 minutit. Haki ja sega koos kaneeliga kinoa hulka. Jaga kinoa kaussidesse (saab 2-4 portsu), nirista peale mett v siirupit ja kata marjadega. Suurepärane algus ilusale päevale!!! :)

Beseekattega marja-toorjuustukook

Pausid on siin blogis viimasel ajal juba ebatavaliselt pikaks veninud, aga mis teha - suvi on?! :) Ja kuigi ma kokkan, küpsetan ja tegelen retseptidega tavapärasest veelgi intensiivsemalt, siis ikkagi blogisse jõuab asju hetkel kahjuks pisut vähevõitu. Selles osas ei saa ma samuti hetkel midagi ette võtta ... :)

Mis aga kooki puutub, siis see on tõeliselt pehme kreemise täidise, gluteenivaba mandlipõhja ja pealt krõbeda, aga seest pehme ja suussulava vahukommilaadse beseekattega kook, mille magusust koduaia hapukad sõstrad hästi tasakaalustavad.

Kui soovid beseele ka pisaraid, siis kasuta tuhk- v peensuhkru asemel tavalist suhkrut ja lisa see munavalgevahule üsna vahustamise lõpus ühe korraga, mitte vähehaaval ise samal ajal vahustades. Need suhkrukristallid, mis jäävad munavalgevahus lahustumata, tekitavadki "pisarad" besee pinnal ehk kook "hakkab nutma" nagu inglise keeles öeldakse. 

Põhi:

50 g kookoshelbeid

80 g mandlilaaste
50 g sulatatud võid
30 g pruuni suhkrut (kasutasin tumedat muscovado't)

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
80 g suhkrut
100 g hapukoort
3 munakollast
1 muna
1 sl (väikese kuhjaga) maisitärklist
3 sl Amaretto likööri (soovi korral)
200 g musti ja punaseid sõstraid vm marju

Kate:
3 munavalget
150 g (tuhk)suhkrut
0,5 tl vanilliekstrakti v 2 sl vanillisuhkrut

Sega kõik põhja koostisained kokku ja suru küpsetuspaberiga kaetud lahtikäivasse 24-26 cm läbimõõduga koogivormi põhja. Küpseta põhja 170 kraadi juures 10 minutit.

Sega visplit kasutades toasoe toorjuust suhkru ja hapukoorega ühtlaseks, lisa ükshaaval munakollased, seejärel liköör ja maisitärklis. Viimasena sega täidisesse õrnalt mustsõstrad vm marjad. Vala toorjuustusegu vormi ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 45 minutit. 

Vahusta munavalged pehmeks vahuks, lisa vähehaaval suhkur ja vaniljesuhkur ning vahusta veel, kuni munavalgevaht hakkab hakkab õrnalt läikima ja tekivad tugevad tipud. Kõige parem tulemus jääb, kui tuhk- ja vanillisuhkur enne omavahel ära segada ja siis segu supilusikatäie kaupa lisada samal ajal vahustades. Kui kasutad ekstrakti, siis lise see vahustamise lõpus.

Tõsta munavalgevaht küpsetatud koogile, aseta uuesti ahju ning küpseta 170 kraadi juures veel u 15 minutit kuni besee on kahvatukuldne. Lase koogil enne serveerimist jahtuda. Lõikamise ajal võib besee veid praguneda, aga täidis hoiab ilusti oma kuju ega valgu laiali.