Tomati-suvikõrvistapirukad kitsejuustu ja prosciutto'ga

Neid pirukaid teen suvisel ajal päris sageli, sest tahaks ju alati midagi kiirelt ja vähese vaevaga valmivat, aga väga head. Lisaks saab neis ära kasutada värsket suvist kraami.

Krõbedal kihilisel lehttainapõhjal maitserikkad pirukad on igati maitsvad eelroaks nii õues kui ka tubastes tingimustes toimuvale istumisele. Praegu on suvikõrvitsad värsked krõmpsud ja tomatid oma parimas vormis ehk just need õiged - päris tomati maitse ja lõhnaga :)

Retsepti kogused on sellised, millega saab mugavalt teha ühe suure plaadipiruka. Selleks võta kõik neli tainaplaati, aseta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile nii, et ääred on veidi üle üksteise ja vajuta tugevalt kokku. Hea oleks veel tainarulliga kogu tainaplaat veidi suuremaks rullida. Äärtest 1 cm kaugusel lõika terava noaga nö "raam" piruka ümber. Kui teed väikesed pirukad, siis võib tomatit ja suvikõrvitsat veidi üle jääda. 

Prosciutto asemel võid kasutada muud meelepärast sinki, samuti hoopis suitsu- või soolalõhet, kuid võid selle ka üldse ära jätta, kui nii tundub parem. Samas annab see Itaaliapärane õhuke laagerdunud sink just selle viimase lihvi ja teeb piruka eriti maitsvaks. 

Piruka soolaga maitsestamisel ole pigem ettevaatlik, sest nii tainas ja juust kui ka sink sisaldavad juba niigi soola. 

Vaja läheb:

400 g (1 pakk) võiga pärmi-lehttainast

100-150 g kitsejuustu või fetat

1 suur või 2 keskmist (u 400 g) tomatit

1 keskmine suvikõrvits (u 250 g)

soola, värskelt jahvatatud pipart

värsket või kuivatatud punet (soovi korral)

100-200 g prosciutto't

peotäis või paar basiiliku lehti

Lõika kõik neli tainaplaati kolmeks ja lõika terava noaga 0,5 cm tainaplaadi äärest nö "raam" ümber tainast mitte päris läbi lõigates. Tee kahvliga keskele tihedalt augud ja küpseta 200-kraadises ahjus 10 minutit, kuni põhjad on kerkinud ja kuldpruunid. 

Lõika tomat ja suvikõrvits õhukesteks viiludeks ning tomativiilud omakorda veel pooleks, suuremad neljaks. Aseta igale pirukale suvikõrvitsaviilud, sellele tomat ning maitsesta soola ja pipraga. Soovi korral puista peale ka punet. Murenda peale kitse- või fetajuust ning küpseta 200-kraadises ahjus veel 15 minutit. 

Ahjust võetud pirukatele aseta singiviilud ja puista basiiliku lehti (suuremad lehed rebi väikesteks tükkideks). Eriti head on need suupisted  kohe soojalt. 

Retsept ilmus kaks aastat tagasi siin

Kukeseente ja juustuga suvikõrvitsapasta

Suvikõrvitsast saab igasuguseid häid asju ja suvisel ajal kasutan seda igal võimalusel. Näiteks eelmisel nädalal just lisasin riivitud kabatšokki kotletitainasse - minu arvates teeb suvikõrvits hakklihast pihve mitte ainult tervislikumaks, aga ka maitsvamaks ja mahlasemaks :) Kui aga on vaja ideid, mida selle suvise viljaga peale hakata, siis siin on neid ohtralt, sh ka mitu magusat küpsetist ;-) 

Minul on mitmeid lemmikuid suvikõrvitsatoitusid, mida igal suvel korduvalt valmistan. Üks neist on tsukiini ja juustuga krõbe galett, teine "lasanje" suvikõrvitsaga ning kolmas seente ja lehttainaga pirukas,  milles mõlemas samuti ohtralt juustu sees. Magusatest küpsetistest, mida mul on blogis vähemalt viis, on vist aga lemmik see "vana", st juba pikalt blogis peesitanud mahlane šokolaadikook.

See pasta siin on üks igati aromaatne roog, mis on parajalt toitev ja toekas, kuid samas sisaldab ka värskeid ande nagu suvikõrvits ja seened. Lisaks suvikõrvitsast nuudlitele ehk suudlitele on selles ka tavalised spagetid, sest mulle meeldib nii rohkem, kuid kui on isu vaid suvikõrvitsa-spagettidega roa järele, siis võib nt seda retsepti kasutada. 

Vaja läheb:

200 g spagette

soola

2 väiksemat või keskmist suvikõrvitsat (kaal kokku 400-500 g) 

1 šalottsibul või 1 väike sibul

õli

300-400 g kukeseeni 

soola

20 g võid

4 dl (1 pakk) toidukoort

50-100 g tugevamaistelist kõvemat laagerdunud juustu (Parmesani või mõnda selle sarnast)

musta pipart

soovi korral (hakitud) maitserohelist (nt lehtpeterselli, basiilikut, tüümiani, tilli vms)

Keeda spagetid vastavalt pakendi juhistele. Need võiksid olla mitte päris pehmed, vaid nö al dente. Lisa keeduvette ka veidi soola. Nõruta spagetid korralikult. 

Tee suvikõrvitsast pikad peenikesed "nuudlid". Selleks kasuta kas spetsiaalset juurviljalõikurit või -spiraalitajat või lõika suvikõrvits pikuti õhukesteks viiludeks ja seejärel peenikesteks ribadeks. Kuumuta pannil õli ja prae selles suvikõrvitsaribasid mõni minut. Maitsesta soolaga. Eemalda need pannilt ja jäta ootele. 

Haki (šalott)sibul peeneks ja prae pannil madalal kuumusel õli sees klaasjaks. Lisa puhastatud kukeseened (suuremad seened lõika väiksemateks tükkideks) ning prae edasi, kuni seentest välja tulnud vedelik on aurustunud. Maitsesta soolaga ja lisa või. Prae segades veel mõni minut.

Vala pannile koor ja kuumuta paar minutit. Lisa suvikõrvitsaribad ja spagetid ning kuumuta segades veel veidi. Lisa pannile riivitud juust, jahvata veidi musta pipart, puista soovi korral peale ka maitserohelist ning serveeri kohe. 

Bibimbap - poplaarne riisiroog Koreast

Mina arvan, et oma selle aasta esimeses blogipostituses on mul oma kallitele lugejatele igati kohane suurepärast uut aastat soovida, mis sellest, et mõnede arvates justkui pärast 6. jaanuari seda enam teha ei tohiks. Mis siis ikka - eks kaevaku mind kohtusse ;-) Mina igal juhul soovin tõesti siiralt ja südamest teile kõigile elu parimat ja õnnelikeimat aastat! Ja loomulikult palju imelisi toidunaudinguid - loodetavasti saan ka uuel aastal selles osas abiks olla :)

Alustan seda aastat ühe oma lemmikutest maailma köökidest - nimelt Korea - traditsioonilise toiduga, mis oli Google'i andemetel ülemöödunud ehk 2023. aastal internetist enim otsitud retseptiks. Selleks osutus ikooniline Korea riisitoit bibimbap. Bibimbap on siinmail suhteliselt tundmatu roog, kuna Korea toit pole meil kahjuks ei ülemäära levinud ega ka eriti populaarne,  kuigi tegemist on maailma ühe rikkalikuima ja maitseküllasema köögiga. "Bibim" tähendab korea keeles "segatud" ja sõna "bap" tähistab riisi. Tegemist on toitainerikka kausitoiduga, mis - nagu nimigi ütleb - sisaldab muuhulgas ka kleepuvat riisi, mis on ülejäänud komponentidega läbi segatud. 

Mina olen ise suur Korea köögi austaja (olen sellest ka kirjutanud, nt ajakirjas GoTravel ja siin) ja oma esimesel Korea reisil aastaid tagasi käisin bibimbap'i sünnilinnas Jeonju's suisa selle roa tegemise kursustel. Just selline nagu ülemisel fotol näeb välja värskelt valminud autentne bibimbap Koreas.

Jeonju on UNESCO poolt nimetatud gastronoomialinnaks, nii et toidusõpradel tasub sellesse armsasse linnakesse kindlasti kasvõi paariks päevaks minna. Jeonjus asub ka ligi 605 hanouk-tüüpi majakesest koosnev küla Hanok Maeul, mis on kindlasti üks Korea olulisemaid vaatamisväärsusi.

Üks paljudest Korea köögi eripäradest on see, et süüakse metallist, mitte puust ega plastikust pulkadega. Esimestel päevadel on see veidi keeruline, kuna need on hästi libedad ja eriti just tooreid mereande ei ole just lihtne kausist kätte saada, kuid nendega harjub üllatavalt kiiresti ära. 

Gochujang ehk hapendatud tšillipasta, mis on bibimbap'i kastmeks, on Korea köögist ilmselt üks olulisemid ja tuntumaid asju kimchi kõrval. Lisaks tšillile on selles ka hapendatud sojaube, soola ja paksendajana veidi riisipulbrit. Traditsioonilise retsepti kohaselt, mis on pärit juba 18. sajandist, kestis selle hapendamine õues asuvates spetsiaalsetes savipottides suisa aastaid. Gochujang on ise nii maitseriaks, et kastmeks (vähemalt selle roa puhul) on see täiesti piisav ja seda enam millegagi segada pole vaja.

Bibimbap on roog, milles on tärkliserikas riis erinevate taimsete lisandite (seened, porgandid, kurk jt), gochu-jang kastme ja toore munaga, vahel lisatakse ka veiseliha. Komponendid asetatakse riisile järgides viite Korea toidu peamist värvi: valge, kollane, roheline, punane ja must. Need viis värvi tähistavad Korea köögis viite elementi: puu, tuli, maa, metall ja vesi. Need on seotud ka keha organite ja emotsioonidega ning samuti peaksid tagama kõik vajalikud maitsed: hapu, mõru, magus, vürtsikas ja soolane. Ühtegi elementi ei saa teisest esile tõsta, vaid kõik kokku peaksid moodustama täiusliku tasakaalu, mis tagab nii maitseelamuse kui ka tervise.

Põhimõtteliselt võib bibimbap'ile lisada ükskõik millist endale meelepärast köögivilja. Koreas kasutatakse roheliste aedviljade hulgast enamasti kurki, suvikõrvitsat, spinatit, jaava vesiputke või kroonja jaanikakra lehti. Valgeteks köögiviljaeks on reeglina erinevaid idusid, rediseid või suureõielise laikelluka juuri, mis on kõik ka muude toitude lisandina seal riigis väga levinud. 

Serveerimiseks asetatakse kõik ettevalmistatud koostisosad kaussi kokku ja segatakse siis pulkadega mitu minutit hoogsalt, et tärklis riisist eralduks (nagu risoto puhulgi) ja oleks selline ühtlane kergelt kreemjas pudrulaadne mass. Kokkusegatuna peaksid maitsed üksteist ideaalselt täiendama ja pakkuma täiusliku maitseelamuse.

Kuigi veiseliha on bibimbap'i juures pigem erand kui reegel, siis sellesse retsepti otsustasin seda siiski lisada, et roog oleks toekam, aga loomulikult võib selle ära jätta. Korealased serveerivad marineeritud veise(hakk)liha roa juurde niisama ehk toorelt, aga ma ise eelistan selle kergelt läbi praadida. Toimi selles osas nii, nagu ise paremaks pead. Kuigi Koreas ei ole ma oma reisidel seda veel kohanud, siis tegelikult võid soovi korral ka muna enne roale lisamist (ühelt poolt) praadida. Nemad muidugi seda ei tee, sest munakollase mõte on just see, et see moodustab kastme ja teeb selle roa koos tärkliserikka riisiga kreemiseks.

Vaja läheb:

300 g tärkliserikast lühikeseteralist riisi (suši- või risotoriis)

200 g šiitake seeni või austerservikuid 

150-200 g värsket porgandit

100 g värsket spinatit

2 sl sojakastet

0,5 sl seesamiseemneid

140 g (1 pakk) värskeid mungoaidusid

seesamiõli

soola

4 munakollast

4 kuhjaga sl gochu-jang pastat

Keeda või auruta riis pehmeks. 

Lõika seened ja porgand peeneteks julienne-stiilis ribadeks. Prae seened pannil õli sees keskmisel kuumusel kergelt läbi ja maitsesta soolaga. Võta seened pannilt, lisa õli ja prae ka spinat kergelt läbi. Maitsesta sojakastme ja seesamiseemnetega. Soovi korral prae õlis kergelt läbi ka idud, samuti võid praadida ka mune.

Marinaad lihale:

300 g veisehakkliha

2 sl sojakastet

1 tl suhkrut

suurem peotäis hakitud rohelist sibulat

2 sl seesamiõli

1 sl seesamiseemneid

musta pipart

Aseta hakkliha kaussi, lisa ülejäänud ained ja lase 5 minutit seista. Soovi korral prae enne roale lisamist kergelt läbi.

Serveerimiseks aseta igasse kaussi riis ja sellele kõik ettevalmistatud koostisosad. Keskele läheb munakollane ja pasta. Enne söömist sega toitu pulkadega mitu minutit hoogsalt, et tärklis riisist eralduks. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Sitsiillaste kuulus caponata ja veidi lähemalt baklažaanist

Baklažaani, mida mõned hellitavalt ka "pommuks" kutsuvad, kas armastatakse või vihatakse, aga külmaks ei jäta see vili mitte kedagi. Baklažaani süüakse ilmselt vähe ka teadmatuse tõttu - nii selle välimus kui ka mekk tekitavad paljudes võõristust. Näiteks Inglismaal läbi viidud uuringu kohaselt ei söö 2/3 peredest baklažaani, sest selle maitse on võõras. Ilmselt Eestis on see number veelgi suurem, sest eriti levinud see vili siin kahjuks pole ja kasvatada on seda kasvuhoones keeruline, kuna baklažaan on isegi veel soojanõudlikum kui tomat. 

Köögiviljana sarnaneb baklažaan kõige rohkem tomatiga, millega ta ühte perekonda kuulub. Samast perest leiab ka kartuli. Botaaniliselt on aga baklažaani puhul tegemist marjaga, milles on palju korrapäratult asetsevaid pesasid. Vilja sisu on pigem kuivemapoolne ja seemneid on enamasti vähe ning need on pruunikaskollased ja läätsekujulised. Ühel taimel võib olla sõltuvalt suurusest 1-25 vilja, mis võivad kaaluda isegi kilo. Viljad korjatakse söögiks enne seemnete valmimist ja kõvaks muutumist ehk 25-40 päeva pärast viljumist. 

Baklažaane on üle 10 erineva sordi. Vili võib-olla pikergune, munajas või pirnikujuline, näiteks Aasias kasvavad nii piklikud, peenikesed ja helelillad kui ka väikesed, ümmargused ja rohelised. Meil on aga kõige levinumad tumevioletse värvusega läikivad munajad pontšakad viljad. Itaalias kasutatakse peamiselt nelja sorti pommusid, mille seast triibuline ja ümmargune on tähelapanuväärseimad. 

Toitainete poolest on see vili kahjuks üsna vaene. Selles on veidi B-rühma vitamiine, C-vitamiini, karotiini ja mõningaid mineraalaineid, näiteks kaaliumi. Vähevõitu on selles ka energiat - 100 grammi kohta 26 kcal, kuid see on loomulikult tänapäeval enamike inimeste arvates pigem boonus. Õnneks aga vähemalt antioksüdante baklažaanis ei napi, vaid - vastupidi! - neid leidub selles viljas omajagu, mistõttu mõned seda suisa supertoiduaineks  nimetavad.

Kasutamine

Baklažaani poes valides vaata, et vili oleks sile ja pirnikujuline, mitte pehme ega tumedate laikudega. Baklažaan hakkab õhu käes kiirelt tumenema, seega tasuks see lahti lõigata vahetult enne kasutamist. 

Küpsetamiseks on aga kaks peamist reeglit. Esiteks ei tasu õli pealt kokku hoida, sest küpsetatud baklažaan peaks olema kuldpruun ja siidise tekstuuriga, mitte kuiv ega kärsanud. Baklažaan on nagu käsn, mis maitseid endasse imeb, ja kuivale seda svammi juba jätta ei tasu. Kuna baklažaan imab endasse pannil praadimisel üsna suure koguse õli, siis soovitatakse sageli seda hoopis frittida, sest kõrgemal temperatuuril nii palju õli vilja sisse ei imendu ja tulemus on vähem rasvane. Teiseks, ära kindlasti baklažaani pooltooreks jäta, sest kellelegi ei meeldi kõva või kummine vili. Seega veendu alati, et vilja sisu on täitsa pehme. 

Tänapäeval on juba suuremal osal poes müügil olevatest baklažaanisortidest mõrkjas maitse välja aretatud, kuid sellegipoolest tasub vanematel viljadel lahtilõigatud viiludele soola puistata ja veidi seista lasta. Sool aitab lisaks kibedale mekile eemaldada ka liigset vett. Lase soolal vilja peal pisut seista, seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

Sitsiilia au ja uhkus caponata

Baklažaan on põhikomponent ka Sitsiilia kuulsas Caponata's, mida peetakse üheks selle saare olulisemaks roaks. See hõrk salat või suupiste, milles soolakus, magusus ja hapusus on ideaalselt paigas, on sitsiillastele ilmselt sama tähtis kui ukrainlastele borš ning igal perenaisel on oma retsept, mille järgi just selle "õige" versiooni saab. 

Caponata on maitsvam pigem jahtunult kui soojalt ja enamasti öeldakse, et parim on see just järgmisel päeval külmana, kui maitsed on saanud seguneda.

Enamasti on selles roas ka oliivid; šalottsibula võid aga soovi korral asendada kas tavalise valge või hoopis punase sibulaga. Maitserohelisest on kõige sagedamini kasutusel basiilik ja münt, mina aga eelistan tüümianilehti. Vaja läheb suurt panni, millel on kaas.

Vaja läheb:

1 suur baklažaan (kaal vähemalt 400, aga hea oleks 500 g)

1 suur suvikõrvits (kaal vähemalt 350 g)

soola

1-1,5 dl oliiviõli 

2 keskmist šalottsibulat

2 varssellerit

2 suurt või 4 keskmist tomatit (kaal kokku 400-500 g)

1 sl suhkrut

2 sl kappareid

2 sl rosinaid

1 dl punase veini äädikat

musta pipart

seedermänniseemneid

maitserohelist 

Lõika baklažaan ja suvikõrvits u 2 cm suurusteks tükkideks. Aseta need aedviljad sõelale, puista peale soola ja jäta kraanikausi kohale 30 minutiks seisma. Seejärel tupsuta majapidamispaberiga kuivaks. 

Kuumuta suurel pannil keskmisest veidi kõrgemal kuumusel õli ning küpseta selles suvikõrvitsat ja baklažaani aeg-ajalt segades 15-20 minutit, kuni need on pehmed ja kuldpruunid. Võta aedviljad pannilt ja jäta majapidamispaberile nõrguma. 

Samal ajal, kui pommu ja suvikõrvits küpsevad, lõika sibulad viiludeks, varssellerid u 1 cm tükkideks ja tomatid väikesteks tükkideks. Prae pannil keskmisest madalamal kuumusel baklažaanist alles jäänud õlis tükeldatud sibulat ja varssellerit, lisa veidi soola. Lisa tomatid ja prae veel mõned minutid. 

Sega hulka suhkur, kapparid, rosinad ja äädikas, lase panni sisul keema tõusta ning lisa baklažaan ja suvikõrvits. Maitsesta soola ja pipraga, keera kuumus madalaks, aseta pannile kaas peale ning lase aedviljadel 50-60 minutit õrnalt podisedes küpseda, kuni kõik aedviljad on pehmed.

Lase caponata'l jahtuda, kuni see on umbes toatemperatuuril. Maitse ning lisa vajadusel soola ja pipart. Sega õrnalt, et aedviljad liigselt ei laguneks. Rösti seedermänniseemned kuival pannil ja lisa need koos (hakitud) maitserohelisega caponata'le. Serveeri jahtunult koos ciabatta'ga. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Suvikõrvitsast spegettidega "pasta" pestoga

Tundub, et suvi ikka kestab veel ja suvikõrvitsaidki tuleb muudkui juurde :) Mina igal juhul tegin just suvikõrvitsanuudleid ja plaanin nädalavahetusel ühte oma lemmikut juusturikast galette'i küpsetada. See suvikõrvitsaroog siin on selline, kus päris makarone pole, kuid sel suvel valmistasin korduvalt ka sellist tsukiinist nuudlitega pastat, milles ka spagetid ja kukeseened. Kusjuures, selle kohta ütles mu 7-aastane õetütar, et see on nii hea toit, et peaksin ta emale retsepti saatma :)

Suvikõrvitsanuudlid, mida võib eesti keeles ka näiteks suudliteks nimetada, sest inglise keeles on kasutusel nimetus "zoodles", mis tuleb sõnadest zucchini ja noodles. Nende valmistamiseks on palju erinevaid variante alates mandoliinist ja spetsiaalsest aedvilja spiraalitajast lõpetades köögikombaini riiviga. Loomulikult saab suudleid teha ka terava noaga hakkides tehes kõigepealt suvikõrvitsast pikuti õhukesed viilud ja need siis u 0,5 cm jämedusteks ribadeks lõigates.

Mina segan sellesse pastasse sageli ka eelmisest päevast ülejäänud liha või kala, et oleks toekam roog. Sel nädalal näiteks kasutasin ära ahjus päev tagasi küpsetatud forelli. 

Selle toidu sisse on lisatud pestot, mille mina ikka alati ise teen (sest värske pesto on parim!), kuid aja kokkuhoiu mõttes või kui lihtsalt ei viitsi ise teha, võib alati kasutada ka poes müüdavat pestot.

 

Kõigepealt tee valmis pesto, selleks on vaja:

u 100 g basiilikulehti (2 potti)

2 küüslauguküünt

1 sidruni mahl

1 dl esimese külmpressi oliiviõli

peotäis piiniaseemneid

50 g kõva laagerdunud juustu (Parmesan, Grana Padano vmt)

veisi soola ja pipart

Haki basiilikut (saab kasutada ka varsi) väiksemaks ja küüslauk peeneks. Aseta mõlemad koos sidrunimahla ja natukese soolaga köögikombaini ning töötle kiirelt (mitte üle 30 sekundi) puruks. 

Lase köögikombainil madalal kiirusel edasi töötada ja vala ühtlase nirena sisse õli. Seejärel lisa seemned ning töötle veel maksimaalselt 30 sekundit, kuni need on purustatud. Viimasena aseta anumasse juust ja sega läbi. Maitsesta soola ja pipraga. Aseta pesto õhukindlalt suletavasse anumasse, vala peale pisut õli ja hoia seda külmkapis. 

Pastaroa jaoks on vaja:

2 keskmist suvikõrvitsat (kaal kokku u 400 g)

oliiviõli

1-1,5 dl pestot

2 küpset avokaadot

soovi korral sidrunimahla ja pipart

u 50 g kõvemat laagerdunud juustu (Parmesan, Grana Padano vmt)

Tee suvikõrvitsast nuudlid. Kuumuta pannil veidi õli ja prae selles mõned minutid suudleid. Soovitan seda teha kahes osas, et kõik suvikõrvitsa ribad ühtlaselt läbi küpseks. 

Sega küpsenud suudlid kas pannil või eraldi kausis läbi pestoga. Lõika avokaadod pooleks, eemalda kivi, võta lusikaga viljaliha välja ja jäta kas tükkideks või tee kahvliga pudruks. Lisa avokaado suudlitele ja sega läbi. Soovi korral pigista peale sidrunimahla ja jahvata pipart. Serveerimisel puista peale riivitud juustu. 

Suvikõrvitsarullid tomatikastmes

Suvikõrvitsaid veel kasvab jõudsalt, nii et mõtlesin lisada ühe retsepti, mida tegelikult esmakordselt tegin juba aasta tagasi. Ajakulu on selle roa puhul pigem mõõdukas ja julgen seda argiõhtukski soovitada, kuigi päris minutitega see valmis ei saa, sest suvikõrvitsad tuleb üleliigsest vedelikust vabastada, täidis valmis teha ja siis kogu kupatust veel ka veidi ahjus küpsetada :)

Selle roa saab valmistada kas suuremal pannil, midas saab ka ahju panna, või hoopis vormis. Kui valmistad roa panni asemel ahjuvormis, siis võid kastme jaoks võtta ühe asemel kaks purki purustatud tomateid, et kastet oleks piisavalt. Pannile aga kahjuks rohkem kui ühest purgist tehtud kaste ei mahu.

Eriti hea on tomatikastmega suvikõrvitsarullid ahjusoojana koos krõbeda saiaga, aga võib juurde ka pastat või riisi pakkuda.

Vaja läheb:

2 keskmist suvikõrvitsat (kaal kokku u 400 g)

300 g hakkliha

1 keskmine paprika

2 küüslaugu küünt

400 g (1 purk) purustatud tomateid

1 tl kuivatatud punet

0,5 tl tšillihelbeid

soola, suhkrut ja musta pipart

200 g ricotta't

100 g kõva laagerdunud juustu (Parmesan, Grana Padano vmt)

1-1,5 dl pestot

2 mozzarella-palli (kokku u 250 g)

värsket basiilikut

Lõika suvikõrvitsast pikkupidi õhukesed viilud. Seda saab teha nii mandoliini ja juustunoa kui ka köögiviljakoorijaga. Aseta suvikõrvitsaviilud majapidamispaberile, puista peale soola ja jäta u 30 minutiks seisma. Kuivata majapidamispaberiga suvikõrvitsatelt pinnale tõusnud vedelik. See on oluline, et roog pärast küpsemist liialt vesine ei jääks. 

Pruunista hakkliha vähemalt 28 cm läbimõõduga pannil, mida saab ka ahjus kasutada. Lisa tükeldatud paprika, peeneks hakitud küüslauk  ja maitseained (pune, tšilli, sool, suhkur ja pipar) ning prae segades veel mõni minut. Vala pannile tomatikonserv ning lase u 10 minutit madalal tulel podiseda, kuni kaste veidi pakseneb.

Sega ricotta ja riivitud kõva juust pestoga läbi. Aseta iga suvikõrvitsaviilu sisse u 1 tl täidist või pane kaks viilu kõrvuti ja kasuta u 1 sl täidist ning keera rulli. Aseta rullid pannile kastme sisse ja puista peale tükkideks rebitud mozzarella. Küpseta 200-kraadises ahjus 20 minutit. 

Lase roal pärast ahjust võtmist u 10 minutit taheneda. Puista peale basiikulehed ja naudi kohe. 

Suvikõrvitsakeeks mustade sõstardega

Praegu on valmis saanud nii mustad sõstrad kui ka suvikõrvitsaid tuleb igapäevaselt aina juurde ja juurde - peab lihtsalt silma peal hoidma, et need õigel hetkel ära korjata ja mitte lasta liiga suureks kasvada. Just väikesed, mõnisada grammi kaaluvad krõmpsud tsukiinid on parimad ja maitsvaimad. Neid pole vaja ei koorida ega sisu eemaldada, vaid viljad kõlbavad tervikuna süüa ka suisa toorelt, igasugustesse roogadesse sobitamisest rääkimata. Mu blogis on ikka väga palju erinevaid soolaseid ja magusaid retsepte suvikõrvitsast, mida loomulikult kõiki ka soovitan :) Ma ise teen igal suvel ikka väga palju erinevaid suvikõrvitsatoitusid ja ausalt öeldes ei kujuta ilma selle viljata suve üldsegi ette ... Värske otse peenrast korjatud suvikõrvits on minu jaoks sama elementaarne nagu noor kartul, kuke- ja teised metsaseened, erinevad marjad ja muu lahutamatult suve juurde kuuluv. Suvel söön sellest viljast korralikult isu täis ja muul ajal ei pea poest välismaist kaugelt reisinud tsukiinit ostma. Vahel mõnes roas seda siiski kasutan ka muudel aastaaegadel, aga suvikõrvits on minu jaoks ikka suvine toit, mida tasub just suvel nautida, kui see on värske ja kohe eriti maistev :)

Seega häid suvikõrvitsaretsepte ei ole kunagi liiga palju ja kuigi blogiski on mitu magusat küpsetist tsukiiniga (nt toorjuustukreemiga, šokolaadimuffinid, topelt šokolaadiga brownie, pähklitega keeks, šokolaadikeeks ja šokolaadiglasuuriga tummine kook), siis lisan ühe veel juurde. See on mõnusalt aromaatne keeks, millele mustad sõstrad suurepärast mekki lisavad. Maius on tänu suvikõrvitsale nii mahlane, et on väga maitsev (ja võib-olla isegi paremgi) järgmisel päeval ega muutu kuivaks, nagu mõni keeks juba küpsetamise päeval olema kipub.

Kui sul musti sõstraid ei ole või sa neid lihtsalt ei armasta, siis kasuta kas (kultuur)mustikaid või vaarikaid. Gluteenivaba koogi jaoks kasuta maisi- või riisijahu (või nende kahe segu) ning lisa 2 tl küpsetuspulbrit (kokku kulub 3 tl).

Vaja läheb:

2 muna

1,5 dl neutraalse maitsega õli

1 sl konjakit, brändit või külma kanget kohvi

1 sl vanillisuhkrut

140 g suhkrut

200 g riivitud suvikõrvitsat

250 g jahu

1 tl küpsetuspulbrit

1 tl jahvatatud kaneeli 

200 g musti sõstraid + 1 sl jahu

tuhksuhkrut (soovi korral)

Klopi munad kergelt õli, suhkrute ja alkoholi või kohviga ühtlaseks. Sega hulka riivitud suvikõrvits. 

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri ja kaneeliga. Lisa ülejäänud tainale ja sega õrnalt läbi. Viimasena sega õrnalt hulka 1 sl jahuga läbi segatud marjad.

Vala tainas võiga määritud ja jahuga üle puistatud vormi, mille põhjas on küpsetuspaber. Küpseta 180-kraadises ahjus 1 h, kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase keeksil pärast ahjust välja võtmist u 20 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut. 

Retsept ilmus aasta tagasi siin

Suvikõrvitsa-juustu galett

Kuigi ilmad on juba päris jahedad ja esimest korda panin täna ööseks akna kinni, siis suvikõrvitsaid veel siiski tuleb, nii et tasub ka nende retsepte jagada, et ükski tsukiini raisku ei läheks :) See on üks tõeliselt hea pirukas, mida tegin suvel korduvalt külalistele pakkumiseks ja võin kinnitada, et seda söövad suurima hea meelega (st et võtavad vähemalt teise, aga enamasti isegi kolmanda tüki) ka mehed. Ja eriti hea meel oli mul, kui prantslasest mees, kes oma eestlasest naisega suvel Eestit külastamas, seda kiitis, ja vähemalt kolm tükki ära sõi :) Ja ausalt öeldes tulebki selle piruka puhul arvestada, et kuna see on hea, siis jätkub sellest ilusti 3-4 inimesele, aga suurema seltskonna puhul tasub juba kaks tükki küpsetada. 

Igal juhul sobib see kahe juustu ja krõbeda põhjaga hõrk küpsetis ülihästi (vahu)veini kõrvale ja eriti hästi suvistel koosistumistel pakkumiseks. See vabas vormis pirukas ehk galett on ühtviisi maitsev nii soojalt kui ka jahtunult, seega saab seda külla kaasa võtta, mitte ei pea tingimata ainult kodus ahjusoojalt pakkuma.

Pigem tasuks galeti jaoks valida väikesed krõmpsud tsukiinid, kuna neis on vähem vett. Minu arvates on see galette kõige parem just kollaste väikeste suvikõrvitsatega, kuid loomulikult sobivad ka rohelised viljad. Aga isegi kui kasutada noori krõmpse suvikõrvitsaid, ei tasu jätta vahele seda etappi, mis on mõeldud üleliigse vee eemaldamiseks, sest muidu võib pirukas jääda ikkagi veidi vesine ja põhi ei tule piisavalt krõbe. Seega laota õhukesed suvikõrvitsaviilud majapidamispaberile, puista peale soola ja hiljem kuivata need korralikult. 

Samuti ei tasuks aega kokku hoida taina külmkapis tahenemise arvelt. Kui tainast enne selle lahti rullimist külmkappi asetada, on seda kergem töödelda ning tulemuseks on krõbedam ja kihilisem põhi. Samas on ajakulu selle galeti puhul ehk aeg, mil tuleb endal nö käed külge panna ehk midagi hakkida või segada, üsna väike - usun, et kokku mitte rohkem kui 20 minutit. Seega pole vaja karta, et liigselt aega kulub - pigem vastupidi - see kahe juustu ja suvikõrvitsaga galett on üllatavalt kerge ja kiire valmistada :)

 

Põhi: 

200 g jahu

0,25 tl soola

0,5 tl suhkrut

120 g külma võid

1 tl valge veini äädikat

3 sl hapukoort

3-4 sl jääkülma vett

Sega jahu soola ja suhkruga. Lisa tükeldatud või ja töötle kas köögikombainis või noaga hakkides või näppudega saiapurulaadseks tainaks. Teises kausis sega  hapukoor vee ja äädikaga läbi, lisa see tainale ning töötle ühtlaseks. Mätsi tainas palliks, keera kilesse ja aseta tunniks külmkappi. 

Täidis:

1 keskmine või 2 pisikest suvikõrvitsat (kaal kokku 300-400 g)

120 g (1 pall) mozzarella't

100-150 g kõva laagerdunud juustu (Grana Padano, Parmesan vms)

1 sl oliiviõli

1 tl kuivatatud punet, tüümianit vm ürti või ürtide segu

värskelt jahvatatud musta pipart

1 muna (soovi korral piruka äärte määrimiseks)

Lõika suvikõrvitsast u 0,3 cm jämedused viilud. Laota need majapidamispaberile, puista peale soola, lase u 30 minutit seista ja kuivata suvikõrvitsast välja imbunud vesi majapidamispaberiga. Lõika mozzarella õhukesteks viiludeks ja riivi kõva juust.

Rulli tainas jahusel pinnal u 30 cm läbimõõduga kettaks. Tõsta tainas rulli abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Laota mozzarella viilud tainale jättes äärtest u 2 cm vabaks. Puista vahele ka u 2/3 riivitud juustust. Laota juustudele suvikõrvitsa viilud. Võiks alustada väljapoolt ja panna viilud nii, et need on veidi üksteise peal, et kõik ära mahuks. 

Nirista suvikõrvitsatele oliiviõli, jahvata pipart ja puista ürte. Kõige peale laota ülejäänud kolmandik riivitud juustust. Tõsta taina ääred täidise peale ja määri need soovi korral üle lahtiklopitud munaga.

Küpseta pirukat 200-kraadises ahjus u 40 minutit, kuni ääred on krõbedad ja suvikõrvits hakkab pealt kergelt pruunistuma. Lase ahjust võetud galetil u 10 minutit taheneda, lõika viiludeks ja naudi. 

Retsept ilmus veidi üle kuu aja tagasi siin

Värske suvine salat kergelt marineeritud lõhega

Suvel ilmselt on enamikel inimestel veelgi vähem aega süüa teha, seega igasugused kerged ja kiirelt valmivad, kuid toitainerikkas road kuluvad marjaks ära. Aega kulub selle lõhe ja suvise värske kartuliga salati jaoks suhteliselt vähe, ahju pole vaja sisse lülitada ning meeldib see ka meestele :)

Kergelt marineeritud lõhe on meeldivalt lihtne ja maitsev ning olen seda varemgi kasutanud, näiteks poke-kausi jaoks on see igati autentne variant. 

Kui aga on vaja suvisel ajal mõnda eriti head pirukat, siis soovitan suvikõrvitsa ja kahe juustuga maitserikast galetti, mille retsept just viimases Nädalalõpuleht LP-s ilmus. See muide sobib ka suurepäraselt šampanja kõrvale;-) Ja see tomati-feta galette on samuti suurepärane! Mulle sellised rustikaalsed vabas vormis pirukad tohutult meeldivad, sest neid on lihtne teha, aega kulub vähe, need on tõeliselt maitsvad ja minu kogemuse kohaselt meeldivad kõigile (lastele pole siiski pakkunud, aga täiskasvanud võtavad küll kõik vähemalt kaks tükki). Nii et soovitan proovida järgmisel korral, kui mõni tore õhtune istumine on. Seniks aga tasub teha suvistest aedviljadest salatit, mis koos pošeeritud muna ja värske kiitmarinaadis lõhega on supermõnus :)

Marineeritud lõhe:

250-300 g lõhefileed

4 sl sidrunimahla

1 sl sojakastet

1 sl heledat suhkrusiirupit

musta pipart

Eemalda lõhefileelt luud ja nahk ning lõika u 1 cm kuubikuteks. Sega marinaadiained omavahel, aseta sisse lõhetükid, sega läbi ja lase u 10 minutit seista. 

Salat:

u 600 g värsket kartulit

2 väikest värsket kurki

1-2 keskmist tomatit

1 keskmine (kollane) suvikõrvits

4 suuremat muna

värsket tilli

Kaste:

4 sl oliiviõli

1 sl valge veini või õunaäädikat

1 sl heledat siirupit

1 tl mahedat sinepit

soola, (värskelt jahvatatud) musta pipart

Keeda või auruta kartulid pehmeks. Lõika kartulid meelepärasteks tükkideks. 

Lõika kurk õhukesteks viiludeks ja tomat meelepärasteks tükkideks. Lõika suvikõrvitsast õhukesed viilud ja pruunista neid pannil natukese õliga mõni minut. Kui soovid, siis prae pannil kergelt ka kartulid läbi.

Keeda või pošeeri munad. Haki till peeneks. Sega kokku kaste. 

Jaga kartulid nelja taldriku vahel. Puista ühtlaselt peale ülejäänud aedviljad ja nirista neile kaste. Jaga lõhe samuti nelja taldiku vahel, aseta igale taldrikule muna ja puista kõige peale hakitud tilli. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Kodune ühepajatoit

Nädalavahetusel soovitan valmistada lihtsat köögivilja-hakkliha hautist, mis on tõeliselt maitsev ja toitev, samas aga on komponendid odavad ja igas poes olemas. Loomulikult on selles koduses roas ka kaalikat :) Mind on juba pikalt häirinud, et kaalikas, kuigi väga kasulik ja soodne köögivili, nii vähe kasutust ja tunnustust leiab. Seetõttu kirjutasin sügisel kaalikast lähemalt siin. 

Eriti tasub kaalikat süüa just praegu, sest see ei ole mitte ainult juurviljadest kõige C-vitamiinirikkam (30 m%), vaid C-vitamiin selles ka säilib ja ületalve seismine selle sisaldust suurt ei mõjuta (erinevalt näiteks kartulist). Kaalikas on ka omajagu suhkrut (6%) ja ohtralt mineraalaineid (1,2%), samuti karotiine ja B-grupi vitamiine. 

Kaalikat (Brassica napus ssp. napobrassica) aetakse sageli segamini naerisega või peetakse neid kahte  isegi üheks ja samaks viljaks. Naeris (Brassica rapa rapa) kuulub küll samuti ristõieliste sugukonda, kuid selle juurikas on enamasti lapiku kuju ja valge viljalihaga. Naeri lehed kinnituvad otse juure ülaossa, on helerohelised, mõlemalt poolt lühikarvalised ja vahakirmeta ning kõlbavad süüa. Kaalika lehed on see-eest aga hallikasrohelised, kaetud vahakirmega ja pikarootsulised, mis tähendab, et süüa kõlbavad vaid selle taime noored lehed. Arvatatvasti on kapsasrohu perekonda kuuluv kaalikas üldsegi saadud söögikapsa (isastaim) ja naeri (emastaim) ristamisel. Kaalika ehk söögikaalika ehk kaali lähim sugulane on aga õlikaalikas ehk raps (Brassica napus oleifera). 

Kuna aga varasematel aegadel ei tehtud kaalika ja naeri vahel tõesti selget vahet, siis on raskendatud ka selle taime jälgede ajamine ajaloos, kuid arvatakse, et kaalikat tunti juba Vanas kreekas ja Roomas. Kultiveerima hakati seda Madalmaades juba 1696. aastal, pisut hiljem juba ka Kesk-Euroopas, kuid Briti saartele jõudis see alles 17. sajandil. Šotimaal on kaalikatamp üks lambarupskitest rahvusroa haggis'e olulisi lisandeid. 

Kaalikas on igati maitsev ka toorelt, kuid sobib hästi erinevatesse köögiviljatoitudesse. Mulle meeldib seda kasutada eelkõige püreesupis ja ühepajatoidus, samuti ahjus koos teiste aedviljadega röstida.

Sellele kodusele ühepajatoidule sobib peale hakitud maitseroheline, näiteks nii nö klassikalised (lehtpetersell, till, murulauk, roheline sibul jt) kui ka basiilik, tüümian, rosmariin ja salvei. Talvisel ajal võid kasutada maitsestamiseks kuivatatud ürte, eriti hästi sobib pune. 

Suvikõrvitsa asemel või lisaks sellele võid lisada juurde näiteks tomatit. Samuti sobivad hautisesse erinevad kapsad, nt pea-, lill- ja spargelkapsas.

NB! Küpsemisajad on kõik umbkaudsed, sest palju sõltub sellest, kui värsked on viljad, kui suured tükid, mis kuumus jne

Vaja läheb:

2 sl õli või selitatud võid

1 keskmine sibul

2 varssellerit

2 porgandit

1 väike kaalikas

2-3 küüslauguküünt

1-2 loorberilehte

300 g hakkliha

3 keskmist kartulit

1 sl kvaliteetset (lisaaineteta) puljongipulbrit või -fondi

1 keskmine suvikõrvits (300-400 g)

soola (vajadusel)

maitserohelist

värskelt jahvatatud musta pipart

Haki sibul peeneks ja lõika varsseller viiludeks. Kuumuta poti põhjas madalal kuumusel õli või selitatud või kuumuta selles sibulat ja sellerit u 10 minutit kuni sibul on klaasjas. Lisa u 1 cm tükkideks hakitud porgand ja kaalikas, peeneks hakitud küüslauk ja loorberilehd ning kuumuta aeg ajalt seagdes veel 10 minutit. 

Keera kuumust kõvemaks, lisa hakkliha ja prae aeg-ajalt segades poti sisu u 10 minutit kuni hakkliha on pruunistunud. Lisi puljongipulber või -fond, u 3 dl vett ja tükeldatud kartulid. Sega kõik korralikult läbi ja lase poti sisul aeg-ajalt segades u 20 minutit küpseda kuni aedviljad on parajalt pehmed. Vajadusel lisa vett.

Lisa tükeldatud suvikõrvits, sega läbi, kuumuta mõni minutit, aseta potile kaas ja lase pajaroal u 10 minutit kaane all potis seista. Vajadusel lisa soola. 

Serveerimisel haki peale maitserohelist ja jahvata musta pipart. 

Kukeseenepirukas tsukiini ja sinihallitusjuustuga

 

See on mul blogis juba mitmes kukeseenepirukas :) Kuigi seda pirukat võib teha ka muude seenetega, on minu jaoks see kõige parem kukeseentega. Kukeseen on juba lapsest saadik olnud mu lemmikseen ja on seda siiani, kuigi armastan ka erinevaid riisikaid ja puravikke. 

Selle suve esimeses suvikõrvitsat sisaldavas postituses u kuu aega tagasi kirjutasin, et tavapärast tsukiini-uputust veel pole. Nüüdseks on see muidugi juba ammu käes ja pisikesi maitsvaid rullkõrvitsaid tuleb juurde kiiremini, kui jõuab ära süüa, kuigi mul on see vili peaaegu igapäevaselt menüüs:) Suvikõrvitsast "lasanjetki" olen nüüdseks juba kaks korda teinud ja valmistan peagi jälle, sest lihtsalt nii hea on! :) 

Mul on blogis väga palju soolaseid ja magusaid suvikõrvitsaretsepte, aga laupäeval kirjutas Kersti Eero ajalehes "Õhtuleht" samuti sellest suvisest viljast ning sealt leiab päris mitu head ideed ja retsepti, mida head ja paremat valmistada. Minagi andsin oma 5 senti mõne nõuande näol ;-)

Mina lisasin suvikõrvitsat seekord ka kukeseenepirukasse, kus kaaslaseks ka noor kartul. Ekstra vunki annab juurde sinihallitusjuust, kuid kui sa seda ei armasta, siis asenda see mõne muu meelepärase juustuga. Eriti hästi sobivad siia pirukasse feta- ja kitsejuust, kui ka mõni kõvem pikalt laagerdunud juust on riivitult täidisesse ideaalne. 

Igaks juhuks mainin, et blogis on mul juba ees suisa kaks kukeseenepirukat - üsna klassikaline quiche ja üks juusturikas lehttainaga küpsetis. 

Nisujahu asemel kasutasin mina riisi- ja maisijahu segu ning lisasin 1 tl küpsetuspulbrit. Põhi tuleb küll pudisev, aga vähemalt saavad seda nautida ka need inimesed, kellele nisuajhu vastunäidustatud. 

Põhi:

100 g külma võid

100 g keedetud kartulit

150 g jahu

0,5 tl soola

0,5 tl kuivatatud punet, tüümiani vms

Tükelda või ja kartulid. Aseta kõik komponendid köögikombaini ja töötle ühtlaseks. Vajadusel lisa 1-2 sl külma vett. Taina saad teha ka käsitsi. Selleks sega kuivained, lisa kahvliga purustatud kartulid ja tükeldatud või ning haki kas noaga või näpi sõrmedega kiirelt ühtlaseks. 

Mätsi tainas palliks, keera toidukilesse, vajuta lapikuks ja aseta pooleks tunniks külmkappi. Seejärel rulli tainas lahti või suru kohe 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva vormi põhja ja u 2 cm kõrguselt äärtele. Vorm peaks olema eelnevalt võiga määritud ja jahuga üle puistatud, põhja võid asetada küpsetuspaberi. 

Torka põhi kahvliga tihedalt läbi ja küpseta 200-kradises ahjus 5 minutit.

Täidis:

300 g kukeseeni

u 1 sl (oliivi)õli

1 väike suvikõrvits (kaal 150-200 g)

1 sl võid

soola, pipart

3 muna

2 dl (1 pakk) vahukoort 

2 sl nisu- või riisijahu

100 g sinihallitusjuustu

Kuumuta pannil õli ja pra selles seeni kuni neist välja tulnud vedelik on peaaegu aurustunud. Lõika suvikõrvits u 1 cm tükkideks, lisa pannile ja prae veel u 5 minutit. Lisa või, maitsesta soola ja pipraga ning kuumuta paar minutit.

Klopi munad kausis lahti ning sega need läbi vahukoore ja jahuga, lisa murendatud juust. 

Laota seened koos suvikõrvitsaga pirukapõhjale, vala peale muna-juustusegu ja küpseta 180-kraadises ahjus 35-40 minutit kuni täidis on peaaegu tahenenud ja hakkab kergelt kuldseks muutuma. 

Lase pirukal enne lahti lõikamist 20 minutit vormis taheneda. 

Retsept ilmus mõni nädal tagasi siin

Kahe juustuga suvikõrvitsa "lasanje"

Sain eile oma aiast esimese täitsa normaalse suurusega suvikõrvitsa ning plaanin sellega suviselt kerget feta ja tomatiga salatit teha. Tsukiini on mul suviti muidu enamasti peaaegu igapäevaselt köögis kasutusel, mida on näha ka aastate jooksul blogisse kogunenud retseptide hulgast :) Sel aastal on tsukiinid meie aias aga veel väikesed ja tavapärast "suvikõrvitsa uputust" pole siiani tekkinud, kuid küll see on peagi käes, nii et aeg vaikselt sättima hakata ;-)

Seda lasanjesarnast kihilist rooga tegin eelmisel suvel mitmeid kordi, sest see on piisavalt lihtne ega nõua palju aega, samas aga olid kiidusõnad alati garanteeritud. Mulle endale maitseb see muidugi ka:) Kindlasti küpsetan seda suvikõrvitsaga vormi selle suve jooksulgi korduvalt, sest seda maitsvat rooga on igati sobilik külalistele pakkuda ning see sobib väga hästi ka veiniga kokku :)

Hakkliha tasub võtta pigem väherasvasem, et see vorm liiga rasvaseks ei läheks. Tomatikaste võib olla meelepärane tomatibaasil pastakaste, neid on poes väga palju erinevaid saada. 

Vaja läheb:

2 keskmist suvikõrvitsat (kaal kokku 500-600 g)

soola

3 keskmist küüslauguküünt

300 g veisehakkliha (vm meelepärast hakkliha)

värskelt jahvatatud musta pipart

1 sl (kuivatatud) punet

u 400 g (1 purk) tomatikastet

150-200 g kõva tugevamaitselist juustu (nt Parmesan või mõni selle kodumaine analoog, Grana Padano vmt)

125-250 g (1-2 palli) mozzarella-juustu

paar peotäit värsket basiilikut

Lõika suvikõrvitsad terava noaga pikuti õhukesteks (3-4 mm paksusteks) viiludeks. Aseta need kahekordsele majapidamispaberile, puista peale peensoola ja lase u 20 minutit seista. Kuivata majapidamispaberiga välja tulnud vedelik pealt ära.

Haki küüslauk peeneks ja prae pannil koos hakklihaga läbi. Maitsesta soola, pipra ja punega. Lisa tomatikaste ning lase madalal tulel u 15 minutit küpseda.

Riivi kõva juust ja rebi nõrutatud mozzarella tükkideks. Haki peotäis basiilikulehti väiksemaks.

Võta u 20X20 cm neljakandiline vorm ja kata see kolmandiku hakkliha-tomatikastmega. Laota sellele ühtlaselt suvikõrvitsaviilud ja puista peale kolmandik nii riivitud kui ka rebitud juustust. Seejärel aseta uuesti peale suvikõrvitsaviilud, sellele teine kolmandik hakklihakastmest ja peotäis hakitud basiilikut ning kolmandik kummastki juustust. Sellele omakorda lao viimane kolmandik suvikõrvitsaviile, laota järele jäänud hakkliha-tomatikaste ja puista ühtlaselt viimane kolmandik juustusid. 

Küpseta ahjus 190 kraadi juures u 40 minutit kuni suvikõrvits on pehme ja vorm pealt pruunistunud. Võta ahjust, lase u 15 minutit taheneda, puista peale peotäis basiilikulehti ja tõsta lusikaga meelepärased portsud. 

Värske kapsa supp

Värske kapsa supp maitseb eriti hea suvel, kui kõik komponendid on värskemast värskemad, äsja valmis saanud toitainete- ja maitserikkad noored viljad. Porgand on magus, kapsas erkroheline ja mahlane ning kartul nii õrna koorega, et seda ei ole vaja isegi eemaldada. Kõik köögiviljad tuleks lisada supile valmimise järjekorras, et ükski ei jääks tooreks ega kõvaks, kuid samas ei keeks liialt pehmeks ega lödiks.

Värske kapsa supi jaoks saab keeta puljongi ise kasutades kondiga liha (nt searibid, kanakintsud), kuid see siin on kiire suvine variant hakklihaga. Hakklihast võid teha frikadellid - sel juhul toimi kõige muu osas vastavalt retseptile, kuid hakklihast pallid lisa alles koos kartuliga. 

Puljongitest sobib minu arvates eriti hästi veiseliha puljong, kuid ka aedvilja- ja kanapuljongid on head. Lisada võib teisigi aedvilju, näiteks varssellerit (lõika õhukesteks viiludeks ning lisa potti koos sibula ja porgandiga), lillkapsast (lõika õisikuteks ja lisa koos kartuliga), suvikõrvitsat (lõika u 1 cm kuubikuteks ja lisa mõni minut enne supi valmimist).

Kellele meeldib nö koorene supp, võib panna paki või kaks sulatatud juustu supi sisse või pakkuda juurde hapukoort.

1 väiksem sibul

3 keskmist noort porgandit

õli praadimiseks

300 g (1 pakk) veisehakkliha

2 l (või rohkem) meelepärast puljongit

1 väike (u 500 g) noor kapsas

3 suurt kartulit

soola (soovi korral)

peotäis hakitud tilli

värskelt jahvatatud musta pipart 

Haki sibul peeneks ja lõika porgandid õhukesteks ratasteks. Kuumuta suure poti põhjas paar supilusikatäit õli ning prae madalal kuumusel sibulat ja porgandit, kuni sibul on klaasjas (kulub u 10 minutit). Lisa hakkliha, keera kuumust kõvemaks (võiks olla veidi üle keskmise) ning prae poti sisu segades mõned minutid.

Lisa potti puljong ja õhukesteks ribadeks lõigatud kapsas. Lase keema tõusta ja keeda madalal kuumusel u 10 minutit. Seejärel lisa u 1 cm kuubikuteks lõigatud kartul ja keeda veel u 10 minutit kuni kartul on pehme. 

Lisa supile soovi korral soola. Puista peale hakitud till ja jahvata pipart ning naudi. 

Suviselt kerge kanaroog

 

Ma ei saa kindlasti öelda, et oleksin mingi etalon tervisliku toitumise osas, kuid üks printsiip, millest üritan igapäevaselt kinni pidada, on viis portsjonit värsket kraami (puu- ja köögiviljad, idud ning marjad) päevas. See on üks osa teaduspõhistest toitumissoovitustest ja miks seda tasub teha, sellest saab lähemalt lugeda siit. Ma küll söön ka täisteravilju, piimatooteid, mereande ja liha, rääkimata igasugustest maiustustest, kuid viis marja, puu- ja aedvilja 100-grammist portsjonit üritan oma päevastesse einetesse alati ära mahutada. Üks variant selleks on igale toidule võimalikult palju aedvilju juurde lisada ja/või salat kõrvale valmistada. Suvisel ajal on see eriti lihtne, sest värsket kraami on ohtralt saada (lisaks poele, saab suveperioodil seda ju ka turult ja aiast). Muul ajal on mul aga sügavkülmas alati olemas lillkapsast, brokolit ja spinatit, mida saab peaaegu kõigile toitudele lisada alates suppidest lõpetades pastade ja pajaroogadega. 

Mainin igaks juhuks ära, et sügavkülmutatud aedvilju ei tasu karta, vaid vastupidi - sageli on neis rohkem kasulikke toitaineid, kui pikalt reisinud nö "värsketes" viljades. Lisaks on minu jaoks veel see tore asi, et saan sügavkülmikus olevast pakist võtta täpselt nii palju, kui korraga vaja on, ning midagi ei lähe raisku. Peotäis lillkapsast supi sisse, veidi spinatit omletisse või pasta kastmesse, pool pakki brokolit pirukasse jne.

Suvel aga kasutan võimaluse korral alati kodumaist kraami, mis on tõesti värske ega ole nädalaid varem ära korjatud, vaid pigem mõned tunnid või päevad tagasi peenralt võetud. Seega ka sellesse kanarooga  lisan suvel pigem suvikõrvitsat, kui sügavkülmast võetud lill- või spargelkapsast. 

Selle toidu sisse sobivad suurepäraselt ka suhkruhernekaunad ja rohelised herned, samuti paprika ja kirsstomatid. Kevadel aga soovitan seda kerget kanarooga valmistada spargliga. Erinevate viljade puhul peab lihtsalt arvestama alati nende küpsemisajaga ja vastavalt sellele neid ka lisama, et viljad kõvaks ei jääks ega lödiks küpseks, vaid oleks täpselt parajad.

Ja "see kanaroog", millest räägin, on järgmisel fotol näha. Hea kerge variant, kuidas saada kiire eine ilusal suvepäeval või - õhtul, kui köögis ei viitsi pikalt passida :) Loomulikult võid seda valmistada ka pakendil olevate juhiste järgi, aga mina lihtsalt pakun välja variandi, kuidas seda tervislikumaks ehk aedviljarikkamaks teha ;-) Tahan ju ikkagi igapäevaselt oma "kohustuslikud" viis vilja täis saada :)

Vaja läheb:

350-500 g kana(sise)fileed

õli praadimiseks

1 pakk kanarisotot

1-2 hakitud küüslauguküünt 

peotäis hakitud spinatit

1 keskmine suvikõrvits

värskelt jahvatatud musta pipart

paar peotäit meelepäraseid idusid (soovi korral)

Lõika kana u 1-2 cm tükkideks ja pruunista kuumal pannil natukese õli sees igast küljest. Lisa hakitud küüslauguküüned ja prae segades veel paar minutit. Lisa 5 dl vett ja kanarisoto segu ning sega ühtlaseks. Kuna mina võtsin spinati sügavkülmast ja see on väikeste pallikestena, siis lisan mina selle kohe pannile. Kui kasutad värsket spinatit, siis sega see kanaroa hulka pärast küpsetamist. 

Lase kanaroal keskmisel kuumusel aeg-ajalt segades u 10 minutit küpseda. Lisa tükeldatud suvikõrvits, sega läbi ja küpseta veel paar minutit kuni riis on parajalt pehme. Keera kuumus kinni ja lase roal veel 10 minutit pannil seista. Serveerides jahvata peale musta pipart ja puista idusid, kui soovid.

Postitus sündis koostöös Bla Bandiga.