Lehtkapsapesto ja kanaga makaroniroog

Pole ammu ühtegi pasta retsepti lisanud blogisse, kuigi ma teen erinevaid makaroniroogasid päris sageli. Pesto (võib teha ka tomatist) ja juust on kõige lihtsaim variant makaronidele lisamiseks, kuid sama sageli teen ka suitsulõhe, avokaado või tomatikastmega pastasid. 

Ja mainin siin ka kohe ära, et eesti keeles korrektne sõna “makaron” ei ole sugugi mingi nõukaaja pärand, nagu paljud arvavad, vaid Eestis kasutusel juba aastast 1918. Aga nüüdsel ajal on igati korrektne kasutada makaronide kohta ka sõna pasta - keeleuuendused ju :)

Kiirematel argiõhtutel saab kasutada ka poes müüdavat pestot, kui on aga rohkem aega, tasub pestogi ise valmis teha. Koduse pesto soovitan nädala, äärmisel juhul kahe jooksul ära süüa. Kuigi pesto loomulikult säilib kauem, siis arvestama peaks pähklites või seemnetes ja juustus oleva rasvaga, mis üsna kiirelt rääsuma hakkab, samuti õliga ning värskete komponentidega, niiet olgugi et võib-olla väliselt ei juhtu pestoga midagi, siis tegelikult ei taha väga teada, mis protsessid seal sees toimuma hakkavad ... Roisukunud toit ei ole ei maitsev ega tervislik ning kodus valmistatud pesto suur eelis just ongi see, et see on värskemast värskem ja ei ole ühtgi põhjust seda nädalateks või suisa kuudeks seisma jätta. Õnneks muidugi saab hea pesto tavaliselt niikuinii loetud tundide või päevadega otsa ja pikema säilitamisega kunagi muret ei ole :)

Tegin pesto seekord kannmikseris, kuigi tavaliselt kasutan selleks köögikombaini. Olin küll pisut skeptiline alguses, sest lehtkapsas on üsna mõrkjas, aga tuli üllatavalt hea pesto. Küüslauku doseeri vastavalt oma maitsele - mulle meeldib küüslaugumaitse, seega lisasin tervelt kolm küünt. Ja kasutada soovitan kodumaist küüslauku, sest see on lihtsalt niiiii hea! Pesto võib valmistada ka juba eelmisel õhtul, lehtkapsa asemel sobib selleks väga hästi ka basiilik või põldvõõrkapsas.

Makaroniroog pesto ja kanaga

1 l kanapuljongit

2 kana rinnafileed (400-500 g) 

400 g makarone

1 purk meelepärast pestot

serveerimiseks soovi korral oliiviõli, juustulaaste või riivitud juustu, sidrunisektoreid ja kirsstomateid 

Aseta kanapuljong potti, lase keema tõusta, lisa kana ning keeda u 5 minutit. Seejärel lisa makaronid ja niipalju vett, et makaronid ja kana kaetud oleks, ning keeda veel u 10 minutit või vastavalt pakendi juhistele kuni makaronid on al dente, ehk väljast pehmed, aga seest veel pisut kõvema tekstuuriga, ning kana on täitsa pehmeks keenud. 

Kurna makaronid ja jäta u 1 dl keeduvedelikku alles. Rebi kanaliha tükkideks ning sega läbi makaronide ja vähemalt poole purgi pestoga lisades nii palju keetmisvedelikku, kui soovid. Nirista soovi korral peale oliiviõli ja ülejäänud pesto, lisa juustu, kirsstomateid ja sidrunisektoreid. 

Lehtkapsapesto

50-60 g lehtkapsast
1 tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart (soovi korral)
40 g kooritud sarapuupähkleid või Kreeka pähkleid
1-3 küüslauguküünt
1,5 dl oliiviõli
40 g parmesani, pecorino't vm kõvemat juustu (nt kodumaiseid nagu Forte või Saaremaa Extra Old)
serveerimiseks sidrunisektoreid

Rebi lehtkapsa lehed tükkideks, varsi ära kasuta, sest need on pesto jaoks liiga kõvad. Puhasta küüslauguküüned ja haki neid pisut väiksemaks. Haki pähklid tükkideks, riivi juust

Aseta kõik asjad köögikombaini ja töötle ühtlaseks, lisa vajadusel veel õli ja nirista seda pärast ka pestole peale. Hoia pestot õhukindlalt suletud purgis külmkapis.

Retsept ilmus aasta tagasi ajakirja Pere&Kodu novembrikuises retseptilisas.

Vürtsikad juustu-kõrvitsaruudud (gluteenivabad)

Novembris on kõrvitsatoidud igati asjakohased, niiet jagan järjekordset retsepti, mis ilmus u kuu aega tagasi Laupäevaleht LP-s :) Järgmisel nädalavahetusel aga on juba esimene advent ja algab imeline jõuluaeg! Sellest, kuidas mulle jõulud meeldivad, olen ennegi kirjutanud, ja mitte midagi pole sellest ajast muutunud :) Jõululambid on mu kodus juba esimese korruse akendele paigaldatud ning köök-elutuba-söögituba on omandanud juba täitsa mõnusa pühadeilme. Otsin lähipäevi välja ka jõulukaunistused jm pühade juurde kuuluva, et ettevalmistus oleks täiuslik. Esimeset advendist alates on õnneks täitsa paslik juba jõlulaulegi kuulama hakata ilma, et keegi viltu vaataks ;-) 

Esimesed verivorstid, -käkid, ahjupraed ja hapukapsas sai söödud juba üle kuu aja tagasi. Sel aastal on lemmikuks Maks&Mooritsa suitsulihaga verivorstid ja sama firma toodetud verikäkk koore ja sibulaga, mis Tallinna Toidumessil 2018. parimaks valiti. Esimesi tasse glögi koos pipakookidega aga nautisin eelmise pühapäeva õhtul Helsingis, kui lennujaamas kojulendu ootasin. Nii lahe jõulutunne tuli juba peale koos nendega :)

Nädalavahetusel on ilmselt enamikel inimestel rohkem aega süüa teha ja miks mitte homseks hommikuks kohvi kõrvale (või lõunaseks magustoiduks või õhtul külla kaasa võtmiseks vms) üks mahlane marmorkook küpsetada, kus lisaks kõrvitsale ja toorjuustule ka krõmpsuvaid pähkleid ja soojendavaid vürtse leidub?!? Midagi keerulist selle koogi puhul ei ole, küll aga on see piisavalt huvitav, et seda pidulikumal puhulgi lauale sättida.

Kõrvitsa suur karotiinisisaldus tagab ilusa värvi ja tõeliselt tänuväärse toorainema on selle neutraalse maitsega viljaliha kerge kokku sobitada erinevate vürtsidega alates kardemonist, kaneelist, ingverist, nelgist ja muskaatpähklist magusates roogades, lõpetades paprika, tšilli, kurkumi jpt teravate maitsetega soolastes toitudes. Retseptis kirjas olevate vürtside asemel võid kasutada ka 2 tl piparkoogimaitseainet, Kreeka pähklid aga asendada vabalt pekaani- või sarapuupähklitega. Kui sa ei soovi gluteenivaba kooki, siis asenda riisi-, maisi- ja tatrajahu 180 g nisujahuga ja väheda küpsetuspulbri kogust 0,5 tl. 

Kõrvitsapüreed, mis nii siin kui ka muude küpsetiste retseptides ette nähtud, on tõeliselt lihtne valmistada. Selleks puhasta ja tükelda kõrvits, aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ning küpseta ahjus 180 kraadi juures pehmeks (kulub u 40 minutit). Seejärel lase kõrvitsal pisut jahtuda, eemalda koor ja püreesta saumikseriga või köögikombainis. Võib kasutada ka kannmikserit, kuid sel juhul on vaja lisada pisut vedelikku, et aparaat tööle hakkaks.

Küpsetamisest ja muudest toitudest ülejäänud püree aseta õhukindlalt suletavatesse karpidesse või kilekottidesse ning hoia sügavkülmas. Kui sügavkülmutatud kõrvitsapüreed kasutad, siis küpsetiste jaoks sulata ja nõruta see eelnevalt, aga näiteks suppide jaoks ei ole see vajalik.

Põhi: 

120 g toasooja võid

120 g (pruuni) suhkrut (kasutasin heledat muscovado’t)

2 suurt toasooja muna

270 g kõrvitsapüreed 

1 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl jahvatatud ingverit

0,5 tl jahvatatud kardemoni

näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit

näpuotsatäis soola

1 tl küpsetuspulbrit

1 sl vanillisuhkrut

70 g toortatrajahu

70 g riisijahu

40 g maisijahu

Vahusta või suhkruga kohevaks kreemiks, lisa edasi vahustades ükshaaval munad, seejärel kõrvitsapüree. Sega sõelutud jahud maitseainete, soola, küpsetuspulbri ja vanillisuhkruga läbi ning sega õrnalt taina hulka. Laota tainas ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud 20X30 cm läbimõõduga ahjuvormi. Küpsetuspaber võiks olla eelnevalt võiga määritud. 

Täidis: 

300 g toasooja toorjuustu

3 sl suhkrut

1 sl vanillisuhkrut

1 suur toasoe muna

Sega teises kausis vispli abil toorjuust suhkrutega läbi, lisa muna ja vahusta ühtlaseks kreemiks. Vala segu vormi taina peale. Tõsta noa või spaatli abil kihte segamini, et tekiks marmorjas muster.

Purukate:

60 g külma võid

50 g heledat pruuni suhkrut

80 g toortatrajahu

80 g Kreeka vm pähkleid

Tükelda või, lisa suhkur ja sõelutud jahu ning haki noa abil või pudista näppude vahel ühtlaseks puruks. Sega hulka hakitud pähklid. Laota segu ühtlase kihina vormi kõige peale.

Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 40 minutit kuni kook on ka keskelt tahenenud. Lase jahtuda ja lõika kook seejärel ruutudeks. Säilitada tasuks seda kooki külmkapis õhukindlalt suletud anumas kuni 5 päeva.

Vürtsikas lillkapsa-kõrvitsasupp

Pimedasse, porisesse ja külma novembrikuusse on üks soojendav aedviljasupp lausa hädavajalik! See on küll toekas kõhutäis, kuid samas igati tervislik ja toitainerikas. Boonusena on erksavärviline kõrvitsasupp justkui loodud sombusesse sügisõhtusse värve tooma :)

Mulle meeldib see supp eriti just krõbeda singi, mahedamaitselise pehme juustu, röstitud seemnete ja värskete aromaatsete ürtidega, kuid kõrvitsa suur eelis ongi see, et see pmst kõigega kokku sobib. Vürtsidest valisin seekord särtsu andma lisaks mustale piprale kurkumi, tšilli, cayenne’i pipra ja suitsupaprikapulbri; küüslauk ja sibul on minu köögis niikuinii kohustuslikud kaaslased pea iga supi ja pajaroa juures. Aga nendega ei pea piirduma - vabalt võib supi sisse lisada igasuguseid maitseaineid ja ürte, meelepärastest juustudest rääkimata. Peaasi, et nii ise kui ka pereliikmed rahule jäävad ;-) Olen küll mõned võimalikud ürdid ülejärgmises lõigus välja toonud (neid kasutan ise enamasti kõrvitsasupi puhul), kuid miks mitte anda viimane lihv hõrgule supile hoopis basiiliku, salvei või estragoniga?!?

Suppi tuleb päris suur kogus ja külmkapis hoituna säilib see vähemalt kolm päeva. Kui Sa selle aja jooksul ei jõua seda ära süüa, siis soovitan supi karpidesse asetada ja sügavkülmutada, et kiirel argiõhtul saaks mugavalt ja kiirelt kosutava supi valmis teha.

Kasutasin seekord valmistamisel kodumaist kanepiõli, kuid loomulikult sobivad kõik meelepärased õlid. Lisandiks sobivad erinevad juustud (parmesanilaastud, tükeldatud feta- ja mozzarella-juust), röstitud seemned, saia- ja leivakuubikud, krõbedaks praetud või ahjus küpsetatud peekoni- või prosciutto-tükid. Puista supile ka meelepäraseid ürte (tüümianilehti, hakitud murulauku, lehtepeterselli vm). Pildil oleval supil on tükkideks rebitud mozzarella-juust, krõbedaks praetud prosciutto, pannil röstitud seemnesegu (päevalille-, kõrvitsa-, seedermänniseemned) ja tüümianilehed.

Retsept ilmus Laupäevaleht LP-s koos kahe kõrvitsadesserdiga.

Vaja läheb:

1 keskmine sibul 

2 sl (kanepi)õli

2-4 küüslauguküünt

1 tl kurkumipulbrit

1 tl jahvatatud tšillit

0,5 tl cayenne’i pipart

1 tl (suitsu)paprikapulbrit

1-2 l kanapuljongit

1 kg puhastatud kõrvitsat

1 suur lillkapsas

maitse järgi soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

150-200 g (1 karp) maitserohelisega või küüslaugumaitselist toorjuustu
soola ja värskelt jahvatatud musta pipart
lisandiks juustu, maitserohelist, röstitud seemneid ja krõbedat sinki

Haki sibul peeneks ja kuumuta seda madalal kuumusel poti põhjas õli sees u 8 minutit kuni see on pehme ja klaasjas, lisa peeneks hakitud küüslauguküüned ja kuumuta veel paar minutit. Lisa maitseained (kurkum, tšilli, cayenne ja paprika) ning prae segades veel minut või paar kuni ned aromaatseks muutuvad.

Lisa pisut puljongit ja lükka poti põhjast sinna kinni jäänud “praadimisjäägid” lahti. Lisa tükeldatud kõrvits, õisikuteks murtud lillkapsas ja üks liiter puljongit ning lase keskmisel kuumusel keeda, kuni aedviljad on pehmed. Püreesta poti sisu, soovi korral lisa veel puljongit, kuni saaad enda jaoks sobiva paksuse/konsistentsi ning sega hulka toorjuust. Maitsesta valmis supp soola ja pipraga. 

Krõbe pähkli-tatramüsli vaarika-coulis ja mesise Kreeka jogurtiga

Kirjutasin just üle-eelmises postituses D-vitamiinist ja jätkan seda teemat tänagi, sest tahan jagada ühe väga mõnusa ja tervisliku magustoidu retsepti. Pähklitega toortatra-granola, paks jogurt ja hapukas vaarikakaste moodustavad minu arvates tõeliselt maitsva ansambli, mida võib nautida nii hommikusöögiks kui ka desserdiks. Pakkusin seda maiust Nutrilite'i, kellega koostöös ka praegune postitus sündis, D-vitamiini pressiüritusel ning mul oli tõeliselt hea meel nii palju positiivset tagasisidet ja kiitust kuulda. Toidublogijad ja -ajakirjanikud on seltskond, keda pidevalt hea ja paremaga kostitatakse, niiet seda enam hindan kõiki kuuldud häid sõnu - aitäh! :) Vabandan aga ette postituse fotode pärast - tegin need kiirelt telefoniga enne pressiürituse algust ja kuna olen hetkel nädala Berliinis, ei teki niipea võimalust kodus kaameraga korralikke pilte teha. Võib-olla kunagi hiljem aga asendan need siiski kvaliteetsemate fotodega, sest olen seda magustoitu tegelikult korduvalt valmistanud ja kindlasti teen ka edaspidi :)

Mis aga D-vitamiini puutub, siis seda suudab keha sünteesida päikese käes olles, seega meie kliimavöötmes on D-vitamiini vaegus pigem erand kui reegel. D-vitamiini nimetatakse ka päikese(paiste)vitamiiniks, sest päikese ultraviolettkiired aktiveerivad kolesterooli vormi, mis eksisteerib nahas, muutes selle D-vitamiiniks. Inimene omastab D-vitamiini 80% ulatuses päikese kaudu, st et päikeskiirte toimel sünteesib nahk seda vitamiini. Arvestama peab aga sellega, et kui nahk on päevitunud, imendub D-vitamiin halvemini, samuti väheneb omastamine vanuse ja ülekaaluga. Kui aga oled end korralikult päevituskreemiga kokku määrinud, siis saad paraku seda olulist vitamiini üle 90% vähem.

20% päikesevitamiinist saab organism aga toidu kaudu, seega kahjuks väga piiratult. Põhiliselt on D-vitamiini vaid termiliselt töötlemata kalatoitudes (külmsuitsu või soolatud lõhe, forell, heeringas). Isegi tervisetadlik inimene peab vaeva nägema, et mingilgi määral D-vitamiini toiduga saada. Kõige paremini saab seda olulist vitamiini rasvasest kalast (tuunikala, makrell, lõhe, heeringas, sardiinid, lest, räim, angerjas, kilu), veise- ja kalamaksast, koorikloomadest, sealihast, juustust, metsaseentest, munakollastest ning piimatoodetest (piim, kohupiim, või, hapukoor), samuti D-vitamiiniga rikastatud toitudest nagu mahlad, hommikusöögi- ja teraviljahelbed, piimatooted, toiduõlid. 

Näiteks täispiimas on rohkem  D-vitamiini kui tavalises piimas. Rasva ja kaltsiumi koostoime aitab piimatoodetest organismil D-vitamiini omastada, seega peab piimatoodetel teatud rasvasus olema. 

Isegi kui igal õhtul rasvast kala süüa, tasub ka D-vitamiini preparaate manustada. Tihti võetakse vitamiinid koos hommikukohviga, mis aga vähendab nende imendumist. Kõige parem on D-vitamiini võtta koos rasva sisaldavate toiduainetega päeva jooksul, kui kohvi joomisest on paar tundi möödas ja paari tunni jooksul ei plaani kohvi uuesti nautida.

Lisan veel mõned lingid, et suuremad huvilised saaksid teaduspõhist infot ja teemaga rohekm süvitsi minna:
siin on eesti keeles kirjutatud manustamisühikutest ja Harvardis tehtud uuringutest;
siin on aga üks Harvardi teadlaste poolt koostatud väga põhjalik ülevaade D-vitamiinist, selle kasulikkusest jm;
siin on aga juttu ühest hiljutisest uuringust, kus uuriti D-vitamiini ja füüsilise võimekuse seost.

Retseptis olevast kogusest saab terve plaaditäie granola't, mis ilusti ühtlaselt ära küpseb. Mina teen sageli kahekordse koguse, kuid sel juhul tuleb küpsemisaega pisut pikendada ja vähemalt korra küpsemise ajal ka müslit segada, et see pruunistuks ühtlaselt. 

Granola:
200 g toortatratangu
3 sl vedelat mett
3 sl neutraalse maistega õli (nt rapsiõli)
1 tl jahvatatud kaneeli

250 g erinevate pähklite segu

100 g kuivatatud puuvilju ja marju

Sega toortatar läbi mee, õli ja kaneeliga. Haki pähklid ja mandlid väiksemateks tükkideks ning sega tatrasegu hulka. Laota segu ühtlase kihina küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta ahjus 160 kraadi juures u 20 minutit.

Võta müsli ahjust ja lase plaadil seistes jahtuda. Vala jahtunud müsli kaussi, murra väikesteks tükkideks ning sega juurde kuivatatud puuviljad ja marjad, suuremad (nt aprikoosid, ploomid) lõika väiksemateks tükkideks. Hoia müslit õhukindlalt suletud anumas, säilib see vähemalt 2 nädalat. 

Vaarikakaste:
400 g (1 pakk) külmutatud vaarikaid
1-2 sl Cointreau’d, brändit või mõnda marjalikööri (soovi korral)
2-3 sl mett või tuhksuhkrut

Sulata vaarikad, aseta koos ülejäänud asjadega köögikombaini ja töötle püreeks. Aja püree läbi sõela ja serveeri koos jogurti vm meelepärase magustoiduga. 

See kaste sobib ideaalselt kookide, magustoitude, jäätiste jms lisandiks.

Jogurtikreem: 

370-400 g (1 pakk) paksu Kreeka jogurtit

3-4 sl vedelat mett

Sega jogurt meega ning serveeri koos krõbeda müsli ja vaarikakastmega.

Mandlikeeks jõhvikatega

Palju õnne kõigile isadele! :)

Kindlasti on isal hea meel ka lihtsalt meelespidamise, isetehtud kaardi või kallistuse üle rääkimata hommikustest pannkookidest ja teistest kodustest toitudest, mis lapsed ise heast südamest ja siira rõõmuga valmistavad. Kes aga veel otsib tänaseks isadepäevaks ideid, mida isale valmistada, siis on paar toredat toitu eilses Laupäevaleht LP-s. Jagan seal ühe väga mõnusa banaanikeeksi retsepti, soolase poole pealt on aga olemas vorstiketsega pirukas “Kärnkonn augus” ehk Toad in the Hole, millest ma natukene pikemalt pajatan, eelkõige muidugi selle kummalise nimetuse tõttu:) Igaks juhuks mainin, et kuigi leht on olemas ka online’is, saab seda paberkujul osta terve nädala, mitte ainult laupäeval ja pühapäeval. 

Tegin selle jõhvikate ja mandlijahuga keeksi ilma nisujahuta ja mul on tõeliselt hea meel, et see nö hoidis superhästi kokku, ei pudisenud ega olnud kuiv nagu sageli gluteenivabade küpsetistega olema kipub. Jõhvikaid ja muid marju saab hetkel paraku vaid sügavkülmast ja hea uudis on see, et sügavkülmast võetud marju ei ole vaja enne tainale lisamist eelnevalt sulatada. Seega jõuab veel ilusti õhtuks ühe maitsva mahlase keeksi küpsetada ;-)

Vaja läheb:

160 g toasooja võid
150 g peensuhkrut
1 sl vanillisuhkrut
3 suurt toasooja muna
1 sl konjakit, brändit vm kanget alkoholi
50 g maisijahu
50 g toortatrajahu
2 tl küpsetuspulbrit
näpuotsatäis soola
100 g mandlijahu
50 g hapukoort
3 peotäit värskeid või külmutatud jõhvikaid, pohli vm marju
3 sl mandlilaaste

Vahusta või suhkrutega heledaks kohevaks vahuks. Seejärel vahusta ükshaaval hulka munad, lisades järgmise kui eelmine on tainaga segunenud. Sega hulka ka alkohol.

Sega sõelutud maisi- ja tatrajahu küpsetuspulbri ja soolaga läbi. Lisa mandlijahu ning seejärel sega  kuivainesegu koos hapukoorega võivahuga ühtlaseks. Tõsta tainas võiga määritud ja jahuga ülepuistatud 23-24 cm läbimõõduga ümmargusse lahtikäivasse vormi, mille põhjas on küpsetuspaber.  Võid kasutada ka väiksemat vormi (nt 20 cm diameetriga) või piklikku keeksivormi. Silu taina pind ning puista ühtlaselt sellele marjad ja mandlilaastud vajutades neid kergelt tainasse.

Küpseta ahjus 180 kraadi juures u 30 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun ja keskele sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Kui kasutad keskmise suurusega keeksivormi või 20 cm läbimõõduga ümmargust vormi, on küpsemisaeg u 45 minutit. Lase koogil 15 minutit vormis taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. Serveerimisel sõelu peale tuhksuhkrut.

Retsept ilmus D-kokaraamatus

Päikesevitamiinirikas forelli-spinatipirukas

Foto Raul Mee

Teisipäeval toimus Anni Arro imearmsas köögistuudios Nutrilite D-vitamiini tutvustusüritus, mille jaoks minul oli suur au ja puhas rõõm valmistada päikesevitamiinirikkaid toitusid. Isegi magustoit oli seekord tervislik - mesise Kreeka jogurti, krõbeda pähkli-toortatra granola ja vaarika-coulis’ga kihiline dessert, mille retsept on peagi blogisse tulekul. Seniks aga jagan pildil oleva forelli-spinatipiruka tegemisõpetust, samuti viiteid ülejäänud toitudele, et neid kõiki kodus ise valmistada saaksid :)

D-vitamiini vajalikkuses ei kahtle ilmselt keegi :) Muuhulgas on see rasvlahustuv vitamiin oluline kaltsiumi ja fosfori imendumisel, aitab hoida luud ja hambad tugevad, samuti mõjutab see immuunsüsteemi tööd, närvikoe toimimist, lihaste ja südamekoe talitust. 20% päikesevitamiinist  omastab meie organism toidust ja isegi tervisetadlik inimene peab vaeva nägema, et mingilgi määral D-vitamiini toiduga saada. Seega toidulisand (eriti muidugi taimne Nutrilite) on pimedal ajal ilmselt enamikule meist hädavajalik.

Foto Raul Mee

Pikk laud, mille ümber (toidu)blogijad ja -ajakirjanikud istusid, oli kaetud minu valmistatud roogadega. Pakkusin suitsulõhekreemiga rukkikrõpse, mis laualt tavaliselt ülikiirelt kaovad. Seetõttu teen neid ka kodusteks üritusteks alati kahekordse koguse, kuid suurema seltskonna puhul (üle 15 inimese) tasub nende mõnusate ampsude arvu kolme- või neljakordistada.

Teiseks valmistasin suitsukalaga (seekord oli selleks hõbeheik, mida õnneks igas poes saada on) leivamäärde ning lisaks sarapuupähklitega käsitöörukkileivale küpsetasin ise vana hea õllesaia, millest jäi ainult puru järele. Sellest järeldan, et ilmselt oli see hea, sest leiba oli söödud vaid mõned viilud:) Ja soovitan ka kõigil teil seda krõbeda koorikuga saia kodus teha, sest ahjusoe värske küpsetis on supermõnus. Ja arvestades, et selle valmistamiseks kulub koos vormi võiga määrimisega max 10 minutit (ülejäänud töö teeb ära ahi), siis on raske paremat varianti värske saia nautimiseks välja mõelda :) Suitsukala-kodujuustumäärde ja saia retsept ilmus ka juba ajalehe Postimees uues toiduportaalis Maitsemeel.

Blogis on olemas veel teisigi sarnaseid lihtsaid suitsukalaga määrdeid - näiteks kreemjas suitsukalavõie koos karaskiga on samuti hästi maitsev ja samas lihtne valmistada. Sobib see ideaalselt nii külalistele pakkumiseks kui ka miks mitte hommikul kohvi kõrvale või õhtul väikese veini lisandiks;-) Täpselt nagu kohupiimakarask, millele samuti suitsukalast kreemi kõrvale tegin. Ja siis veel üks veidi teistmoodi lõhevaht gluteenivaba tatraleivaga. Niiet variantidest puudust ei ole;-) Siinkohal pean mainima ära veel tursamaksasalati, sest tursamaks on üks D-vitamiinirikkamaid toiduaineid! Poola köögist on mu blogisse aga sattunud sproti-kohupiimamääre, mis on pisut teistmoodi maitsekooslus, kuid siiski väga maitsev.

Ka spinati-kalapirukaid on siinses blogis erinevaid variante. Üks näiteks on samuti lehttainaga, kuid pealt tainakihiga. Ja on veel gluteenivaba mandiljahust põhjaga spinati-suitsulõhe küpsetis, mida ma armastan ise samamoodi nagu teisigi sarnaseid pirukaid :)

Foto Raul Mee

Teisipäevaks aga küpsetasin kala-spinatipirukat terve plaaditäie. Tainast võtsin kahekordse koguse, kuid täidist oli rohkem, eelkõige forelli ja suitsulõhet, sest minu jaoks on oluline paks mahlane täidis ja õhuke põhi mitte vastupidi. Suitsulõhet lisasin maitse ja särtsakuse andmiseks, aga selle võib vabalt ära jätta. Sel juhul tuleb täidisesse kindlasti soola lisada, aga väike maitsetest enne juustu-spinatisegu pirukapõhjale valamist tuleb ikka kasuks - soola võib ka suitsulõhe kasutamise korral juurde vaja olla.

Pirukas: 
400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast
400 g (1 pakk) külmutatud spinatit
200-300 g forelli või lõhet
soola, värskelt jahvatatud musta pipart
poole sidruni mahl
2 muna
200 g toasooja toorjuustu (nt murulaugu- või küüslaugumaitseline)
50 g hapukoort
1-2 küüslauguküünt
50-100 g suitsulõhet või -forelli (soovi korral)

Tõsta tainas vähemalt paar tundi enne küpsetamise sügavkülmast külmkappi ja lase sel sulada. Sulata spinat, nõruta sõelal ja pigista üleliigne vesi välja. Tükelda lõhe, maitsesta soola ja pipraga, pigista peale poole sidruni mahl, sega läbi ja lase seista, kuni täidist valmistad.

Klopi munad kausis toorjuustu ja hapukoorega lahti, maitsesta pipraga. Pressi või haki peenelt küüslauk ning lisa täidisele. Sega hulka spinat ja soovi korral tükeldatud suitsukala. 

Laota tainaplaadid küpsetuspaberiga kaetud neljakandilisse 20X20 cm läbimõõduga vormi ja vajuta jahuste kätega liitekohad kokku ning suru ääred u 1-2 cm kõrgusel vormi servale. Torka tainas tihedalt kahvliga läbi. Puista peale lõhetükid ja seejärel laota ühtlaselt juustu-spinatisegu.

Küpseta pirukat ahjus 200 kraadi juures 25-30 minutit kuni selle ääred on kuldpruunid ja täidis tahenenud. Lase enne lahtilõikamist pirukal u 10 minutit taheneda. 

Foto Raul Mee

Postitus valmis koostöös Nutrilite D-vitamiiniga.

Kõrvitsa-kaerahelbeküpsised pähklite ja šokolaadiga

Olen sel sügisel jõudnud jub päris palju erinevaid kõrvitsatoitusid teha ja mul on tõeliselt hea meel, et saan neid hakata vaikselt blogissegi lisama. Tegelikult on mul veel kolm erinevas suuruses kõrvitsat verandal ootel + mitu karbitäit püreed sügavkülmas, niiet endalegi kuluvad alati värsked ja uudsed ideed ära, et pidevalt ühtesid ja samu asju ei valmistaks:) Õnneks on praeguseks juba päris suur hulk kõrvitsaretsepte blogis olemas ja tegelikult saaks juba olemasolevate pinnalt hakkama, aga eelkõige on alati midagi põnevat mul endal vaja, et saaks oma küpsetamis- ja toidutegemiskirge piisavalt rahuldada :D :D :D

Krõmpsuvate pähklitükkide ja tumeda šokolaadiga küpsistele on raske vastu panna, kuid ega ei peagi ju üritama, sest need on magusa asja kohta ikka päris tervislikud;-) Kaerahelvestest saab ohtralt kiudaineid ning mitmed teisedki komponendid (pähklid, kõrvits, mesi, muna) on kasulikest ainetest pungil. Ja mis eriti tore - taina valmistamine läheb ülikiirelt juhul, kui püree enne valmis on tehtud! Need pätsikesed on igati sobivad hommikusöögiks kohvi kõrvale, samuti tervislikuks maiustamiseks kogu päeva jooksul. Ja miks mitte ka pärast õhtusööki nende küpsistega maiustada - seda ilmselt ei peaks isegi veendunud dieedipidajad sobimatuks:D Kuna kõrvitsa-kaerahelbeküpsised ei pudise, on neid ka mugav piknikule või tööle kaasa pakkida või hoopis anda lapsele kooli kosutavaks vahepalaks.

Need pätsikesed on sarnased kõrvitsaruutudele, mida samamoodi julgen alati soovitada - mõnusad, pehmed, kergelt vürtsikad, krõmpsuvate pähklite ja šokolaadiga. Retsept oli eelmisel laupäeval LP-s. Sel nädalal ilmus aga üks samuti pähklite ja kaerahelvestega, kuid kondenspiimaga kõrvitsakook Electroluxi portaalis. Kondenspiim on kõrvitsapüree, vürtside ja pähklitega superhea kombo, niiet soovitan seda lihtsat kooki kindlasti küpsetada. Blogiski on juba üks sarnaste komponentidega küpsetis olemas (vürtsikas kondenspiima-kõrvitsakook krõbedal pähklipõhjal), mis on praktiliselt sama lihtne, ning samuti kook, mida võib alati kindlapeale soovitada! :)

Kõrvitsapüreed saab teha lihtsalt. Selleks tükelda ja puhasta kõrvits, aseta ahjuplaadile, küpseta 180 kraadi juures 30-40 minutit kuni viljaliha on pehme, lase pisut jahtuda, koori ja töötle püreeks. Püreestamiseks sobivad saumikser ja köögikombain, kuid kannmiskerisse on vaja ka vedelikku lisada, et see tööle hakkaks, mistõttu ei ole see parim variant. Ülejäänud püree aseta karpidesse ja sügakülmuta. Kui kasutad sügavkülmast võetud püreed küpsetises, siis kindlasti sulata ja nõruta see sõelal enne tainale lisamist.

Mee võid soovi korral asendada suhkrusiirupiga; tumeda šokolaadi (mina kasutan 70%ilise kakaosisaldusega varianti) võid vahetada muu meelepärase vastu, sobivad nii valge kui ka piimašokolaad. Sellisel juhul aga soovitan vähendada mee kogust 70 grammini, et küpsised liialt magusad ei oleks, sest mõlemad šokolaadid on reeglina oluliselt magusamad kui tavaline tummine tume, mis reeglina on ka pisut mõrkjas.

Vürtsidest lisasin seekord pipakoogimaitseainet, kuid selle asemel võid kasutada ka jahvatatud kaneeli ja ingverit (kumbagi 0,5-1 tl), samuti lisada näpuotsatäie riivitud muskaatpähklit, pisut peenestatud kardemoni või nelki. Vürtsid on igal juhul olulised, eriti praegusel aastaajal - soojendavad seestpidiselt ja lisavad hädavajalikku särtsakust aina lühemaks ja pimedamaks muutuvasse (argi)päeva ...  :)

Vaja läheb:
200 g kõrvitsapüreed
100 g vedelat mett
60 g sulatatud võid
1 suur muna
2 tl pipakoogimaitseainet
1 sl vanillisuhkrut
200 g kaerahelbeid

50 g maisi- või nisujahu 

70-100 g hakitud Kreeka, sarapuu- või pekanipähkleid
70-100 g hakitud tumedat šokolaadi

Sega omavahel kõrvitsapüree, mesi, sulatatud või, muna, pipakoogimaitseaine ja vanillisuhkur. Lisa kõik kuivained, tükeldatud pähklid ja šokolaad ning sega ühtlaseks.

Tõsta supilusikaga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile 12 ühe suurust kuhjakest ja suru õlise või märja käega need ühtlaseks 1-1,5 cm paksuseks ümara kujuga pätsiks. Küpseta ahjus 170 kraadi juures u 20 minutit. Lase küpsistel ahjuplaadil täielikult jahtuda.