Bali eluolust, toidust ja kommetest

Võtsin ennast kokku, et kirjutada ära teine postitus Balist, mida lubasin. Ikka raske on pärast reisi seda teha - parimad kirjutised saavad ikka kohapeal valmis -, aga õnneks oli nii palju märkmeid Balil tehtud juba, et väga kaua see "viimistlemine" aega ei võtnudki :) Seekord räägin natukene Bali toidust ja kommetest, aga parimatest söögikohtadest, mis muideks on kõik Ubudis, kirjutan järgmisel korral!

NB! Ja klikka pildil, kui soovid seda pisut suuremalt näha :)

Riisipõlde on Balil tohutult - hotellide ja majade taga, nö linna sees, kus üldse ei oskaks seda oodata jne. Riis kuulub Balil iga toidukorra juurde - kui riisi toidu juures ei ole, olevat tegemist snäkiga (jaja). Paljud pered omavad ise riisipõlde, millest saab nii enda vajadused rahuldatud ehk pere söönuks ja jumalatele ohverdatud kui jätkub ka müügiks. Aastast 2012 UNESCO maailmapärandi hulka arvatud balilaste poolt juba 9. sajandil loodud riisipõldude niisutussüsteem subak.  Läbi erinevate kanalite, tunnelite, pambustorude, tammide ja veetemplite korrapärase plaani jõuab mägedest tulev allikavesi terasspõldude kõigi osadeni, niiet ükski põld ei jää kuivaks. Ligi 20 000 hektaril asuvate riisipõldude kastmist reguleerib umbkaudu 1200 külaühendust (subak) ja iga riisikasvataja peab kuuluma oma kohalikku subak'i.

Ohverdamisest juba rääkisin eelmises postituses, aga tegelikult võiks kirjutada kõigist asjadest, mis Balil erilised on, terve raamatu, niiet piirdun siin vaid paari asjaga :)

Kui hindud põletavad oma surnud esimesel võimalusel, kui on soodne ilm, siis balilased matavad kõigepealt lahkunud maha ja viie aasta pärast kaevavad jälle välja. Nii saab kondid ära põletada ja tuha ookeani visata. Nii olevat teinud ka indialased ise vanasti, nüüd on neil "modernne lähenemine". Kokakooli omanik ja kokk Wayan (tema kokakoolist räägin allpool) on enda jutu järgi seda ise palju kordi teinud, sest teisi aidates ja head tehes kogub ju head karmat! Balil on endiselt tugev kogukond ja aktiivne külaelu, hoitakse kokku ja üksteist aidatakse nii palju kui saab, nt toidu valmistamisel tseremooniate jaoks.

Majad on compound-stiilis ehitatud järgides feng shui põhimõtteid, õigemini selle Bali analoogi põhjal. Inimese nimi sõltub aga sellest, mitmendana ta peresse sündis. Lisaks saab anda ka teise nime, mille puhul siis tihti fantaasial lastakse vabalt lennata, niiet kohata võib väga kummalisi inglise keelest pärinevaid sõnu. Täitsa tavalised elamute sissepääsud on sellised, elamukompleksi ümber on suur aed ja värava kõrval sinisel paberil on kirjas mitu inimest selles majapidamises elab (eraldi tulpades on naiste, laste ja meeste arv). Koos elab mitu põlvkonda. Viimati oli rahvaloendus mõned aastad tagasi, paari aasta päras tulevad ametnikud uuesti ja vaatavad uuesti üle ning korrigeerivad infot

Et natukene aimu anda, millised need majakompleksid seest poolt välja näevad, panen mõned pildid. Igal perel (nt Wayanil elab seal veel noorema venna pere ja vanemad, vanem vend töötab kruiisilaeval ja tema pere on pealinnas Denpasaris) on oma maja ja lisaks on ühised ruumid nii ohverdamiseks ja tseremooniateks kui ka niisama hängimiseks ja söögi tegemiseks. Aias kasvavad viljapuud ja lisaks on tal ka aedviljaaed, kus põhiliselt on erinevad tšilli- ja ingveritaimed. Ja kindlasti peab igas majas olema purskkaev - see olevat ka kuidagi heade vaimude, õnne jms seotud.

Nagu enamikes teistes selle maailmajao riikides, on kookospalmid oluline osa elust. Puidust saab mööblit ja erinevaid köögitarvikuid (nt spaatleid, lusikaid jms), kookospähklitest aga kookosvett, viljaliha (helbeid), tühje koori kasutatakse nii süte valmistamiseks kui ka anumateks. Lehtedest tehaks muuhulgas ka ohverdamiseks vajalikke "kausikesi". Toitude magustamiseks nii soolastes kui magusates toitudes kasutatakse pruuni värvuse ja karamellise maitsega kookospalmisuhkrut.

Kokakoolidest valmisime tuttavate soovituste põhjal välja selle, kuhu ise omakorda mitmeid inimesi saatsime ja kõik on siiani väga rahule jäänud. Meile ka meeldis :) Eelmisel pildil on Wayan, keda juba enne mainisin - suurepärane kokk ning muidu tark, lahke, abivalmis ja sõbralik mees.

Kõik need toidud tegime ise, samuti pandani lehtedest saadud klorofülliga roheliseks värvitud pannkoogid palmisuhkru ja kookoshelvestega

Balil on samuti palju lehmi. Mitte just niimoodi tänavatel suurtes karjades nagu Indias, aga neid näeb siin riisipõldude vahel omajagu. Siingi peetakse seda looma pühaks ja ei sööda, mistõttu veiseliha saab vaid turistidele mõeldud söögikohtades. Ja kanu (enamasti koos tibudega) näeb ka peaaegu iga nurga peal :) Ja mulle ka tundus, et ükskõik kus viibida, kui peenes hotellis või villas elada, igal pool on ümberringi kuke kiremist kuulda. Minule see isiklikult meeldib - hea kodune tunne tuleb peale, nagu oleks maal vanaema juures - ja ammugi ei häiri see mu und, küll aga märkasin, et mitmetele turistidele oli see millegipärast probleemiks ...

Ilmselt ei ole vaja mainida, et värskete puuviljadega saab ka Balil nagu mujal Aasiaski maiustada, kuid rohkem on banaane ja papaiat - need kasvavad seal kohapeal peaaegu igas aias - ja vähem nt ananassi, mida siin Bangkokis iga mõnekümne meetri tagant võib endale soetada. Mul oli see igapäevaselt üks osa hommikusöögist ning erinevates hotellides ja restode serveeritakse puuviljad alati laimi ja maitsestamata jogurtiga

Papaiapuu Wayani aias - uskumatu, kui mesimagus oli selle puu küpse vili võrreldes mujal sööduga!

Kuigi turististoit on üsna vähe vürtsikas, siis tegelikult balilastele tšilli hullult meeldib. Meile meeldib süües ikka higistada, naerab kokk Wayan. Pealegi kehtivat reegel - "no chilli, no sex!" Tšillisid on nagu ingveritki mitmeid erinevaid sorte; alilasteni jõudis see aga tänu portugaallastele.

Hästi palju kasutatakse moluki tungpuu ehk küünlapähklipuu (ingl k candlenut, lad k aleurites moluccanus), meenutab Austraaliast päris makadaamiapähklit. Selle pähkliga tuleb ettevaatlik olla, sest küpsetamata ehk toorena on see kergelt mürgine. Kui aga korraga mitu sada krammi toorest pähklit ära süüa, siis on mitu päeva kõht lahti - selle proovis üks inimene ka meie hulgas Balil järgi:)

Palju kasutatakse frititud küüslaugu- ja šalottsibulaviile - nii roogadesse ja oastadesse maitse andmiseks kui ka peale raputamiseks, samuti segatakse neid riisi sisse.

Bali kohalik jook, mida mina proovima ei hakanud, on arak - fermenteeritud jook riisist või palmist vms toorainest, seda ohverdatatakse ka jumalatele. Kuna liigub ka palju ebakvaliteetset kraami, siis kohalikud soovitavad selle kvaliteedi kontrollimiseks seda põlema panna - kui ei põle, siis ei tasu juua. 

Üks erilisemaid toitusid on babi guling - terve väike põrsas, täidetud tšilli, kurkumi, küüslaugu, ingveri, koriandriseemnete jms  aromaatsete taimedega, pintseldatud kookos- ja kurkumiõliga tervelt vardasse aetud ja elaval tulel ära küpsetatud, mis annab mõnusa suitsuse meki ja krõbeda naha. Serveeritakse koos hakitud jackfruit salatiga. Hullult hea! Meie saime sellega maiustada tänu Wayani emale, kes seda naabermajast tõi - seal valmistuti parajasti mingiks suuremaks tseremooniaks ja sellele eelneb alati suurem söögitegemine. 

Sambal annab roale vürtsikuse, neid on erinevaid sorte. Kui enamasti need praetakse läbi, siis toores pasta sambal matah, mis on tehtud pisikestest teravatest tšillidest, šalottsibulast, sidrunheinast ja krevetipastast on mu suur lemmik. Siin pildil on aga üks tüüpiline sambal'i segu koos tüüpilise laavakivist uhmriga, mille ma endale kojugi kaasa vedasin

Warung - teeäärne söögikoht, mis võib olla kas mõni vitriiniga putka, mootorrattal olev (klaasustega) kapike, laudade ja toolidga söögikoht vms.

Hommikusöögiks sõime muuhulgas ka bubur ayam'it - riisipuder kookospiimas hautatud kana, omletiribade, sellerilehtede ja krõbedate frititud kartulilaastusega.

Järgmisel pildil on aga meie igapäevane hommikusöök Ubudis - napilt mahtus kõik meie rõdu suurele lauale ära :)

Ubud pidi küll olema selline väike kultuurne vaikne vaimne linnake, aga tegelikult on keskuses tohutult rahvast, mis oluliselt vaiksemast Canggust sinna sõites alguses ära ehmatab. Mõned mu tuttavad ei harjunudki sellega, vaid põgenesid esimesel võimalusel kohe lõunaosa rahulikematesse piirkondadesse tagasi, meie jäime aga reisi teiseks pooleks sinna ja harjusime ära (üritades siiski kesklinnast eemale hoida):)  Õnneks leidub seal palju ka rahulikke ja toredaid tänavaid nagu järgmistel fotodel :)

Bali parimatest söögikohtadest kirjutan aga juba varsti :)

Lemmik-energiaampsud (eriti tervislikud) igaks elujuhtumiks ;-)

Kui on soov maiustada, siis tasub seda ju (vähemalt teoreetiliselt) teha nii tervislikult kui võimalik, eksju?:) Miks mitte nautida kasulikest toitainetest (mineraal- ja kiudaineid, antioksüdandid, vitamiinid) pakatavaid maiuseid, mida on ka ülimalt lihtne valmistada, sest praktiliselt kogu töö teeb ära köögikombain?!?

Minu arvates tasub apselsinimahlaga magusaid "trühvleid" teha nii hommikusöögiks kui ka õhtuseks maiustamiseks, samuti tööle kaasa võtmiseks, et pealelõunasel unisel ajal oleks midagi tõeliselt head ja tujutõstvat põske pista. Neid võib valmistada külakostiks viimiseks, aga ka kingituseks. Need pähklite ja seemnetega kommid annavad küll energiat, aga kõik kalorid on nö "head". Maiuses ei sisaldu midagi ebatervislikku, sh viimase aja suurimaid "vaenlaseid" nagu valge suhkur ja jahu, gluteen (juhul, kui kasutad gluteenivabu kaerhelbeid), laktoos, transrasvad, säilitus- ja muud lisaained. Kas pole tore?!? :D

Lisasin natukene ka tsitruselikööri, selle võid soovi korral asendada külma kange kohviga või üldse ära jätta - suus sulavad on need ka ilma selle lisanüansita :)

Kuna olen ise suur magusasööja, siis mul endal on alati hullult hea meel, kui õnnestub midagi mitte ainult head, vaid ka tervislikku teha, niiet neid "šokolaadi"-seemnekomme naudin ma erilise rõõmuga ja soovitan Teile ka! :)

Retsepti leiate ka Laupäevaleht LP-st.

Vaja läheb:
100 g kõrvitsa- või päevalilleseemneid või nende segu
200 g sarapuu- või pekanipähkleid või mandleid või nende segu
200 g pehmeid suuri kuivatatud kivideta datleid
100 g täistera kaerahelbeid
50 g kakaopulbrit
50 g kookosrasva
1 apelsini riivitud koor
poole apelsini mahl (u 8 sl)
1 sl tsitruslikööri (soovi korral)

Aseta seemned ja pähklid köögikombaini ning töötle puruks. Tõsta need kaussi, seejärel pane kõik teised koostisained köögikombaini ja töötle ühtlaseks massiks. Lisa pähkli-seemnesegu ja sega kõik läbi. Kui segu on liiga paks, siis lisa veel apelsinimahla.

Tee massist märgade käte vahel väikesed 1-2 cm läbimõõduga pallid ja hoia külmkapis õhukindlalt suletud nõu sees. Säilivad u 2 nädalat.

Naistepäevaks lihtne ja jahuvaba šokolaadikook šokolaadiglasuuriga

Soovin südamest, et homne päev oleks kõigil naistel superlahe ja lillerohke!!!

Siin on aga meestele, kes soovivad oma armsamat sel päeval ise tehtud koogiga üllatada, üks hõrk šokolaadiküpsetis, mis maitseb taevalikult, kuid on lihtsamast lihtsam valmistada. Hakkama peaksid sellega saama ka need mehed, kes muidu ei küpseta. Suuremad romantikud võivad koogi teha südamekujulise vormiga nagu see sarapuupähklitega šokolaadikook, mis muideks on samuti jahuvaba, niiske ja ülihea! :) Kindlasti tasub kook täna õhtul valmis küpsetada, et see jõuaks homseks ilusti jahtuda, taheneda ja maitseid koguda ning õigel hetkel kohe võtta oleks ;-)

Erakordselt tihke kook on pigem trühvlikommi-laadse sisuga ning meenutab ehk pisut seda mõnusat šokolaadikooki. Jahu ei ole vaja ja seekord ei lisanud ka pähkleid ega vahustanud mune eraldi, et oleks veelgi kergem, kuid andsin karamellist mekki pruuni suhkruga ja intensiivistasin maitset natukese konjakiga. Peale aga valmistasin koorelikööriga juustukreemi asemel šokolaadiglasuuri, mis kooki veelgi tummisemaks teeb. Kuigi küpsetis on igati hea ka ilma katteta, soovitan siiski glasuuri  teha - see on lihtne, aga samas paneb i-le täpi peale. Alternatiivina šokolaadikatte asemel võid puistata läbi sõela koogile naturaalset kakaopulbrit või tuhksuhkrut. Lisandiks sobivad marjad (vaarikad, maasikad, kirsid või mustikad) ja vanillijäätis või -kaste. 

Kasutasin tumedat muscovado't, mis hetkel peaks küll igas suures poes saada olema, aga sobib ka muu pruun (hele muscovado, demerara, fariinsuhkur) või valge (peen)suhkur. 

Kui aga koogi tegemine tundub ikkagi pisut keeruline, siis soovitan meisterdada suus sulavaid, kuid samas tervislikke šokolaadikomme, millega kindlasti iga naine rahul on ;-) Kui ma arvaks, et magusa söömine on patustamine (loomulikult ei arva!) ja mu sõnavarasse kuuluks mõiste "patuvaba", siis kindlasti just seda omadussõna nende kasulikest ainetest pakatavate trühvlite kohta kasutaksin :D

Selle šokolaadikoogi retsept ilmus ka D-kokaraamatus. Head küpsetamist!!! :)

Kook:
350 g tumedat šokolaadi
180 g võid
5 suurt muna
100 g pruuni suhkrut (nt hele või tume muscovado, fariinsuhkur)
1 sl konjakit või brändit
näpuotsatäis soola
30 g naturaalset kakaopulbrit

Kate:
40 g võid
100 g tumedat šokolaadi

Tükelda või ja šokolaad ning sulata kas vesivannil (ehk asetades kausi anuma kohale, milles on õrnalt keev vesi), madalal kuumusel väikeses kastrulis pidevalt segades või mikrolaineahjus. Sega sulanud või ja šokolaad ühtlaseks  massiks ning jäta jahtuma.

Aseta munad, suhkur, alkohol, sool ja 2 sl vett teise kaussi ning vahusta mikseriga heledaks vahuks (kulub u 2 minutit, mass peaks olema vähemalt kahekordistunud). Alanda natukene mikseri kiirust ja vala edasi vahustades sisse šokolaad. Seejärel lisa kakaopulber ja vahusta ühtlaseks (kulub u 30 sekundit).

Vala tainas 22 või 23 cm läbimõõduga vormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle kakaopulbriga. Küpseta ahju keskosas 150 kraadi juures 35-40 minutit kuni kook on läbi küpsenud (äärtest kuiv ja pisut pragunenud, aga keskelt veel niiske). Ära kindlasti kauem küpseta, sest kook küpseb veel ka vormis edasi! Jäta kook pooleks tunniks jahtuma, eemalda seejärel vormist, aseta serveerimisalusele või -taldrikule ja lase täielikult jahtuda. Jahtunud kook kata fooliumi või toidukilega ning aseta külmkappi. 

Soovi korral tee koogile glasuur. Glasuuri jaoks tükelda ning sulata või ja šokolaad, sega ühtlaseks, laota koogile. Aseta kook u pooleks tunniks külma, et kate saaks taheneda. Enne serveerimist hoia kooki u pool tundi toatemperatuuril.

Lõigata on kooki hea kas märja või kuuma noaga (hoia nt kuuma vee all mõned sekundid); enne järgmise tüki lõikamist oleks hea nuga ära puhastada ja uuesti märjaks või kuumaks teha, et see ei hakkaks kleepuma. 

Vanilline puder topelt marjadega - kiudainetega kaalust alla

Söön viimasel ajal hästi palju putru, eriti täistera kaera- ja neljaviljahelvestega. Kausitäis sooja auravat putru on väga mõnus hommikul koos kohviga, aga paaril korral on ette tulnud sedagi, et pudruisu tuleb pärast lõunat peale. Ja kui on isu, siis tuleb ju muidugi süüa :) Päris õhtueineks ei ole veel putru keetnud, aga mine sa tea, mis elus võib ette tulla (ehk millised isud tekkida) ... :D

Kirjutasin mõned kuud tagasi Laupäevaleht LP-s toredast asjaolust, kuidas Eestis lepiti kokku, millist toodet võib tähistada kui "täistera". Täistera mõiste kirjutasin lahti ka blogis mesise kaerahelbepõhjal juustukoogi juures, seekord aga tooksin oma artiklist välja selle, miks täisteratooted peaksid meil kõigil igapäevases menüüs olema. Nimelt saame nendest süsivesikuid, mis on organismi põhiliseks energiaallikaks. Teravilja süsivesikud on 60-80% komplekssüsivesikud ja sisaldavad peamiselt tärklist, mida keha omastab aeglaselt ja lihtsalt. Parim on rukki täisterajahust valmistatud leib, mis sisaldab inimesele asendamatuid linool- ja linoleenhapet, B-rühma vitamiine, vesilahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid, samuti on rukis tuntud magneesiumi, fosfori, kaaliumi ja teiste mineraalainete sisalduse poolest.

Lisaks on täisteratooted inimese peamine kiudainete allikas. Eriti suur abi on kiudainerikkast toidust kaalu langetamisel ja hoidmisel, sest kiudainerikka toidu suutäis sisaldab vähem energiat kui kontsentreeritud rasvane ja magus toit; sellist toitu tarbitakse vähem, kuna see seob hulgaliselt vett ja annab kiiresti küllastustunde. Paljud kaalulangetamiseks kasutavad preparaadid sisaldavadki seetõttu valdavalt just kiudaineid, nt metüültselluloosi ja tsitruste pektiine. Ülekaalulisusega aitab kiudainete tarbimine võidelda ka tänu asjaolule, et kiudainerikas toit vajab rohkem närimist ja pikendab söömise aega, mis omakorda aitab kiiremale täiskõhutunde tekkimisele ja seeläbi kokkuvõttes vähem söömisele kaasa.

Kiudained on ka otseseks toite- ja energiaallikaks paljudele soolestiku mikroorganismidele ja nende mikrobioloogilise lagunemise vaheühendid mõjutavad soolestiku pH väärtust. Samuti aitavad kiudained reguleerida nii kõhukinnisust (kuna seovad ohtralt vett, hoiavad seda sooles ja muudavad soole veerikkaks) kui ka lahtisust (paisuvad kiudained seovad seda põhjustava liigse vee); neist on abi pimesoolepõletiku- ja käärsoole vähi riski vähendamisel, hemorroidide tekke profülaktikas ja vere lipiididesisalduse reguleerimisel. 

Pildil olev puder röstitud sarapuupähklite ja hurmaaga on olemas Tartu Milli veebilehel, samuti nagu praegune vanilli-marja puder.

Mulle meeldib, et marju pudru jaoks saab võtta ka otse sügavkülmast ega pea neid eelnevalt sulatama. Lihtsalt kui puder on valmis, siis tuleks külmunud marjad sisse segada ja umbes minutikene potis seista lasta. Selle aja jooksul on need ilusti üles sulanud ja soojenenud.  

Vanill annab pudrule mõnusat mekki, aga selle võib asendada 0,5 tl jahvatatud kardemoni või kaneeliga. Kui kasutad kiirkaerahelveste asemel tavalisi kaerahelbeid, siis keeda putru kauem (u 13 minutit, aga vaata pakendilt täpsemalt, sest keetmisaeg võib varieeruda vastavalt tootjale). 

Vaja läheb:

pool vanillikauna

120 g kiirkaerahelbeid

5-6 dl piima

0,5 tl soola

1 tl suhkrut

70-100 g kuivatatud marju (kirsse, jõhvikaid, mustikaid, goji-marju, rosinaid jmt)

paar peotäit värskeid marju ja granaatõunaseemneid

Piima lisa vastavalt oma maitsele - kui vedelat putru soovid. Võid alguses valada potti 5 dl ja siis hiljem soovi korral juurde lisada. 

Lõika vanillikaun pikuti pooleks ja tõmba terava noaga seemned välja. Aseta nii seemned kui ka kaun helveste, piima, soola ja suhkruga potti, lase keema tõusta ja keeda keskmisel kuumusel u 4 minutit kuni puder on paksenenud ja kreemjas. Eemalda vanillikaun ja sega hulka kuivatatud marjad. Jaga puder kahe kausi vahel, puista peale värskeid marju ja granaatõunaseemneid ning naudi kohe.

Tervislikum kohupiimavorm skyr'i ja marjadega

Olen suur kohupiimatoitude, sh ahjuvormide, fänn ja ühe variandi sellest hõrgust magustoidust lisasin blogisse juba eelmisel suvel. Seekord tegin vormi ilma suviseid marju sisse panemata ja pisut ehk lihtsama, kuigi siiski vahustasin munavalged eraldi, et maius oleks ka kohev. Kui sa seda aga teha ei soovi või ei viitsi, siis sega kõik komponendid lihtsalt ühes kausis kokku ja tulemuseks on veidi tihkema tekstuuriga küpsetis, kuid kindlalt sama maitsev ;-)

Tuunisin ka kohupiimavormi retsepti tervislikumaks ja kasutasin traditsioonilise hapukoore asemel seekord Eesti turul suhteliselt uudset piimatoodet nimetusega "skyr". Skyr on kõrge valgusisaldusega (100 g kohta 11%) väherasvane kohupiimapasta-laadse konsistentsiga kreem, mida tehakse hapendatud piimast spetsiaalse juuretisega. Võõrapärane nimi on tingitud skyr'i päritolust - nimelt on see piimatoode olnud kasutusel Islandil juba üle 1000 aasta ja sealt see nüüd ka meile jõudis. Saareriigi elanikud pole aga paraku selle väljamõtlejad - tegelikult olevat skyr toodud sinna hoopis Norrast üle 1100 a tagasi.



Mulle meeldib skyr'i paks kreemjas tekstuur, mis meenutab kohupiimapastat, aga maitse on samas pisut hapukam. Kasutan skyr'i aeg-ajalt kohupiima või Kreeka jogurti asendajana hommikusöögis (või niimoodi) koos marjadega, samuti on see hea keefiri või maistestamata jogurti asemel smuutidesse lisada. Samuti võib selles magutsoidus topsi Kreeka jogurtit hoopis sama koguse skyr'iga asendada või niisama suhkru ja kakaoga läbi segada nagu vana hea hapukooremaius. Üks päev aga tegin endale pärastlõunaseks maiustamiseks banaanijäätist kakaopulbri ja vanilliga, kuhu lisasin ka u 100 g skyr'i (banaane oli kaks) - hästi hea oli! :)

Kohupiimavorm on väga maitsev marjade või toormoosiga, kuid loomulikult võib juurde teha klassikalise kisselli. Üks variant kisselli valmistamiseks on siin.

Kohupiimadest soovitan nii vormide kui ka sõrnikute valmistamisel kasutada just Farmi kohupiima - pakkidel on üleval nurgas punasega ka kiri peal "ei sisalda želatiini". Želatiini sisaldava kohupiimaga võivad küpsetised jääda lödid - Farmi kohupiima puhul seda ohtu ei ole.



Vaja läheb:
3 suurt muna
näpuotsatäis soola
3 sl suhkrut
200 g (pool pakki) skyr'i
400 g (2 pakki) vanillimaitselist või rosinatega kohupiima
3 sl nisu- või toortatrajahu

Soovi korral maitseks: 1 tl vanilliekstrakti või jahvatatud kaneeli, 0,5 tl jahvatatud kardemoni; ühe sidruni või apelsini peenelt riivitud koor vms.

Eralda munavalged kollastest. Vahusta munavalged soolaga tugevate tippudega vahuks. Teises kausis klopi visplit kasutades munakollased suhkruga lahti, lisa skyr, kohupiim ja jahu ning sega vispliga läbi. Viimasena lisa ettevaatlikult spaatliga alt üles tõstes munavalgevaht.

Vala segu kas küpsetuspaberiga kaetud või võiga määritud ja jahuga ülepuistatud u 20X20 cm suurusesse neljakandilisse vormi, silu pind ning küpseta ahjus 200 kraadi juures 30-40 minutit. Lase jahtuda, lõika tükkideks ja naudi kas (toor)moosi või kisselliga või lihtsalt väskete marjadega.



Postitus sündis koostöös Farmiga.

Kohevad vastlakuklid pohla-šokolaadikreemiga

Võrreldes ülejäänud toiduga ei ole vastlakuklid mingi erand - ka need on parimad just ise tehtuna! Ja ilmselt pole ma üldse ainus, kes leiab, et just tema tehtud on maailma parimad kuklid, aga usaldan oma vana head retsepti ja siiani ei ole see mind kordagi veel alt vedanud :)

Pean tunnistama, et minul suure magusasõbrana, kes hea meelega lisaks enda omale alati ka veel vähemalt ühe kaaslase magustoidu või koogitüki nahka pistab, ei ole mul mitte mingisugust raskust kunagi olnud, et enda vastlakukkel kellelegi ära anda. Kuid ise valmistatud kuklitega on lood hoopis teised! Kui ikka kohevad värsked pehmed lõhnavad saiad ahjust võtad, on raske vastu panna ka neil, kes vastlakuklitest muidu eriti ei vaimustu nagu ma isegi. Ma ise söön neid kukleid reeglina päris mitu tükki ära :) Kui sinna vahukoore asemel veel maitsev kreem vahele teha, siis on maitsenauding garanteeritud!

Kuna pärmitainas armastab nii kerkimisel kui ka küpsemisel niiskust, siis on auruahi superhea variant selle valmistamiseks. Minu auruahjul (Electrolux CombiSteam Pro EOB9956XAX) on isegi vastav programm, aga igaks juhuks mainin, et kasuta seda vaid selleks nö põhikergituseks, mitte esimese ega viimase poole tunni puhul.

Vastlakuklite retsept on küll mu blogis juba ammu olemas, aga seekord lisasin ka täpsustused ja täiendused - eks ma olen aastate jooksul ikka õnneks targemaks saanud;-) - ja tegin täidise hoopis toorjuustu, valge šokolaadi ja pohladega. Loomulikult võib alati kreemi valmistada klassikaliselt vahukoorest või vahukoorest ja toorjuustust, kuid vahelduseks on selline roosakas hapuka nüansi ja valge šokolaadi mekiga kreem päris tore.

Kukleid saab sellest taina kogusest u 20 +/- 2 ehk vahel tuleb mul neid 18, vahel 22 :) Arvestada tasuks, et kui lõikad taina juppideks, millest pallid vormid, siis ühe portsu kaal võiks olla u 50 g.

Järgmine foto on aga üks kiire telefoniklõps otse ahjust võetud kuklitest - pärast seda tõstsin need kohe restile jahtuma, et ka alumine pool oleks krõbe, mitte ei tekiks kuumal pannil saiakeste alla kondensvedelikku, mis need alt pehmeks muudab.

Pärmitaiast küpsetised on parimad just samal päeval, õigemini isegi loetud tundide jooksul, niiet eelmisel päeval ei soovita kukleid valmis küpsetada. Pigem teha tainas õhtul valmis ja jätta ööseks külmkappi. Kuigi kerkimiseks on vaja sooja niisket tuuletõmbuseta kohta, siis saab taina ka külmas hoides kergitada, kuid see võtab tunduvalt kauem aega ning hiljem on seda vaja enne küpsetamist toatemperatuuril soojeneda lasta.

Ka pärmitaina valmistamise nipid said paar aastat tagasi ilusti kirja, aga igaks juhuks kordan olulisimad asjad üle. Kindlasti peab arvestama:
* Piima temperatuuriga, sest liiga kuumas vedelikus pärmiseened võivad hävida ega paljune ja tainas ei kerki; liiga jaheda vedeliku puhul aga ei pruugi pärmiseened aktiviseeruda ehk tainas kerkima hakata. Termomeetriga ei ole siiski vaja piima soojust mõõtma hakata, paras on 30-40 kraadini soojendatud vedelik.
* Taina kerkimiseks retseptis ettenähtud ajaga, sest liiga kauaks kerkima jäänud tainas võib muutuda hapuks, mistõttu sellele jääb mõrkjas ja kibe kõrvalmaitse ning vajub küpsetamisel kokku.
* Ahi peab kindlasti olema eelkuumutatud nagu kõigi teiste küpsetiste puhulgi kui just retseptis ei ole teistmoodi kirjas.
* Tainast üleliigse õhu eemaldamine ehk taina nö allalöömine ja segamine pärast kerkimist on oluline, et edasist kerkimist ergutada, sest nii saab tainas õhku juurde ja käärimisaeg pikeneb. Saiad tulevad siis kohevamad ja maitsvamad.

Kuklid:
2,5 dl nö käesooja piima ehk u 37 c soojendatud piima
30 g pärmi
500-550 g nisujahu
0,5 tl soola
5 sl suhkrut
1 toasoe muna
80 g võid
1 tl jahvatatud kardemoni (soovi korral)
1 muna (kuklite määrimiseks)

Kreem:
200 g pohli
3 sl suhkrut
2 želatiinilehte
100 g valget šokolaadi
400 g toasooja toorjuustu
tuhksuhkrut (peale raputamiseks)

Lahusta pärm käesoojas piimas. Lisa 250 g sõelutud jahu, sega läbi, kata rätiga ja jäta soojemasse ja võimalusel niiskesse tuuletõmbuseta kohta umbes pooleks tunniks kerkima, kuni tainas hakkab pisut mullitama. Sulata või ja jäta jahtuma - tainale lisamiseks ei tohi see olla kuumem kui toasoe.

Sõtku eelkergitatud tainasse kergelt vahustatud muna, sulatatud või, ülejäänud 250-300 g sõelutud jahu, suhkur, sool ja kardemon. Sõtku tainast seni, kuni see on ühtlane, elastne ja kerge läikega ning hakkab kausi ja käte küljest lahti lööma. Samas ära üle sõtku, sest muidu muutub tainas kleepuvaks ja venivaks ning kaotab kohevuse. Kätega sõtkudes kulub aega u 10 minutit; lauamikserit (KA kiirus 2) kasutades u 2 minutit. 

Sõelu tainale natuke jahu, kata kauss köögirätiga ja jäta veel umbes tunniks kerkima, kuni see on enam-vähem kahekordistunud. Vajuta tainast üleliigne õhk välja (st vajuta tainast nõu äärtest keskpaiga poole ja sõtku läbi), aseta jahusele pinnale, vormi piklikuks ja lõika noaga u 20 ühesuuruseks tükiks (ühe tüki kaal võiks olla u 50 g). Veereta käte vahel või jahuga kaetud pinnal ilusad ühtlased siledad pallid. Laota tainapallid küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile jättes neile vähemalt 4 cm vahed, kata köögirätiga ja lase veel umbes pool tundi kerkida, kuni need muutuvad veelgi õhulisemaks. Seejärel pintseldada lahtiklopitud ja natukese vee või (vahu)koorega segatud munaga ning küpseta ahjus 220 kraadi juures 15 minutit, kuni kuklid on kuldpruunid. Tõsta kuklid restile, lase jahtuda ja lõika sakilise noaga „kaas” pealt ära. 

Aseta želatiinilehed külma vette; pane pohlad suhkru ja natukese veega (paar sl) kastrulisse. Kuumuta marju keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades ja puulusikaga neid kergelt katki vajutades kuni need on pehmeks muutunud ja purunenud (kulub u 10 minutit). Suru pohlad läbi sõela, sega saadud püree hulka  ligunenud ja kuivaks pigistatud želatiinilehed ning jäta jahtuma. 

Sulata šokolaad ja sega visplit kasutades toorjuustu hulka, lisa pohlasegu ja sega ühtlaseks.  Aseta kreem külmkappi tahenema; kui on kiire, siis pista 10ks minutiks sügavkülma. Piisavalt tahenenud kreem tõsta kas lusika või pritskoti abil kuklitele. Võid kuklist ka natukene sisu välja uuristada, et saaks rohkem täidist panna. Kõige peale aseta tainast „kaas” ning raputa läbi sõela soovi korral peale tuhksuhkrut.

Tummine šokolaadikook õhulise vanillikreemiga kodumaa sünnipäevaks

Kodumaa sünnipäeva puhul tehtavaid toitusid vaadates jääb mulje nagu Eestis midagi muud peale kilu, heeringa, rukkileiva ja kama nagu ei olekski ... :) Kuigi kama mulle meeldib (blogiski on sellega retsepte juba omajagu) ja siin veel üks kreemine maasikatega juustutort, siis tahtsin siiski valmistada vabariigi aastapäeva magustoiduks midagi teistmoodi, kui mõni traditsiooniline kamajahuga maius, kuid samas ikkagi meie armsa lipu värvides. Loomulikult aitasid sinise värvi osas välja vanad head rukkililled, täpselt nagu selle mahlase šokolaadibiskviitide ja kohupiimakreemiga koogi puhul :)

Kuigi sinist värvi saab kreemidele lisada toiduvärvi ja nonparnelle kasutades, siis kodumaa sünnipäevaks on parim koogikaunistus ikkagi meie oma armas rahvuslill! Rukkilille õied tasub suvel kas sügavkülma panna või ära kuivatada, et oleks võimalik talvekuudel kookide ja muud magustoitude ehtimiseks kasutada. Mina kasutan mõlemat varianti - terve õied on sügavkülmutatud karbis ja peale raputatud õielehed on kuivatatud.

Põhjaks oleva brownie-tüüpi koogi küpsust saad tikuga kontrollida - kui torkad tiku u 2 cm äärest koogi sisse ja see ei ole mitte tainaga kaetud, vaid tainapuruga, siis on kook küps. Kindlasti väldi šokolaadikoogi puhul üleküpsetamist - pigem lase koogil natukene vähem aega ahjus olla, kui kauem, sest muidu muutub see kuivaks ja pudisevaks. Kook küpseb pärast ahjust välja võtmist vormis veel ka pisut edasi.

Kui Sul on aega, aseta vorm koos tainaga enne ahju panekut tunniks külmkappi. Enne küpsetamist taina külmas hoidmine tagab, et kook on eriti krõbeda ääre ja pealispinnaga ning keskelt mõnusalt pehme. Sel juhul küpseta kooki 5 minutit kauem.

Retsept ilmus ka Laupäevaleht LP-s.

Kook:

250- 300 g tumedat šokolaadi

60 g nisu- või toortatrajahu

0,5 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

60 g naturaalset kakaopulbrit

250 g toasooja võid

200 g (pruuni) suhkrut (nt heledat või tumedat muscovado’t, fariinsuhkrut, demerara’t)

4 toasooja muna

2 sl kanget kohvi, konjakit või brändit
peotäis või paar röstitud ja hakitud metspähkleid või hakitud Kreeka pähkleid (soovi korral)

Tükelda šokolaad ja sulata sellest 200 g. Sega sõelutud jahu soola, küpsetus- ja kakaopulbriga läbi. Vahusta suhkur ja või kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munad lisades järgmise kui eelmine on võivahuga segunenud.

Sega sulatatud šokolaad õrnalt võivahu hulka, samuti lisa tükeldatud šokolaad, kohv või alkohol ning jahusegu, soovi korral ka hakitud pähklid. Proovi võimalikult vähe segada, et õhku tainas säilitada. Kasuta segamiseks spaatlit tainast alt üles tõstes ja kaussi samal ajal keerates. Tõsta tainas küpsetuspaberiga voodertatud 20X30 cm vormi, silu pind ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 25 minutit.  Lase koogil vormis jahtuda ja lõika ruutudeks.

Kreem:
150-200 g (1 karp) toasooja toorjuustu
3 sl peen- või tuhksuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 dl (1 tops) vahukoort

Vahusta toorjuust suhkrutega, lisa vahukoor ning vahusta tugevaks kreemiks. Laota kreem kas spaatli või pristkoti abil koogile. Võid koogi ka enne meelepärasteks tükkideks lõigata. Kaunista kuivatatud või külmutatud rukkililleõite, riivitud või hakitud tumeda šokolaadi, nonparnellide või hakitud pähklitega. Samuti sobivad lisandiks marjad (maasikad, vaarikad, mustsõstrad, mustikad, pohlad).

Pisut teistmoodi kiluvõileivad

Varasematel aastatel, kui sotsiaalmeedia on meie kodumaa sünnipäeva puhul kiluvõileibade- ja heerigateemalistest postitustest üle ujutatud, olen alati mõelnud, et ei hakka ise omalt poolt enam sellesse tegevusse panustama. Niiet selgi korral ma vabariigi aastapäeval oma kiluvõileibu erinevalt enamikest kaasmaalastest ei pildista (ausõna!), see-eest aga panen kirja veidi teistmoodi idee - keedetud (vuti)munadega on kiluvõileibu söödud juba küll ja küll! :)

Kiluvõileiva retsepti ma siiski jagama ei hakka - usun, et võileiva valmistamine on asi, millega saavad hakkama ka need, kes muidu tõesti mitte kunagi kööki ei satu ja ühtegi muud toitu teha ei oska. Tean vähemalt ühte sellist inimest :D ja usun, et kuigi kiluvõileib on tavapärasest (või, juust, sink) pisut erinev, siis allolevatest instruktsioonidest täiesti piisab, et igaüks saaks vabariigi aastapäevaks maitsva kalaleiva tehtud ;-) Kui aga tundub ikka keeruline ja oleks retsepti vaja, siis soovitan vaadata võileiva tegemisõpetust saatest Terevisioon :D 

NB! Paremal üleval pool olev vutimuna on sellepärast imelik, et sellel oli kaks rebu ... Lihtsalt pidin ära mainima :D

Kiluvõileivad praetud vutimunaga

Rösti leib kas rösteris või kuival pannil; suurema koguse jaoks laota leivaviilud küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta need ahjus 200 kraadi juures krõbedaks. Määri pisut jahtunud leivale võid, aseta vürtsikilufileed ning tee terava noaga ristipidi kerged sälgud, et kiluleiba lihtsam süüa oleks - ilma hakkimata tuleb tavaliselt ühe ampsuga terve kilufilee kaasa.

Prae vutimunad kuumal pannil õli sees ühelt poolt paar minutit kuni munavalge on läbi küpsenud (kollane võiks jääda vähemalt pooleldi vedelaks), tõsta soovi korral majapidamispaberile, et üleliigsest õlist lahti saada ja pisut jahtuda lasta, seejärel aseta igale leivale üks muna ja puista peale hakitud murulauku või rohelist sibulat. Naudi kohe!

"Retsept" ilmus koos kahe teise toreda roa - lõhekreemiga rukkileivakesed ja vanillikreemiga šokolaadikoogikesed - tegemisõpetusega Laupäevaleht LP-s.

Brokoli-kõrvitsapüreesupp lihavabaks esmaspäevaks

Kuigi mul ei ole midagi lihavaba esmaspäeva vastu, siis ise ma seda kahjuks pidada ei saa, sest lihaisu, millest just reedel oma böffi-postituses kirjutasin, on lihtsalt niivõrd suur :D Sellegipoolest jagan ühe mõnusa kreemise ja toitva supi retsepti, mida ise aeg-ajalt valmistan. Esmakordselt tegin seda sügisel, kui minu Brüsselist külla tulnud õde soovis kõrvitsasuppi. Kuna aga mul oli parasjagu veel ka üks pisike brokoli külmkapis, otustasin sellegi supi sisse lisada ja nüüd olengi sel talvel (nii palju, kui sellest ajast üldse olen saanud erinevate reiside vahel aega kodus olla) seda juba mitmeid kordi just niimoodi teinud, kuigi erinevaid kõrvitsasuppe on mul blogiski mitu tükki.

Kõrvits teeb supi kreemjaks ning koort ega toorjuustu ei olegi vaja lisada. Supi paksust saad reguleerida puljongiga. Mina kasutan supi valmistamisel enamasti sügavkülmas olevat kõrvitsapüreed, sest tavaliselt on kõrvitsad nii suured, et pärast ühe toidu valmistamist jääb enamus sellest üle. Viimane kõrvits, mille söögiks ära kasutasin, kaalus 18 kg! Kõrvitsa eest tänan tädi Tiinat, aga selle puhastamine ja ahjus röstimine võttis aega terve õhtu ja karpides täidab see ära ühe keldris oleva sügavkülmiku sahtli, kuigi osa kõrvitsast läks kohe supiks ja koogi sisse.

Sügavkülmutamiseks puhastan kõrvitsa, lõikan selle viljaliha suuremateks tükkideks, küpsetan ahjuplaadile laotatult pehmeks (180 kraadi juures kulub u 30 minutit), püreestan saumikseriga (võib kasutada ka köögikombaini), jaotan karpidesse, lasen jahtuda, panen karpidele kaaned peale ning asetan seejärel sügavkülma. Siis on alati hea võtta, kui vaja mõnda soolast või magusat rooga teha, kuid küpsetistesse lisamiseks tuleks püree eelnevalt sulatada ja üleliigsest vedelikust nõrutada. Õnneks supi sisse võib püree pmst ka otse sügavkülmast võtta, kuigi mina võtan tavaliselt selle ikkagi varem sulama.

Brokoli-kõrvitsapüreesupp

1 keskmine sibul
1-2 küüslauguküünt
0,5 tl tšillihelbeid
1 keskmine brokoli
vähemalt 500 g puhastatud tükeldatud kõrvitsat või kõrvitsapüreed
vähemalt 5 dl kanapuljongit
u 100 g kõva laagerdunud juustu
maitse järgi: soola, pipart, kuivatatud ürte, tšilli- ja paprikapulbrit
lisandiks: extra virgin oliiviõli, fetajuustu, röstitud kõrvitsaseemneid

Haki sibul ja kuumuta seda poti põhjas natukese õli ja või sees keskmisest pisut madalamal kuumusel aeg-ajalt segades u 8 minutit, kuni sibul on pehme ja klaasjas, kuid ei ole pruunistunud. Lisa hakitud küüslauk ja tšillihelbed ning kuumuta segades veel umbes minut. Seejärel lisa puhastatud ja tükeldatud brokoli ja kõrvits või kõrvitsapüree ning kanapuljong. Samuti aseta potti juustu konts, mille muidu ära viskad.

Lase supil keskmisel kuumusel keeda kuni kõrvits ja brokoli on pehmed, seejärel eemalda juustukonts, püreesta supp ja lisa riivitud juust. Aseta pott pliidile tagasi, kuumuta, kuni juust pisut sulab, maitsesta ja serveeri. Peale võid niristada oliiviõli, riivida veel juustu, puistata fetajuustu kuubikuid ja röstitud kõrvitsaseemneid või seemnesegu. Kõrvale on eriti hea krõbeda koorikuga sai või röstitud seemneleib.

Böff - ajatu klassik

Böffist olen küll juba korra blogis kirjutanud, aga et sõbrapäevaks tundus see igati kohane toit - tervislik ja kerge, aga samas piisavalt "kirglik" ;-) - siis võtsin selle pildistamise veel korra ette:) Retsept koos foto ja alloleva jutuga läks koos ühe mu lemmiku jahuvaba tummise ja metspähklise šokolaadikoogiga Valentipäeva puhul Laupäevaleht LP-sse, mille veergudel juba homme jagan meie kalli kodumaa sünnipäeva tähistamiseks sobivaid suupisteid. 

Böff, mille söömist veel 10 a tagasi ettegi ei kujutanud (appi, toores liha ja muna!!!!), on saanud viimaste aastate jooksul mul nii sagedaseks toiduks, et valmistan seda kodus vähemalt korra nädalas ja välja sööma minnes valin peaaegu alati just tartari enda eelroaks. Ja kui varem võtsin pearoaks reeglina kergema kalaroa, siis nüüdsel ajal on mind raske midagi muud peale veiseliha sööma meelitada ... :) Loodan, et viimaste aastate pidev  tungiv vajadus igal võimalusel täiesti toorest (böff, pastrami või carpaccio) või maksimaalselt rare-küpsusastmes veiseliha süüa peagi üle läheb, seniks aga jagan näpunäiteid parima böffi valmistamiseks. Seekord on liharoog südamekujuline; isegi röstitud saiast tegin väikeste piparkoogivormidega südamed, et paremini sõbrapäeva teemasse haakuda :) :) :) 

Toredat ja maitserohket nädalavahetust!!!

Boeuf a la tartare ehk hakitud veiseliha, mille kohta eestlased koduselt “böff” või “tartar” ütlevad, on ajatu klassik, mille leiab ka paljude restoranide menüüst. Kuid siingi kehtib reegel: ise tehtud, hästi tehtud, sest enda valmistatud on alati parim, kuna tead täpselt, kui värske on tooraine (böffi puhul on see eriti oluline!) ja milliseid lisandeid kasutada, et enda jaoks parim tulemus saavutada.

Mina eelistan böffi valmistada liha noaga kraapides, kuid võib kasutada ka hakklihamasinat või poest ostetud veisehakkliha; kuuldavasti töötlevad mõned inimesed liha böffiks ka köögikombaini kasutades. Lihalt eemalda kindlasti kelmed enne töötlemist, kuid rasva soovitan alles jätta - see teeb böffi mahlasemaks ja maitsvamaks.

Kanamuna kollase asemel sobib böffi lisandiks väga hästi ka vutimuna kollane. Toore asemel võid kasutada külmutatud munakollast, sest sügavkülmas muutub selle tekstuur kreemjaks. Selleks aseta terve toores muna 24-ks tunniks sügavkülma seisma. Külmunud muna sulata, koori, eemalda vedelaks muutunud munavalge ja kasuta hangunud kollast.

Hindan böffi puhul lähenemist “less is more”, et võimalikult palju liha enda maitset tunda, kuid lisandid ja nende rohkus on samuti igaühe enda maitse asi. Näiteks võib lisaks retseptis toodud koostisainetele liha hulka segada pisut extra virgin oliiviõli, hakitud oliive või jalapeno pipart, Worcestershire või Tabasco kastet, peeneks hakitud marineeritud kurki, sinepit, sidrunimahla või mõnda vürtsikat punast kastet (Adžika, ketšup vmt). Kõiki loetletud lisandeid võib pakkuda ka böffi kõrvale.

Kuigi traditsiooniliselt serveeritakse selle liharoa juurde enamasti pits viina, et võimalikke toorest lihast ja munakollasest saadavaid baktereid hävitada, siis tegelikult sobib böffi juurde väga hästi mõni valge (nt riesling) või kergem punane (nt pinot noir) vein; šampanja on aga alati kindlapeale minek, eriti pidulikul puhul.

300-400 g veise sise- või välisfileed vm pehmemat tükki (nt petite tender)

värskelt jahvatatud musta pipart, soola(helbeid) ja pisut (u 0,5 tl) suhkrut

1-2 sl kappareid

1 šalottsibul või pool väikest punast sibulat

2-3 anšoovise- või vürtsikilufileed

peotäis hakitud murulauku

2 munakollast

röstitud saia või leiba

Kraabi noaga liha peeneks, allesjäänud tükk haki nii peenelt, kui vähegi saad. Sega soola(helveste), musta pipra, suhkru, kapparite, peeneks hakitud sibula, anšoovise või kilu ja murulauguga läbi. Kui on aega, aseta kausile kile ja lase külmkapis u tunnikene maitsestuda; kui ei, serveeri kohe. Jaota lihasegu kaheks (võid kasutada südamekujulist piparkoogivormi), tee kummagi portsu keskele süvend ja aseta sinna munakollane ning serveeri koos röstitud saia või leivaga. Peale jahvata veel soovi korral musta pipart ning puista soola(helbeid) ja hakitud murulauku.