Kardemonihõnguline marja-banaanikeeks šokolaadiga

Ilmselt ei ole ma ainus, kellel viimasel ajal banaanid koju seisma jäävad. Ühest küljest on nüüd rohkem söögitegemist ja kui kolm korda päevas on maitsev soe söök laual, siis pole väga isu puuviljade jms järele. Teisalt on vähesem puuviljasöömine tingitud minu puhul ka sellest, et ma trenni pole teinud. Spordiklubi on kinni, jooksma pole viitsinud minna ega koos trennisõpradega läbi Zoom’i koos teha, niiet kui ükspäev teksad (veel?) ilusti jalga läksid ja normaalselt istusid, siis oli kohe suur rõõm :D :D :D

Täna jagan ühe hästi mahlase ja mitte liiga magusa banaanikeeksi retsepti, mis ilmus ka D-kokaraamatus. Kuigi millegipärast on USA-s ja mujal angloameerika riikides levinud nimetus banaanileib (banana bread), siis meie jaoks on see ikka keeks mis keeks, niiet nimetagem asju õigete eestikeelsete nimedega. Kõike ei pea alati välismaalt laenama või üle võtma ;-) Seda enam, et sõnal “leib” on eesti keeles ikka väga konkreetne tähendus ja selle alla ei lähe meil isegi mitte valget värvi leib ehk sai ega ka sepik ega karask mitte, niiet kui ühte magusat kooki järsku leivaks nimetada, ajab see lihtsalt inimesi segadusse. Kuigi muidugi eks igaüks nimetab oma köögišedöövreid nii nagu soovib ;-)

Kõige populaarsem banaanikeeks mu blogis on muideks aastast 2011 pärinev see küpsetis. Pole ka ime, sest tegemist on David Lebovitzi retseptiga :) Samas on siia blogisse aastate jooksul kogunenud palju muid variante, mis tegelikult minu arvates on vähemalt sama head, kui mitte paremad. Näiteks see šokolaaditükkide ja pähklitega keeksike on väga hea! See tervilikum variant on samuti suus sulav (kõik kiidavad!) ja see maapähklivõiga on imeliselt mahlane (üks mu enda lemmikuid).

Aga lisaks veel:

* sügisel tasub hapude õunte ja metspähklitega teha seda mahlast keeksi

* brownie meeldib alati kõigile ;-)

* avokaadoga keeks - pisut ehk tervislikum variant :)

* banoffee-karamelli-juustukook šokolaadikastmega

* kondenspiima ja šokolaadiga (jube hea!) kook

Aga banaane saab panna ka pannkookide, muffinite (tervislikud kaerahelvestega või porgandiga või  šokolaadiga) ja küpsiste sisse, samuti teha hõrke toitainerikkaid maiuseid või karamelliseerida pudru peale.

Ja siis veel see topeltšokolaadi ja metspähklitega blondie, mis on megahea!!! Ja see kaerahelveste, kõrvitsa, šokolaadi ja pähklitega maius on ka ülimõnus ja jällegi pisut ehk tervislikum :) Lisaks veel
smuutid, jäätised, šokolaadikreemid ja -vahud (mousse’id), mida on samuti blogis terve hulk, aga kahjuks lihtsalt jõud ja aeg lõppesid otsa, et jõuaks neid ka veel kõiki üles lugeda ... :)



See aromaatne ja mahlane keeks on suurepärane võimalus kasutada ära seisma jäänud ja mustaks tõmbunud koorega banaanid, samuti annab võimaluse sügavkülmas olevate marjade ära kasutamiseks. Kasutasin seekord pohli, kuid suurepäraselt sobivad vaarikad, kirsid, mustikad ja sõstrad. Külmutatud marju ei ole vaja eelnevalt sulatada, aga seda võib teha.

Kui sa kardemoni ei armasta, siis lisa selle asemel 1-2 tl jahvatatud kaneeli, 1 tl jahvatatud ingverit või 1 sl vanillisuhkrut.

Šokolaad võib olla nii tume (mõru) kui ka valge või piimašokolaad. Kuna retseptis on suhkrukogus arvestatud 72%-lise üsna mõruda šokolaadi kohta, siis soovitan kahe viimase puhul suhkru kogust   mitte vähendada. Šokolaadi võid ka ära jätta, aga ma ei soovita seda teha :)

Kui kasutad nisujahu, siis piisab 1 tl küpsetuspulbrist.

Vaja läheb:

180 g nisu- või riisijahu

1 tl soodat

2 tl küpsetuspulbrit

näpuotsatäis soola

0,5-1 tl peenestatud kardemoni

60 g (pruuni) suhkrut (hele muscovado)

0,6 dl neutraalse maitsega õli

80 g maitsestamata jogurtit või keefiri

2 sl kanget alkoholi (nt rumm, konjak) või külma kanget kohvi

2 suurt toasooja muna

3 hästi küpset keskmist või suuremat banaani

100-150 g marju

100 g tükeldatud (tumedat) šokolaadi (võib ka rohkem)

tuhksuhkrut

Sega sõelutud jahu sooda, küpsetuspulbri, soola ja kardemoniga. Teises (suuremas kausis) sega suhkur õli, jogurti või keefiri, alkoholi või kohvi ja kergelt lahti klopitud munadega. Lisa kahvliga purustatud banaanid ja sega läbi. Vala hulka kuivained ja sega õrnalt ühtlaseks tainaks. Sega hulka tükeldatud šokolaad ja suurem osa marjadest.

Vala tainas keeksivormi, mille põhjas on küpsetuspabeririba, ääred määritud võiga ja puistatud üle jahuga. Puista peale ülejäänud marjad ja küpseta ahjus 170 kraadi juures vähemalt 1 h kuni keskossa sisse torgatud tikk tuleb puhtalt välja.

Lase keeksil u 15 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Soovi korral sõelu peale tuhksuhkrut. 

Ahjus küpsenud sea sisefilee aedviljadega

Kuigi täna võiks taimse tesipäeva puhul mõne veganitoidu teha, siis läks minul siiski ahju sea sisefilee koos aedviljadega (kartul, porgand, varsseller, karulauk). Praegusel ajal ei saa kahjuks lähtuda sellest, mida ideaalses maailmas elades süüa teeks, vaid eelkõige oma külmkapi sisust, sest mõttekas on hetkel poes käimist minimeerida. Minu jaoks on see üsna harjumatu, aga eks üritan nüüd minagi juba teist nädalat poes korraga rohkem asju osta, et ei peaks kodust iga väikse asja pärast välja minema. Kui aga keegi veel kahtleb, kas hoida distantsi või mitte, siis tasub lugeda seda. 

Rääkides aga sea sisefileest, siis see on üks tõeliselt maitsev lihatükk, mida samas on ülilihtne valmistada. See ahjuroog näiteks valmib minimaalse vaeva ja ajaga, aga samas sulab suus. Aega küll kulub kokku ligi tunnike, kuid see aeg möödub ahjus küpsedes, see-eest ise tuleb toimetada suhteliselt vähe (vaja vaid aedviljad puhastada ja tükeldada ning liha pruunistada).

Tasub ka meelde tuletamist, miks liha süüa :) Lihavalgud on nimelt kõrge bioväärtusega - nende aminohappeline koostis ja vahekord on sarnased inimese enda organismiga. Sealihast saame asendamatud aminohapped, mida meie organism ise ei tooda. Valgud moodustavad sealiha koostisest kuni 20%, üleäänud on vesi (kuni 75%) ja rasvad. Samuti leidub lihas mineraalaineid ja mikroelemente (vask, mangaan, tsink, seleen), mis kindlustavad elutähtsate ülesannete täitmise ning on vajalikud nii vereloomeks kui ka immuunsüsteemi funktsioneerimiseks. Lisaks saame sealihast rauda (ühest 150 grammisest portsjonist suisa 6 mg), mida meie keha omastab taimetoidus leiduvast rauast oluliselt paremini. 

Sealiha on vitamiinirikkam kui veise-, lamba-, linnu- või vasikaliha. Näiteks kanalihaga võrreldes on rohkem B-grupi vitamiine (B1, B3, B6 ja B12), samuti magneesiumit ja tsinki.

Sisefilee rasvasisaldus on kõigest 3-5%, mistõttu tuleb küpsetamisel ettevaatlik olla, et see liiga kuiv ei jääks. Soovitav on kasutada lihatermomeetrit, kuid kui seda ei ole, siis arvestada, et eelnevalt pannil pruunistatud u 500 grammine tükk küpseb läbi juba 15 minutiga; 700 grammise peale aga võib isegi kuni 25 minutit kuluda. Pigem küpseta vähem kui rohkem, sest sea sisefilee võib jääda seest kergelt roosa ja see küpseb pisut edasi veel ka pärast ahjust välja võtmist. Sellepärst ma alati termomeetrit kasutangi, et kindel olla, et üle ei küpseta, sest sisefilee on just siis hõrk ega ole liigselt kuiv, kui seda on parajalt küpsetatud.

Enne küpsetamist või praadimist on soovitav liha vähemalt pooleks tunniks toatemperatuurile tõsta. Samuti tasuks liha lahtilõikamisest hoiduda vähemalt 10 minutit pärast küpsetamist, et mahlad välja ei valguks. 

Vaja läheb:

1-1,5 kg juurvilju (kartulit, porgandit, pastinaaki, heledat peeti)

(oliivi)õli
soola ja pipart

paar rosmariinioksa või väike peotäis tüümianivarsi

1 tl tšillihelbeid (soovi korral)

1 seasisefilee (500-700 g)

200-500 g kirsstomateid

Lõika aedviljad u 2 cm tükkideks ja aseta suurde neljakandilisse vormi. Lisa paar supilusikatäit õli ja üridid, maitsesta soola ja pipraga ning soovi korral ka tšillihelvestega. Sega kõik läbi. Küpseta ahjus 200 kraadi juures 30 minutit.

Kuumuta pannil õli ja pruunista fileetükk igast küljest (kulub 5-6 minutit). Maitsesta sealiha soola ja pipraga.

Sega aedviljad läbi, vajadusel lisa õli ja aseta sealiha vormi. Lisa aedviljade peale ka mõned kirsstomatid (jäta need varre otsa). Küpseta ahjus veel 15-25 minutit (sõltuvalt filee paksusest) kuni liha on läbi küpsenud. Kui sul on lihatermomeeter, siis kontrolli sisetemperatuuri - see võiks olla 65-70 kraadi vahel.

Pärast küpsetamist tõsta liha lõikelauale (ära foolimisse mässi, muidu küpseb see edasi) ja lase enne lahti lõikamist vähemalt 10 minutit seista. Eemalda tomatid varre otsast ja serveeri koos ülejäänud aedviljadega.

Retsept ilmus algselt siin.

Kerge kirsi-kohupiima purukook

Pean ütlema, et mulle tohutult meeldib see rahulik kodus olemise aeg ja mulle üldse meeldib väga oma ilusas kodus olla!:) Koguaeg on nii palju ringi sahmimist ja käimist alates trennidest, tööga seotud jm üritustest, sõpradega kokku saamisest, teatri, kino jm kohtade külastamist, et ma väga naudin seda, et saan hetkel nö vabalt võtta. Mitte, et mulle ei meeldiks kõik need asjad, mida igapäevaselt teen (vastupidi!), aga kokkuvõttes on koguaeg selline orav rattas tunne. Nüüd on aga aega mõnusalt hinge tõmmata ja eriliselt rahulikus tempos kulgeda. Oma tööd olen niikuinii koguaeg kodus teinud (ja teen seda hetkel samas mahus edasi), kuid nüüd jääb ära kõik kodust väljas olev osa nii töö- kui ka eraelus, millele kulus umbes pool mu ajast. Naudin kodus toimetamist, lugemist ja kokkamist. Siiani on aga kogu aeg olnud ikka nii palju teha, et raamatuid olen jõudnud oluliselt vähem lugeda kui plaanis ja Netflixis on ikka veel kõik asjad vaatamata ... :) 

Muide, Netflix on mul juba ligi aasta aega, kuid seisab üsna niisama :) Olen küll vaadanud ära mõne väga hea seriaali (nt The Crown, Peaky Blinders, Bodyguard) ja mul on mõned soovitused tuttavatelt (Secret City, Blacklist), aga kui on mõni tõeliselt hea film või seriaal, mida kindlasti peaks nägema, siis palun andke teada - olen soovituste eest igati tänulik! Igaks juhuks mainin ära, et Oscarile kandideerinud filmidest on “The Irishman” mul veel nägemata, aga “Marriage Story" vaatasin juba aasta alguses ära.

Tegelikult on hämmastav, kui palju kodus ikkagi koguaeg teha vaja on. Õnneks oma raamatukapid sain remondi käigus korda, kui ühe riiuli juurde ostsin, aga tegelikult on ju veel kapid köögis, keldris ja riiete jaoks, mida üritan küll pidevalt korras hoida ja revideerida, aga tegelikult tasuks praegust aega kasutada suurema koristuse tegemiseks. Elu on näidanud, et alati leiab asju, mida ära visata või anda :) Remont on ka selles mõttes hea, et saab kogu maja ideaalselt puhtaks ja korda, aga samas on kohe kevad käes ja näiteks aknapesu vaja jälle ette võtta. Ilmselt kui aastakese peaks kodus olema, võiks kodune elu ja tegemised tüütuks juba muutuda ning äkki siis ma saaks aru, mida tähendab sõna “igavus”, aga praegu ma tõeliselt naudin seda, eriti tänast päikesepaistet ning lahtisest aknast sisse tulevat linnulaulu ja värsket õhku :)

Seekord on mul välja pakkuda üks lihtne, aga mõnusalt mahlane marjadega koogike, milles saab ära kasutada seisma jäänud ja tahkunud musta leiva. Sobib muidugi ka värske leib:) Retsept ilmus EV aastapäeva puhul Nädalalõpuleht LP-s, koos ühe teise musta leiba sisaldava tordiga. Aga variante, kuidas musta leiba koogis, soolases või magusas tordis või magustoidus ära kasutada, leiab siit blogist omajagu :)

See kook on suurepärane ka hapude õuntega - sel juhul soovitan ka pisut kaneeli lisada. Purutaina hulka võid aga segada peotäie hakitud (röstitud) metspähkleid. 

Purutainas:
130 g musta leiba
140 g jahu
0,5 tl küpsetuspulbrit
1 sl vanillisuhkrut
1 sl naturaalset kakaopulbrit
60 g suhkrut
130 g võid

Murra leivaviilud väiksemaks, aseta köögikombaini ja töötle puruks. Sega ülejäänud kuivained sõelutud jahuga, lisa köögikombaini ja töötle ühtlaseks puruks. Lisa tükeldatud külm või ja töötle saiapuru laadseks tainaks. Aseta tainas täidise valmistamise ajaks külmkappi.

Kreem:

400 g vanillimaistelist kohupiima
250 g hapukoort
1 sl vanillisuhkrut
100 g suhkrut
3 muna
300-400 g kirsse (võib asendada vaarikatega)

Sega kohupiim, hapukoor ja suhkrud lahti klopitud munadega. 

Laota 2/3 -3/4 tainast küpsetuspaberiga kaetud u 20X30 cm ahjuvormi, laota peale kreem ja sellele omakorda ühtlaselt marjad ning puista kõige peale ülejäänud tainas. 

Küpseta ahjus 200 kraadi juures u 40 minutit kuni täidis on tahenenud. Lase koogil vormis jahtuda, lõika ruutudeks ja naudi. 

Imehea tomatisupp krõbedate kikerhernestega

Kuigi taimne toit ei tähenda alati tervislikumat kõhutäit kui loomne (näiteks võivad veganiroad sisaldada liigselt soola ja küllastunud rasvhappeid), siis on see ikkagi vähemalt igas mõttes eetiline. Sel reedel ilmub minu sulest Nädalalõpuleht LP-s toidulugu armastatud multitalendi Hanna Martinsoniga, kes nii armsalt ja entusiastlikult veganlusest ja taimsest toidust rääkis, et sütitas isegi mind :) Kuid kui ma isegi suudaksin lihast loobuda (ma tegelikult söön seda ju praegugi harva), siis ilma mereandide, muna ja piimatoodeta ei kujuta elu kahjuks ette ... Igal juhul teen oma tervise ja loomade heaks vähemalt nii palju, et üritan süüa võimalikult palju taimset kraami. Puu- ja köögiviljad, marjad, kaun- ja teraviljad on igapäevaselt mu menüüs mitte ainult selle pärast, et need mulle maitsevad, vaid ka saamaks vajalikke vitamiine, mineraal- ja kiudaineid. Eriti kasulik on just aeviljade söömine, millest nt siin kirjutasin.

Kui aga on soov süüa imehead veganiburgerit, siis seda saab Tallinna ja Helsingi vahel sõitva Viking Line’i laeva Viking XPRS uuest restost The Burgers. Ka tavaline burger on seal muidugi hullult hea - värskest veisehakklihast kohapeal tehtud rare-küpsusastmes kotlett koos Caesari salatiga viib keele alla -, kuid taimse pihviga “kotletisai” oli samuti imemaitsev! Ma ei ole küll kunagi burksifänn olnud, aga kvaliteetset käsitsi värskest toorainest valminud restorani väärilist rooga söön alati suurima heameelega :)

Tänase taimse teisipäeva puhul jagan ühe soojendava ja vürtsika supi retsepti (ilmus käesoleva aasta alguses Nädalalõpuleht LP-s). Kui kitsejuust ära jätta või asendada taimse juustuga ning praadimiseks kasutada õli, mitte selitatud võid, siis on tegemist täitsa loomse tooraine vaba söögiga. Saia- ja leivakuubikute asemel kasutasin seekord aromaatseid kikerherneid, mis teevad minu arvates supi veelgi paremaks, aga on väga mõnusad ka niisama näksimiseks - tõeliselt tervislik asendus näiteks kartuli- või maisikrõpsudele. Samas on krõmpsuvad vürtsikad kikerherned suurepäraseks lisandiks näiteks salati, supi või pasta puhul asendamaks krõbedaid krutoone.

Kikerherneid võib krõbedaks küpsetada nii pannil kui ka ahjuplaadil - olen kasutanud mõlemat varianti. 

Vaja läheb:

1 purk (400 g) kikerherneid

2 küüslauguküünt (soovi korral)

2 sl õli või selitatud võid

1 tl paprikapulbrit

soola, musta pipart

Vala kikerherned sõelale, loputa külma veega läbi, lase nõrguda ja kuivata majapidamispaberiga. Kui küüslauguküüsi kasutad, siis koori need, aseta lapikult lõikelauale ja purusta noa küljega.

Kuumuta pannil keskmisel kuumusel 1-2 sl õli või selitatud võid ning aseta seejärel pannile kikerherned, purustatud küüslauguküüned ja paprikapulber. Prae neid aeg-ajalt segades 8-10 minutit kuni kikerherned on krõbedad. Vajadusel maitsesta soola ja pipraga. Vala pannilt ära ja lase jahtuda. 

Maitseaineid tasub supi jaoks eelnevalt praadida (nagu retseptis kirjas), et need aromaatseks muutuksid; tomatipasta aga muudab eelnev praadimine vähem happeliseks ja samuti aitab sellest paremini maitseid nö “kätte saada”. 

Kui sul jahvatatud vürtsköömneid ei ole, siis jäta need ära või lisa teisi maitseaineid pisut rohkem. Vürtsköömneid saab küll hetkel peaaegu igast poest ja need annavad spetsiifilist maitsest, kuid ilma selle vürtsita on supp ikka igati maitsev. 

Vaja läheb:

1 väike sibul

2 sellerivart (soovi korral)

4 küüslauguküünt

selitatud võid või õli praadimiseks

1 tl (suitsu)paprikapulbrit

1 tl jahvatatud tšillit või tšillihelbeid

1 tl jahvatatud vürtsköömneid

3 sl tomatipastat

2 purki (kokku 800 g) purustatud tomateid 

1 tl suhkrut

1 purk (400 g) kookospiima

soola ja värskelt jahvatatud musta pipart

paar peotäit värsket koriandrit, basiilikut või tüümianilehti

100-200 g kitsejuustu

paar peotäit krõbedaks röstitud kikerherneid või saiakuubikuid

Haki sibul ja küüslauk peeneks, lõika seller õhukesteks viiludeks. Kuumuta madalal kuumusel poti põhjas õli või selitatud või ning prae selles sibulat ja sellerit 8-10 minutit aeg-ajalt segades, kuni sibul on klaasjas. Lisa peeneks hakitud küüslauk ja prae veel umbes minut. Lisa maitseained ja tomatipasta ning prae segades veel 1-2 minutit. Lisa purustatud tomatid, u 2 dl vett ja suhkur ning lase keskmisel kuumusel 10-15 minutit õrnalt podisedes keeda. 

Püreesta supp kas saumikseri abil, köögikombainis või kannmikseris. Lisa kookospiim ja kuumuta keskmisel kuumusel veel u 5 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Serveerimisel puista peale tükeldatud või murendatud kitsejuustu, tüümianilehti või hakitud koriandri- või basiilikulehti ja krõbedaid kikerherneid või saiakrutoone. 

Suus sulav juustukook kohvi ja koorelikööriga

Selle särtsaka koogi retsept ilmus sõbrapäeva puhul Nädalalõpuleht LP-s, kuid loomulikult sobib see ka naistepäevaks, kõigist muudest tähtpäevadest rääkimata. Arvestades aga koorelikööri ja kohvi sisaldust, pakuksin torti siiski pigem täiskasvanutele, seega laste sünnipäevadeks ja nt koolilõpupeoks võiks kasutada siit blogist mõne muu maiuse retsepti ;-) Samas aga pean ütlema, et kuigi naised on üldjuhul suuremad maiasmokad (seda ütlen puhtalt enda kogemuse ja vaatlustulemuste põhjal :) ), siis üldiselt eelistaks enamik neist (vähemalt minu sõpruskonnas) pigem midagi maitsvat soolast. Nt carpaccio, krevetid, ceviche ja kammkarbid (superhea kooslus safrani risotoga) on alati kindlapeale minek, eriti veel, kui naistepäevaks “kohustuslikku” jooki šampanjat juurde pakkuda ;-)

Samas muidugi võib arutada teemal, kas üleüldse peaks naistepäeva tähistama või mitte, sest naistepäeva algupärasest tähendusest on asi tänapäeval päris kaugele liikunud. Samas mind tõeliselt hämmastab, et Eestis, kus hariduse tase ja kättesaadavus on niivõrd hea (isegi kõrgharidus on tasuta), on sõna “feminism” millegipärast ikka paljudele veel täiesti tundmatu mõiste. Feministiks olemine tähendab tegelikult ju vaid seda, et inimene leiab, et mehed ja naised on/peaksid olema sotsiaalselt, poliitiliselt ja majanduslikult võrdsed, mitte et keegi vihkaks teist sugupoolt, üritaks mehi maha teha või endale allutada jne jne. Eestis, kus naistel on nt valimisõigus “juba” 103 aastat olnud, on kerge unustada, et siiani on maailmas palju riike, kus naisel on suhteliselt vähe sõnaõigust isegi iseenda ja oma kehaga seotud ksüimustes, rääkimata ühiskonnas täisväärtuslikuks liikmeks olemisest. Kuigi pole ühtegi põhjust, miks üks sugu teisest kuidagi parem oleks vms, siis paraku näitab 75 riigis  (mis hõlmab 80% inimkonnast) läbi viidud uuring, et ligi pooled inimesed arvavad, et mehed on paremad poliitilised liidrid ja u 40% leiab, et ka paremad ärijuhid. Kolmandik (!!!) aga on arvamusel, et see on täiesti aktsepteeritav, et mees oma naist peksab. Ja seda aastal 2020 ... Ikka väga kurb!

Aga positiivse poole pealt võiks näiteks läheneva rahvusvahelise naistepäeva puhul meeles pidada naisi, kes on oma panuse ühiskonna paremaks saamisele andnud hoolimata kõigist takistustest, näiteks rahvusparkide rajamisel USA-s. Või selleks, et meilgi oleks sarnaselt meestega õigus maratoni joosta. Kusjuures, ma ei tea, kas asi on ainult minus või on päriselt veel teisigi inimesi, kes iga kord Kathrine Switzeri lugu kuulates või sellest videot vaadates nutma hakkab ... Samas jälle üks põhjus juures, et olla tänulik selle eest, et oleme sündinud Eestis ja just praegu, kuigi ka meil on ikkagi valdkondi, kus arengu- ja paranemisruumi naiste ja meeste võrdsete võimaluste osas on omajagu (nt palgalõhe).

Kuna lugesin just Eia Uusi uut raamatut “Tüdrukune”, kus samuti feminismist omajagu räägib ja on selles osas soovituslik lugemine neile, kelle jaoks naine alati kõiges süüdi on;-), siis tuli mulle meelde ajakirjas “Hooaeg” ilmunud sama autori intervjuu näitleja Evelin Võigemastiga, kes muuhulgas ültes, et tema arvates on kõik lahedad mehed feministid :) Sellega loomulikult saab ainult nõustuda, sest muidugi on see ju lahe, kui mees on intelligentne ja avara silmaringiga ega arva, et naine on temast kuidagi alamas klassis. Ja kõige ägedamad mehed muideks toetavad naisi ja ühiskonna teadlikkuse tõstmist (nt läbi Feministeeriumi)! :)

Kusjuures, Feministeeriumi lehel tasub üldse ringi vaadata - seal on palju huvitavat lugemist, näiteks see artikkel on igati asjakohane ehk miks meile Eestis seda feminismi ometi vaja on?!? :)

Niiet omalt poolt soovin ilusat naistepäeva kõigile, kes on endale sõna “feminism” selgeks teinud ja eriti neile, kes end samuti feministiks peavad :) :) :)

Põhi:
150-180 g (1 pakk) küpsiseid
60-70 g sulatatud võid

Aseta küpsised köögikombaini, purusta ja sega läbi sulatatud võiga. Suru segu 22-24 cm läbimõõduga lahtikäiva vormi põhja ja aseta külmkappi seniks, kuni täidist teed. Vormi põhja võiks eelnevalt asetada küpsetuspaberilehe, ääred aga kergelt õlitada või katta küpsetuspaberiribaga, et torti lihtsam eemaldada oleks.

Täidis:
600 g toasooja toorjuustu
180 g peensuhkrut
0,6 dl koorelikööri
8 želatiinilehte
1 sl lahustuva kohvi pulbrit või graanuleid
2 pakki (4 dl) vahukoort

Sega visplit kasutades toorjuust suhkruga, lisa kooreliköör. Aseta želatiinilehed külma vette ja lase u 5 minutit seista. Sega kohvipulber 1,5 dl keeva veega ühtlaseks kohviks ja lahusta selles kuivaks pigistatud želatiinilehed. Vala kohv peene joana ise samal ajal vispliga segades juustusegu sisse.

Vahusta vahukoor tugevaks vahuks ja sega õrnalt spaatliga juustukreemi alt üles tõstes ülejäänud täidise hulka. Vala segu vormi põhjale, silu pind ja aseta vähemalt kolmks tunniks külmkappi.

Serveerimiseks eemalda kook vormist. Kaunistamiseks sobivad šokolaadilaastud, beseeküpsised, vaarikad jm meelepärased marjad.

Kohevad banaanipannkoogid

Homme on Eesti Laulu finaal, mida kindlasti koos sõpradega vaadata plaanin. Tahaks ju lõpuks kõik need uued lahedad laulud ära kuulda, millest kõik räägivad :) Kui eelmisel aastal tegin sel päeval toiduloo Uku Suvistega, siis seekord rääkis enda lemmikroogadest, söögielamustest, toidureisidest jms Inger, kes ühtlasi jagas ka ühe eriti lihtsa kanakarri retsepti.

Jagasin just eile blogi FB-lehel artiklit, mis räägib sellest, kuidas koroonaviiruse vastu suurte, sageli isegi surmavate dooside erinevate vitamiinidega võidelda üritatakse. Selles mõttes on kodumaiste “suurepäraste ekspertide” hanerasv ja sinepiplaaster õnneks päris süütud (mitte ainult naljakad), sest on vähemalt suhteliselt ohutud tervisele :)

Üldse on vitamiinide, mineraalide jm toidulisandite manustamisel tark rääkida oma arstiga ja mitte langeda reklaami ohvriks. Kes ei oleks kuulnud lauseid nagu “D-vitamiini on alati põhjamaalastel vaja”,  “D-vitamiini ei ole kunagi liiga palju”, "D-vitamiini on kõigil organismis (kõvasti) alla normi” jne jne. Reeglina on need laused koos soovitusega võtta suuri doose seda vitamiini, sest “Eesti arstid on liiga konservatiivsed”, “Arstid ei tea midagi” jms. Käisin kunagi ühe massööri juures, kes saatis kõigile klientidele pika e-kirja “eneseabi” kohta, kus oli kirjas hunnik vitamiine ja mineraale, mida kõiki tuleb võtta ja sealjuures veel suurtes kogustes. Ja selliseid “eksperte” (nende seas kahjuks ka toitumisnõustajaid) on päris palju, kes “teavad" kõike inimkehast paremini kui arstid ja annavad soovitusi, mis võivad olla tervisele kahjulikud.

Tegelikult aga peab isegi meie laiuskraadil elavatele inimestele “hädavajaliku” D-vitamiiniga piiri pidama, st järgima kindlasti soovituslikke koguseid. Minul on selle vitamiini tase üle normi ja õnneks arst avastas selle vereproovist, muidu oleksin seda ehk edasi võtnud ja see oleks mulle juba kahjulik olnud. Et üleliigne D-vitamiin on kahjulik, selleni on jõudnud teadlased erinevates riikides ja selle teema kohta on päris palju artikleid, nt see ja see, kui paar tükki välja tuua.

Toidulisandite asemel trasuks üldse pöörata tähelepanu tervislikule söömisele, ehk tarbida asju, millest võimalikult palju mineraale ja vitamiine kätte saab. Kusjuures naljakas on see, et nt vitamiini B12, mida samuti paljudel kipub kehas vajaka jääma, eriti taimetoitlastel, on mul samuti üle normi.  Ja seda vitamiini ei ole ma kunagi elus juurde võtnud (ega ka muid B-grupi vitamiine). B12 vitamiini kõrge tase organismis selgus vereproovist mõni aasta tagasi ja kui seda ühe loengu vaheajal ühele biokeemia õppejõule (TÜ professorile) mainisin, ütles ta õnneks, et selle pärast ei ole vaja muretseda, sest see näitab ainult seda (mida mul ka näost näha olevat), et olen terve inimene ja toitained imenduvad mul hästi :) Siiamaani olen selle üle veel rõõmus muide :D

Mõeldes aga eelseisvale nädalavahetusele sai tehtud ühed pisut tervislikumad banaani ja toortatrajahuga pannkoogid. Mõnusad kohevad pannkoogid sobivad suurepäraselt hommikusöögiks, kuna valmivad kiirelt ja on just soojalt parimad. Piltidel on näha, milline hunnik pannkooke retseptis olevast kogusest tuleb (u 20 tk), aga pannukate arv sõltub ka sellest, millist lusikat taina jaoks kasutad. Mina nt teen pannkoogid alati supilusikaga, st asetan pannile supilusikatäie tainast, aga võib nt kasutada ka teelusikat vm meelepräase suurusega lusikat.

Kaneeli või kardemoni asemel võid kasutda ka 1 sl kaneelisuhkrut, kuid siis vähenda tavalise suhkru kogust (vähemalt 0,5-1 sl lisa seda vähem). Loomulikult võid maitseained ka ära jätta kui arvad, et ilma on parem ja eelistad just neutraalsema maitsega pannkooke. 

Gluteenivabade jahude asemel võid kasutada nisujahu ja sel juhul piisab 0,5 tl küpsetuspulbrist. 

Vaja läheb:

1 suur võimalikult küps banaan (kaal koorteta u 130 g)

2,4 dl täispiima

1 suur muna

1 sl vanillisuhkrut

2 sl (pruuni) suhkrut

näpuotsatäis soola

0,25 - 0,5 tl peenestatud kardemoni või 0,5 - 1 tl jahvatatud kaneeli

150 g kaera- või toortatrajahu

1 tl küpsetuspulbrit

praadimiseks: õli või selitatud võid 

serveerimiseks: heledat siirupit, marju, viilutatud banaani, hakitud pähkleid (mina kasutan siin enamasti röstitud sarapuupähkleid), moosi jm meelepärast

Püreesta banaan (nt kahvliga) ning klopi hulka piim, muna, suhkrud, sool ja kardemon või kaneel. Lisa küpsetuspulbriga läbi segatud sõelutud jahu ja sega ühtlaseks tükkideta tainaks. 

Prae keskmisel kuumusel meelepärase suurusega pannkoogid. Keera teine külg, kui tainas hakkab pealt kergelt mullitama ja ääred on pruunistunud. Naudi soojalt.

Retsept ilmus D-kokaraamatus.

Sinepine lõhetartar õhuliste tatrapliinidega

Kodumaisest tervislikust toortatrajahust tehtud kohevad pliinid sobivad muide teisipäevaseks vastlapäevaks imeliselt, kuna meie idanaabrite juures, kust küpsetised ka pärinevad, pakutakse neid muuhulgas ka just vastlapäeval. Kuigi mulle meeldib soolaseid pannkooke enam-vähem igal ajal (brantšiks, sünnipäevaks, õhtuseks suupisteks jne) süüa, siis minu arvates on need suurepärased homsel peolaualgi pakkumiseks. Kusjuures, minu arvates sobivad need peaaegu kõigi erinevate kangemate jookidega olgu selleks siis pits viina või hoopis õlu või (vahu)vein, kuid samas on suurepärased tassikese kohvi või teega.

Tatrapliine tehakse traditsiooniliselt pärmiga, vahel lisatakse õlutki, ja see retsept on olemas siin, kuid seekord pakun välja ühe eriti lihtsa ja kiire variandi, mille tainas valmib maksimaalselt 15 minutiga. See on eriti hea retsept juhuks, kui otsus pliine teha on üsna spontaanne, või siis lihtsalt ei viitsi või pole aega pikalt tainaga “mässata”. Mulle endale meeldivad needki pliinid väga, sest on mõnusalt paksud (sellised pontšakad) ja väga maitsvad :)

Seekord tegin õrnsoola kala (blogis on kolm erinevat varianti: selline, selline või selline) asemel juurde hoopis lõhetartari, mis passib suurepäraselt ka röstitud saial või leival söömiseks, samuti soolaste profitoolide või korvikeste täidiseks. Tartarile võid lisada paar supilusikatäit nõrutatud kappareid, samuti riivitud mädarõigast.

Pliinid saab praadida vahetult enne serveerimist ja nautida soojalt, kuid võib ka varem valmis teha ja pakkuda suupistena. Pliinide nagu nt sõrnikutegi puhul on oluline, et praeksid neid keskmisel või isegi madalamal kuumusel, et koogikesed ühtlaselt läbi küpseksid ega kõrbema läheks.

Eriti hea on kasutada praadimiseks selitatud võid, sest tavaline või kipub praadimisel kõrbema minema. Seda on poes müügil, kuid võimalik ka kodus ise teha. Kui kasutad praadimiseks õli, siis võid enne praadimise lõppu pannile tükikese võid lisada, et see head maitset siiski annaks.

Retsept ilmus sel neljapäeval ajalehe Postimees vahelisas Maa Elu ja rääkisin selle juures veel kasulikust ja toitainerikkast toortatrast jms seonduvast. Lugu on olemas (ja tasuta loetav) siin. 

Lõhetartar:

1 väike punane sibul

1 sidruni mahl

500 g lõhefileed

100 g suitsulõhet

peotäis hakitud murulauku, rohelist sibulat või tilli

1 sl mahedat sinepit

0,5 tl suhkrut

musta pipart
soola (vajadusel)

serveerimisel puista peale veel maitserohelist

Haki sibul peeneks, aseta kaussi, pigista peale ühe sidruni mahl ja jätta maitsestuma. Et sibula maitse oleks veelgi mahedam, soovitan see juba paar tundi enne ülejäänud tartari tegemist sidrunimahla sisse panna. 

Eemalda lõhel nahk ja tõmba keskelt luud välja. Lõika lõhe väikesteks (u 0,5 cm suurusteks) kuubikuteks. Haki ka suitsulõhe väikesteks tükkideks. Sega kõik komponendid kokku ning maitsesta pipraga. Vajadusel lisa soola. Tartar sobib suurepäraselt kohe söömiseks, kuid võid selle soovi korral  enne söömist 1-2 tunniks külmkappi maitsestuma asetada. 

Tatrapliinid:

50 g võid

150 g toortatrajahu

1 tl suhkrut

1,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

2 suurt muna

1,5 dl täispiima

õli või selitatud võid praadimiseks

Sulata või. Sega sõelutud jahu suhkru, küpsetuspulbri ja soolaga läbi. Klopi munakollased kergelt piimaga lahti. Lisa kuivained ja või ning sega ühtlaseks. Vahusta munavalged tugevaks vahuks ja sega õrnalt ülejäänud taina hulka. 

Prae pliinid keskmisest pisut madalamal kuumusel mõlemalt poolt kuldpruuniks. Õige aeg on pliin ümber keerata siis, kui tainas pealt kergelt mullitab. 

Naudi kas soojalt või jahtunult lõhetartari ja paksu hapukoorega. Puista pelae peeneks hakitud maitserohelist. 

Köögiviljasalat ehk vinegrett

Kirjutasin umbes nädal tagasi Oscarite galast ja mainisin ka rastapatsidega noorukit, kes on USA meedias tohutult furoori tekitanud. Õigemini, seda on tekitanud tema kool, millele üleüldine pahameel on diskrimineerimise pärast suunatud. Siin on seda teemat veel lahti seletatud ja mainitud ka otsesõnu sellist tegevust keelavat Crown’i seadust, mida nüüd üle 20 osariigi plaanib kehtestada. Loomulikult Kalifornias ja NYC-is on see juba kehtiv ning need on üldse kaks kõige progerssiivsemat ja minu jaoks inimlikumat piirkonda Ameerika Ühendriikides. Muide, Kalifornia on isegi nii eesrindlik (heas mõttes), et  seal kavatsetakse peagi vabandada ametlikult teise maailmasõja ajal väärkoheldud USA-s elavate jaapanlaste ees ning on juba esitanud ametliku vabanduse põliselanikele nende suhtes toime pandud genotsiidi pärast. Kusjuures, sõna “genotsiid” ei ole üldse mitte liialdus, sest lugesin just läbi raamatu “An Indigenous Peoples’ History of the US” ja võib öelda, et see on igati adekvaatne termin selle tegevuse kohta. Selles raamatus oli loomulikult mõiste “genotsiid" samuti kasutusel koos vägagi detailse kirjeldusega erinevatest tegevustest erinevatel perioodidel ...

Kuid peatudes veel korra Oscaritel ja kokku neli auhinda saanud filmil “Parasiit”, siis hiljuti lugesin ühte huvitavat artiklit Korea kino kohta, mis selle riigi filme suisa maailma parimateks nimetab :) Igal juhul, kel veel eelmise aasta ametlikult parim linateos vaatamata, siis ETV2-s on see veel järelevaadatav, samuti kindoes ilusti olemas. 

Aga rääkides tänase postituse põhitegijast ehk vinegrett-salatist, siis kõigepealt tasub mainida, et sõna “vinegrett" tähendab nii maitsestatud äädika- ja õlikastet (ehk Prantsuse kaste) kui ka selle kastmega valmistatud köögiviljasalatit. See aedviljasalat on lihtne vanakooli klassik, mis on tõeline vitamiinipomm. Eriti tänuväärne praegusel ajal, kui värsket taimset kraami napib. Sobib niisama söömiseks, aga loomulikult passib erinevate praadide juurde.

Kuigi minu jaoks on vinegrett-salat alati punase värvusega olnud, siis olen näinud konservhernestega salati retsepti, milles peeti üldse ei ole. Mina teen pigem traditsioonilist vinegretti ja lisan sellele vahel ka  heeringat. Kogused on kirja pandud lihtsustamiseks, kuid on loomulikult - nagu salati puhul ikka - pigem vabalt ümber käimiseks, kui näpuga järje ajamiseks. Ma ise teen ka üsna erinevalt alati, näiteks olen pannud salatisse ka õuna ja varssellerit ning suurendanud oluliselt peedi kogust ja lisanud veel peeneks hakitud või riivitud küüslaugu.

Kirjutasin jaanuari alguses jutukese aedviljade kasulikkusest ja sinna juurde sobis tervisliku salati retsept kohe eriti hästi :) Ja see toitainerikas salat passib loomulikult ka meie kodumaa sünnipäeval lauale panna, rääkimata kõgist muudest tähtpäevadest.

Vaja läheb:
3 keskmist keedetud kartulit
2 keskmist või suurt keedetud peeti
1 suur keedetud porgand
200 g värsket ehk toorest hapukapsast
2 marineeritud kurki
1 punane sibul
hakitud maitserohelist, nt murulauku, rohelist sibulat, lehtpeterselli (soovi korral)

Kaste:
6 sl õli
2 sl valge veni- või õunaäädikat
1 sl mahedat või 1 tl kanget sinepit
soola, suhkrut ja (värskelt jahvatatud) musta pipart

Riivi või lõika väikesteks kuubikuteks kartul, peet ja porgand. Kurk ja sibul haki peeneks. Aseta kõik komponendid kaussi.

Sega omavahel kastme ained ning lisa salatile. Lase enne söömist paar tundi külmkapis maitsestuda. Serveerimisel võid peale hakkida värsket maitserohelist.

Carpaccio & rosé champagne täiuslik kooslus

Täna on suurepärane päev, et valmistada midagi väga head ja korkida lahti üks imeline roosa šampanja! Sõbrapäev sobib väga hästi ettekäändeks, et sõpradega kokku saada või hoopis kallimaga romantikat teha - kuidas parasjagu tuju on ;-) Kuulun küll nende hulka, kellele rosé champagne meeldib igal ajal, aga valentinipäevaks on see eriti kohane.

Olin just USA-s, kus tänane päev on nii oluline, et juba jaanuari keskel (ehk pmst kohe, kui jõulunänn on ära korjatud) alustatakse teemakohaste südamekujuliste asjade müügiga. Ühes Santa Barbara lähistel asuvas veinimajas, kus tehakse klassikalisel meetodil vahuveini (ehk samamoodi nagu šampanjat) ja kasutati isegi samu viinamarju (chardonnay, pinot noir ja meunier), käies oli päris naljakas vaadata, kuidas pudelitele määriti liimi ja siis puistati need särava glitter’iga kokku. Ja neid pudeleid oli väga palju! Ilmselt siis on nõudlus väga suur ... :)

Kui on vaja ilusaks õhtuks retsepti, mis keele alla viib, kuid mille valmistamise peale ei kulu eriti palju peaaegu üldse aega, siis  on mul lillelise rosé kõrvale pakkuda veiselihast carapccio. Böff on samuti sõbrapäevaks suurepärane roog, eriti kui seda südamekujuliselt serveerida, kuid roosa champagne (eriti sellise mõnusalt marjase) juurde eelistan ise kas carpacco’t, krevette või lõhet.

Loomulikult on blogis terve hulk sõbrapäevaks sobivaid retsepte, nt see suus sulav šokolaadikook ei jäta kedagi külmaks, samuti šokolaadipõhja ja vaarikakattega juustutort ning hõrgud šokolaaditrühvlid on samuti kindlapeale minek :) Rohkem veel raamidest väljas, aga samas ülilihtne ja -kiire, on küpsetada krõbeda võise lehttaina, kitse- või valgehallitusjuustu ja jõhvikatega südamekujulised suupisted, mis alati kiirelt laualt kaovad. Viimased küpsetised muideks sobivad samuti selle aromaatse roosa champagne juurde :)

Kui on soovi pisut rohkem aga köögis veeta, siis tänases Nädalalõpuleht LP-s on muideks kaks ülihead retsepti. Minu suur lemmik Prantsuse köögist - juustuga profikad gougères - ning koorelikööri (võib nt Bailey's olla) ja kohviga suus sulav tort on mõlemad küpsetised, mis sobivad ideaalselt nii tänaseks kui ka igaks muuks elujuhtumiks ;-)

Paar asja ütleksin veel aga carpaccio juurde:

* Kui rullid liha varem valmis, siis aseta see külma nii, et toidukile on kihtide vahel, et õhukesed viilud üksteise külge ei kleepuks. 

* Varem valmis tehtud ja külmas hoitud liha võta u 15 minutit enne söömist toatemperatuurile. 

* Saiakuubikute asemel võid serveerida carpaccio kõrvale ka mõnda krõbeda koorikuga värsket saia, eriti hea on muidugi haputainast (sourdough) valmistatud. 

Retseptis olevast kogusest jätkub umbes kuuele sööjale kergeks eelroaks; väiksemale arvule inimestele võib seda suisa omaette eineks lugeda. Kõrvale soovitan loomulikult rosé’d juua:)

Vaja läheb: 

250-300 g veise sisefileed

extra virgin oliiviõli

värskelt jahvatatud musta pipart

soola(helbeid)
peoäis rukolat

peotäis õhukesi Parmesani vm kõva laagerdunud juustu laaste
peotäis röstitud piiniapähkleid või seedermänniseemneid

peotäis krõbedaid saiakuubikuid (soovi korral)

Hoia veiseliha vähemalt tunnike külmas, et seda kergem lõigata oleks. Võid selle ka u 15 minutiks sügavkülma asetada. Lõika lihast terava noaga võimalikult õhukesed viilud.

Aseta lihaviilud ükshaaval kergelt õliseks tehtud toidukile peale ja kata teise kilega, mis on samuti õliga määritud. Võid kasutada toidukile asemel ka küpsetuspaberit. Rulli liha tainarulliga õrnalt paberõhukeseks. Võta kile pealt, tõsta liha koos alumise kilega taldrikule nii, et liha jääb alla poole ja tõmba alumine kile ka ära. Saad sama kilet kasutada kogu liha rullimise jaoks. 

Jahvata lihale pipart ja puista soola(helbeid). Aseta peale rukolalehed (võid neid ka pisut väiksemaks rebida) ja nirista oliiviõli. Viimasena puista taldrikule juustulaastud, röstitud seedermänniseemned ja soovi korral ka krõmpsud saiakrutoonid.

Postitus sündis koostöös AS-ga Prike.

Maitsev pirukas juustu ja hapukapsaga

Olen veel Kalifornias (esimene pilt on tehtud sel pühapäeval Santa Barbara promenaadil) ja nägin eile õhtul esimest korda elus otseülekandes Oscarite galat :) Mäletan küll, et üritasime ükskord juba ülikooli ajal suurema seltskonnaga üleval olla, kuid 10 h ajavahet teeb selle ürituse vaatamise Eestis  ikka väga keeruliseks. Mul on igal juhul hullult hea meel, et sattusin just sel ajal siia, sest väga lahe show oli ägedate etteastete ja sõnavõttudega, sain korduvalt südamest naerda, aga ka paaril korral tuli pisar silma.

Suurim üllataja oli minu jaoks 18 aastat tagasi Oscari võitnud Eminemi esinemine. Väga lahe! "Lose Yourself" on mulle alati meeldinud ja film "8 Mile", mille jaoks ta selle loo kirjutas, on ka hea. Kusjuures, kui esimest korda USA-s olin (vist aastal 2004), siis ostin filmi DVD endale. Nüüd ei tundnud ma Eminemi üldse ära - aastast 2003 on ta välimus päris palju muutunud - lisaks habe ja nokamüts. Igal juhul äge oli vaadata, kuidas rahvas saalis kaasa rokkis ja pärast artistile seistes aplodeeris. Esines ka Elton John, kelle raamatust just hiljuti kirjutasin ja kes sai juba teise filmiakadeemia auhinna ning kellele see oli neljas (!) Oscari nominatsioon, täpselt nagu parima naispeaosatäitjana (Judy Garlandist rääkivas filmis “Judy”) kuldmehe saanud Renee Zellwegerilgi. Kõige rohkem läks aga ilmselt hinge samuti standing ovations’i osaliseks saanud Cynthia Erivo laul “Stand Up” filmist “Harriet” - ma isegi ei kujuta ette, et see võiks kellegi külmaks jätta ...

Suureks üllatuseks oli mulle Korea filmi “Parasiit” tohutu edu. See on küll väga hea film - soovitan kindlasti vaadata, ETV2-s peaks see kolmapäeva õhtul olema -, kuid mina elasin rohkem kaasa teosele “Jojo Rabbit”, mille tegijaid oleksin tahtnud näha koju minemas rohkem kui ühe Oscariga. Ka mu teised lemmikud “1917” ja “Bombshell” ei saanud nii palju auhindu kui lootnud oleks, kuid see muidugi nende väärtust ei vähenda :)

Aga siinsest meediast jäi silma veel, et afroameeriklasest poiss, kellel ühes Texase koolis kästi rastapatsid maha ajada, kui ta soovib lõpuaktusele minna, et väljateenitud diplom kätte saada, võeti kuulsuste poolt ka Oscari auhinnagalale kaasa. Siin, siin ja siin on sellest kirjutatud. Loodetavasti asi laheneb, sest juhtum on saanud juba umbes kuu aja jooksul kõvasti tähelepanu, muuhulgas andis Alicia Keys talle Ellen DeGeneres saates üle tšeki 20 000 dollarilisele stipendiumile.

Hapukapsa valmistamine algab soola lisamisega riivitud kapsale. Nagu ikka hoidiste puhul on ka hapukapsa valmistamiseks parim just meresool. Sool tõmbab kapsast välja vedelikku ja aitab looduslikel suhkrutel muutuda piimhappeks, mis aitab koos soolaga kapsast säilitada. Kuna käärimise käigus tekib ohtralt probiootikume, siis loetakse hapendatud kapsast tänapäeval tõeliseks tervisetoiduks.

Kuigi hapukapsa pirukas sobib igal ajal küpsetamiseks ja eriti hästi just peatseks EV aastapäevaks, siis algselt sai see tehtud jõuludest järele jäänud hapukapsa ära kasutamiseks (ja ilmus LP-s). Tihti ostetakse pühade ajal toitu kokku rohkem kui jõutakse ära kasutada. Kui näiteks hõõgvein ja jõuluporter säilivad ilusti järgmiste jõuludeni, siis näiteks piparkoogid tasuks kindlasti toidus ära kasutada. Muide, jõuluporteri osas soovitavad spetsialistid seda hoidagi kohe järgmise aastani hoolimata parim enne kuupäevast, sest siis pidi see eriti maitseküllane olema. 

Kuigi sõna "hapukapsapirukas" ei kõla paljude (eriti just meeste) arvates just kuigivõrd ahvatlevalt, siis tegelikult tõstavad ka need, kes alguses nina kirtsutasid, endale vähemalt ühe tüki veel. Täpselt sama, mis eelmises postituses olnud väikeste krõbedate pirukatega, mis samuti laualt päris kiirelt kaovad :) Pirukale võib lisada ka suitsukana, -kala või -liha, samuti praetud peekonit.

Hapukapsas võib olla piruka jaoks nii toores kui ka eelnevalt kergelt läbi küpsetatud. Kui kasutad praekapsast, siis seda enne täidisesse lisamist praadida ei ole vaja, aga võid seda soovi korral teha. Juhul, kui küpsetad või praed kapsast, siis kindlasti lase sellel enne täidisele lisamist täielikult maha jahtuda. 

Põhi:

200 g nisujahu või

150 g toortatra- ja 50 g maisijahu ja 0,5 tl küpsetuspulbrit

1 tl soola

paar pipraveski keerdu musta pipart

1 tl paprikapulbrit (soovi korral)

120 g külma võid

Sõelu jahud, sega läbi soola ja maitseainetega. Haki noaga või töötle köögikombainis tükeldatud külm või jahu hulka, et tekiks saiapurulaadne tainas. Lisa 3-5 sl jääkülma vett, sega läbi, mätsi tainaks ning suru 24 cm läbimõõduga ümmarguse lahtikäiva ettevalmistatud (st põhjas küpsetuspaber, ääred määritud võiga ja jahuga üle puistatud) koogivormi põhja ja äärtele u 2 cm kõrguselt. Aseta vorm täidise valmistamise ajaks külma. 

Täidis:

3 muna

200 g hapukoort

400 g hapukapsast või nn praekapsast

200 g riivitud juustu

värskelt jahvatatud musta pipart

pisut soola vajadusel

peotäis hakitud maitserohelist, nt lehtpeterselli, tilli, murulauku, rohelist sibulat vms (soovi korral)

Klopi munad lahti ja sega läbi hapukoorega. Lisa ülejäänud külm hapukapsas ja 100-150 g juustu, sega läbi, maitsesta ja vala täidis vormi. Laota ülejäänud riivitud juust ühtlaselt pirukale. Küpseta ahjus 180 kraadi juures 50 minutit kuni täidis on äärtest pruunistunud. 

Lase pirukal vormis u 10 minutit taheneda, eemalda vormist ja jäta restile jahtuma. Serveerimisel puista peale veel värsket rohelist.