Lõhe-brokkoli quiche

Lahtist pirukat lõhe ja brokkoliga olen teinud hästi palju kordi, kuna see on üks mu enda lemmikuid ja samas on see alati ka teistele inimestele meeldinud:) Kuna pirukas saab tavaliselt hästi kiirelt otsa, siis  seekord tegin kahekordse koguse ehk terve suure ahjuplaaditäie ja seetõttu on see quiche piltidel õhem, kui tavapärasesse 24 cm läbimõõduga ümmargusse vormi tehtuna.

Põhi:
3 dl jahu (kasutasin seekord 1 dl rukkijahu ja 2 dl nisujahu)
150 g võid
1 tl soola
2 spl külma vett

Näpi jahu, sool ja või purutaoliseks massiks. Lisa vesi ja sega ühtlaseks tainaks. Keera kilesse ja pane pooleks tunniks külmkappi. Kuumuta ahi 250 kraadini. Rulli taigen jahusel pinnal ümaraks kettaks, u 10 cm suuremaks kui vorm. Tõsta tainas 24 cm vormi põhja ja servadele, torka kahvliga tihedalt läbi ning küpseta u 8 minutit. 

Täidis:
300 g lõhefileed (võib olla ka külmsuitsu lõhe v forell)
1 väiksem brokkoli (u 200-250 g)
3 muna
3 dl (vahu)koort
1 küüslauguküüs (soovi korral)
50-100 g juustu (mina kasutasin parmesani)
tilli, soola, (valget) pipart

Lõika kala kuubikuteks ja brokkoli õisikuteks ning hauta seda mõned minutid. Sega omavahel munad, koor, peenelt hakitud küüslauguküüs, riivitud juust ja till. Maitsesta värskelt jahvatatud (valge)pipra ja vajadusel ka soolaga. 

Aseta eelküpsetatud pirukapõhjale lõhe- ja brokkolitükid. Vala üle muna-koore seguga ja küpseta 200 kraadi juures u 25 minutit.

Astelpaju - valge šokolaadi mousse

Mul on blogis vähemalt 5 - kui mitte isegi juba 6 - tumeda šokolaadi-mousse'i retsepti, aga see on kindlasti alles esimene valge šokolaadiga vahu retsept:) Magusa šokolaadiga harmoneerub piisavalt hapukas astelpaju ja kokku on see üks hästi mõnus kreemjas vaht, milles magusa ja hapu tasakaal on ilusti paigas. Ma ei saa öelda, et ma ise eriline mousse'ide fänn olen (ma küll teen neid hea meelega nagu enamikku muidki toite), aga samas on ikkagi tavaliselt šokolaadivahtude (vähemalt ise tehtute ja kindlasti nende, mille retseptid siin blogis on) puhul nii, et ühe ampsu võtad ja enne ei saa pidama, kui kausi v pokaali põhi paistab ... :) Ilmselt on mousse'ide valmistamisel kasulik võimalikult väikseid anumaid kasutada;-)

Astelpajumahla eest võlgnen mina tänu Põhjaka Joelile, kes seda mulle seda lahkumisel kaasa pakkis, aga mahla saab ilusti teha ka külmutatud marjadest. Astelpajumarjad tuleb lihtsalt püreestada (nt saumikseriga) ja läbi sõela ajada, et seemned ja kestad eemaldada. 

Mõnusa vahu jaoks läheb vaja: 

250 g valget šokolaadi
180 ml astelpajumahla
4 suurt muna
400 ml vahukoort
1-2 spl suhkrut
astelpajumarju (otse sügavkülmast, kui värskete hooaeg parasjagu ei ole)

Pane astelpajumahl ja hakitud šokolaadi kaussi, kauss veevannile ning lase šokolaadil sulada. Sega šokolaad mahlaga ühtlaseks. Võta kauss tulelt ja jäta mõneks minutiks jahtuma. Lisa munakollased ja sega ühtlaseks. 

Mikserda munavalged pehmeks vahuks (NB! kui üle vahustad, siis jääb munavalgevaht mousse'i sees tükki ja ei segune ilusti ära). Lisa u kolmanik munavalgevahust šokolaadisegule ja sega ühtlaseks. Sega ülejäänud munavalgevaht kahes osas spaatliga alt üles tõstes mousse'iga segi. 

Mikserda 250 ml vahukoort vahtu ja lisa ettevaatlikult spaatliga alt üles tõstes mousse'iga. Jaota mousse 6 pokaali v kaussi, kata kilega ja lase vähemalt 3 h külmas taheneda. 

Serveerimiseks vahusta ülejäänud vahukoor suhkruga ja pane kas pritskotiga mousse'i peale v serveeri kausiga vahu kõrvale. Puista peale astelpajumarju ja soovi korral münti.

Pasta suitsulõhega

Kuna viimasel ajal on siin koogid ja magustoidud domineerima hakanud, siis võtsin ennast kokku ja tegin pildi ühest lihtsast, aga väga maitsvast pastast. Kasutasin seekord külmsuitsulõhet ja peale tõmbasin juustunoaga ohtralt õhukesi parmesaniviile. Parmesan on lihtsalt nii hea, et kui pool pastat on söödud ja juust otsas (no iga ampsuga läheb suhu ju ka viil parmesani):), siis viilutan tavaliselt uue koguse seda juustu pastale peale:) 

Tõeliselt hea, lihtne ja kiire toit - soovitan;-)

Vaja läheb:
u 250-300 g (täistera) makarone
1 väiksem sibul
1 küüslauguküüs
1 dl valget veini
poole sidruni mahl
2 dl toidukoort
200 g (külm)suitsulõhet v -forelli
u 100 g parmesani
(värskelt jahvatatud) valget pipart
kirsstomateid  ja värsket tilli v basiilikut (soovi korral)

Keeda pasta vastavalt pakendi juhistele (pane keeduvette kindlasti natukene õli ja soola), kurna ning pane potti tagasi.

Haki sibul ja küüslauguküüs. Prae sibulat pannil õli ja või segus madalal kuumusel vähemalt 5 minutit, kuni see hakkab klaasjaks muutuma. Lisa peenelt hakitud küüslauk ja kuumuta veel paar minutit, aga vaata, et kumbki ei pruunistuks. Lisa sidrunimahl ja vein, sega läbi ja kuumuta u 5 minutit, kuni vedelikku on u poole vähem. Lisa toidukoor, tükeldatud lõhe, maitesesta valge pipraga ja kuumuta kastet veel mõni minut. Vajadusel maitsesta soolaga.

Vala kaste potti keedetud ja nõrutatud pasta peale, sega läbi ja serveeri kohe. Peale tõmba (juustu)noaga parmesanilaaste ja juurde sobivad hästi kirsstomatid ning till (mul oli till seekord sügavkülmast) või värske basiilik. 

Granadillitrühvlid

Võiks kirjutada küll eilsetest värsketest muljetest Põrgust, Teletorni restost v Clazz'ist,  aga jätan need siiski edaspidiseks ja kirjutan täna ikkagi hoopis natukene Fish&Wine'ist, mis on üks lihtsate ja üldiselt maitsvate toitude ning mõnusa atmosfääriga söögikoht, mille kõrval asub hea valiku ning sõbralike ja kompetentsete müüjatega veinipood. Kuna minu elukutsega inimeste seas on F&W kohe eriliselt popp koht (ilmselt tänu kõigi suuremate büroode suht vahetule lähedusele, eriti eelmises asukohas Tatari tänaval), siis olen päris palju kordi F&W-sse lõunale (ja vahest ka õhtul veini jooma) juhtunud, aga ühel õhtul käisin seal hoopis õhtust söömas. Ja tavapärase seltskonna ehk oma ametikaaslaste ja (eks)kolleegide asemel olin kala ja veini restos koos teiste omasugustega ehk (toidu)hullude toidublogijatega, kellega me enamiku asju talvisest menüüst ära proovisime. Ja kuigi igati head olid kõik sel õhtul proovitud toidud, siis kaks asja olid minu arvates kohe erakordselt head:)

Üks neist oli foie gras, mis on vaieldamatult parim, mida ma Eestis kunagi saanud olen. Nüüdseks on sellest õhtust juba ligi kuu aega möödas, aga seda ma mäletan, et maksa oli 24 h portveinis ja jõhvikamahlas (ja mingis alkoholis vist veel) marineeritud, juures olid mõnus tikrimoos ja rosina-pähklileib. Paraku kevadmenüüs sellel hõrgutisel kahjuks enam kohta ei ole ja nuumhane/pardi maks läheb auga välja teenitud suvepuhkusele, aga loodetavasti on ta sügisel jälle tagasi, et meie kõhtusid rõõmustada:)

Ja siis need granadillitrühvlid ... Granadill ja tume šokolaad koos on lihtsalt vastupandamatu kombinatsioon ja need trühvlid tõesti sulasid suus! Õhkasime kõik vaimustunult:):):) Kusjuures, ei saa mainimata jätta, et ühe söögikoha omanik, kellele hiljuti neid trühvleid kiitsin, rääkis mulle, et F&W granadillitrühvlid on tema meelest nii head, et ta käib neid F&W-st endale suisa koju kaasa ostmas ja naudib neid siis vähehaaval korraga:):):) F&W trühvlid on ka selles süüdi, miks siin blogis viimasel ajal granadill domineerib, sest nende imemaitsvate kommide tõttu otsustasime sel õhtul blogarditega endale välismaalt suure kasti külmutatud granadillipüreed tellida (no ei saadeta seda meile siia lihtsalt ühe kilo kaupa):) Loodetavasti jõuab see püree Eestis varsti ka jaemüüki ja nagu ma juba varasemalt lubasin, annan sellest kohe ka siin teada:) 

Trühvlite retsepti osas aitas õnneks hädast välja Suur kokaraamat, mis on nüüd lõpuks ometi ka eestikeelsena olemas. See on ka üks neist kokaraamatutest, mida ma soovitan kõigil toiduvalmistamis- ja kokandushuvilistel endale soetada. On muidugi palju teisigi väga häid raamatuid, aga see on üks põhjalikumaid ja mitmekülgsemaid teoseid, mida mina olen lugema juhtunud, samas lihtne ja praktiline, sisaldades palju üksikasjalisi piltidega õpetusi (nt kuidas erinevaid kalu fileerida). Ühesõnaga - puhas kuld:D Minge lehitsege Suurt kokaraamatut poes ja saate aru, millest räägin:) Uskumatult hea raamat, kus kõik oluline ja veel rohkemgi on olemas! Retseptid on usaldusväärsed ja töötavad ning seda raamatut juba lihtsalt niisama lehitsedes saab palju targemaks;-)

Ja enne, kui lõpuks trühvlite retseptini jõuan, tahtsin veel öelda, et natutige šokolaadi kuni see on veel odav luksus:) Selle põneva  saidi (Future Timeline) kohaselt on aastaks 2031 šokolaadist saanud sama haruldane ja kallis luksuskaup nagu kaaviar (siin kirjutatakse sellest täpsemalt), niiet ärge ennast tagasi hoidke;-) Retseptis toodud kogusest saab küll suure hunniku trühvelid, aga nende realiseerimise pärast pole ilmselgelt vaja muretseda:D 

Aga lõpuks siis trühvlite retsept ka:)

700 g šokolaadi (retseptis oli ettenähtud piimašokolaad, aga mina kasutasin 60% ja 70%-lise kakaosisaldusega tumedaid šokolaade)

100 g võid 

2,5 dl granadillimahla (u 20 granadilli)

40 g mett 

kakaopulbrit

Lõika või kreeka pähkli suurusteks tükkideks ja jäta toasaooja pehmenema. Haki šokolaad sakilise noaga peeneks. Kata suurema neljakandilise koogivormi (mul oli 23X34 cm vorm) põhi ja servad küpsetuspaberiga.

Lõika granadillid pooleks, uurista lusikaga sisu välja ja pane sõela sisse kausi kohale, et mahl välja voolaks.

Vala granadillimahl ja mesi potti ning kuumuta keemiseni. Lisa peotäishaaval hakitud šokolaad. Sega tasakesi puulusikaga, nii et alustad segamist keskelt ja liigud aegamööda serva poole.

Kui šokolaad on korralikult segunenud, lisa vähehaaval või ja sega samamoodi. Vala šokolaadikreem ettevalmistatud vormi sisse ja hoia külmas u 2 h.

Kata laud küpsetuspaberiga, tõsta sellele tahenenud šokolaad ja lõika tükkideks. Sõelu kakaopulber küpsetuspaberile, tõsta trühvlid ükshaaval kakaopulbrisse ja keera kahvliga ringi. Tõsta trühvlid sõelale, et liigne kakao läbi sõela maha pudeneks.

Täiuslik Pavlova granadilliga

Pavlovat küpsetan ma viimastel kuudel ikka päris tihti, sest see lihtsalt on selline täiesti geniaalne imelihtne kook, mida armastavad ka mitte-magusasõbrad ning mida annab kombineerida erinevate asjadega alates õuntest, rabarberist, aprikoosi- ja sidrunivõidest, lõpetades muude (hapukate) puuviljade ja marjadega. Munakollaseid saab aga lisaks minu "tavalise" Pavlova juures loetletud kookidele (nt marjadega juustukook, šokolaadi-rummipirukas, klassikaline (ehk ilma beseekihita) Key Lime Pie ja Key Lime juustukook) kasutada ära ka sõrnikute või vaniljekreemi valmistamisel.

Mõni aeg tagasi jäi mulle silma ajakirjast Delicious Perfect Pavlova retsept, mis loomulikult(!):) tuli esimesel võimalusel järgi proovida. Tegin siiski selle retsepti järgi vaid Pavlova enda ehk beseepõhja - täidise katsetamine jääb siiski suveperioodi, kui värsked vaarikad on aiast võtta ja Eestis müüdavad virsikud/nektariinidki väheke magusama maitsega. Seekord valmistasin (täiusliku) Pavlova peale hoopis granadilli-curd'i, aga granadilli võib retseptis rahulikult sama koguse astelpajumahlaga asendada. Minu arvates on see röstitud metspähklitükkidega pehme põhja ja hapuka granadillikreemiga kook absoluutselt täiuslik, niiet peaks vist Delicious ajakirja meeskonnale kirjutama, et nad oma Pavlova koogi nime ära muudaksid:D Ma tõesti ei kujuta ette, et võiks olla midagi Pavlovaga veel paremini sobivat kui granadill:) Lihtsalt superhea kooslus!:) Ja kui ma muidu armastan lemon curd'i, siis pärast granadillivõide esmakordset tegemist ei ole ma üldse kindel, et ma sidrunivõiet enam eriti tihti valmistama hakkan, sest granadilli oma on lihtsalt niiiiii palju maitserikkam... :)

Järgmisel pildil ongi täiuslik Pavlova isiklikult. Tõe huvides pean igaks juhuks mainima, et tegin seekord selle kaheksast tavasuuruses munavalgest (muid koostisosi kasutasin siiski resteptis toodud kogustes), et kõik granadilliparfee tegemisest alles jäänud munavalged ilusti ära kasutada. Päris suur Pavlova tuli välja:)

Pavlova:

6 suurt munavalget 

300 g (tuhk)suhkrut

1 tl vanilje- v 0,5 tl mandliekstrakti

50 g röstitud ja hakitud sarapuupähkleid 

Soojenda ahi 120 kraadini. Tee ahjuplaadile asetatud küpsetuspaberile 26 cm läbimõõduga ring.

Vahusta munavalgeid kuni tekivad kõvad tipud ja lisa pidevalt edasi vahustades suhkur. Kui suhkur on lisatud, vahusta veel 5 minutit kuni vaht on tugev ja särav. Sega vahu hulka ettevaatlikult vaniljeekstrakt ja hakitud pähklid, mida on eelnevalt ahjus röstitud ja millelt kestad eemaldatud.

Kuhja beseevaht küpsetuspaberile ringi sisse. Tee keskele lusika tagaseljaga süvendus, et ääred oleks natukene kõrgemad. Küpseta ahjus 2 tundi ja 30 minutit. Keera ahi kinni ja jäta kook ahju kuni see täielikult jahtub.

Tõsta jahtunud Pavlova alusele ja laota peale granadillivõie.

Granadillivõie:

90 ml granadillimahla
30 ml sidrunimahla
100 g suhkrut
2 suurt muna
2 suure muna kollast
näpuotsatäis soola
85 g võid

Selle koguse granadillimahla jaoks on vaja u 7-8 granadilli. Lõika granadillid pooleks, uurista lusikaga sisu välja ja pane sõela sisse kausi kohale, et mahl välja voolaks.

Võide tegemiseks kasuta kas paksupõhjalist potti v kaussi, mille oled veevannile asetanud. Vispelda kokku granadilli- ja sidrunimahl, suhkur, sool, munad ja munakollased ning seejärel lisa võikuubikud. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt vispliga segades kuni või on sulanud. Suurenda kuumust natukene (keskmise kuumuseni) ja sega vispliga hoogsalt kuni segu muutub moosisarnaseks. Granadillivõie on valmis, kui visplit segust tõstes hoiab segu potti tagasi langedes oma kuju. Kurna võie läbi sõela ja hoia külmkapis. 

Granadillivõide peale omakorda pane toorjuustukreem, milleks sega vispliga ühtlaseks:

400 g toasooja toorjuustu 

4 spl kondenspiima ja 

1 tl vanilje- või 0,5 tl mandliekstrakti (soovi korral)

Katte peale panin seekord granadilli viljaliha, aga sobivad hästi ka sügavkülmast võetud astelpajumarjad.

Kondenspiimaga marja-toorjuustu kook

Seda kondenspiima ja kohupiimaga magusa kreemise täidise ja hapude marjadega toorjuustukooki tegin kahe päeva jooksul kaks korda, sest esimesel päeval võtsin koogi külla kaasa ja pilti ei saanud. Kuna aga kook tuli välja selline, mille retsepti lihtsalt peab jagama:), siis pidingi selle kohe järgmisel päeval uuesti küpsetama. Mitte, et selles midagi halba oleks, sest seda muret, et mõni hea kook üle jääks v seda ära ei söödaks, niikuinii kunagi ei ole ju;-) 

Üks noormees, kes muidu kooki ei pidavat sööma, sest tal on jäänud lapsepõlvest mälestus, et koogid on kõik kuivad ja vähemagusad, sõi seda kohe mitu tükki. Aga peab ka mainima, et see kondenspiima ja marjadega kook on tõeline vastand nii kuivale kui ka vähemagusale koogile:)

Kook on täpselt selline, nagu mulle meeldib, st õhuke põhi ning palju mõnusat mahlast ja kreemist täidist, mille magususega harmoneeruvad hapud koduaia marjad. Kiire ja lihtne teha ka - nagu tegevuskäigust näha, on nii põhja kui täidise puhul ainult koostisosade kaalumise ja kokkusegamise "vaev":) Rukkijahu võid asendada kas osaliselt v täielikult nisujahuga, aga mulle endale meeldib rukkijahuga rohkem, sest nii on põhja maitse rustikaalsem ja kuidagi armsalt tahumatum. Eelistan küpsetisi valmistada rukkijahust kasvõi juba selle pärast, et erinevalt valgest rafineeritud nisujahust on rukkijahus (eriti täisterajahus, mida mina alati kasutan) igasuguseid kasulikke toitaineid ja vitamiine.

Põhi:
1 dl suhkrut
2,5 dl rukkijahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl soola
1 suur muna
100 g võid

Täidis:
150 g kondenspiima
3 suurt muna
300 g vaniljemaitselist kohupiimapastat
400 g toorjuustu
1 tl vanilje- või 0,5 tl mandliekstrakti
150-200 g punaseid sõstraid vm marju, nt musti sõstraid, kirsse, pohli v vaarikaid (otse sügavkülmast)

Põhja tegemiseks sega omavahel suhkur, sool, rukkijahu ja küpsetuspulber, näpi sisse tükkideks hakitud või, lisa muna ja sega kõik ühtlaseks taignaks. Suru taigen (vajadusel kasuta veel paar spl rukkijahu, et taigen sõrmede külge ei jääks) ettevalmistatud (st võitatud ja jahuga ülepuistatud) 24 cm läbimõõduga lahtikäiva koogivormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Hoia vormi kuni täidise valmimiseni külmas.

Täidise ained (va marjad) peaksid olema toasoojad, niiet võta need paar tundi enne külmast välja. Sega kõik täidise koostisosad (va marjad) vispliga ühtlaseks, vala vormi, puista ühtlaselt pinnale punased sõstrad ja küpseta ahjus 180 kraadi juures u 50-55 minutit. Lase toatemperatuuril jahtuda ja hoia enne lahti lõikamist paar tundi külmas, et täidis ilusti taheneks.

Hummus kahel moel

Hummuse kodus valmistamise puhul on see suur eelis, et saad seda süüa nii palju kui tahad - sõpradel külas olles on ju alati vaja viisakuse piiridesse jääda:) Ma hakkasingi hummust tänu sellele ise tegema, et saaks seda piiramatult süüa:D Soovitan retseptis toodud koguseid kahekordistada, kui külalisi on oodata, kuigi hummusega on lood tegelikult samamoodi nagu pestogagi, et kindlaid koguseid ei ole, vaid iga asja tuleks lisada tunde järgi vastavalt oma maitsele. Pmst on nii, et võta purgist kikerherned, kurna ja püreesta need koos oma äranägemisel valitud koguse küüslaugu, sidrunimahla, tahini, oliiviõli ja maitseainetega. Ise vali, millist pipart kasutad maisestamiseks, samuti kui palju tahad tahinit lisada. Kindlasti ära koonerda sidrunimahlaga, sest mõnus hape on hummuse puhul väga oluline!

Hummus on üks igati kasulik ja tervislik asi (sisaldab ohtralt valku, olulisi amonihappeid, vitamiine jm vajalikke aineid, muuhulgas ka Omega 3 rasvahppeid, magneesiumi ja kaltsiumi) ning selle kasulikest omadustest saate nt siit lugeda. Kuivatatud kikerhernestest pidavat saama oluliselt toitainerikkama hummuse, kui konserveeritutest, aga ma ise lähen enam-jaolt siiski kergema vastupanu teed. Konservi puhul on lihtsalt avamise vaev, aga kuivatatud kikerherneid tuleb enne öö osta vees leotada ning seejärel pikalt keeta. Kuna aga on kindlasti inimesi, kes on eelistavad teha hummust kuivatatud kikerhernestest, siis panen allapoole kirja ka selle retsepti (pärit on see ühest gluteenivabade toitude raamatust, mille autorid on Lyndel Costain ja Joanna Farrow), mida ma olen paaril korral kasutanud.

Tahinit e seesamiseemne pastat saab päris mitmest poest juba osta, aga võid selle asemel kasutada ka maapähklivõid. Ma ise pole küll veel proovinud maapähklivõiga hummust teha, sest tahinit on mul kodus alati piisavalt erinevalt maapähklivõist, mille avatud purk paraku ühe-kahe päevaga tühjaks saab, aga ma usun, et tulemus on igati hea. Nigellal on isegi retsept maapähklivõiga hummuse kohta:) Ehk õnnestub seda Nigella retsepti mõnikord endalgi proovida, kuigi see on minu poolt tehtavast hummusest oluliselt erinev.

Hummus sobib eriti hästi dipikastmeks nii aedviljast suupiste (nt porgandi, kurgi, paprika v selleriribad), lavaši- ja leivakrõpsudega (pildil on sarapuupähklitega leivast tehtud krõpsud), kui ka määrimiseks grillitud v röstitud pitataskutele, leivale (väga hea nt pähklileivaga) v saiale. 

Minu hummus:

400 g kikerherneid (konserv)

2-3 spl tahinit 

1-2 küüslauguküünt 

1 sidruni mahl 

1-2 spl oliiviõli

1/2 tl vürtsköömneid, paprikapulbrit, jahvatatud tšilli  või cayenne'i pipart (soovi korral)

värskelt jahvatatud musta pipart ja soola (soovi korral)

hakitud lehtpeterselli (soovi korral)

Haki küüslauk, kurna kikerherned (jäta vedelik alles) ja pane koos tahini, sidrunimahla ja oliiviõliga blenderisse v köögikombaini v püreeri kasutades  saumikserit. Lisa soovi korral ka petersellilehed ja meelepärased maitseained (mina kasutasin seekord tšillipulbrit). Töötle segu ühtlaseks kreemiks. Vajadusel lisa kikerherneste nõrutamisel alles jäänud vedelikku kikerhernekonservist (mina vist kasutan tavaliselt isegi ligi poole vedelikust ära), et saavutada mõnus kreemjas tekstuur. Serveerimisel raputa peale sama maitseainet, mida sisse panid, samuti võid peale tilgutada oliiviõli, lisada petersellilehti v sidruniviile.

Kuivatatud kikerhernestega hummus:
150 g kuivatatud kikerherneid
2 sidruni mahl
3 jämedalt hakitud küüslauguküünt
3 spl oliiviõli + peale tilgutamiseks
150 ml tahiinit (ma olen tegelikult natukene vähem pannud)
soola, pipart

Pane kikerherned rohke külma veega likku vähemalt 12 tunniks. Kurna, pane koos värske veega potti ja keeda 10 minutit. Seejärel keera kuumust vähemaks ning lase 45-60 minutit podiseda (e madalal temperatuuril kergelt keeda) kuni kikerherned on täiesti pehmed. Kurna kikerherned uuesti korralikult ära.

Püreesta kikerherned, lisa ülejäänud ained ning töötle kõik ühtlaseks. NB! Mida kauem töötled, seda kreemjam tekstuur jääb. Maitsesta soola ja pipraga ning piserda serveerimisel peale oliiviõli. Pähklileival maitseb imehea:)

Valge šokolaadi panna cotta GRANADILLIkastmega

GRANADILL (ik passion fruit) on üks eriliselt mõnus puuvili, korraga nii magus kui ka hapu ning ülimalt maitsev:) Granadillist on Kätrin juba väga armsalt oma päikselises blogis kirjutanud, samuti lisanud üliahvatleva granadillivõide retsepti, mida kindlasti proovida tasub. Ma ei saa aga siiski kuidagi jätta mainimata, et see granadilli-nimetus on tõesti (nagu Kätringi kirjutab) millegipärast kuidagi jube keeruline - ma ei tea ühtegi juhtu, kus granadilliga magustoite söögikohtade menüüdes ka õige nimega nimetataks, ikka on tegemist kas passio(o)ni, kire- või kannatusvilja nimelise šedöövriga. Võiks korraldada suisa konkursi, et äkki keegi leiab mõne Eestis asuva kohviku v resto menüüs granadilli korrektselt kirjutatuna:) Kui üks selline söögikoht Eestis tõesti peaks leiduma, siis auhinda küll andma ei hakka, selle-eest aga ootab seda ees au ja kuulsus :D

Granadill granadilliks, aga mis puutub üldse köögi- ja söögialasesse sõnavarasse, siis oleme me kõik suhteliselt nukras seisus, sest väga palju terminid on uued ja tundmatud ning alles viimastel aastatel (või viimasel paaril aastakümnel) meile jõudnud ning nende kohta eestikeelset korrektset vastet leida on suhteliselt raske. Samas alati ei peagi -  nt bisque, brioche, panna cotta, brunoise jne jne on rahvusvaheliselt tuntud mõisted ja kasutusel teistes keelteski algsel kujul. Igal juhul soovitan lugeda Marju eelmise aasta emakeelepäeva blogipostitust, kus on päris palju termineid, mida valesti kasutatakse (ma ise olen loomulikult samuti korduvalt eksinud) ja viiteid veebilehtedele, kus on täiendav info korrektse keelekasutuse kohta. Mulle endale on need küll igati abiks olnud:)

Aga kui panna cotta'st rääkida, siis see on tõeliselt mõnus:) Valge šokolaadiga on see klassikaline magustoit veelgi kreemjam ja hapukas granadill täiendab siidjat magusat tekstuuri ideaalselt. Mina tegin kastme granadillipüreega, mida hetkel veel Eestis saada ei ole, aga siseinfo ütleb, et üks tore pood selle siiski varsti müüki võtab. Luban, et annan teada, kui see õnnepäev käes on;-) Panna cotta juurde võib senikaua aga lihtsalt värsket granadilli kasutada ilma üldse kastme keetmisega vaeva nägemata.

Panna cotta jaoks läheb vaja:

4 dl vahukoort
1 dl piima
50 g suhkrut
2 suurt v 4 väikest lehte želatiini v 10 g želatiinipulbrit
100 g valget šokolaadi

Pane piim ja koor koos suhkruga potti ning kuumuta keemiseni. Võta pott tulelt ja sega sisse hakitud šokolaad. Sega kuni šokolaad lahustub ning seejärel lisa želatiinilehed, mida on 5 minutit külmas veel leotatud (ja enne koorele lisamist on neist ka vesi välja pigistatud). Kui kasutad želatiinipulbrit, siis sellega käitu vastavalt pakendi juhistele. Vala segu pokaalidesse, kausikestesse vm meelepärastesse vormidesse - retsepti kogusest saab 4 väiksemat (u 150 ml) vormitäit.

Lase külmas vähemalt 3-4 h taheneda enne serveerimist. Kui soovid panna cottat serveerida vormist välja võetuna, siis enne vahukooresegu vormi panekut tee vormi põhi natukese külma veega märjaks. Enne panna cotta vormist välja löömist aga hoia vormi paarkümmend sekundit kuuma vee sees ning libista nuga vormi ja panna cotta vahelt läbi.

Granadillikaste:
1,5 dl granadillipüreed v granadilli viljaliha (u 10 granadilli)
0,5 dl sidrunimahla
0,5 dl suhkrut
1-2 spl rummi (soovi korral)

Lõika granadillid pooleks, võta viljaliha lusikaga välja ja pane koos sidrunimahla, suhkru ja rummiga väiksesse potti. Keeda kastet u 6-7 minutit kuni pakseneb. Hoia kastet külmas ja serveerides vala kas panna cotta peale v kannuga kõrvale, et igaüks saab ise kastet sobivas koguses lisada.

Kookospiima-pannkoogid

Pannkookide muudatustega retsept pärineb ühest Santa Maria reklaamvoldikust. See oli üks tore leid, sest sellised kookospiimaga pannkoogid on gluteenivabad, aga tõeliselt mõnusa tekstuuriga ja maitsevad jube hästi:) Magus ja hapu on nendes pannkookides mõnusalt tasakaalus, krõbedus ideaalne ja sobivad süüa nii igasuguste (toor)mooside kui ka (vahtra)siirupi ja meega. Olen neid nüüdseks juba mitmel pühapäeva hommikul küpsetanud ja alati on need viimse kui tükini otsa saanud. Ehk siis sõrnikud on endale nädalavahetuste hommikuteks kõva konkurendi saanud;-) Kui sööjaid on juba kolm-neli või veelgi rohkem, soovitan teha vähemalt kahekordse koguse. Praadimiseks sobib ideaalselt kookosõli v -rasv (kuidas kellelegi meeldib seda nimetada). 

Mina tegelikult kasutan kookosõli peaaegu alati praadimiseks, kui see vähegi toidu maitsega kokku sobib, samuti kookide sees muude õlide asemel. Hiljuti ühel õhtusöögil olles sattusin Elisega kookosõlist rääkima ja Elis mainis, et Piprapoes maksab pooleliitrine purk vaid natukene üle 5 euro. Tundus uskumatu ja ilmselt ei usuks ma seda müstilist hinda siiani, kui ma poleks ise Piprapoes käinud ja hinnasilti oma silmaga näinud. Siiani olen ostnud kookosõli looduspoodidest, kus sama koguse eest küsitakse ligi kolm korda rohkem raha. Vaatasin veel kodus kookosrasva purgi üle ja tõesti - sildil oli hind 13 eurot sentidega ... Ma ilmselt sellest muidu ei kirjutaks, aga lihtsalt igaks juhuks - ehk on teisigi peale minu, kes ei ole siiani taibanud kookosrasva siin samas mugavalt kesklinnas asuvasse Piprapoodi ostma minna, vaid sõidavad ekstra mõnda ökopoodi :D

Kookosõli kasulikkusest võib muidugi rääkima jäädagi:) Kuigi tegemist on küllastunud rasvaga (90% ulatuses), on see siiski igati kasulik, sest sisaldab lühikese ja keskmise ahelaga rasvhappeid, mis kiirendavad organismi ainevahetust. See on ühtlasi ka ainus õli, mis aktiveerib kilpnäärme tööd, samuti aitab reguleerida veresuhkru taset. Õlis sisalduv lauriinhape aga pidi aitama hoida kontrolli all vere kolesteroolitaset ja vererõhku ning olema mikroobidevastase toimega. Lisaks tõhustab kookosõli kaaliumi ja magneesiumi ning rasvas lahustuvate vitamiinide imendumist. Nt siit saab pikemalt lugeda, kui hea asi see kookosõli ikkagi on:) Kusjuures, kuna kookosõli rääsub ja oksudeerub aeglaselt, siis sobib see ideaalselt praadimiseks. Ja väga hästi sobib see õli ka välispidiseks kasutamiseks - pidavat nii kuiva naha kui ka juustega imet tegema;-)

Pannkookide jaoks läheb vaja:
2 muna
1 spl vaniljesuhkrut
2 spl (rafineerimata roo)suhkrut
soola
2 dl kookospiima
5 kuhjaga spl riisijahu
poole sidruni v laimi mahl

Vispelda munad suhkrutega ühtlaseks, lisa kookospiim, sool, riisijahu ja laimi- v sidrunimahl. Lase taignal mõni minut paisuda ja küpseta kookosõlis keskmisel kuumusel pannkoogid. 

Kreemjas jõhvikasõir

Kõigepealt tahaks soovitada - seekord isegi õigeaegselt ehk sel ajal kui filmid ikka kinokavas on:) -  kahte head filmi kinos Artis. Mõlema filmi tegevus toimub küll Pariisis, aga tegemist on kahe kardinaalselt erineva teosega. Alles eile Eestis esilinastunud Cannes'i filmifestivalil žürii peapreemia saanud film Poliss põhineb päris elus aset leidnud sündmustel, aga samas ei ole siiski tegemist masendava filmiga (pisardama pani ainult üks koht), vaid kohati päris karme asju on näidatud läbi huumoriprisma. Vaataja saab teada nii seda, mida teha (nuti)telefoni tagasisaamiseks, kui ka huvitavaid viise emadele laste magamapanekuks (kuigi tegelikult muidugi on asi naljast kaugel). Poliss ei ole küll rusuv, aga samas ei ole tegemist ka mainstream filmiga (mitte, et mainstreamil midagi viga oleks - ma ise tavaliselt mainstream filme vaatangi):)

Teise filmi puhul aga tasub ilmselt kiirustada, sest La Delicatesse (tõlgitud kui "Õrnad tunded") on kinos jooksnud juba päris jupp aega. Peaosas on prantslaste poolt palavalt armastatud (täiesti arusaadavatel põhjustel ju - keda ta ikka külmaks jätaks?!) Audrey Tautou, kes särab nagu alati nii oma välise ilu kui ka näitlejameisterlikkusega. Film on küll kvalifitseeritud kui romantiline komöödia, aga sellest ei tasu ennast häirida lasta, sest kuigi kohati on film ka naljakas ja ehk natukene romantilinegi, ei ole sellel mingit sarnasust tavapäraselt sellesse kategooriasse kuuluvate enamjaolt Hollywood'i päritolu filmidega. Midagi eriti diipi samas ka ei ole, vaid pigem selline lihtne armas meelelahutus, mille puhul prantsuse keel, tegevuskoht Pariis ja Audrey Tautou peaosa mängimine annavad ekstra sära juurde:)

Aga kui nüüd sõirast ehk kohupiimajuustust rääkida, siis see on väga mõnus kevadpühade söögilaua täiendus või miks mitte ka asendus pašale:) Retsept on pärit ajakirja Oma Maitse 2008.a. märtsinumbrist ja on mind juba mitu aastat "truult teeninud":) Mulle meeldib sõira teha kuivatatud jõhvikate v aprikoosidega, aga väga hästi sobivad ka igasugused värsked ürdid (nt till, petersell, murulauk, salvei), köömned ja küüslauk. NB! Sõira valmistamisel (nagu pasha puhulgi) ei tohi kasutada ricotta't, kuna ricotta on ise juba vadakust tehtud, siis selle kuumutamisel enam vadakut ei eraldu ja kohupiimamass ei tahene, vaid jääb vedel ja laialivalguv.

Jõhvikasõira on mõnus süüa nii värske rukkileivaga kui ka näksida lihtsalt niisama veini kõrvale koos küpsiste ja leivakrõpsudega. Ajakirjas oli see sõir koos salatiga serveeritud, mis on ka ilmselt väga hea variant. Selle juustu konsistents on mõnus kohupiimane ning soolaka juustu ja magusa jõhvika kooslus on minu arvates jube hea:) 

Vaja läheb:
400 g lahjat kohupiima (NB! mitte ricotta't)
500 g hapukoort
5 dl piima
50 g võid
3 muna
1 tl soola
50-60 g kuivatatud jõhvikaid v aprikoose

Sega kohupiim, hapukoor ja piim potis ühtlaseks. Kuumuta pidevalt segades keemiseni ehk kuni hakkab õrna roheka tooniga vadakut eralduma. Vala segu marliga kaetud sõelale ja lase vadakul välja nõrguda. Ära suru ega vajuta sõirasegu, sest selle enda raskusest piisab. Juustusegust väljanõrgunud vadakut aga saab kasutada leibade, saiade, karaskite ja kookide (sh pannkoogid) küpsetamisel.

Haki jõhvikad v aprikoosid väiksemaks, sest siis on sõira mugavam lõigata. Klopi kausis munad lahti ja maitsesta soolaga. Kuumuta potis või, lisa sõirasegu ja munad ning kuumuta segades mõnikümmend sekundit. Ära lase segul keema tõusta. Lisa hakitud jõhvikad ja vala segu marliga kaetud sõela peale. Aseta peale vajutus ja hoia külmikus vähemalt ööpäev.