Imehea küpsisetort - isadepäevaks ideaalne! :)

Pühapäeval on isadepäev ja selleks puhuks soovitan teha küpsisetorti :) Uskumatu, kuidas üks äärmiselt lihtne kook alati ohtralt kiita saab ja niiiii populaarne on! See on üks tortidest, mida mu ema sageli teeb, sest see valmib kiirelt ja meeldib alati kõigile. Olen ka ise korduvalt näinud, kuidas inimesed seda mitu tükki järjest söövad:) Praegune retsept pärinebki mu emalt, sest kuna ma tean, kui hästi tema küpsisetort alati vastu võetakse ja hoolimata suurusest kiirelt ära süüakse, siis ei hakanud siinkohal jalgratast leiutama, vaid küsisin, kuidas tema seda teeb :)

Tegelikult hakkasin maal vanaema juures küpsisetorti juba lasteaialapsena tegema ja see on tõesti üks neist maiustest, millega ka koolieelikud ilusti hakkama saavad, vähemalt vanemate juhendamisel kindlasti. Seega kui on soov isale pühapäeva hommikuks kohvi kõrvale tükike magusat valmistada, siis see retsept on kindlasti suurepärane variant ;-)

Selle maiuse puhul väärib ära mainimist, et see on tegelikult ju ka väga soodne ja eriti juhul, kui šokolaadiglasuur ära jätta. Mina teen tavaliselt küpsisetordile kas šokolaadist või martsipanist katte, kuid kook on muidugi väga hea ka ilma nendeta.

Kui aga küpsisetordi isu pole, siis tänases lehes on olemas veel kolm šokolaadimaiuse varianti, mis keele alla viivad, kuid mida samas on ülimalt kerge valmistada. Kui aga isa on rohkem soolase sööja (nagu nad enamasti ju on - isegi minu isa on aastate jooksul muutunud maailma suurimast magusasõbrast pigem soolast toitu nautivaks inimeseks), siis soovitan nt seda brittide kuulsat vorstipirukat (Toad in the Hole) või pisut pidulikumat kodujuustu ja suitsulõhega leivatorti. Muidugi on alati kindlapeale minek ka kalamarja või lõhega pliinid. Kohevad otse pannilt tulnud tatrapliinid viivad keele alla ja on suurepäraseks toiduks nii pikal rahulikul kodusel hommikusöögil kui ka (sõpradega) brantšil. Magusa osas aga julgen soovitada ka rummikooke, sest nende puhul on mul samuti mulje jäänud, et mehed on nende veel suuremad fännid kui naised, kuigi enamasti on magus rohkem naistele meelepärane :)

Lisaks mõned olulised näpunäited, et kook ikka täiuslik välja tuleks:

* Küpsisetort tee kindlasti eelmisel päeval valmis, sest see tort on parim siis, kui on saanud vähemalt ööpäeva külmkapis seista. Võib ka kauem, sest läheb seistes ainult paremaks.

* Lao küpsistest tort samale alusele, millega serveerid. Sobib näiteks lõikelaud või kandik. Tordi alla soovitan asetada küpsetuspaberilehe. 

* Kohv peab olema kindlasti külm (täiesti maha jahutatud), et küpsised pudiks (liiga pehmeks) ei muutuks. Kasta küpsised kohvi sisse vaid korraks.

* Retseptis toodud hapukoore kogusest jätkub ilusti nii küpsiste vahele kui ka glasuuriks. 

* Glasuur valmista umbes tunnike enne serveerimist ja hoia torti kuni söömiseni külmkapis. Eelistan kasutada tumedat šokolaadi, kuid tee kate sellest, mis meeldib - ka piima- ja valget šokolaadist saab mõnusa glasuuri. Šokolaadist kate teeb torti pidulikumaks ja minu arvates veelgi maitsvamaks, kuid vabalt võid selle asemel hoopis vahustatud vahukoort, toorjuustukreemi, hakitud šokolaadi vm meelepärast tordi katmiseks kasutada. 

* Kaunistamisel soovitan lisada värskeid marju, talvisel ajal sobivad hästi granaatõunaseemned ja (kompoti)puuvijad.

Vaja läheb:
3 pakki heledaid küpsiseid (nt kondenspiima- või vanillimaitselisi)
3 pakki šokolaadiküpsiseid
2 x 500 g hapukoort
4-5 dl külma kohvi

200 g šokolaadi 

60 g tuhksuhkrut

Võta lame serveerimisalus ja aseta sellele küpsetuspaberileht. Kasta esimese kihi küpsised korraks kergelt külma kohvisse ja aseta alusele. Laota hapukoort vahele ja määri laiali, seda võib olla üpris paks kiht. Toimi nii kõigi järgmiste kihtidega. Ülejäänud küpsised jäta kas alles ja pudista pärast kaunistuseks koogile või aseta peamisele kihile, näiteks nii, et keskosa jääb kõrgem. Määri koogi peale kiht hapukoort ja aseta vähemalt 24 tunniks külmkappi. 

Šokolaadiglasuuri jaoks tükelda šokolaad ja aseta koos tuhksuhkru, 160 g hapukoore ja 0,5-1 dl kohviga kastrulisse. Kuumuta madalal kuumusel pidevalt segades kuni tekib ühtlane segu. Laota glasuur koheselt koogile ja lase taheneda.

Suus sulava mandlitäidisega jõhvikatartletid

Tartelette jõhvikatega ehk jõhvikatartlett ehk jõhvika-tartelette on üks tõeliselt mõnus kook! Krõbe põhi, suus sulav aromaatne mandlitäidis ja hapud jõhvikad on kokku selline kombo, et raske on söömist lõpetada, kui oled juba ampsu võtnud:) Kusjuures kõik kolm nimetust, mis kohe alguses kirjas, on keeleliselt korrektsed, sest eesti keeles on Prantsusmaalt pärit tartelette mugandsõnana tartlett (NB! mitte tartalett) sarnaselt sõnaga omlett, mis prantsuse keeles on omelette.

Valmistasin küpsetise hõrgu frangipane ehk mandlitäidisega, mis mulle endale tohutult maitseb. Blogis on juba olemas sarnased pirnide, tikrite ja viigimarjadega koogid, mis kõik on hullult head! Kui Sa juba korra oled frangipane-maiuse küpsetanud, siis oled saatanale sõrme andnud, vähemalt minusugusel martsipanisõltlasel on see küll nii :) See kreem on hõrk ja aromaatne, eriti veel kui natukese alkoholi või mõne särtsaka maitseainega pisut kaasa aidata;-)

Kui ma tavaliselt annan retsepti juurde ka nisujahuga variandi, siis seekord tegin ekstra gluteenivaba põhja, st kasutasin rohkem munakollaseid ning lisasin tärklise ja küpsetuspulbri. Tulemusega võib igati rahul olla, sest kui tavaliselt on gluteenivaba jahuga valmistatud muretainast põhjad kuivemad ja pudisevamad, siis seekord on küpsetise tekstuur vaat ehk paremgi veel kui nisujahu kasutades. Igal juhul on jälle üks retsept juures, mis jääb kindlasti püsivalt mu repertuaari :)

Kui soovid nisujahust põhja, siis kasuta ühte eelpool toodud kolmest frangipane-koogi retseptidest (pirnide, tikrite või viigimarjadega) või küpseta hoopis seda imehead mandlitäidisega ploomikooki.

Ja mõned märkused veel, et oleks lihtsam küpsetada ja tulemus kindlalt keele alla viiks;-)

* Sellest kogusest saab neli 10-12 cm läbimõõduga tartletti. Vormid soovitan võiga kokku määrida, jahuga üle raputada (üleliigne jahu eemalda) ning hoida külmkapis seni, kuni neid vaja läheb. Kui sul pole nelja sellise suurusega vormi, siis kasuta pigem ühte suurt 22-24 cm läbimõõduga vormi, et tulemus oleks parim.

* Täidise segamisega ole ettevaatlik - ära eriti hoogsalt ja liiga palju sega, sest muidu see võib nö split’tida ehk või eralduda ülejäänud täidisest. Pigem piisab sellest, kui mikseri või köögikombainiga täidise ühtlaseks massiks töötled, mis läheb päris kiirelt.

* Kui kasutad sügavkülmutatud jõhvikaid, siis sulata ja nõruta need üleliigsest vedelikust enne täidisele lisamist. 

* Loomulikult sobivad jõhvikate asemel koogi sisse ka muud marjad - sõstrad, mustikad, pohlad, vaarikad, tikrid. Samuti võid kasutada hoopis õunu või pirne lõigates need õhukesteks viiludeks ja asetades täidise peale.

Põhi: 

70 g toasooja võid

2 sl suhkrut

2 munakollast

80 g riisijahu

60 g maisijahu

40 g toortatrajahu

30 g maisitärklist

näpuotsatäis soola

1 tl küpsetuspulbrit

2-4 sl külma vett

Vahusta tükeldatud või suhkruga kohevaks vahuks. Lisa edasi vahustades ükshaaval munakollased. Sega sõelutud jahud tärklise, soola ja küpsetuspulbriga ning sega taina hulka. Lisa supilusikatäie kaupa külma vett kuni tainas on parajalt niiske konsistentsiga. Mätsi see käte abil palliks, vajuta lapikuks, mässi kilesse ja aseta tunniks külmkappi tahenema. 

Jaota tainas neljaks ja rulli tükid jahusel pinnal või kahe küpsetuspaberi vahel õhukeseks. Kata ette valmistatud (st võiga määritud ja jahuga üle puistatud) tartletivormi põhi ja ääred tainaga. 

Torka põhjad kahvliga tihedalt läbi. Aseta igale ühele küpsetuspaber, sellele omakorda raskuseks keetmata riis, kuivatatud oad või herned ning küpseta ahjus 180 kraadi juures 10 minutit. Eemalda paber koos raskusega ja lase põhjal enne täidise peale panemist jahtuda. 

Täidis:

100 g toasooja võid

100 g heledat siirupit

100 g peeneks jahvatatud mandleid

2 toasooja muna

1 tl jahvatatud kaneeli või 0,5 tl peenestatud kardemoni (soovi korral)

100 g jõhvikaid (võib ka pisut rohkem)
tuhkrushkrut (soovi korral)

Vahusta tükeldatud või, siirup, mandlid, munad ja soovi korral ka maitseaine mikseriga või töötle köögikombainis ühtlaseks massiks. 

Jaota täidis võrdselt nelja vormi vahel. Puista ühtlaselt peale jõhvikad (neid ei ole vaja täidise sisse suruda) ja küpseta ahjus 170 kraadi juures u 25 minutit kuni koogid on keskelt tahenenud ja äärtest kuldpruunid. Lase tartlettidel jahtuda ja naudi kas niisama või soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut või paku koos vanillikaste, -kreemi või -jäätisega.

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus

Kohevad õuna-kaerapannkoogid

Üle-eelmisel reedel kirjutasin lehes Liivimaa toidutee’st, mis hõlmab toidu pakkujaid ja tootjaid nii Eestis kui ka Lätis ning mõndadega neist olen ka ise tutvunud. Näiteks tahaksin soovitada külastada ägedat kohta nimega Aprus Laika, kus lahke pererahvas on loonud hubase ja armsa atmosfääriga toidu- ja peokoha. Kohapeal saab ka ööbida, pakutavad kohalikust toorainest toidud valmivad omanike enda käe all ja ka suuremale seltskonnale on pidutsemiseks kõvasti ruumi. Olen mõelnud, et kui Lätti minna, siis see on koht, kus öö veeta, sest lisaks stiilsele toale pidavat sealne hommikusöök olema rikkalik, mis minu jaoks on ülioluline. Selline armas sügisene vaade avaneb esimese korruse suure saali aknast



Parimad toiduelamused sain aga viimasel paaripäevasel reisil Valmiera restoranist Vecpuisis, mille kodulehte külastasin avastasin, et neil on seal isegi eestikeelne info olemas! Armsas vanaaegses majas keset maalilist parki asuv resto pakub traditsioonilisi toitusid modernses võtmes, nagu nad ise ütlevad, ja kõik proovitud road (minul: pardifilee eelroaks, orsoto kukeseente ja fenkoliga ning hõrgu mandliküpsise jm lisanditega kreem) olid väga maitsvad. Ja ka serveeringud oli ilusad ja minu jaoks andis kogu see toiduelamus vau-efekti, mida juhtub suhteliselt harva.

Liivimaa toidutee loo juures oli ka see pannkookide retsept, mis mul tegelikult juba ammu kasutusel, kuid lihtsalt varem ei olnud kirja saanud. Pannkookide puhul ongi päris keeruline konkreetset retsepti kirja panna, sest enamasti teen neid nö silma või tunde järgi ning täpsed kogused maitsva lõpptulemsue puhul ülemäära suurt rolli ei mängi. Oktoobris olen  taina õunaga teinud (ikka antoonovkaga), kuid suvel olid kasutusel mustikad ja tulemus oli samuti tõeliselt hea:)

Keefiriga pannkoogid on tavaliselt need kõige kohevamad, pehmemad ja paksemad. Armastan küll palavalt kohupiimapannkooke, aga keefiriga on samuti väga head. Täitsa nö tavalisi ehk piimaga pannukaid ma praktiliselt enam ei teegi. Eks neid ole elu jooksul tohutult palju söödud ka, sest hakkasin nende tainast juba lasteaia lõpu poole ise kokku segama, kooli minnes aga ka ise küpsetama ning pannkoogid oli väga sagedane toit koolist tühja kõhuga koju tulles, sest lihtsalt kõik vajalikud asjad olid alati kodus olemas. 

Vaja läheb:
150 g kaerajahu
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl soodat
näpuotsatäis soola
2,4 dl keefiri
2 sl suhkrut
1 sl vanillisuhkrut
2 suurt muna
40 g sulatatud võid
1 väikesteks kuubikuteks lõigatud õun
(selitaud) võid või õli praadimiseks, tuhksuhkrut peale raputamiseks, vedelat mett peale niristamiseks

Sega sõelutud jahu küpsetuspulbri, sooda ja soolaga. Lisa keefir, suhkrud, vahustatud munad ja sulatatud või. Sega läbi, seejärel sega õrnalt hulka õunatükid. Kui aega on, lase tainal 10 minutit toatemperatuuril seista.

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel õli või selitatud või ja tõsta tainas supilusika abil pannile. Lase pannkookidel u 3 minutit praadida kuni taina pinnale hakkavad tekkima väikesed mullikesed. Pööra õrnalt ümber ja lase veel 2-3 minutit küpseda kuni pannkoogid on ka teiselt poolt kuldpruunid. Naudi soojalt koos (pohla)moosiga, soovi korral puista läbi sõela peale tuhksuhkrut või nirista vedelat mett.

Vürtsikas kanapada aedviljadega

Sellised köögiviljarikkad pajaroad on ühed mu lemmikutest, mida ma päris sageli valmistan. Need valmivad suhteliselt kiirelt (aega kulub pisut üle poole tunni) ja on hästi toitvad, kuid samas ei ole liiga rammusad ega nö rasked. Kuna roas on ohtralt kiudaineid (riis, aedviljad ja oad) ning valku (kana), siis püsib kõht päris kaua täis. Mina naudin seda toitu ohtra koriandriga, aga kui see ürt sulle vastumeelne on, siis petersell on samuti igati sobiv täiendus.

Punased oad on seekord purgist ja need on üks põhilisi asju, mida ma pidevalt konserveerituna ostan. Samuti tarbin sageli nt võiube, valgeid ube tomatikastmes ja kikerherneid, kuigi viimaseid sageli  ikkagi keedan ise. Kiudaine- ja valgurikkad kaunviljad on tõeliselt head lisada nii salatitele ja suppidele kui ka panni- ja pajaroogadele, sest teevad neid toitainerikkamaks ja tummisemaks. Eriti soovitavad on oad, läätsed ja kikerherned just taimsete toitude puhul, sest teevad rooga oluliselt toitvamaks ja liha justkui ei olegi juurde vaja.

Aga mõned märkused on mul seoses toiduga veel:

* Eelistan punast või pruuni riisi, mis on tervislikumad ja minu arvates maitsvamad variandid, kuid loomulikult kasuta seda riisi, mis Sulle kõige rohkem maitseb. Samas selle toidu juures on minu arvates igati hea ka kinoa, samuti sobivad lisandiks makaronid.

* Cajun maitseiane, samuti terav kaste on Santa Maria valikust, kuid neid võib endale meelepäraste vürtsidega asendada.

* Kasutasin seekord kana sisefileed, mille jätsin terveks, st võtsin liharibad otse pakist ega hakanud tükeldama - nii jäävad need hästi mõnusalt mahlased.

* Retsepti kogusest saab söönuks neli inimest; kui sööjaid on kaks, jätkub ilusti ka järgmise päeva lõuna- või õhtusöögiks - näiteks on see roog ideaalne tööle kaasa võtmiseks.

Vaja läheb:

200 g punast või pruuni vm riisi (või kinoat või makarone)

õli praadimiseks

400 g kana (sise)fileed

1 keskmine sibul

2 küüslauguküünt

1 keskmine või suurem paprika

2 keskmist või suuremat varssellerit

2 sl tomatipastat

1-2 tl Cajun maitseainet

6 dl kanapuljongit

1 tl teravat kastet
1 purk Globuse punaseid ube

soola, värskelt jahvatatud musta pipart

peotäis peeneks hakitud lehtpeterselli või koriandrit

Keeda riis pehmeks vastavalt pakendil olevatele juhistele. 

Lõika kana 1-2 cm suurusteks tükkideks. Soojenda pannil õli ja pruunista selles kanafilee ribad igast küljest. Tõsta pannilt ära

Haki sibul ja küüslauk peeneks, seller viiludeks ja paprika tükkideks. Soojenda pannil uuesti õli ja prae madalal kuumusel sibulat 5 minutit kuni see hakkab klaasistuma. Lisa küüslauk, seller ja paprika ning prae aeg-ajalt segades 3-4 minutit. Lisa tomatipasta ja maitseaine ning prae veel segades 1-2 minutit. 

Vala kanapuljong ja terav kaste pannile, lisa pruunistatud kana. Lase madalal kuumusel õrnalt podisedes u 15 minutit küpseda. Nõruta oad ja lisa need pannile, kui pada on u 10 minutit küpsenud. Maitsesta vajadusel soola ja pipraga ning haki peale maitserohelist.

Postitus valmis koostöös Globus'ega.

Šokolaadiküllane kõrvitsakeeks

Kirjutasin mõned nädalad tagasi uue eesti keeles ilmunud raamatu “Gastronoomia. Praktilised küsimused. Teaduslikud vastused.” kohta arvustuse, mis ilmus eelmisel nädalal ajalehes Postimees ja on nüüd siin saadaval. Mul on hullult hea meel, et sellist väärtkirjandust eesti keelde tõlgitakse, sest päris palju on kokandusmaailmas müüte ja uskumusi, mis tegelikult tõele ei vasta. Mul oli seda lugedes ikka päris palju üllatusmomente:) Ja kuna nii mu töö kui ka üks hobidest on toiduvaldkonnas toimetamine alates kirjutamisest ja kokkamisest lõpetades pildistamise ja arvustamisega, siis on hästi tore saada usaldusväärset teaduspõhist infot, mis aitab asju lahti mõtestada. Minu arvates on “Gastronoomia” raamat, mis võiks igal toiduhuvilisel silmaringi avaramiseks kodus riiulil olla! Ja muideks - tänavusel Tallinna toidumessil valiti see 2019 aasta parimaks tõlke-kokaraamatuks.

Tummine kook on mõnusalt mahlane ning maitse- ja šokolaadiküllane! Mulle tohutult meeldib, kui keeks on hästi niiske (võib isegi öelda, et kleepuv) ja seetõttu on minu jaoks selle maiuse tekstuur ideaalne:) Kuivad ja pudisevad küpsetised mulle kohe üldse ei istu, kuid see keeks on isegi ülejärgmisel päeval veel piisavalt mahlane. Eelkõige on see tänu kõrvitsapüreele, kuid ka tumedal siirupil, natukesel rasvainel, kookoshelvestel ja šokolaadil on oma osa, et see nii suus sulavaks muuta;-)

Kasutasin keeksi tegemisel 70%ilise kakaosisaldusega tumedat üsna mõrudat šokolaadi. Kui lisad magusamat või vähem mõrkjat šokolaadi, siis vähenda pisut siirupi kogust. Olen seda küpsetist teinud ka 2 dl siirupiga, aga siis ei olnud selles magusust ollagi, niiet tegelikult vähemalt 2,5 dl siirupit võiks igal juhul tainale lisada.

Olen suur kardemonifänn ja selle mekk on siin küpsetises kergelt tunda. Kui Sulle aga kardemon ei meeldi (tean, et on selliseid inimesi), siis jäta see välja või asenda jahvatatud ingveri või kaneeliga, kuid ära sellepärast keeksi tegemata jäta :)

Keeks:

400 g nõrutatud kõrvitsapüreed

3 dl tumedat või muscovado siirupit

3 sl neutraalse maitsega õli või sulatatud võid

1 keskmine või suur muna

1 sl brändit või rummi või külma kanget kohvi

110 g riisijahu
50 g kaerajahu

50 g naturaalset magustamata kakaopulbrit

2 tl küpsetuspulbrit

0,5 tl jahvatatud kaneeli

0,5 tl peenestatud kardemoni

näpuotsatäis riivitud muskaatpähklit

näpuotsatäis soola

50 kookoshelbeid

70 g tükeldatud tumedat šokolaadi

Peale: 
30 g  tükeldatud tumedat šokolaadi
peotäis kookoshelbeid või mandlilaaste 

Sega suures kausis kõrvitsapüree, siirup, õli, kergelt lahti klopitud muna ja akohol või kohv. Teises kausis sega sõelutud jahuga kõik kuivained, lisa kõrvitsasegule ja sega ühtlaseks. Viimasena sega hulka kookoshelbed ja šokolaaditükid.

Vala tainas piklikkusse keeksivormi, mille põhjas on küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Puista peale kõigepealt tükeldatud šokolaad, seejärel kookoshelbed või mandlilaastud. 

Küpseta ahjus 170 kraadi juures 55-65 minutit, kuni sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja. Lase keeksil vormis 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Väga hea nii soojalt kui ka jahtunult. Hoida tasub keeksi toatamperatuuril õhukindlas anumas või paberisse mässituna. 

Retsept ilmus ka D-kokaraamatus 

Vürtsikad ja hästi kiired burritod

Paar kuud tagasi tegin ühe argiõhtuks sobiva kiire ja lihtsa Mehhiko-pärase toidu; seekord kasutasin sama tootja (Bla Band) Tex-Mex pajarooga, millest valmisid mõnusad vürtsikad ja maitseküllased burrito’d. Kui tavaliselt läheb burrito’de jaoks omajagu aega (kõik koostisained vaja ju hakkida ja pehmeks hautada), siis selle Bla Band'i pajaroa puhul kulub umbes veerand tundi, et saada lauale hästi maitsev roog, mida kõik hea meelega söövad.

Ülipopulaarse tortiljasse pakitud vürtsika ja rikkaliku täidisega burrito puhul on tore, et seda võib serveerida juba kokku voldituna, aga samas ka nii, et kõik koostisosad on laual eraldi. Sellisel juhul saab seltskonnas igaüks meelepärase sisu oma burrito jaoks valida ja selle ise kokku voltida. Tortiljade täitmine ja rulli keeramine on väga lahe seltskondlik tegevus, muide:) Samas on juba kokku keeratud burrito'sid mugav näiteks töö juurde, piknikule, rabamatkale vm kaasa pakkida. Burrito ajaloo kohta saab lähemalt lugeda siit. Burrito'd on populaarsed nii Tex-Mex ehk Mehhiko ja USA segaköögis (Mexican American fusion cuisine) kui ka Mehhikos, kus neid ka tacos de harina’ks (nisujahust takodeks) kutsutakse. Algselt olid nisujahust tortiljad täidetud peamiselt riisi ja ubadega.

Tortilla'd võiksid olla serveerides soojad ja pehmed, et neid oleks lihtsam kokku voltida. Selleks soovitan need pannil kiirelt läbi praadida. Tortiljasid (eriti kui tegemist suurema kogusega) võib ka küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile asetada ja mõned minutid ahjus 200 kraadi juures soojendada. Mehhikos neid tavaliselt kas grillitakse või aurutatakse enne täidise lisamist.

Burrito peaks tihedalt kokku rullitud olema, et selle sisu välja ei kukuks ja mugavam käte vahelt süüa oleks. Burrito’de voltimise kohta on olemas ilmselt sadu kui mitte tuhandeid videosid, aga põhimõte on selline, et keerad täidise peale ühe külje, siis teise, seejärel ülemise otsa ja viimasena allosa. Mässi burrito tihedalt fooliumisse või küpsetuspaberisse ja söömiseks lõika see ilma fooliumit või paberit eemaldamata pooleks. Loomulikult võib seda rooga nautida ka noa ja kahvliga, samuti salatina ehk populaarse burrito bowl’ina, milles tortiljat üldse ei ole.



Panen kirja retsepti nii, nagu mina Tex-Mex pajarooga seekord tegin, aga siia juurde sobivad veel ideaalselt konserveeritud punased oad ja mais, punase mugulsibula viilud jm meelepärane taimne kraam. Lisada võib ka riivitud juustu, hapukoort või mõnda meelepärast kastet, nt Guacamole on nii pajaroale kui ka burrito’dele ideaalne täiendus.

Blogis on olemas juba kolm erinevat varianti sellest imeheast klassikalisest kreemist (siin, siin ja siin), kuid avokaado viljaliha võib ka niisama burrito’de täidiseks lisada. Panin retsepti kirja 2 avokaadot ja vaata ise, kas viitsid/soovid/tahad neist kastme teha või kasutad lihtsalt viljaliha. Ka teine variant on igati hea, kuna pajaroog ise on juba piisavalt maitseküllane.

Retseptis olevast kogusest jätkub neljale ja aega ei tohiks üle 15 minuti kuluda :)



Vaja läheb:
300 g veise- või delikatesshakkliha
1-2 küüslauguküünt (soovi korral)
1 purk (bruto kaal 400 g) purustatud tomati konservi
1 pakk Tex-Mex pajarooga

nõrutatud jalapeno viile

paar peotäit värskeid koriandri lehti
1 pakk (8 tk) meelepäraseid tortiljasid
salatilehti (soovi korral)
2 avokaadot

Pruunista hakkliha suurel pannil. Kui lisad küüslauku, siis haki see peeneks ja prae koos hakklihaga. Lisa purustatud tomatid, täida purk veega, loputa ja kalla ka vesi pannile. Lase vedelikul keema tõusta ja vala pidevalt segades Tex-Mex pajaroa paki sisu pannile. Sega korralikult läbi, alanda kuumust ja lase kergelt podisedes keeda u 12 minutit kuni riis on pehme. Küpsemise ajal sega aeg-ajal panni sisu, vajadusel lisa vett. Lase pajaroal enne söömist mõned minutid pannil seista. 

Soojenda tortiljad puhtal pannil mõlemalt poolt, kuni need on kergelt pruunistunud ja mullitavad ning aseta serveerimisalusele. Pane iga tortilja keskossa soovi korral salatileht, tõsta sellele Tex-Mex pajarooga, puista peale jalapeno viile ja koriandrilehti. Lisa lusikaga avokaado seest võetud viljaliha või guacamole’t ning voldi kokku. Naudi kohe või keera fooliumisse või paberisse ja aseta külmkappi.

Postitus sündis koostöös Bla Band'iga

Suus sulav kreem koorelikööri, krõbeda besee ja pohlamoosiga

Täna on rahvusvaheline champagne päev, niiet soovin kõigile imelist mullirohket reedet! Kusjuures avastasin, et aasta tagasi ajalehe Eesti Ekspress vahelehte Gurmaan kirjutatud lugu sellest imelisest joogist on jõudnud ka veebi. Kui kedagi maailma parima joogi nüansid lähemalt huvitavad, siis võib pilgu peale visata, sest lugu on tasuta saadaval ;-)

Ja lõpuks jõuan ühe mõnusa magustoidu, mis paar kuud tagasi LP-s ilmus, retsepti ka blogisse lisada. Siin sekundeerib koorelikööriga juustukreem krõbedatele beseedele ja hapukale pohla-õunamoosile. Mulle meeldivad moosid, mis ei ole liiga magusad. Näiteks selle pohla-õunamoosi kohta, mis siin magustoidus on, ütleb mu isa, et see on pigem nagu pohlasalat, mida tema hea meelega verivorsti juurde sööks:) Minu jaoks on see aga ideaalne nii hommikuse pudru juurde kui ka niisama kohupiimakreemi vm dessertidega nautimiseks. Mu blogi üks magusamaid keediseid - mustika-banaanimoos - , mis oli minu jaoks lääge, on samas kordades vähem magus, kui sarnased moosid, mida olen mujal näinud. Maitse üle ju ei vaielda :) Ja see info mooside magususe kohta on rohkem taustaks, millega arvestada, kui minu blogis olevate retseptide järgi neid keeta. Teen ju ise selliseid hoidiseid, mis mu enda jaoks on ideaalsed, aga kui Sina armastad hästi magusaid keediseid, siis lisa oma maitse järgi neile suhkrut:)

Beseeküpsised võib osta ka poest, kuid nende ise tegemine on hea võimalus ära kasutada kreemist alles jäänud munavalged. Retsepti järgi saab nii palju beseed, et see kulub täpselt ära magustoidu jaoks, niiet kui soovid neid ka niisama söömiseks küpsetada, siis valmista kahekordne kogus. Ühtlasi saad siis ära kasutada ka kõik neli kreemist alles jäävat munavalget. Kui aga kaks munavalget siiski üle jääb, siis vahusta need 2 sl tuhksuhkruga kõvaks läikivaks vahuks ning sega õrnalt kreemi hulka koos vahustatud vahukoorega. 

Pohla-õunamoosi asemel võib kasutada ka muud meelepärast hapukat moosi, samuti võid teha pohladest toormoosi. Selleks purusta pohlad suhkruga kannmikseris ja aja läbi sõela. Sel juhul pane kastet ainult magustoidu peale. 

Saad valmistada kihilise maiuse kas ühte (klaas)kaussi või -vormi või magustoidupokaalidesse vm anumatesse. Retseptis olev kreemi ja beseeküpsiste kogus on mõeldud ühe magustoidu jaoks, moosi kulub üks väiksem (u 3-4 dl suurune) purgitäis.

Pohla-õunamoos

600 g hapusid õunu (nt Antonovka)

1,5 kg pohli

600 g moosisuhkrut

Lõika õunad u 1 cm tükkideks. Aseta pohlad koos 3-4 dl veega potti ja lase keema tõusta. Lase paar minutit keeda aeg-ajalt segades ja lisa õunatükid. Keeda veel u 5 minutit ja lisa suhkur. Keeda madalal kuumusel aeg-ajalt segades ja vajadusel vahtu eemaldades 10 minutit kuni õunad ja pohlad on täitsa pehmed. Lase u 10 minutit seista ja aseta siis steriliseeritud purkidesse. Sellest kogusest saab u 2 l moosi. 

Beseeküpsised

2 munavalget

80 g tuhksuhkrut

1 sl vanillisuhkrut

Vahusta munavalged pehmeks vahuks ja hakka edasi vahustades supilusikatäie kaupa suhkrut lisama kuni tekib tugevate tippudega läikiv vaht. Tõsta supilusikaga või tee pritskotiga küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile väikesed kuhjakesed. 

Küpseta ahjus 140 kraadi juures 40-50 minutit kuni beseeküpsised on kuivad ja krõbedad ning pealt kergelt kuldsed. Lase ahjust võetud beseedel u 10 minutit taheneda ja tõsta seejärel restile jahtuma. 

Kreem

2 dl (1 pakk) vahukoort

120 g suhkrut

4 toasooja munakollast

400-450 g toasooja toorjuustu 

0,5 dl koorelikööri või 2-3 sl külma kohvi

Vahusta vahukoor tugevaks vahuks. Teises kausis vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks, lisa edasi vahustades vähehaaval toorjuust, seejärel kooreliköör. Sega õrnalt spaatliga hulka vahustatud vahukoor. 

Magustoidu serveerimiseks pudista kõigepealt beseed väikesteks tükkideks. Võta kuus klaaspokaali või -kaussi ning puista pool beseetükkidest nende põhjale. Sellele omakorda tõsta supilusikatäis moosi, seejärel jaga kreem kuue pokaali vahel. Aseta igale peale veel 2-3 sl pohlamoosi ning puista peale ülejäänud beseepuru. Naudi kas kihilisena või sega enne söömist segamini. 

Täistera on kasulik!

2016. a oktoobris saabus tore uudis. Nimelt on esimest korda Eestis reguleeritud, millisele tootele võib peale kirjutada "täistera". Seda küll kahjuks mitte veel seaduse tasandil, aga vähemalt on turuosalised vormistanud kokkuleppe vabatahtlikult, et teha inimestele tervislike toodete väljavalimine lihtsamaks.

Kirjutasin sellest kokkuleppest ja täistera kasulikkusest siis pikemalt Laupäevaleht LP-s, aga see tekst väärib tegelikult kirja panemist ka blogisse :) 

Terviseteadlikul toitujal tasub kindlasti lugeda pakendil olevat infot, sest tihti kasutatakse terveid viljateri või seemneid tootes vaid dekoratiivsel eesmärgil. Ka sõnad "tera", "seemne", "klii" ei taga alati seda, et tegemist oleks heale tavale vastava täisteratootega. Kuigi nö ametlikult võib siiani kirjutada nt leiva pakendile peale sõna "täistera" ka juhul, kui täistera sisaldus küpsetises on vaid 5%, siis kokkuleppe kohaselt peab pagaritootes olema täisterajahu vähemalt 50%, et seda täisteratootena tähistada. Seega vaata poes, et pakendil oleks täistera märk! Pastatootedes on selliseks tähistuseks vajalik, et teraviljast koostisosadest oleks suisa 100% täistera, sama number kehtib ka hommikusöögihelveste jm ekstrudeeritud toodete puhul. Teraviljast koostisosad on rukis, nisu, kaer, oder, mais, tatar, riis, hirss ja nendest saadud terad, kruubid, tangud, eri jämedusega helbed ja jahud ning linnased. Täistera mõiste alla lähevad jahvatatud, purustatud või helvestatud terad, milles tera peamised koostisosad - endosperm (säilituskude seemnes areneva idu jaoks), idud ja kliid - esinevad samas suhtes nagu need esinevad terves teras. 

Mis on täistera ja miks eelistada täisteratoodet?

Täisterajahu saamiseks jahvatatakse viljateri nii, et kestad ja idud jäävad eraldamata. Suur hulk vitamiine ja mineraalaineid on aga kogunenud just viljatera kesta ja kestaalustesse kihtidesse ning viimase eraldamine vähendab oluliselt jahu väärtust. Seetõttu ongi kõige tervislikumad just võimalikult vähe töödeldud, tumedamast jahust küpsetised. Tumedaks teebki jahu just mineraalainete jääk ehk tuhasus - mida väiksem on mineraalainete jääk, seda heledam ja töödeldum jahu on.

Täisteraküpsetised peaksid meil kõigil igapäevases menüüs olema, sest nendest saame süsivesikuid, mis on organismi põhiliseks energiaallikaks. Teravilja süsivesikud on 60-80% komplekssüsivesikud ja sisaldavad peamiselt tärklist, mida keha omastab aeglaselt ja lihtsalt. Parim on rukki täisterajahust valmistatud leib, mis sisaldab inimesele asendamatuid linool- ja linoleenhapet, B-rühma vitamiine, vesilahustuvaid ja lahustumatuid kiudaineid, samuti on rukis tuntud magneesiumi, fosfori, kaaliumi ja teiste mineraalainete sisalduse poolest.

Lisaks on täisterajahu inimese peamine kiudainete allikas. Eriti suur abi on kiudainerikkast toidust kaalu langetamisel ja hoidmisel, sest kiudainerikka toidu suutäis sisaldab vähem energiat kui kontsentreeritud rasvane ja magus toit; sellist toitu tarbitakse vähem, kuna see seob hulgaliselt vett ja annab kiiresti küllastustunde. Paljud kaalulangetamiseks kasutavad preparaadid sisaldavadki seetõttu valdavalt just kiudaineid, nt metüültselluloosi ja tsitruste pektiine. Ülekaalulisusega aitab kiudainete tarbimine võidelda ka tänu asjaolule, et kiudainerikas toit vajab rohkem närimist ja pikendab söömise aega, mis omakorda aitab kiiremale täiskõhutunde tekkimisele ja seeläbi kokkuvõttes vähem söömisele kaasa.

Kiudained on ka otseseks toite- ja energiaallikaks paljudele soolestiku mikroorganismidele ja nende mikrobioloogilise lagunemise vaheühendid mõjutavad soolestiku pH väärtust. Samuti aitavad kiudained reguleerida nii kõhukinnisust (kuna seovad ohtralt vett, hoiavad seda sooles ja muudavad soole veerikkaks) kui ka lahtisust (paisuvad kiudained seovad seda põhjustava liigse vee); neist on abi pimesoolepõletiku- ja käärsoole vähi riski vähendamisel, hemorroidide tekke profülaktikas ja vere lipiididesisalduse reguleerimisel. 

Toitumissoovitused

Mihkel Zilmer jt teadlased on igale tervislikust toitumisest huvitatud inimesele kohustuslikus teoses "Normaalse söömise kursuse käsiraamat" öelnud, et ainevahetust hästi turgutav normaalne hommikusöök peaks sisaldama tüki leiba, sest see varustab sööjat liitsüsivesikute ja kiudainetega. Just kiudainete vaeguse all kannatavad nüüdisajal päris paljud inimesed, kuna nad söövad peamiselt rafineeritud toiduaineid.

Tervise Arengu Iinstituudi (TAI) eestvedamisel koostatud Eesti riiklikud toitumissoovitused rõhutavad täisteratoodete olulisust igapäevases söömises, sest need on kiudainerikkad, sisaldavad mitmeid B-grupi vitamiine ja mineraalaineid. Naiste päevane leibade grupi kogusoovitus on 3-4, meestel 4-6 portsjonit, arvestades, et üks portsjon on umbes 30 g. Umbes poole sellest kogusest võiks moodustada täisteratooted ning kindlasti süüa lisaks ka rukki- ja seemneleiba. Soovitav on süüa erinevaid leivatooteid ning samas ka erinevate tootjate leibasid, sest nende koostised on erinevad.

Kui võrrelda kiudainete sisaldust ühe leivatööstuse suvaliselt valitud toodetes, siis näeme, et täisteraleivas on 7,6 g, peenleivas aga 5 g kiudaineid; see-eest aga täisterasaias on neid tavalise saiaga võrreldes oluliselt rohkem - vastavalt 4,4 g ja 0,5 g. Kiudaineid peaks iga täiskasvanud naine vastavalt riiklikele toitumissoovitusele päevas saama vähemalt 25 g ja mehed minimaalselt 35 g. Noorematel, alla 18-aastastel tuleb päevase soovitusliku koguse arvestamisel kasutada valemit: vanus aastates + 7 g. 

Mahlased peediburgerid

Hetkel on veel kodumaist head ja värsket toidukraami omajagu saada ning mis peamine - köögiviljad on veel väga toitainerikkad. Seistes kaovad neist vähehaaval kasulikud ained, eelkõige vitamiinid, mistõttu tasub sügisel kõiki meie oma kodumaal kasvanud vilju võimalikult palju süüa. Küll talvel ja varakevadel jõuab sügavkülma poole piiluda ;-) Mina ei kujuta näiteks elu ilma koduaia õunteta ettegi - iga päev söön neid ikka 5-6 tükki vähemalt ära. Kahjuks mu lemmikubinad - kuldrenetid - on selleks aastaks otsas, aga õnneks saab veel igasuguseid muid sorte nautida. Muidu hapud antoonovkad on praeguseks juba nii magusaks läinud, et ei raatsigi neid enam eriti kookide sisse panna, vaid tahaks niisama ära süüa:) Tegin just täna nende õuntega pannkooke ja ikka hullult head said. Tahaks muidugi kohe retsepti jagada, aga sellega peab kahjuks veel ootama. Kui aga on isu kohevate keefiri, õunte ja kaerajahuga pannkookide järele, siis reedesest Nädalalõpuleht LP-st saab teada, kuidas neid teha ;-)

Eelmisel reedel aga kirjutasin ühest suhteliselt uuest ja väga toredast kohast nagu seda on Jahu resto. Lugu ei mahtunud kahjuks tervenisti ära ja välja jäi näiteks see, et lisaks viimasel ajal aina populaarsemaks muutuvale nullkulu kontseptsioonile antakse seal restos esmaspäeviti tasuta kohv kõigile külastajatele, kes oma tassiga tulevad. Ja seda isegi juhul, kui midagi muud sealt söögikohast ei osta. Resto poolt on vaid palve, et klient teeks oma sotsiaalmeediasse postituse koos hashtag’iga #wastefreemonday, et jätkusuutlikku elustiili propageerida. Kusjuures restot selle juures ära mainida ei ole kohustuslik. Mulle tõeliselt meeldib, kui söögikohad mitte ainult ise ei proovi keskkonnasõbralikult majandada, vaid ka kliente üritavad selles suunas mõtlema panna! Ja Jahu resto puhul väärib ära märkimist ka veinikaart, sest sellel on suisa neli (!) klaasiga šampanjat, nende seas üks mu lemmik rose’sid (Ruinart), ja erinevaid naturaalseid veine, mis on uus üha enam populaarseks muutuv suund.

Olgu lihavaba esmaspäev või taimne teisipäev, need peedikotletid (idee sain ajakirjast Delicious) sobivad igal juhul:) Need on mõnusalt mahlased ja nagu juba mitmete teiste taimsete burgerite juures olen maininud, meeldivad ka nendele inimestele, kelle jaoks on muidu liha iga roa juures “kohustuslik”. Ma olen alati tõeliselt üllatunud (ikka veel), kui mu lihasõbrast elukaaslane taimseid pihve sööb ja kiidab, niiet tegelikult peaksin ka ise neid hoopis sagedamini valmistama:)

Vaja läheb:

400 g toorest peeti (puhastatud ja kooritud kaal)

2 küüslauguküünt

5 sl nisu- või toortatrajahu

2 muna

150 g fetajuustu

peotäis meelepärast maitserohelist (basiilikut, murulauku, rohelist sibulat vms)

1 sl sidrunimahla

soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

jahu paneerimiseks

õli (praadimiseks)

Riivi kooritud ja puhastatud peet, aseta kahekordse marli sisse ja pigista nii palju vedelikku välja kui võimalik. Aseta kaussi ning sega korralikult läbi peeneks hakitud küüslauguküünte, jahu ja kergelt lahti klopitud munadega. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa murendatud fetajuust, hakitud maitseroheline ja sidrunimahl, mätsi segust neli suurt või kuus väiksemat paksu burgeripihvi. 

Veereta pihve kergelt jahu sees. Kuumuta keskmisel kuumusel pannil õli ja prae selles burgereid kummaltki poolt 4-5 minutit kuni need on krõbedad ja seest läbi küpsenud. 

Serveeri burgerikuklite ja rohelise salatiga, nirista peale sidrunimahla. Sobivad suurepäraselt ka erinevate roogade lisandiks liha või tavaliste kotlettide asemel. Kui soovid suupistena süüa, siis soovitan pihvid teha poole väiksemad.

Ahjus röstitud köögiviljad lõhega

Neljapäev on ikka kalapäev olnud ja pole mõtet sellist suurepärast traditsiooni katkestada isegi praeguses olukorras:) Selles, et kala on kasulik, on vist kõik ühel meelel, st nii teadlased kui ka isehakanud “eksperdid", mis on igati tore. Toitumisvaldkonnas ei ole just palju asju, mille puhul nende kahe grupi vahel erimeelsused puuduksid;-) Mina ise veendusin kala toitainerikkuses, kui sellest Nädalalõpuleht LP-sse artiklit tegin, ja mitmeid teaduspõhiseid teoseid lugesin. Mõned nendest tarkuseteradest jõudsid blogissegi, niiet kui kedagi lähemalt huvitab kala tervislikkus, siis siin on täpsemalt kirjas. Samuti räägin sellest, kuidas kala valida. 

Eile õhtul postituse kirjutamise ajal mängis taustaks Ringvaade ja nägin ka Marko Reikopi intervjuud kalafirma omanikuga. Asi on ikka väga segane ja suisa seebiooperi mõõtmed minu jaoks võtnud. Tarbijana tahan olla kindel, et kogu toit, mis ma poest ostan, on puhas ja saastamata ega kujuta tervisele ohtu. Muidugi, kui soetan toidu mõne koduse valmistaja või väiketaluniku käest või turul suvalisest letist, võtan endale riski, et kõik ei pruugi kõigile reeglitele (eelkõige toiduohutusnõuetele) vastata, aga poes müüdav toidukraam peab ikkagi olema ohutu ega tohiks põhjustada inimeste surmasid! Toidu ohutuse peab vastavalt õigusaktidele tagama Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) ja VTA nõuetekohase tegevuse eest vastutab maaeluminister. Kui aga minister ise kuulutab, et VTA teeb oma tööd kehvasti (ja tuleks selle eest kohtusse kaevata!!!), siis peavad tal selliste süüdistuste (eriti veel ajakirjanduses) esitamiseks olema kindlad ümberlükkamatud tõendid. Sellisel juhul on just temal kohustus koheselt tegutseda ja see asi nö korda teha - tuvastada rikkumised ja vastavad ametnikud vastutusele võtta. Kui juba nii mitme inimese surmaga lõppenud bakterit puudutav ei ole maaeluminsitri prioriteet nr 1, siis mis veel on?!? 

Kui aga minister eksib, siis jällegi tekib mul küsimus, et kui on tehases eluohtlik bakter, miks seda siis kinni ei panda ja kaupa tagasi ei kutsuta? Kas siis ikkagi seda ei ole seal tehases? Või on? Kes valetab antud juhul? Ja kes vastutab? Kui VTA on antud juhul see patune pool, siis tekib mul küsimus, et kas ka Taani vastav amet on lihtsalt kiuslik ja valetab, et bakteri tuvastas, nagu siit loost lugeda saab? Või ajakirjanikud on jälle need pahad ja tekitavad hüsteeriat (kas see siis tähendab, et seda baketerit üleüldse ei ole või???) nagu ühel tuntud fake-news saidil lugeda võib? See muidugi on minu jaoks samuti üks häirekell, sest kui nemad nii kirjutavad, siis ilmselt on olukord täpselt vastupidine nagu tavaliselt nende “uudiste” puhul olema kipub ... Igal juhul väga kurb lugu ja seda nii ameti usaldusväärsuse kui ka Eesti kalafirma seisukohast - tahaks ju uskuda kodumaise toidu parimasse kvaliteeti ja ohutusse ning seda igal võimalusel tarbida. 

Listeeria bakter võib muideks olla ka mujal, nt kanalihas nagu just eile lugesin. Ja kuigi ei ole veel ühtegi haigestumisjuhtumit, rääkimata kellegi surmast, kutsuti kõik selle ettevõtte kanaliha sisaldavad tooted (sh võileivad) tagasi ...

Igal juhul see kalaroog on ülimalt mugav valmistada, sest vaja läheb vaid ühte vormi ja peale aedviljade tükeldamise suurt vaeva rohkem ei olegi. Võib kasutada ka muid köögivilju, mida mul siin kirjas ei ole, st vabalt valida, mille järgi isu või mida parasjagu poes saada on. Lihtsalt arvesta köögiviljade küpsemisaega, näiteks kartulid nii lühikese ajaga ära ei küpse.

Kirsstomatid võid asendada tavaliste tomatitega (lõika need pooleks ja aseta pannile kohe alguses koos paprikate jt viljadega).

Vaja läheb:

1-2 keskmist punast sibulat

1-2 paprikat

1 keskmine suvikõrvits (u 300 g)

1 küüslauk

1 sidrun

400 g kirsstomateid (koos varreosaga)

4 X 150 g lõhefileed

u 5 sl oliiviõli

soola, värskelt jahvatatud musta pipart

basiilikulehti

Lõika kooritud sibulad õhukesteks sektoriteks, puhastatud paprikad ribadeks, suvikõrvits pikuti pooleks ja siis u 1 cm paksusteks tükkideks. Poolita (lõika keskelt pooleks) küüslauk ja sidrun.

Aseta sibulad, paprikad ja suvikõrvits ahjuvormi. Maitsesta soola ja pipraga, nirista peale oliiviõli (u 3 sl) ja sega kõik korralikult läbi. Lisa küüslauk ja sidrun lõikepool üleval ning nirista küüslaugule pisut õli. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 20-30 minutit kuni aedviljad on peaaegu pehmed.

Lisa pannile kirsstomatid ja lõhefileed. Maitsesta soola ja pipraga ning nirista peale pisut oliiviõli. Küpseta ahjus veel u 10 minutit kuni kala on läbi küpsenud.

Serveerimisel puista peale värskeid basiilikulehti, pigista küpsenud küüslauk “pesadest” ja sidrunipoolikutest sisu välja. Eemalda tomatitelt varreosa. Soovi korral nirista peale veel oliiviõli ja jahvata musta pipart.