Vürtsikas supp krevettide ja kookospiimaga

See on üks vürtsikas ja toitev supp, mida on väga lihtne valmistada (retsept ilmus Laupäevaleht LP-s). Krevetid võid asendada ka kala või kanaga - olen teinud mõlemaga ja igati hea on olnud alati:) Kala ja kana tuleks samuti eelnevalt praadida ja maitsestada ning lisada supi sisse koos kookospiima ja koriandriga, mitte alles kaussidesse nagu krevetid. Viimastega lihtsalt peab olema ülimalt ettevaatlik, et neid mitte liiga palju kuumutada, sest parimad on ikkagi kergelt kuuma saanud krevetid, mitte pikast küpsemisest tuimaks ja kummiseks muutunud mereannid.

Värskete krevettide valmisel on oluline, et nad oleksid veel kergelt nö mere- ehk soolveelõhnalised ning keha oleks mustade täppideta ja tihke. Kui ostad külmutatud krevette, siis selle roa jaoks vali keetmata variant. Sulatada tuleb külmunud krevette aeglaselt, hoides neid külmikus, mitte toatemperatuuril. Siin räägin pisut ka värskete tiigerkrevettide puhastamisest.

Valgurikkad krevetid sisaldavad seleeni, B-12 vitamiini, rauda, fosforit ja vaske. Samuti on need karotenoid astaksantiini allikaks. See antioksüdant toodetakse roheliste vetikate poolt päikesevalguse toimel. Need vetikad on krevettide toiduks. Krevetid on küll kolesteroolirikkad, kuid nende söömine tegelikult vähendab nn halba kolesterooli (LDL) ja tõstab hoopis nn hea kolesterooli (HDL) taset.

Puljongi valmistamiseks kasutan ma enamasti fond'i ehk kontsentraati, mis võimaldab täpselt endale meelepärane kogus puljongit valmistada. Vahel keedan seda ka ise (kanapuljongi tegemisõpetus on blogis olemas) ja ülejääva koguse, mida kohe ära ei kasuta, asetan alati sügavkülma. Annan oma retseptides vajaliku puljongi koguse reeglina vahemikuna, et igaüks saab ise valida, kui rohke leemega suppi ta soovib. Mulle endale meeldib pigem paksem ja tummisem supp, niiet lisan puljongit pigem vähem, aga olen märganud, et enamik inimesi teeb ikka oluliselt vedelama supi. Ökopoodidest saab ka puljongipulbrit, milles koostis on täiesti normaalne, st kõik koostises olevad asjad on arusaadavad (ei ole kahtlaseid lisaaineid) ja komponente on vähe (u 10 ringis), st ei ole pikka nimekirja ainetest, millest enamike kohta ei tea, mis need on, vaid on lihtsalt ja arusaadavalt tavalised toiduained, mida ma ise kasutan. Ja kui kasutada supis aedviljapuljongit ning krevetid ära jätta, siis sobib supp isegi veganitele ;-)

Vaja läheb:

300 g tooreid krevette

1 väike sibul

1 väike paprika

2 küüslauguküünt
1-2 tl peenelt riivitud ingverit
200-250 g (1 pakk) suhkruherneid

3-4 sl õli

soola

mõned pipraveski keeerud musta pipart

2 sl punast tšilli- või karripastat
4-6 dl aedvilja- või kalapuljongit

2 purki (2 x 400 ml) kookospiima

peotäis hakitud värsket koriandrit

värsket münti (soovi korral)
200 g keedetud riisinuudleid

Eemalda krevettidel kindlasti ka must nö soolikas selja pealt ning kuivata krevetid majapidamispaberiga. Kui kasutad külmutatud krevette, siis kindlasti sulata need eelnevalt, nõruta sõelal ja kuivata majapidamispaberiga.

Lõika sibul väikesteks tükkideks ja paprika peeneteks viiludeks. Haki küüslauguküüned peeneks ja riivi ingver peenelt. Lõika suhkruhernestel ära pruunid otsad ja lõika need diagonaalselt pooleks või kolmeks.

Soojenda pannil keskmisel kuumusel 1-2 sl õli ja prae selles krevette, kuni need muutuvad matiks ja on mõlemalt poolt roosad (kumbagi külge 1-2 minutit). Maitsesta soola ja pipraga.

Kuumuta keskmise suurusega poti põhjas 1-2 sl õli ja prae selles madalal kuumusel aeg-ajalt segades sibulat ja paprikat u 10 minutit, kuni need on peaaegu pehmed ja sibul on klaasjas. Lisa küüslauk, riivitud ingver ja karripasta ning sega läbi. Küpseta aeg-ajalt segades veel u 5 minutit. Lisa tükeldatud suhkruherned ja puljong, keera kuumust juurde ja lase keema tõusta, seejärel alanda kuumust ja lase u 10 minutit õrnalt keeda. Lisa kookospiim ja hakitud koriander ning lase veel õrnalt podisedes u 5 minutit keeda. Maitse suppi ja lisa vajadusel veel soola.

Keeda riisinuudlid vastavalt pakendi juhistele. Serveerides jaga nuudlid ja krevetid nelja kausi vahel ning seejärel tõsta peale supp. Puista peale veel (hakitud) koriandrit, soovi korral ka münti.

Röstitud lillkapsa ja küüslaugu supp

Tänases lehes on lugu Dimitri Demjanoviga ja temaga rääkisin lähemalt sellest, kuidas õnnestus maailma suurim kokandusvõistlus Bocuse d’Or, mida kutsutakse isegi kokkade olümpiaks, Eestisse saada. Lisaks räägib Eesti kulinaariamaastiku suurkuju ka muust toidu ja restodega seonduvast ning jagab oma krõmpsuvate kurkide retsepti.

Eelmisel nädalal jagasin aga Laupäevaleht LP-s paari soojendavat suppi, millest ühe nüüd ka blogisse lisan. Blogis on suppe juba päris palju - soovitan vaadata, äkki hakkab mõni idee silma;-) Mulle endale meeldivad eriti aasiapärased vürtsikad supid ja tomatisupid, aga ka peedi- ja kõrvitsasuppe on siin päris mitmeid erinevaid. Üks selliseid, mida eriti sageli teen, on aga vürtsikas läätse-tomatisupp, mis on täiesti taimne, aga hästi toitev. Taimed ongi selles mõttes ülihead, et tänu suurele kiudaine sisaldusele hoiavad need kõhtu pikalt täis. Täpselt nagu see lillkapasa-küüslaugusupp, mille retsept all kirjas on :)

Hästi tihti otsitakse just varssellerit sisaldavaid retsepte, sest neid vilju ju müüakse suure pundina, samas aga enamikes toitudes on vaja reeglina ühte või kahte vart. Ma ise samamoodi üritan pidevalt leida moodusi, kuidas neid erinevates roogades ära kasutada. Et kõigi elu lihtsamaks muuta, tegin eraldi sildi “varsseller” ja selle all on olemas kõik pasta'd, salatid, supid, pajaroad ja isegi üks smuuti, puljongist rääkimata, mis seda aedvilja sisaldavad. Ühe varsselleri supi tegin koguni selleks, et ühe korraga terve punt varsi ära kasutada. Siiski õnnestub mul enamasti kogu seller ühe või kahe varre haaval toitudesse lisada, mistõttu seda suppi valmistan ise üsna harva. Aga samas olen vahel jätnud ka varsselleri toidu sisse lisamata, sest siis jääb see “mure” ära, mida ülejäänud pundiga teha. Peamiselt on see juhtunud enne reise, sest paar-kolme nädala pärast koju tulles võib kindel olla, et külmkapis olev seller kuulub ära viskamisele ...

Ma eriti sageli ei tee selliseid suppe, mis sobiks ka vegan’itele, kuid seda lillkapsa ja röstitud küüslauguga suppi võivad tõesti nemadki süüa. Lihtsalt vegan-versiooniks asenda toorjuust ühe purgi kookospiimaga. Supp on tegelikult piisavalt tummine ja kreemjas ilma toorjuustu või kookospiima lisamata, kuid need kaks teevad suppi toekamaks, lisaks aitavad rasvad kehal aedviljadest vitamiine omastada.

Tegelikult ei pea siin aedviljapuljongit kasutama - sobivad ka muud meelepärased puljongid, mida parajasti kodus on või mille maitse on kõige meelepärasem.

Kui parajasti värsket lillkapsast poes ei ole, siis kasutad sügavkülmast võetud õisikuid. Neid on vaja vähemalt 1 pakk (400 g), aga kaks pakki on eriti hea. Pealegi saab siis suppi rohkem, sest retseptis olevast kogusest tehtud supp võib muidu kahel inimesel ühe korraga otsa saada ... :)

Vaja läheb

1 lillkapsas

1 terve küüslauk

3-4 sl extra virgin oliviiõli

soola, pipart

2 keskmist porgandit

1 varsseller

1 väike sibul

0,5-1 tl jahvatatud paprikat

0,5-1 tl jahvatatud tšillipipart

1 l aedviljapuljongit

100-200 g sulatatud või toorjuustu (võib olla ka mõne maitsega, nt küüslaugu või ürtidega)

peotäis tüümianilehti või hakitud lehtpeterselli

extra virgin oliiviõli ja röstitud vm meelepärast saia või leiba

Murra lillkapsas õisikuteks. Lõika küüslaugul ära pealmine kiht nii, et iga küüne ots on näha. Aseta küüslauk küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile, nirista peale oliiviõli ja mässi fooliumisse. Sega lillkapsas läbi 2 sl oliiviõli, soola ja pipraga ning laota ahjuplaadile. Küpseta aedvilju ahjus 200 kraadi juures 30 minutit. 

Senikaua lõika porgandid ja varsseller viiludeks; haki sibul väikesteks tükkideks. Prae sibulat poti põhjas õli sees madalal kuumusel vajadusel segades u 5 minutit, lisa porgand ja seller ning prae veel aeg-ajalt segades vähemalt 5 minutit. Aseta potti tšilli- ja paprikapulber, sega läbi ja prae segades umbes minut, seejärel vala hulka puljong. Lisa röstitud lillkapsas ja küüslauk (pigista pehmeks küpsenud küüslauguküüned koore seest välja). Soovi korral jäta mõned röstitud lillkapsaõisikud suoi kaunistamiseks.

Lase supil keema tõusta ja õrnalt podisedes u 15 minutit keeda, kuni kõik aedviljad (sh porgand) on pehmed. Võta pott tulelt ja püreesta aedviljad saumikseriga, köögikombainis või kannmikseris.

Aseta pott pliidile tagasi, lisa toorjuust, sega läbi ja lase veel õrnalt paar minutit keeda. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga. Lisa tüümianilehed ja serveeri krõbeda koorikuga vm meelepärase saia või leivaga; soovi korral nirista peale oliiviõli. 

Beseekihiga Key Lime Pie

See kook on ikka hullult hea!!!, aga enne, kui sellest räägin, ei saa jätta mainimata tänase päeva suurt uudist :) Nimelt korraldab meie väike Eesti aastal 2020 kokandusmaailma kõige olulisema võistluse - Bocuse d’Or’i - Euroopa eelvooru. Finaal on ikka Lyonis Prantsusmaal, kuid igal kontinendil on enne seda eelvõistlus, mille paremid saavad edasi. Et saada Euroopa võistlust siia Eestisse on Bocuse d’Or Eesti president Dimitri Demjanov aastaid vaeva näinud ja ausalt öeldes, kui sellest plaanist esmakordselt kuulsin, tundus see olevat ulmeline soov. Kuidas me suudame võisteleda suurte pikaajaliste traditsioonidega kulinaariamaadega nagu nt Prantsusmaa ja Itaalia või hetke edukaima kokandusmeka Skandinaaviaga?!? Aga suudame, nagu näha! See on muidugi suures osas tänu ühe mehe pühendumisele ja visale tööle ning Dimitri ise arvab:

"See on fantastiline uudis! Me oleme juba aastaid püüdnud seda üritust Eestisse tuua ja nüüd saab see lõpuks teoks. See on tunnustus meie kokkadele, toidutootjatele, põllumeestele, väiketalunikele, turismiedendajatele - aga mitte ainult. Meie visioon on ühendada selle ürituse raames kogu Eesti toiduvaldkond ühise katuse alla, näidata üheskoos parimat, mis meil on. Esile tõsta meie parimad tooted, maitsed ja tehnoloogiad. Sobiks igati öelda, et järgmine aasta on Eesti toidu aasta ja Tallinn Põhjamaade külalislahkuse etaloniks!"

Vot nii! :) Mul on ikka väga hea meel, et meie seast eelmisel aastal lahkunud tippkoka Paul Bocuse’i poolt ellu kutsutud tähtsaim kulinaariaalane võistlus toimub Eestis. See on ju nagu olümpia, kuhu tulevad olulisemad ja tunnustatumad kokandusmaailma tegijad kokku, lisaks palju ajakirjanikke ja muid toiduhuvilisi inimesi. Niiet hakkame sättima :)

Selle koogi puhul aga võiksin öelda, et taasavastasin ideaalse koogi saladuse :) - krõbe põhi, tugevamaitseline kreemjas sisu, milles magus ja hapu on ideaalselt tasakaalus, ning pehme suus sulav beseekiht. Rohkem polegi üheks täiuslikuks magusaks ampsuks vaja :)

Kuigi USA-s (just Floridas ja Key West’is, kust see pirukas pärit on) serveeritakse kooki reeglina vahustatud vahukoorega, otsustasin ikkagi seekord peale teha beseekihi, et kook oleks veelgi maitsvam ja ära kasutada saaks ka täidisest üle jäävad munavalged. Seda enam, et koheva beseekihiga koogid on mu suured lemmikud, nt seda kondenspiima ja marjadega kooki tegin sel suvel päris palju ja see pohla-martsipani kook on samuti überhea! Olen küpsetanud klassikalist Key Lime Pie’d ja ka juustuga versiooni, aga seekordne õhulise beseekattega kook on kindlalt kõige parem! :)

Kui sa ei soovi gluteenivaba põhja, siis tee see nisujahust. Selleks asenda jahvatatud mandlid ning maisi- ja toortatrajahu 250 g nisujahuga ning ära lisa küpsetuspulbrit. Kui tahad eriti kiirelt kooki valmis saada, siis valmista põhi küpsistest. Selleks purusta 1 pakk (180 g) vanilli- või kondenspiimamaitselisi küpsiseid, sega läbi 70 g sulatatud võiga ja suru ettevalmistatud koogivormi põhja ja äärtele.

Põhi:

20 g jahvatatud mandleid, 130 g maisijahu, 90 g toortatrajahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit
või
250 g nisujahu
2 sl suhkrut
0,25 tl soola

130 g külma võid

Sega mandlijahu sõelutud jahude, küpsetuspulbri, soola ja suhkruga (kui kasutad nisujahu, siis sega see pärast sõelumist soola ja suhkruga), lisa väikesteks tükkideks lõigatud või ja töötle köögikombainis, haki noaga või pudista sõrmedega purutaoliseks tainaks (meenutab riivsaia). Lisa 2-3 supilusikatäit (vajadusel rohkem) jääkülma vett, sega läbi, kuni tainas kokku hakkab, vormi palliks, keera kilesse ja aseta u 30 minutiks külmkappi.

Rulli tainas lahti või suru sõrmede abil 24 vm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele ning aseta veel 15 minutiks külmkappi. Vorm võiks olla eelnevalt ette valmistatud ehk põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud.

Küpseta põhja kõigepealt 180 kraadi juures raskuse all (küpsetuspaber+keetmata riis, kuivatatud oad või herned) 10 minutit. Eemalda küpsetuspaber koos raskusega ja küpseta veel u 5 minutit kuni põhi on kuiv. Lase põhjal täielikult jahtuda. 

Täidis:
4 munakollast
u 400 g (1 purk) magusat kondenspiima
1,1-1,2 dl laimimahla (u 4-5 laimi)

Täidise jaoks vahusta munakollaseid paar minutit, seejärel vala vahustamise ajal sisse kondenspiim. Edasi vahustades nirista sisse ka laimimahl. Vala täidis põhjale ja küpseta 180 kraadi juures 15 minutit.

Kate:
4 munavalget
100 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmete tippudega vahuks ja hakka supilusikatäie kaupa suhkrut lisama. Kui vaht on tihke, läikiv ja tugevate tippudega, siis tõsta see koogile (laota laiali või tee keskele kuhi) ja küpseta veel 10 minutit. Lase koogil vormis täielikult jahtuda ja aseta siis külma.

Retsept ilmus D-kokaraamatus

Vürtsikas kõrvistakeeks šokolaadiga (gluteenivaba)

Kuigi jaanuar on ilmselt paljudel uue alguse ja tervisliku toitumise aeg, siis üks väike keeksike kulub ikkagi alati marjaks ära ;-) Selles saab ära kasutada kodus alles olevad kõrvitsad, kusjuures isegi poodides on seda vilja veel ilusti saada. Mina, kes ma küll pole suur keeksisõber, küpsetan neid maiusi ikka päris sageli (siin on kõik blogis olevad keeksid) ja pean ausalt ütlema, et soojale ja mahlasele keeksile, eriti kui selles on veel mõnusaid vürtse ja tumedat šokolaadi, ei suuda ma küll mitte kunagi vastu panna! Selle kõrvitsaküpsetise puhul on veel see suur eelis, et taina kokkusegamiseks piisab vaid ühest kausist ja kui kasutada šokolaadinööpe, siis ei ole vaja isegi šokolaadi hakkimisega vaeva näha:) Ainus asi, mis aega võtab, on kõrvitsapüree valmistamine, aga minul on sügavkülmas seda alati mitu karpi ootel, niiet mul on vaja see vaid üles sulatada ja nõrutada.

Seekord valmis keeks Electroluxi auruahjus ja kasutasin funktsiooni “niiskus keskmine”, mis on auru ja kuuma õhu kombinatsioon, mis annab keeksile erilise pehmuse ja mahlakuse. Loomulikult saab seda teha ka tavalises ahjus (all on kirjas). Panin kirja ka mõned nipid, kuidas alati parima keeksi saab:

* Et šokolaaditükid eriti ühtlaselt keeksi sees jaotuks, võib need enne tainale lisamist 1 sl jahuga läbi segada.

* Magusates küpsetistes tuleks parima maitse saavutamiseks kasutada neutraalse maistega õli, nt rapsi-, viinamarjaseemne- vmt õli. Oliivi- ja kanepiõli soovitan soolaste toitude jaoks jätta.

* Piparkoogimaitseaine asemel võid kasutada meelepäraseid vürtse, nt lisada tainale jahvatatud kaneeli, ingverit, nelki, kardemoni, muskaatpähklit. Vanilliekstrakti asemel võid maitsestada tainast nt 1 sl brändi või külma kange kohviga.

* Mandlijahu saab osta poest või valmistada ise mandlilaastudest köögikombainis. 

* Tume šokolaad on selles keeksis eriti hea, aga sobib ka valge või piimašokolaad. Kuna need on magusamad, siis võid suhkru kogust vähendada 150 grammini, et keeks liialt magus ei oleks. 

* Vormi põhjas võiks olla küpsetuspabeririba, et küpsetist eriti lihtne vormist välja võtta oleks. 

* Keeks tuleb kindlasti vormist eemaldada (tõsta vormist välja restile) pärast küpsetamist, sest muidu tekib põhja kondentsvedelik ja keeks jääb alt lödi. 

* Ära pane keeksi ega muid taolisi küpsetisi (nt leiba ja saia) külmkappi, sest siis läheb see kiirelt vanaks. Hoia seda toatemperatuuril toidukilesse või küpsetuspaberisse mässituna, kui aga soovid keeksi pikemalt säilitada, siis aseta see sügavkülma.

Kõrvistapüree valmistamiseks tükelda ja puhasta kõrvits, aseta ahjuplaadile ja küpseta kas 180 kraadi juures u 40 minutit või auruta ahjus pehmeks. Seejärel koori ja püreesta kõrvits; ülejäänud püree kasuta mõnes teises toidus või aseta sügavkülma. Kui kasutad juba sügavkülmutatud püreed, siis sulata ja nõruta see enne tainale lisamist.

Kui kook ei pea olema gluteenivaba, siis kasuta maisi- ja riisi- või toortatrajahu asemel 190 g nisujahu ja jäta küpsetuspulber ära. Sel juhul ole taina segamisel väga ettevaatlik (sega nii vähe, kui saad), sest muidu aktiveerid gluteeni ja küpsetis tuleb nätske.

Vaja läheb: 

120 g maisijahu

60 g riisi- või toortatrajahu

40 g mandlijahu

1-2 tl piparkoogimaitseainet

näpuotsatäis soola

1 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl soodat

180 g suhkrut

250 g kõrvitsapüreed

1,8 dl neutraalse maitsega õli

2 suurt muna

1 tl vanilliekstrakti

150 g tumedat šokolaadi

Sega sõelutud jahud mandlijahu, vürtside, soola, küpsetuspulbriga ja soodaga. Lisa suhkur, kõrvitsapüree, õli, kergelt lahti klopitud munad ja vanilliekstrakt ning sega läbi. 

Tükelda šokolaad ja sega enamik sellest taina hulka (jäta alles u peotäis). Vala tainas vormi, mis on võiga määritud, jahuga üle puistatud ja mille põhjas on küpsetuspabeririba ning puista ühtlaselt peale ülejäänud šokolaad. 

Küpseta auruahjus funktisooniga “niiskus keskmine” 170 kraadi juures u 40 minutit või tavaahjus 170 kraadi juures vähemalt 1 h, kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase ahjust võetud keeksil u 10 minutit vormis taheneda, tõmba noa või spaatliga ääred lahti (st keeksi ja vormi vahelt läbi) ja tõsta keeks restile jahtuma. Hoia keeksi toatemperatuuril õhukindlas anumas või kilesse või küpsetuspaberisse mässituna. 

Retsept valmis koostöös Electroluxiga.

Vitamiinirikas apelsinisalat granaatõunaga

Aasta alguses on ikka hea tervislikust normaalsest söömisest rääkida - kasvõi juba iseendale  algtõdede meelde tuletamiseks ja üle kordamiseks:) Seekord jagaksin ühte artiklit, kus PÄRIS spetsialist purustab toitumisalaseid müüte ja lükkab ümber valed nõuanded. Sarnase loo tegin septembris ühe teadlasega, kes samuti kommenteeris levinud tervise- ja söömisealaseid väiteid, mida üllatavalt paljud usuvad. Nimelt palusin teadus- ja arendusasutuse BioCC vanemteaduril ja tootearendusjuhil, doktorandil ja toidutehnoloogias magistrikraadi omaval Andre Veskiojal rääkida lähemalt kas laktoos, gluteen ja suhkur on nö pahad asjad, mida iga hinna eest peaks vältima, ning igaks juhuks kommenteerida ka detox-dieedi vajalikkust, mille kohta ta ütles nii:

Meie kehas toimuvad erinevad biokeemilised protsessid ja kui inimene on terve, siis toksiinide eemaldamise eest vastutavad maks ja neerud. Miks me kujutame ette, et kümned tuhanded aastad dieeti tingimustes, kus oldi sunnitud sööma igasugust jama (tundmatud juurikad, roiskunud liha jne), on tänapäevast tervislikumad? Detox-dieedid võiks ära unustada! Enne kui detox-dieeti alustada võiks endalt gümnaasiumi bioloogia tunde meeles pidades küsida „kuidas see töötama peaks???“. Inimese organism ei ole päris nagu must auto, mille saad lihtsalt suurema koguse vedelikuga (millel väga paljud detox-dieedid põhinevad) või puuviljadega puhtaks uhada. Detox-dieetide puhul ei mainita kunagi, mis toksiinidest see siis täpselt vabastab ja kuidas see töötab. See võiks juba ettevaatlikuks teha. Reeglina ollakse selliste dieetide soovitamisel väga üldsõnalised.

Kui aga salatist rääkida, siis see  on minu arvates ülimalt hea õhtuseks maiustamiseks :) Ilmselt ei ole ma ainus, kel vahete - vahel just õhtul vastupandamatu isu šokolaadikoogi, jäätise vm magusa järele tekib, kuid see on tõeliselt hea, tervislik ja toitainerikas alternatiiv. Erksa värviga aromaatsed tsitrused ja granaatõun pakuvad muidugi naudingut mitte ainult maitse-, vaid ka lõhna- ja ilumeelele :) Vaatad peale, näed neid erksaid värve, tunned imehead lõhna ja süües kohe tead, kuidas tervis tuleb! :) Muidugi sobib see salat ka igal muul ajal söömiseks, sh hommikueineks, kuid kuna granaatõuna koorimine võtab pisut aega, siis mina tavaliselt hommikul ei viitsi sellega jändama hakata.

Granaatõunade koorimiseks on muidugi youtube’is erinevaid õpetlikke videosid, olen proovinud nii veega varianti kui ka Jamie nippi, aga tegelikult enamasti lõikan lihtsalt lahti umbes nii, nagu siin tehakse. Eks kindlasti on võimalusi imehead seemned võimalikult vähese vaevaga viljast kätte saada veelgi ja igaüks peab katsetades endale sobiva leidma.

Kusjuures ma vahel söön ühest granaatõunast saadava kausitäie seemneid kohe korraga ära, sest need on lihtsalt nii head:) Kui salatit teha, siis muidugi tasub end tagasi hoida, aga mõne lusikatäie võib ikka vaeva tasuks pärast koorimist võtta, sest siin retseptis ei ole vahet, kui palju seemneid täpselt on. Selle salati koostisainete kogused ongi rohkem niisama soovituslikud või õigemini - panin lihtsalt kirja, et mingid nö raamid anda, kuid kindlasti pole need rangelt kohustuslikud nagu nt küpsetamise puhul, kus retsepti täpne järgimine on ikkagi väga oluline.



Vaja läheb:

2 tavalist apelsini

2 veriapelsini või 1 suur punane greip

1 granaatõun
1 sl vedelat mett (soovi korral)
peotäis (hakitud) mündilehti

Kaste:
200 g paksu maitsestamata (nt Kreeka) jogurtit
2 sl vedelat mett
0,5-1 tl jahvatatud kaneeli

Lõika terava noaga apelsinidel nö põhi alt ära, aseta lõikelauale ja lõika koor pikuti ära järgides vilja kuju. Kooritud apelsinid lõika õhukesteks viiludeks. Eemalda seemned ja aseta puuviljad kihiti kahele kuni neljale taldrikule. Nirista soovi korral peale mett. Puhasta granaatõun ja puista seemned tsitrustele. Kastme jaoks sega kõik kolm komponenti omavahel ja serveeri salati kõrvale. 

Shakshouka - soojedav ja vürtsikas pannitäis kõike head :)

Uue aasta algus on alati tore - saab teha justkui jälle kokkuvõtte mingi eluetapi osas ja uue positiivse energiaga edasi minna. Mulle meeldib selline värkse algus (või nagu popp on öelda: restart) :) Kui detsember on suurepärane aeg pidudeks, siis jaanuar on minu arvates ideaalne oma toitumisharjumuste ülevaatamiseks ja vajadusel muutmiseks, et uuel aastal veelgi tervem ja ilusam olla ;-) Kirjutasin sellest pikemalt eelmisel nädalal Laupäevaleht LP-s, kus ilmus ka shakshouka retsept, mis täna blogisse saab.

Tegelikult tahaksin jagada lisaks retseptile ühte ülihead The New York Times’i artiklit, mis räägib sellest, kuidas ja miks inimesed kergesti nn “tervisetooteid” müüvate inimeste õnge lähevad. Kogu wellness industry on tohutult kasumlik, kuid tegelikult inimest reaalselt ei aita, vaid kasutab ära meditsiinisüsteemi kitsaskohti. Kuigi tänapäeva arstiteadus räägib sellest, et sööma peaks nii, et toidust kõik vajalikud toitained kätte saada, tekitatakse siiski inimestes hirm, justkui peaksid nad end koguaeg millestki halvast puhastama ja toidulisandeid võtma. Tegelikult saab enamike lisandite puhul vaid kalli uriini (on muidugi erandeid); keha “puhastuse” (ja oma maksa “aitamise” või “toetamise”) asemel aga lihtsalt koormame oma organismi piiratud kalorivaese detox-dieediga, mis niikuinii ei ole jätkusuutlik.

Kuna ma ei kuulu nende küüniliste inimeste hulka, kelle arvates "lollidelt peabki raha ära võtma" ja "loll saab kirikus ka peksa", siis proovin ma muidugi oma kirjutistega selgitada, jagada linke usaldusväärsetele allikatele ja kutsuda inimesi üles normaalselt sööma. Paljud söömisalased otsused on ikkagi seotud teadmatusega, mitte inimese rumalusega, seega mida rohkem teaduspõhist infot jagada, seda rohkem see ju ringleb ja seda lihtsam on inimestel teha adekvaatseid otsuseid :)

Kui ikka toituda tervislikult, jälgides teaduspõhiseid toitumisjuhiseid (saadaval nt siin: https://toitumine.eehttps://toitumine.ee), siis tegelikult kaob magusaisu iseenesest, energiat on palju ja muidu on hea olla :) Ja mis eriti tore - ebavajalike “tervisetoodete” (nt toidulisandid jms) peale kulutama jäänud raha eest saab osta rohkelt head, toitainerikast ja kvaliteeset toitu! :) Minu arvates ei ole tervislikult söömine kallis, sest aed- ja puuviljad, täistera- ja piimatooted ega liha, kana, kala ja muna pole tegelikult kuigivõrd kulukad, kui ise kodus süüa teha. Pigem on kallis valmistoit, maiustused, alkohol jms, mida organism ju tegelikult otseselt ei vaja. Mitte et neist asjadest loobuma peaks, aga pigem tasub olla ikkagi mõõdukas, sest nii on jällegi pärast vähem vajadust end “puhastada” ;-) :D

Shakshouka on Vahemere ääres, Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas levinud toekas pannitäis tomatit ja teisi aedvilju, mida suurema koguse pitaleiva või saiaga nauditakse. Kuigi sealkandis on Shakshouka pigem hommikueine, sobib see vürtsikas roog ideaalselt ka lõuna- ja õhtusöögiks, kuigi ka brantšiks on see suurepärane. Ühel pannil küpsenud aedviljad, vürtsid ja munad täidavad kõhtu ning soojendavad sisemust külmal ajal. 

Roale on minu arvates väga toredaks täienduseks soolakas fetajuust, aga kes soovib veelgi toitvamat shakshouka’t, peaks lisama ka mõnda lihatoodet (nt küpsetatud kana, praetud hakkliha vms). Kui soovid vürtsikamat rooga, lisa ka jahvatatud tšillipipart. Samuti on maitsvaks täienduseks purustatud koriandriseemned ja köömned. Kui sa kuulud nende hulka, kellele värske aromaatne koriander vastumeelne on, kasuta lehtpeterselli.

Mul on selles roas kooritud ploomtomatid (konservina), kuid võid kasutada ka purustatud tomateid. Suvisel ajal muidugi tasub võtta kasutusele värsked kodumaised tomatid, sest need on parimad! Ja küpsed tomatid kasvuhoonest on ka mõnusalt magusad, niiet suhkru võib siis lisamata jätta. 

Vaja läheb:

1 suur sibul

1 punane paprika

3 küüslauguküünt

2-3 sl (oliivi)õli

1 tl jahvatatud vürtsköömned

1 tl jahvatatud paprikat

näpuotsatäis cayenne’i pipart

2 sl tomatipastat  (soovi korral)

800 g (2 purki) tomatikonservi

1 tl soola

1 tl suhkrut

150 g (1 pakk) feta-juustu (soovi korral)

4-6 suurt muna

mõned pipraveski keerud musta pipart

paar peotäit värsket koriandrit

saia või pitaleiba

Lõika kooritud sibul pooleks ja seejärel õhukesteks viiludeks, samuti viiluta õhukeselt puhastatud paprika ja küüslauguküüned. Kuumuta pannil madalal kuumusel õli, lisa sibul ja paprika ning küpseta neid aeg-ajalt segades u 20 minutit, kuni need on täiesti pehmed ja sibul klaasjas. Lisa küüslauk ja kuumuta veel mõni minut, kuni ka see on pehme. Lisa vürtsköömned, paprika ja cayenne’i pipar, soovi korral ka tomatipasta ning küpseta segades umbes minut, kuni need aromaatseks muutuvad.

Vala pannile tomatid, maitsesta soola ja suhkruga ning lase madalal kuumusel õrnalt mullitades keeda, kuni kaste on paksenenud (u 10 minutit). Võta pann tulelt ja sega hulka murendatud või tükkideks lõigatud fetajuust, seejärel tee 4-6 väikest lohku ja aseta nendesse õrnalt munad. Jahvata peale pipart ja küpseta rooga ahjus 190 kraadi juures u 10 minutit, kuni munad on kergelt tahenenud. Puista ahjust võetud toidule hakitud värsket koriandrit ja serveeri koos krõbeda koorikuga saia või pitaleivaga. 

Toad in the hole ehk vorstipirukas sibulakastmega

Miks mitte valmistada vahelduseks üks vanalt healt Inglismaalt pärinev pirukas Toad in the hole ehk Kärnkonn Augus?!? Brittide puhul ei ole kummaline roa nimetus midagi erilist - neid on teisigi, näiteks jam roly-poly, mida kutsutakse ka surnud mehe jalaks:)

Toad in the hole on kuulus pubides pakutav kodune roog, mis ei ole mitte kuidagi kärnkonnaga seotud nagu nime järgi võiks arvata. Et aga vorstikesed taina vahelt välja piiluvad, siis pidavat see meenutama kivide vahel oma toitu ootavaid kärnkonnasid. Nagu nimi ei riku meest, ei riku nimetus ka toitu, sest tegemist on tõeliselt mõnusa ja toeka ampsuga:) Soovitan proovida ja võin kohe ära öelda, et meestele (õlle kõrvale) see pirukas kohe eriti meeldib ;-) Just seetõttu ilmus piruka retsept ka Laupäevaleht LP-s isadepäeva puhul, mil kirja said isadele meelepärased toidud, mis samas aga on nii lihtsad, et ka lapsed nendega ideaalselt hakkama saavad.

Seda lihtsat pirukalaadset küpsetist valmistatakse vorstikestega, mida ümbritseb teise klassikalise inglisepärase roa -Yorkshire pudingu - laadne tainas. Mul olid seekord Maks & Mooritsa poolt toodetavad Chipolata pannivorstikesed (toorvorstid lambasooles), aga sobivad ka muud meelepärased grill- või verivorstid. See roog on hea viis kasutada ära eelmisest õhtust alles jäänud vorstid, mis saad siis kergelt pannil kuumutada ja sinepiga kokku määrida.

Kuigi tegemist on vähemalt paar sajandit vana toiduga, siis tegelikult leidsid vorstid tee küpsetise sisse alles 20. sajandi alguses. Enne seda oli see heaks võimaluseks ära kasutada eelmisest einest alles jäänud lihatükke olgu selleks siis küpsetatud või keedetud veis, vasikas, lammas või hoopis mõni metsloom. Vahel sobitati pudingutainasse ka rupskeid või odavaid lihalõike, kuid kahepaikseid siiski mitte, vähemalt ei ole selle kohta ajaloolistes kokaraamatutes märkmeid ;-) Traditsiooniliselt on vorstipiruka lisandiks sibulakaste ja küpsetatud või aurutatud aedviljad või värske salat. Karamelliseeritud sibulatega tummine kaste on muideks väga hea igasuguste liharoogade juurde :)

Küpsetis on lihtne valmistada ja see jõukohane suurematele lastelegi. Päris väikseid lapsi üksi “kärnkonnapiruka” juurde toimetama ei tasu jätta, kuid moraalseks abiks saavad nad vanematele ikka olla. Tegemist ei ole keeruka ega erilist keskendumist nõudva toiduga, küll aega heaks võimaluseks koos lastega lõbusalt aega veeta. Kõigile täiskavasnutele, kes just päris kauge kaarega köögist mööda ei kõnni, peaks see roog samuti igati jõukohane olema ;-)

Gluteenivabaks pirukaks asenda nisujahu maisi- ja toortatrajahu seguga ning lisa 0,5 tl küpsetuspulbrit.

Vaja läheb: 

110 g jahu

näpuotsatäis soola

värskelt jahvatatud musta pipart

4 suurt muna

3 dl piima

peotäis värskeid tüümianilehti

12 Chipolata vm peenet pannivorstikest

2-4 sl Dijoni sinepit

30-50 g võid

Sega sõelutud jahu soola ja pipraga, tee keskele auk ja aseta sinna munad. Klopi munad puulusikaga jahu sisse, seejärel klopi vähehaaval hulka piim kuni tainas on vahukoorelaadse konsistentsiga.

Aja tainas läbi sõela, lisa hulka tüümianilehed, kata kauss toidukilega ja jäta vähemalt pooleks tunniks seisma. Eriti hea oleks, kui tainas saab 3-4 h seista. 

Kuumuta vorstikesi pannil keskmisel kuumusel, kuni need on üleni pruunistunud, vajadusel lisa pannile pisut võid. Küpsed vorstid määri kokku sinepiga.

Määri ahjuvorm paksult võiga kokku. Aseta vormi vorstikesed ja vala tainas peale. Küpseta rooga ahjus 200 kraadi juures  u 40 minutit, kuni see on kerkinud ja pealt kuldpruun. Serveerimisel jahvata peale musta pipart, puista tüümianilehti ja aseta pinnale võitükid. Serveeri soojalt koos sibulakastme ja värske salatiga. 

Sibulakaste:

2 keskmist sibulat

1 sl võid

näpuotsatäis soola

1 tl Dijoni sinepit

pipart

5 dl vasika- vm meelepärast puljongit

Lõika sibulad õhukesteks viiludeks. Kuumuta pann madalal muumusel, lisa või, sibulad ja näpuotsatäis soola. Lase 15-20 minutit küpseda kuni sibulad on pruunistunud ja täiesti pehmed. Kui sibulad liialt kiirelt küpsevad, siis kata pann kaanega. 

Sega hulka sinep ja jahvata pisut pipart, vala peale puljong ja kase keema tõusta. Alanda kuumust ja keeda u 15 minutit kuni vedelik on vähemalt poole võrra maha keenud. Vajadusel maitsesta veel soola ja pipraga. Vala segu kastmekannu vm meelepärasesse anumasse ja paku vorstipiruka kõrvale. 

Salat:

100-150 g (1 pakk) meelepäraseid salatilehti

300-500 g (1 pakk) kirsstomateid

4 sl oliiviõli

1 sl palsamiäädikat

0,5 sl mett

soola, pipart

Pese ja kuivata salatilehed ning aseta koos sektoriteks lõigatud kirsstomatitega kaussi. Sega õli,  balsamico, mesi, sool ja pipar ühtlaseks kastmeks ning vala salati peale. Sega läbi ja serveeri koheselt.

Tatrahelbepuder päikesekuivatatud tomatitega

Täna enam head uut aastat soovida ei sobivat, aga imelist ja õnnelikku alanud aastat soovin ikkagi kõigile kallitele siin lehel viibijatele!!! :)

Tõesti kahju, aga see on paraku alles esimene postitus sel aastal. Kuigi ma kokkan ja küpsetan igapäevaselt eriliselt suure hooga (palju rohkem kui detsembrikuisel pidudeperioodil), siis ei saa ikkagi kahjuks kõiki asju kohe blogisse panna, kuigi väga tahaks jagada uusi häid maitseid ka Teiega ... :) See-eest aga oli laupäeval lehes kaks superhead tervislikku retsepti - shakshouka ja tsitrussalat granaatõunaseemnetega-, mida ma ka täna õhtuseks magustoiduks tegin. Niiiii hea! Juba salatist tulev  tuba täitev aroom ja värviteraapia on mõnusad, aga iga värskusest pakatava ampsuga tunned, kuidas tervis tuleb ja keha saab tohutu portsu vitamiine :)

Seni, kuni uusi retsepte ka blogisse saan lisada, jätkan vanade heade toitudega nagu seda on tatrahelbepuder, mida päris sageli valmistan. Selle retsepti panin kirja paar aastat tagasi koostöös Tartu Mill’iga ja pean ütlema, et alles siis ka need suurepärased helbed enda jaoks avastasin. Seni olin alati kasutanud nii röstitud kui ka toortatart, kuid juba paar aastat on piimaga keedetud tatrahelbepuder sagedasti menüüs. Seda küll teiste kogustega kui retseptis, sest viimasel paaril aastal teen ma ühele inimesele 80 grammist ja kahele 150-160 grammist helvestest, et tuleks parajalt suur kausitäis imehead auravat putru ja kõht niipea tühjaks ei läheks:) Enamasti söön putrusid magusate lisanditega (mõned variandid on mul ka retseptiks vormistatud, nt see, see, see, see, see ja see), kuid tatrahelbepuder on laual alati vaid soolaste asjadega alates erinevatest juustudest lõpetades suitsukala või -singiga. 

Pean ütlema, et pudru suhtes olen tõeline snoob! Mulle meeldib kui see on enda tehtud, värske ja soe:) Seetõttu ei tellli ma putru kunagi üheski söögikohas ega võta hotelli hommikusöögil, sest see ei kunagi nii maistev kui ise tehtud ega ole värske, vaid on juba seisnud ... Puder on superhea kõhtu täitev toekas hommikusöök, kuid vahel teen seda ka lõunaks. Eriti hea just sellistel päevadel, kui on mõni raskem trenn, sest siis on suurem ports süsivesikuid igati omal kohal. See-eest aga ei söö ma ise kunagi putru õhtusöögiks, sest päeva lõpus tahaks ikkagi midagi kergemat, mida vahel ka klaasikese või paari veini või šampanjaga nautida. Ja õhtusel ajal (isegi juhul, kui päeval sai kõvasti trenni tehtud) kausitäis süsivesikuid minu jaoks reeglina end ei õigusta, see-eest aga on väike kogus teravilju (nt kruupe), toortatart, kinoad, punast riisi, (täistera)makarone, kartulit vms lisandina mõne salati või aedviljade ja liha- või kalaroa kõrvale igati ideaalne. Pealegi tahaks õhtusööki pikemalt nautida ja aeglasemalt süüa, aga puder paraku ei ole slow food, vaid ikka superhea toitaineterikas kiirtoit, mis valmib kiirelt ja eeldab ka kiiresti söömist, sest parim on just soe ja aurav, mitte jahtunud või seisnud puder. 

Tegin juunis Laupäevaleht LP-sse loo sümpaatse kulturisti Ott Kiivikasega, kellelt muuhulgas küsisin ka seda, kuidas pudru puhul makrotoitained paika saada, st et süsivesikuid, rasvad ja valgud oleksid tasakaalus. Tema soovitas järgmist: 

Ma ei tee kunagi lihtsalt veega putru. Kui teen magusat putru, siis söön juurde kohupiima või segan pudru hulka supilusikatäie vadakupulbrit, samuti lisan lusikatäie maapähklivõid ja vahel ka puuvilju. Soolasele pudrule lisan keetmise ajal munavalget, riivin peale juustu ja lisan kodujuustu. Nii tuleb palju maitsvam ja kreemjam puder, samuti on paigas valgud, süsivesikud ja rasvad.

Vot nii - sellised suurepärased ideed pudru täiustamiseks! Lisaks oli loos üldse ohtralt häid nõuandeid inimesele, kes tahab tervislikult ja tasakaalustatult süüa :) Ja igaks juhuks mainin juurde, et ikka teaduspõhiseid, sest Ott on oma tavatult pika karjääri jooksul oma nahal ära proovinud igasuguseid asju ja jõudnud lõpuks ikka välja selleni, et umbluu ei tööta, ükskõik kui veenvalt seda esitatakse :)

Head isu!

100 g tatrahelbeid
2 dl piima
0,5 tl soola
peotäis toortatart, piiniapähkleid, seedermänni- või muid meelepäraseid seemneid
4 suuremat päikesekuivatatud tomatit
peotäis rukolat vm meelepärast rohelist
u 30 g kõvemat laagerdunud juustu (nt parmesani)
värskelt jahvatatud musta pipart
extra virgin oliiviõli

Aseta helbed piima, 2 dl vee ja soolaga potti ning keeda 2 minutit. Aseta potile kaas ja lase 3 minutit seista. 

Rösti keskmisel kuumusel kuival pannil toortatart, piiniapähkleid või seemneid aeg-ajalt segades, kuni need kergelt pruunistuvad ja omandavad kuldse jume. 

Haki tomatid tükkideks ja sega pudru hulka. Jaota puder kahe kausi vahel. Puista peale röstitud tatart või seemneid ja rukolat, tõmba noaga mõned juustulaastud, jahvata peale musta pipart, nirista oliiviõli ja naudi kohe.